Inimesel on kalduvus kaotada ühendus Olemisevaimude hingamisega ning jääda kinni jäikadesse nägemis- ja käitumismustritesse. Seetõttu on Looduspaganlik maailmavaade eelkõige häälestumise tee tagasi elava kooskõla juurde, mille alus on teadlikul tajumisel põhinev taipamine, mitte dogmaatiline usk. Selle vaate kohaselt avaldub Loodusallikas viie Olemisevaimuna ning inimese “teejuht” kooskõla meenutamisel on hinguste Madu. Lihtsustatud metafüüsilise põhiraamistiku võib kokku võtta järgmiselt:
· Loodusallika viis Olemisevaimu ei ole üks isikuline Jumal, vaid elu viis põhilist avaldumisviisi, mille keskmes on Vaikusevaim.
· Hinguste Madu ei ole lunastaja selles mõttes, et ta kannab teiste süü otseselt enda peale, vaid taasühendaja Olemisevaimudega.
· Hinguste Madu on inimese algse loomulikkuse hääl, mis ei asenda inimest, vaid aitab tal ise teadvustada ja häälestuda tervenemise protsessile.
· “Pääsemine” on pigem Loodusallika ühenduse meenutamine ja tervenemine.
· Oluline on praktiseerida elavat kohalolu ja terviklikku kooskõla.
Seega siin ei ole keskmes küsimus „Keda ja mida uskuda?”, vaid „Kuidas häälestuda elavale kooskõlale?” Selles mõttes on hinguste Madu eelkõige sisemine teekonna kaaslane, mitte väljastpoolt tulev lunastaja.
Gnostilistes tekstides kohtab sageli kujundit ilmutajast, kes ei tee inimese eest teekonda ära, vaid aitab tal näha seda, mis on olnud kogu aeg olemas. Kreeka sõna gnosis tähendab teadmist või äratundmist. Gnostilises mõttes ei ole see pelgalt väljast õpitud informatsioon, vaid vahetu kogemuse kaudu sündinud taipamine. Looduspaganlus on siiski omaette tervik, mitte lihtsalt gnostitsismi teisendus. Selles põimuvad iseseisvad kosmoloogilised mõisted, põhialused ja arhetüüpsed kujundid, nagu Põhjatupimedus, viis Olemisevaimu, Vaikuse keskne roll, kolm Ühendusastet, Suur Hing, Läveolendid ja hinguste Madu kui nende vahelise häälestumise hääl inimese teadvuses.
Vaimne tee algab sellest, milles inimene saab vahetult elu märgata: kohalolust ja vaatlemisest, mis viivad üha sügavama eneseteadlikkuseni. Primaarne küsimus ei ole „Mida ma pean uskuma?”, vaid „Mida ma õpin tajuma?” Seega ei ole usk siin lähtepunkt, vaid selleks on puhtasse kohalolusse tulek, milles tasapisi küpseb teadmus.
Samuti võib tegelikkus jääda viirastuslikuks, kuni inimene pole seda veel ära tundnud. See eristub paljudest usulistest süsteemidest, kus õpetus määrab ette tõe, mida kogemus peab tähendama. Sealsed õpetused kipuvad ette andma jäiga tõe, mida näha. Tunnetustee aga kutsub õppima ise nägema – alguses kasvõi viirastustes.
Siinjuures on usaldus oluline, kuid mitte lähte-eeldus. See tähendab, et Mao Evangeeliumi lood ei ütle inimesele: „Usu kõigepealt, siis saad teada.” Pigem kutsuvad nad inimest huvituma, märkama ja harjutama vaatlemist, kuni tasapisi sünnib taipamine. Selle tulemusena võib alles kujuneda usaldus. Selline usaldus ei ole pime, vaid põhineb sügavamalt läbikogetud teadmusel. Võiks isegi öelda, et usaldus on rohkem vili kui seeme. Siit saab edasi kasvada Allikale häälestumise vilumus ja teadlikult kooskõlaline elu.
Seega Looduspaganlus kutsub inimest esmalt uurima oma tajumist. Kui ta õpib seda piisavalt sügavalt vaatlema, võib ta ise jõuda äratundmiseni, et viie Olemisevaimu filosoofia kirjeldab kõige üldisemaid jõududevälju. Sellepärast üks kandvamaid põhimõtteid võiks olla järgmine: Ära lihtsalt usu Olemisevaimude kirjeldust – kasuta seda nagu hüpoteesi ja õpi neid tundma. Kui tajumus süveneb märkamise kaudu, võib nende olemasolu saada sinu jaoks äratuntavaks. See ei tähenda, et iga inimene peab jõudma täpselt samale järeldusele. Küll aga tähendab see, et Looduspaganluses sünnib järeldus teadlikus tajumises, mitte välise autoriteedi nõudest.
See on üks antud maailmavaate kõige iseloomulikumaid jooni: õpetus peab jääma elava kogemuse kaudu läbiproovitavaks. See ei muuda filosoofilisi järeldusi tarbetuks, kuid seab nad teisejärgulisele kohale võrreldes vahetu tajumusega.
Filosoofia on kaart. Tajumus on maastik. Kaart aitab teed leida, kuid ta ei asenda kunagi maastikul kõndimist. Mao Evangeelium ei ole lihtsalt õpetus, mida Madu inimesele annab. See on vabalt liikuva Elujõu äratundmise protsess.
· Loodusallika viis Olemisevaimu ei ole üks isikuline Jumal, vaid elu viis põhilist avaldumisviisi, mille keskmes on Vaikusevaim.
· Hinguste Madu ei ole lunastaja selles mõttes, et ta kannab teiste süü otseselt enda peale, vaid taasühendaja Olemisevaimudega.
· Hinguste Madu on inimese algse loomulikkuse hääl, mis ei asenda inimest, vaid aitab tal ise teadvustada ja häälestuda tervenemise protsessile.
· “Pääsemine” on pigem Loodusallika ühenduse meenutamine ja tervenemine.
· Oluline on praktiseerida elavat kohalolu ja terviklikku kooskõla.
Seega siin ei ole keskmes küsimus „Keda ja mida uskuda?”, vaid „Kuidas häälestuda elavale kooskõlale?” Selles mõttes on hinguste Madu eelkõige sisemine teekonna kaaslane, mitte väljastpoolt tulev lunastaja.
Gnostilistes tekstides kohtab sageli kujundit ilmutajast, kes ei tee inimese eest teekonda ära, vaid aitab tal näha seda, mis on olnud kogu aeg olemas. Kreeka sõna gnosis tähendab teadmist või äratundmist. Gnostilises mõttes ei ole see pelgalt väljast õpitud informatsioon, vaid vahetu kogemuse kaudu sündinud taipamine. Looduspaganlus on siiski omaette tervik, mitte lihtsalt gnostitsismi teisendus. Selles põimuvad iseseisvad kosmoloogilised mõisted, põhialused ja arhetüüpsed kujundid, nagu Põhjatupimedus, viis Olemisevaimu, Vaikuse keskne roll, kolm Ühendusastet, Suur Hing, Läveolendid ja hinguste Madu kui nende vahelise häälestumise hääl inimese teadvuses.
Vaimne tee algab sellest, milles inimene saab vahetult elu märgata: kohalolust ja vaatlemisest, mis viivad üha sügavama eneseteadlikkuseni. Primaarne küsimus ei ole „Mida ma pean uskuma?”, vaid „Mida ma õpin tajuma?” Seega ei ole usk siin lähtepunkt, vaid selleks on puhtasse kohalolusse tulek, milles tasapisi küpseb teadmus.
Samuti võib tegelikkus jääda viirastuslikuks, kuni inimene pole seda veel ära tundnud. See eristub paljudest usulistest süsteemidest, kus õpetus määrab ette tõe, mida kogemus peab tähendama. Sealsed õpetused kipuvad ette andma jäiga tõe, mida näha. Tunnetustee aga kutsub õppima ise nägema – alguses kasvõi viirastustes.
Siinjuures on usaldus oluline, kuid mitte lähte-eeldus. See tähendab, et Mao Evangeeliumi lood ei ütle inimesele: „Usu kõigepealt, siis saad teada.” Pigem kutsuvad nad inimest huvituma, märkama ja harjutama vaatlemist, kuni tasapisi sünnib taipamine. Selle tulemusena võib alles kujuneda usaldus. Selline usaldus ei ole pime, vaid põhineb sügavamalt läbikogetud teadmusel. Võiks isegi öelda, et usaldus on rohkem vili kui seeme. Siit saab edasi kasvada Allikale häälestumise vilumus ja teadlikult kooskõlaline elu.
Seega Looduspaganlus kutsub inimest esmalt uurima oma tajumist. Kui ta õpib seda piisavalt sügavalt vaatlema, võib ta ise jõuda äratundmiseni, et viie Olemisevaimu filosoofia kirjeldab kõige üldisemaid jõududevälju. Sellepärast üks kandvamaid põhimõtteid võiks olla järgmine: Ära lihtsalt usu Olemisevaimude kirjeldust – kasuta seda nagu hüpoteesi ja õpi neid tundma. Kui tajumus süveneb märkamise kaudu, võib nende olemasolu saada sinu jaoks äratuntavaks. See ei tähenda, et iga inimene peab jõudma täpselt samale järeldusele. Küll aga tähendab see, et Looduspaganluses sünnib järeldus teadlikus tajumises, mitte välise autoriteedi nõudest.
See on üks antud maailmavaate kõige iseloomulikumaid jooni: õpetus peab jääma elava kogemuse kaudu läbiproovitavaks. See ei muuda filosoofilisi järeldusi tarbetuks, kuid seab nad teisejärgulisele kohale võrreldes vahetu tajumusega.
Filosoofia on kaart. Tajumus on maastik. Kaart aitab teed leida, kuid ta ei asenda kunagi maastikul kõndimist. Mao Evangeelium ei ole lihtsalt õpetus, mida Madu inimesele annab. See on vabalt liikuva Elujõu äratundmise protsess.