Asjalik materjal psühhopaatiast:
Psühhopaatia ja psühhopaadid
Avaleht >> Psühholoogia >> Psühhopaatia ja psühhopaadid
Lõik failist:
Rääkides
psühhopaatidest tuleb meil sageli silme ette tuntud filmi Voonakeste vaikimine
peategelane Hannibal Lecter, kes kehastas südametuse ja julmuse tippu.
Julmus ja südametus on psühhopaadi peamised tunnused, aga ainult neist ei
piisa, et diagnoosida psühhopaatiat . Käesolev referaat tutvustab psühhopaatia
tunnuseid ja erinevaid vorme. Referaadi peamiseks eesmärgiks on selgitada
psühhopaatia mõistet, psühhopaadi aju erinevusi, psühhopaadi antisotsiaalset
käitumist ja selle põhjuseid ning psühhopaadi ravivõimalusi.
Psühhopaatia mõiste
Psühhopaatia (psychopathy) mõiste käsitleb endas antisotsiaalset isiksushäiret
ja selle tunnuseid. Antisotsiaalne isiksushäire defineeritakse järgmiselt
Antisotsiaalne isiksus on isik, kes on ebakriitilisel viisil opositsioonis ühiskonnaga või
ignoreerib sotsiaalseid norme.(Wettenberg, lk. 79, 2000). Üldiselt võib öelda, et
antisotsiaalne isiksushäire on isiksushäire,mille tulemusel sooritatakse
seadustevastaseid tegusid. Psühhopaatia mõiste on antisotsiaalse isiksushäire
diagnoosist laiem,mille alla kuuluvad egotsentrism, impulsiivsus,
vastutustundetus,vähene emotsionaalsus, empaatia-, süü- või kahetsustunde puudumine,
patoloogiline valetamine, manipuleerimine ning püsiv sotsiaalsete normide ja ootuste
rikkumine. (Cleckley, 1976; Hare, 1996).
Psühhopaat kui düssotsiaalne isiksus
Psühhopaatilist isikut nimetatakse ka düssotsiaalseks isikuks. Düssotsiaalne isiksus on
isiksushäire, mis torkab tavaliselt silma ränkade vastuolude tõttu inimese käitumise ja
valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on iseloomulik kalk hoolimatus teiste
suhtes, sotsiaalsete normide , kohustuste ja reeglite eiramine ning
kalduvus süüdistada
teisi ja enda käitumist õigustada.(Vasar, 1999). Tavaliselt on aga psühhopaatia
mõistet kasutatud kõikide isiksushäirete kirjeldamisel.
Psühhopaadi iseloomustus
Psühhopaati iseloomustab empaativõime puudumine, vähene kahetsus, valetamine ja
manipuleerimine, vastutustundetus ning sageli vägivaldne ja agressiivne käitumine.
(Traat, 2000). Nad ei suuda mõista teiste inimeste emotsionaalseid seisundeid,
väljaarvatud intellektuaalseid tundeid. Kui tavaline inimene näeb kedagi valu
kannatamas või kurvastuses, siis ta tunneb instinktiivselt kaastunnet ja kurbust.
Psühhopaat aga ei tunne seda kunagi. Seega suudavad psühhopaadid toime panna julme
ja halastamatuid akte, sest neid ei takista ükski ebameeldiv reaktsioon ohvri
kannatamisel. Nad tahavad näidata enda mitteinimlikke tundeid enda ohvritele.
(Ramsland, 2005). Psühhopaadid ei tunne emotsioone nii sügavalt kui tavalised
inimesed, aga nad ei ole täiesti emotsioonitud, lihtsalt nende
emotsioonitunnetus on väga madal. Valu tunnetamine ega süütunne ei kutsu
neis esile emotsioone. Psühhopaatidel puudub hirmutunnetus. See muudab
neid veel eriti julmadeks ja riskivabadeks. Samuti ei tunne nad armastust ning
seetõttu on nad võimetud püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi.(Vasar, 1999).
Üheks oluliseks tunnuseks psühhopaatidel on ka sügavate emotsionaalsete traumade all
mitte kannatamine, näiteks meelheide. See võib olla ka üheks põhjuseks, miks karistusel
on neile väike mõju, enamjaolt jätab see neid ükskõikseks. Kuritegude toimepanemisel
järel tunnevad nad pigem põnevust kui süüd. Psühhopaatia on elukestev seisund, mida
iseloomustab agresiivsus alates noorukieast, impulsiivsus, isekus ja ebaausus teistega
suhetes ning
kõrge promiskuiteedi ja impersonaalsuse tase seksuaalsuhetes ehk
kõikelubavus seksuaalsuhetes. Robert Hare, kes on maailma tuntuim kriminaalse
psühhopaatia uurijaid on nimetanud psühhopaatia põhitunnusteks lisaks veel
libekeelsuse ja pealiskaudsuse, põnevusjanu ning viletsa käitumiskontrolli.(Traat, 2000).
Psühhopaatia kujunemise põhjused
Psühhopaatia kujunemise põhjuseid on mitmeid, üheks peamiseks põhjuseks loetakse
lapsepõlve traumasid ja häireid. Psühhopaatia kujuneb välja juba noores eas ja avaldub
enam-vähem ühetaoliste joontega kogu elu vältel.(Saarma, 1980). Ühe esimestest
uuringutest psühhopaatide lapsepõlvest viisid läbi Marshall ja Cooke, kasutades
psühhopaatia kindlaks tegemiseks Hare´i poolt välja töötatud psühhopaatia sümptomite
kontrollnimekirja. Nad tegid kindlaks et psühhopaatide lapsepõlves esineb probleeme
perekonnas, näiteks vanemate armastuse ja hoolitsuse puudumist, ükskõiksust nende
suhtes, ebatavaliselt julma kohtlemist, karistamist ning üksindust.(lik, 2000)
Nõukogude tuntud psühhiaater O.Kerbikovi järgi defineeritakse kaasasündinud
psühhopaatiat ja omandatud psühhopaatiat .
Kaasasündinud psühhopaati puhul on tegemist, kas geneetiliselt edasiantud
häiretega,looteeas või sünnituse käigus tekkinud häiretega peaaju tegevuses.
Epidemioloogiliste-genealoogiliste uuringutega on leitud, et perekondades, kelle
liikmete seas on vaimuhaigeid, on ka märgatavalt rohkem psühhopaate. Seega on
psühhopaatia korral ilmselt tegemist geneetiliselt edasiantava üldise eeldusega peaaju
haigestumiseks, selle konkreetne vorm aga sõltub peamiselt elu jooksul toimunud
faktoritest. Esimeste eluaastate jooksul saadud kahjustused (aju- ja ajukestapõletikud,
traumad, mürgistused ja toitumishäired) võivad samuti põhjustada funktsionaalseid
hälbeid peaaju tegevuses ning aluseks olla psühhopaatilise isiksuse kujunemisele.
(Saarma, 1980). Üldjuhul on laps rahutu, kärsitu, nutab sagedasti või ilmneb lapsel
passiivsus, huvi puudumine ümbruse suhtes ja endassesulgumine.(lik, 2000). Lapse
küpsemisel avalduvad kõrvalekaldumised üha sagedamini ja põhjustavad
kohastumisraskusi ühiskonnas. Isiku lõplikul välja kujunemisel puberteedieas ilmnevad
psühhopaatilised iseloomujooned juba täielikul kujul.
Omandatud psühhopaatia kahjustuste mõjul on mõningad erinevused. Tegemist võib
olla kas bioloogiliste või psühholoogiliste-sotsiaalsete kahjustavate faktoritega.
Bioloogilised kahjustused, näiteks nakkushaigused, peapõrutused, mürgistused ja
raskemad toitumishäired häirivad peaaju funktsionaalsete süsteemide harmoonilist
arenemist. Sellisel juhul areneb laps esimestel eluaastatel normaalselt,
kõrvalekaldumised tema iseloomus ilmuvad alles kahjustuse järel. Omandatud
psühhopaatia alla kuulub ka last ümbritsev ebasoodus kasvumiljöö:vanemate
alkoholism, kodused konfliktid, jõhker ja julm kohtlemine, hoolimatus, helluse ja
õrnuse puudumine. Kõik sellised asjaolud mõjutavad negatiivselt lapse iseloomujoonte
kujunemist. Aga ka lapse liigne hellitamine ja ülihoolitsus koos lapse iseseisvuse ja
aktiivsuse lämmatamisega moonutavad kujunevat iseloomu. Psühhopaatia kujunemise
põhjuseks ei ole kunagi ainult üksainus faktor isoleerituna, vaid psühhopaatia on
paljude faktorite integreeritud koosmõju tulemus. (Saarma, 1980).
Psühhopaadi aju erinevused
Teadlased on kindlaks teinud, et psühhopaatide ajus on bioloogilised erinevused.
(Psühhopaate toodab pärilikkus, mitte keskkond, 2009) Psühhopaatide ajus on häiritud
ühendus empaatia ja otsustamisega seotud ventromediaalse prefrontaalse ajukoore ja
teiste ajupiirkondade vahel. Teadlaste läbiviidud uuringus selgus, et psühhopaatidel
olid ühendused ventromediaalse prefrontaalse ajukoore ja ülejäänud
ajupiirkondade, sealhulgas mandeltuuma vahel nõrgemad. Mandeltuum on
oimusagaras asuv närvirakkude kogumik, mis vastutab emotsioonide, mälu ja hirmu
eest...
http://www.annaabi.com/Ps%C3%BChhopaatia...62135.html