Märkmed 2: Looduspaganlus
Paljudes iidsetes õpetustes – olgu see hinduistlik Saguna Brahman või Taoistlik Tao, hellenistlik Okeanos, Anaximandrose Taxis, Herakleitose ja stoikute Logos või Mesoameerika Teotl – leidub mõtteid ja kujundeid, mida võib kõrvutada siin kirjeldatava kosmilise alusmustriga. Neis kõigis võib leida kujundeid või mõttejooni, mida saab kõrvutada siin kirjeldatava kosmilise alusmustriga. Tegemist ei ole niivõrd ühe isikulise üliolendi tahtele alluva maailmaga, vaid nägemusega, kus elu avaldub paljude suunavoogude kooskõlas ja tarkus seisneb nende rütmi järgi häälestumises.
Kuigi seda alusmustrit võib tajuda intuitiivselt ja avastada süvamõtiskluste kaudu, ei ole tegemist lihtsakoelise teadmisega. See ei ole jäik õpetus ega lõpuni valmis doktriin, vaid nägemisviis, mis aitab vaadata maailma selle sügavama korralduse tasandilt. Selle keskmes on põhiküsimus, kuidas Olemisevaimude paljusus ja nende koostoimest kujunev ühtsus avaldub nii Universumis kui ka inimese kogemuses. Rahvapärasemalt võiks seda üldtarkust nimetada ka lihtsalt looduspaganluseks.
Looduspaganluse kosmoloogia keskmes võiks olla arusaam, et Eluvoog avaldub elava hingava kooskõlana ja viie Olemisevaimu kaudu. Need ei ole lihtsalt eraldiseisvad Jumalad, vaid viis põhivoogu, mis avalduvad Ürgmere võimalikkuse algväljas ja toimivad dünaamilises Ringvoos.
Järgmised võrdlused ei püüa leida füüsikalist tõestust. Neid vastavusi võib võtta lihtsalt kujundlike analoogiatena, mitte väidetena, et Olemisevaimud ja füüsikalised protsessid on tingimata üks ja sama nähtus:
0. Aegruumiliste kategooriate piir – Põhjatupimeduse metafoorne peegeldus (Piiritus).
1. Kvantvälja vaakumolek – Vaikusevaimu metafoorne peegeldus (Vaikus). Mis jääb tajukogemuses võimalikult vaikseks?
2. Kvantväljade ergastumine – Võnkevaimu metafoorne peegeldus (Õhk). Kuidas elu tajukogemuses üldiselt võngub?
3. Osakeste ja väljade dünaamika – Väevaimu metafoorne peegeldus (Tuli). Kuidas tajukogemuses toimuvad tugevamad muutused?
4. Stabiilsemate struktuuride kujunemine – Vormivaimu metafoorne peegeldus (Maa). Milliseks korrastus tajukogemuses kujuneb?
5. Osakeste ja väljade vastasmõjud – Vooluvaimu metafoorne peegeldus (Vesi). Kuidas erinevad korrastused üksteisega suhestuvad?
Kvantvälju võib siin kujutleda ühe võimaliku füüsikalise peegeldusena Loodusmaatriksi ideest – terviklikust ürgmustrist, mille erinevad avaldumisviisid ei eksisteeri täiesti eraldi. Kujundlikult võib neid võrrelda merelainetega, kus erinevad lained on eristatavad, kuid meri on siiski ühtne. Looduspaganluse eripära seisneb selles, et viit Olemisevaimu ei käsitleta ainult kosmoloogilise skeemina, vaid ka tunnetusliku ja praktilise teena.
Looduspaganlik maailmatunnetus toetub neljale lihtsale, kuid sügavale põhimõttele:
1. Eluvoog väljendub Olemisevaimudes oma eripäraste omaduste ja võimalustega.
Võimaluste mitmekesisus on Looduse loomulik alus.
2. Kõik Olemisevaimud toimivad lahutamatus koostoimes.
Nende läbipõimumisest sünnib dünaamiline terviklikkus.
3. Kõigi olendite elu on kantud ürgteadvuslikust Eluvoost.
Olendid on Eluvoo loomuliku kujunemise ainulaadsed avaldused ja osalised.
4. Olendi Elujõu liikumisviis sõltub tema Elumaatriksi kooskõlast Loodusmaatriksiga.
Kooskõla Loodusmaatriksiga võimaldab Elujõul liikuda vabamalt ja paindlikumalt.
Seda algtarkust saab näha kui universumi elavat ja muutuvat tervikut, kus inimene ei ole loomisest väljajääv tagajärg, vaid ürgmustri ringlusse avanev osaline. Seega looduspaganlik maailmatunnetus ei püsi kindlalt muutumatu õpetusena – see kujuneb vaates ja elavas suhtes kogu loodusega. Sügavaim taipamine on lihtne: ühtsus ei sünni mitmekesisuse kadumisest, vaid selle kooskõlast. Ühtsus ei tule väljastpoolt, vaid kujuneb Eluvoo paljususe avaldumisest, kus Olemisevaimude erivõimalused põimuvad üheks terviklikuks elutantsuks. Seetõttu ei ole olemise alus üksnes paljusus ega ühtsus, vaid nende pidev kooshingamine.
Kokkuvõttes võibki looduspaganlust nimetada orgaaniliseks monistlikuks pluralismiks, kus Eluvoog avaldub viie Olemisevaimu mitmekesisuses ning nende koostoimes kujuneb elav terviklikkus. Nii saab iga olend oma elu kaudu osaleda loomulikus kooskõlas, õppida märkama Eluvoo mustreid ja kujundada oma elu kooskõlas elava Loodusega. Lõpuks avaneb elureaalsus kui mitmekülgne, kuid koosmängus toimiv tervik, kus paljusus ja ühtsus ei ole vastandid, vaid sama Olemise kaks külge.
Paljudes iidsetes õpetustes – olgu see hinduistlik Saguna Brahman või Taoistlik Tao, hellenistlik Okeanos, Anaximandrose Taxis, Herakleitose ja stoikute Logos või Mesoameerika Teotl – leidub mõtteid ja kujundeid, mida võib kõrvutada siin kirjeldatava kosmilise alusmustriga. Neis kõigis võib leida kujundeid või mõttejooni, mida saab kõrvutada siin kirjeldatava kosmilise alusmustriga. Tegemist ei ole niivõrd ühe isikulise üliolendi tahtele alluva maailmaga, vaid nägemusega, kus elu avaldub paljude suunavoogude kooskõlas ja tarkus seisneb nende rütmi järgi häälestumises.
Kuigi seda alusmustrit võib tajuda intuitiivselt ja avastada süvamõtiskluste kaudu, ei ole tegemist lihtsakoelise teadmisega. See ei ole jäik õpetus ega lõpuni valmis doktriin, vaid nägemisviis, mis aitab vaadata maailma selle sügavama korralduse tasandilt. Selle keskmes on põhiküsimus, kuidas Olemisevaimude paljusus ja nende koostoimest kujunev ühtsus avaldub nii Universumis kui ka inimese kogemuses. Rahvapärasemalt võiks seda üldtarkust nimetada ka lihtsalt looduspaganluseks.
Looduspaganluse kosmoloogia keskmes võiks olla arusaam, et Eluvoog avaldub elava hingava kooskõlana ja viie Olemisevaimu kaudu. Need ei ole lihtsalt eraldiseisvad Jumalad, vaid viis põhivoogu, mis avalduvad Ürgmere võimalikkuse algväljas ja toimivad dünaamilises Ringvoos.
Järgmised võrdlused ei püüa leida füüsikalist tõestust. Neid vastavusi võib võtta lihtsalt kujundlike analoogiatena, mitte väidetena, et Olemisevaimud ja füüsikalised protsessid on tingimata üks ja sama nähtus:
0. Aegruumiliste kategooriate piir – Põhjatupimeduse metafoorne peegeldus (Piiritus).
1. Kvantvälja vaakumolek – Vaikusevaimu metafoorne peegeldus (Vaikus). Mis jääb tajukogemuses võimalikult vaikseks?
2. Kvantväljade ergastumine – Võnkevaimu metafoorne peegeldus (Õhk). Kuidas elu tajukogemuses üldiselt võngub?
3. Osakeste ja väljade dünaamika – Väevaimu metafoorne peegeldus (Tuli). Kuidas tajukogemuses toimuvad tugevamad muutused?
4. Stabiilsemate struktuuride kujunemine – Vormivaimu metafoorne peegeldus (Maa). Milliseks korrastus tajukogemuses kujuneb?
5. Osakeste ja väljade vastasmõjud – Vooluvaimu metafoorne peegeldus (Vesi). Kuidas erinevad korrastused üksteisega suhestuvad?
Kvantvälju võib siin kujutleda ühe võimaliku füüsikalise peegeldusena Loodusmaatriksi ideest – terviklikust ürgmustrist, mille erinevad avaldumisviisid ei eksisteeri täiesti eraldi. Kujundlikult võib neid võrrelda merelainetega, kus erinevad lained on eristatavad, kuid meri on siiski ühtne. Looduspaganluse eripära seisneb selles, et viit Olemisevaimu ei käsitleta ainult kosmoloogilise skeemina, vaid ka tunnetusliku ja praktilise teena.
Looduspaganlik maailmatunnetus toetub neljale lihtsale, kuid sügavale põhimõttele:
1. Eluvoog väljendub Olemisevaimudes oma eripäraste omaduste ja võimalustega.
Võimaluste mitmekesisus on Looduse loomulik alus.
2. Kõik Olemisevaimud toimivad lahutamatus koostoimes.
Nende läbipõimumisest sünnib dünaamiline terviklikkus.
3. Kõigi olendite elu on kantud ürgteadvuslikust Eluvoost.
Olendid on Eluvoo loomuliku kujunemise ainulaadsed avaldused ja osalised.
4. Olendi Elujõu liikumisviis sõltub tema Elumaatriksi kooskõlast Loodusmaatriksiga.
Kooskõla Loodusmaatriksiga võimaldab Elujõul liikuda vabamalt ja paindlikumalt.
Seda algtarkust saab näha kui universumi elavat ja muutuvat tervikut, kus inimene ei ole loomisest väljajääv tagajärg, vaid ürgmustri ringlusse avanev osaline. Seega looduspaganlik maailmatunnetus ei püsi kindlalt muutumatu õpetusena – see kujuneb vaates ja elavas suhtes kogu loodusega. Sügavaim taipamine on lihtne: ühtsus ei sünni mitmekesisuse kadumisest, vaid selle kooskõlast. Ühtsus ei tule väljastpoolt, vaid kujuneb Eluvoo paljususe avaldumisest, kus Olemisevaimude erivõimalused põimuvad üheks terviklikuks elutantsuks. Seetõttu ei ole olemise alus üksnes paljusus ega ühtsus, vaid nende pidev kooshingamine.
Kokkuvõttes võibki looduspaganlust nimetada orgaaniliseks monistlikuks pluralismiks, kus Eluvoog avaldub viie Olemisevaimu mitmekesisuses ning nende koostoimes kujuneb elav terviklikkus. Nii saab iga olend oma elu kaudu osaleda loomulikus kooskõlas, õppida märkama Eluvoo mustreid ja kujundada oma elu kooskõlas elava Loodusega. Lõpuks avaneb elureaalsus kui mitmekülgne, kuid koosmängus toimiv tervik, kus paljusus ja ühtsus ei ole vastandid, vaid sama Olemise kaks külge.