Kõik inimolendid liiguvad elu jooksul mingil määral mütoloogiliste All-, Kesk- ja Ülailmaga sarnanevate tasandite vahel. Need ei ole kolm täiesti erinevat maailma, vaid erinevad teadvuse ja elukorralduse seisundid – Võõr-, Tehis- ja Elumaatriks – mille kaudu inimene tegelikkust kogeb ja tõlgendab.
Seega me ei jagune lihtsalt kolme kosmilisse klassi, vaid üks ja sama inimene võib päeva jooksul liikuda kolme ühendusastme vahel. Ühtlasi kirjeldavad need kolme täiesti erinevat eluviisi – kui elavalt või jäigalt ollakse ühenduses Elujõu ja Olemisevaimude ringvooga. Igas neist kulub sisemiste Lävevalvurite seatud õppetundide läbimiseks erinev aeg. Seega on normaalne, et inimese reaktiivsus, harjumus, dogmaatilisus, rolliraamid ja keskmesolu on muutliku süvenemisastmega.
Elumaatriksi eluviisis (müütiline Ülailm) sünnib avatud Küsija seisund. Siin Olemisevaimudega seotud igavesed küsimused hingavad Elujõus vabalt. Mitte sellepärast, et vastuseid pole, vaid et ükski vastus ei sulge küsimust lõplikult. Seega, Küsija ei ela kindlates vastustes, vaid pidevalt avatud küsimuste hinguses. Ta justkui kuulab Loodusallika ringlust ja viie igavese Olemisevaimu küsimuse häält.
Tehismaatriksi eluviisis (müütiline Keskilm) sünnib Summutaja seisund, kus elavad küsimused ei kao, vaid nad vaigistatakse. Vastused hakkavad muutuma harjumuseks, need omakorda jäigaks süsteemiks ning süsteem hakkab ennast ise taastootma. Summutaja otseselt ei hävita avatud küsimusi, vaid ta tõrjub need valitsevate vastustega. Siin kuuldakse vaid veel viie igavese küsimuse kaja, kuid mitte puhast häält.
Võõrmaatriksi eluviisis (müütiline Allilm) sünnib Unustaja seisund, kus Elujõud on kivistunud. Pika summutamise järel võivad küsimused kaduda silmapiirilt. Mitte et nad hävineksid, vaid nad langevad lihtsalt sügavasse unustusse – sest Unustaja ei vaja elavaid küsimusi. Ta ei mäleta enam viie igavese küsimuse häält ega kaja. Paradoksaalselt magavad inimese kõige valusamad küsimused just siin. Nende avastamist on müütides kirjeldatud kui kohtumist hirmutava Draakoniga, kellele otsa vaatamisest võib sündida tõesem nägemine.
Allilm pole lihtsalt „halb deemonite koht”, vaid kannatusliku hävingu ja surnud teadmiste paik, kus kunagine tarkus on muutunud hirmutavalt vaieldamatuks. Ja nn. langemine on protsess, kus elav küsimine tardub kõigepealt kindlateks vastusteks ja lõpuks kinnistub paratamatuks saatusemustriks. Samas sisaldab peaaegu kõigis müütides Allilma laskumine ka varjatud aarde leidmise motiivi ja võimalust tagasitulekuks. Pääsemine Surnutekoopast Keskilma ja tõusmine edasi Ülailma ei tähenda õigete vastuste leidmist. Pääsemine tähendab Olemisevaimudega ühenduse tervenemist, viie igavese küsimuse taaselustamist ja lõputute võimaluste uuesti nägemist.
Kuid Allilmaga võib inimene suhestuda kahel viisil. Mõni elab juba Draakoni kõhus ega märka enam, et tema maailm on muutunud vanglaks. Ta eksleb Surnuteriigis ning peab oma uskumusi ainsaks võimalikuks tõeks. Teine aga seisab koopasuul. Ta tajub hämaralt, et kusagil sügavuses ootavad valusad küsimused, kuid ei julge neile läheneda. Seetõttu räägib ta valgusest, vältides pimedust, ning otsib pääsemist enne, kui on kohanud seda osa endast, mis tervendamist vajab. Esimene peab leidma tee Allilmast taas välja, teine aga julgema sinna sisse astuda. Ometi võivad mõlemad teed viia lõpuks sama aarde juurde – unustatud küsimusteni, mille taasleidmisest sünnib avaram nägemine.
Langemise ja ülestõusmise loos saavad paradoksaalselt ka deemonlikud jõud õppimise paigaks. Vaenulikud koletised ei kao tingimata täielikult, kuid nende tähendus sulandub. Mitte sellepärast, et nad oleksid head või et nende mõju oleks soovitatav, vaid sellepärast, et põrgulik kannatus võib sundida inimest otsima muutust. Hiljem tänab inimene enamasti vaid kõrgemat „päästjat”, kuid ei märka, et ilma allakäiguta ja kohtumiseta enda lagunemisega poleks põhjust tervenemist otsida. Siiski kuuluvad kõik tasandid alati samasse loosse – Ülailmas kuuldakse elusate küsimuste häält, Keskilmas kuuldakse nende kaja ja Allilmas on need vajunud unustusse.
Seega me ei jagune lihtsalt kolme kosmilisse klassi, vaid üks ja sama inimene võib päeva jooksul liikuda kolme ühendusastme vahel. Ühtlasi kirjeldavad need kolme täiesti erinevat eluviisi – kui elavalt või jäigalt ollakse ühenduses Elujõu ja Olemisevaimude ringvooga. Igas neist kulub sisemiste Lävevalvurite seatud õppetundide läbimiseks erinev aeg. Seega on normaalne, et inimese reaktiivsus, harjumus, dogmaatilisus, rolliraamid ja keskmesolu on muutliku süvenemisastmega.
Elumaatriksi eluviisis (müütiline Ülailm) sünnib avatud Küsija seisund. Siin Olemisevaimudega seotud igavesed küsimused hingavad Elujõus vabalt. Mitte sellepärast, et vastuseid pole, vaid et ükski vastus ei sulge küsimust lõplikult. Seega, Küsija ei ela kindlates vastustes, vaid pidevalt avatud küsimuste hinguses. Ta justkui kuulab Loodusallika ringlust ja viie igavese Olemisevaimu küsimuse häält.
Tehismaatriksi eluviisis (müütiline Keskilm) sünnib Summutaja seisund, kus elavad küsimused ei kao, vaid nad vaigistatakse. Vastused hakkavad muutuma harjumuseks, need omakorda jäigaks süsteemiks ning süsteem hakkab ennast ise taastootma. Summutaja otseselt ei hävita avatud küsimusi, vaid ta tõrjub need valitsevate vastustega. Siin kuuldakse vaid veel viie igavese küsimuse kaja, kuid mitte puhast häält.
Võõrmaatriksi eluviisis (müütiline Allilm) sünnib Unustaja seisund, kus Elujõud on kivistunud. Pika summutamise järel võivad küsimused kaduda silmapiirilt. Mitte et nad hävineksid, vaid nad langevad lihtsalt sügavasse unustusse – sest Unustaja ei vaja elavaid küsimusi. Ta ei mäleta enam viie igavese küsimuse häält ega kaja. Paradoksaalselt magavad inimese kõige valusamad küsimused just siin. Nende avastamist on müütides kirjeldatud kui kohtumist hirmutava Draakoniga, kellele otsa vaatamisest võib sündida tõesem nägemine.
Allilm pole lihtsalt „halb deemonite koht”, vaid kannatusliku hävingu ja surnud teadmiste paik, kus kunagine tarkus on muutunud hirmutavalt vaieldamatuks. Ja nn. langemine on protsess, kus elav küsimine tardub kõigepealt kindlateks vastusteks ja lõpuks kinnistub paratamatuks saatusemustriks. Samas sisaldab peaaegu kõigis müütides Allilma laskumine ka varjatud aarde leidmise motiivi ja võimalust tagasitulekuks. Pääsemine Surnutekoopast Keskilma ja tõusmine edasi Ülailma ei tähenda õigete vastuste leidmist. Pääsemine tähendab Olemisevaimudega ühenduse tervenemist, viie igavese küsimuse taaselustamist ja lõputute võimaluste uuesti nägemist.
Kuid Allilmaga võib inimene suhestuda kahel viisil. Mõni elab juba Draakoni kõhus ega märka enam, et tema maailm on muutunud vanglaks. Ta eksleb Surnuteriigis ning peab oma uskumusi ainsaks võimalikuks tõeks. Teine aga seisab koopasuul. Ta tajub hämaralt, et kusagil sügavuses ootavad valusad küsimused, kuid ei julge neile läheneda. Seetõttu räägib ta valgusest, vältides pimedust, ning otsib pääsemist enne, kui on kohanud seda osa endast, mis tervendamist vajab. Esimene peab leidma tee Allilmast taas välja, teine aga julgema sinna sisse astuda. Ometi võivad mõlemad teed viia lõpuks sama aarde juurde – unustatud küsimusteni, mille taasleidmisest sünnib avaram nägemine.
Langemise ja ülestõusmise loos saavad paradoksaalselt ka deemonlikud jõud õppimise paigaks. Vaenulikud koletised ei kao tingimata täielikult, kuid nende tähendus sulandub. Mitte sellepärast, et nad oleksid head või et nende mõju oleks soovitatav, vaid sellepärast, et põrgulik kannatus võib sundida inimest otsima muutust. Hiljem tänab inimene enamasti vaid kõrgemat „päästjat”, kuid ei märka, et ilma allakäiguta ja kohtumiseta enda lagunemisega poleks põhjust tervenemist otsida. Siiski kuuluvad kõik tasandid alati samasse loosse – Ülailmas kuuldakse elusate küsimuste häält, Keskilmas kuuldakse nende kaja ja Allilmas on need vajunud unustusse.
