Kas head soovid mis panevad meid kahtlema on head?

Mul meenus täna ühe väga palju vastakaid emotsioone tekitanud foorumiteema juures täiesti ühtäkki üks päris vana aga tõesti sündinud lugu, kuna see juhtus siuliselt minu silmade all, siis võin öelda, et nii see just oli.
Teemaks on siis hea soovimine.
Nimelt, elas meil lähedal üks pere, mees ja naine. Mees oli tõsimeeli alkosõltlane ja tal oli tänu sellele ohtralt jamasid. Ka arstid hoiatasid, et kui mees ei peatu, siis üsna varsti võib juhtuda kõige hullem. Peale seda, kui ähvardati ta töölt lahti lasta, läks naine "nõia" juurde ja küsis, et kas saab kuidagi oma meest aidata.
Nii paluti tal panna kirja oma soov ja "nõia" abiga siis see soov ka täitmisele saadeti.
Naine nimelt palus, et juhtuks mingi ime, et mees enam juua ei saaks, sest muud lahendust ta ei näinud. Kõik raviasutused jne mõjusid vaid kuni esimese pitsini.
Pea kuu hiljem juhtus aga see, et mees sattus autoõnnetusse ja sai maksakahjustuse. Selle viimase tõttu ei saanud ta tõesti enam juu. Üks pits viina oli talle sama hea kui teisele kaks liitrit.

Nüüd siis tekib küsimus. Kas naine soovis mehele halba, või soovis seda "nõid"? Kas naise sõnum oli halb? Kas oleks ta pidanud nõia juurde minemata jätma? Kas oleks pidanud ta midagi muud tegema?
Lõpuks, kas sõnum oli hea või halb?

Olen seda lugu, kuna see painas mind üsna kaua oma eriskummalise lahenduse poolest, rääkinud mitmetele inimestele ja saanud palju huvitavaid tõlgendusi ja vastuseid.
Mingiks hetkeks pani see mind kõiges millesse usun kahtlema. Ma pole väga mõtisklenud selle üle, et kas see oli mingi proovikivi või mis. Nüüdseks olen juba ammu teinud enda jaoks järelduse:

Tegelikult loeb vaid see, mida me soovime. Soovides halba, tõrjume me endast eemale. Soovides head aga tõmbame ligi. Isegi kui soovi tagajärg pole alati oodatu, on soov soovida head parim võimalik tee.

Kui siin on kirjutatud täpselt nii nagu ta soovis, et mees ei saaks enam juua, siis täpselt see just juhtuski ju. Milleks olla üldse nii imesutnud? Juba ammustest aegadest on muinasjutud või lood, mis näitavad selgelt kuidas inimene võib ju midagi soovida, kuid tegelikult ta ei tea ise ka mida tahab, soovid pöörduvad ta vastu. Alati on ju teada olnud, et kui sa midagi soovid siis sa pead selle soovi enne läbi mõtlema, et sa sellega endale/ teistele kahju ei teeks. Sest kui universum asub soovi täitma, siis tema valib lihtsama tee, vahel on see aga ka kahtlaselt irooniline ja siis võib jääda mulje, et seal kuskil on keegi kes naerab selle väikese olevuse üle kelle soovi ta just täitis.
Ma toon ühe paralleeli oma elust. Nimelt oli mul isa, kes jõi samuti koguaeg, kaineid päevi oli väga harva, siis jäi ta tervis ka kehvaks ja siis jõi ja võttis kangeid rohtusid läbisegi. Meie perele ja emale oli kõik see aeg väga raske, sest alati kui ta jõi muutus ta vägivaldseks, vähemasti verbaalselt. Ja midagi vaielda või rääkida temaga polnud võimalik, nii alko kui ka rohud tegid oma töö ja ta oli kui, segane, vihane elukas. Ema siis soovis, et see lõpeks. Soov täitus, isa suri. Kahjuks tundsid kergendust kõik. Ei ole ilus seda tunnistada. Tagantjärgi olen püüdnud mõttes talle andestada ja tundub et ta enam ei ilmu mu unedesse, seal on ta alati kaine ja sõbralik, võib-olla nüüd teispoolsuses oli tal vaja mu andestust, et oma "eluga" edasi minna, kuigi ta mul unes pole öelnud, et ta tahab mu andestust saada, selle peale tulin lõpuks ise.
Kokkuvõteks see, et universum täidab soove, aga see mida me soovime peab olema läbi mõeldud ja küllaltki üksikasjalik, sest lihtsalt head soovides ei kipu minu arusaamist mööda soovid täituma. Ja see et selle naabrionuga nii juhtus oli lihtsalt yks võimalus kuidas soov täituma panna, tõenäoliselt kõige lihtsam universumi jaoks, aga lihtsust ajame me ju taga kõik.

Ükskord üks mees käis kah nõia juures ning nõid ennustas talle, et aasta pärast ta sureb. Mees suurest masendusest kukkus jooma ja aastapärast surigi... maksatsirroosi, mis olevat ägenenud pärast aastapikkust joomist.

Ei ole olemas häid või halbu mõtteid - pooluseid loome me ise. Mõte on mõte ja kui mõte on lendu lastud, sellele vägi antud, siis see mõte hakkab looma.

Hea soovimine ilma mõistuseta võib rohkem jama kokku keerata kui pärast parandada jõuad.

Igasuguste soovidega peab ettevaatlik olema. Need kipuvad täide minema just nii nagu me kõige vähem soovime.

Kusjuures, kui see juhtus, siis ma mõtlesin samamoodi kui Teie. Nagu ikka vaatab ja näeb inimene esmalt halba. Üks müsteerium, millele ma pole iial jälile saanud - Miks inimesed näevad alati enne halba kui head. Kuid see selleks.

Arvestades, et arstis olid mees korduvalt hoiatanud, et see joomine ta peagi teise ilma viib, jõudis ka mulle kohale asja olemus. Nimelt see soov päästis tõenäoliselt mehe varjasest surmast. Tegelik soov oli naise südames. Ta soovis ju, et mees saaks sellest sõltuvusest lahti, mis võib ta tappa.
Kuigi ma ise ei kiida iialgi heaks sellist posimist ja "nõidumist", pean tõdema, et antud juhul oli see tegevus vast inimese elu päästva iseloomuga.
Muidugi võib siit minna filosoofiliseks ja hakata arutlema, kas arstide hoiatus oli tõsiselt võetav ja kas see sekkumine teise inimese ellu ilma temalt luba küsimata lõppkokkuvõttes ikka oli õige. Need on vast küsimused, millele me iial ühest ja tõeset vastust ei saa. Mõni skeptik võib ka seada kahtluse alla selle, kas antud autoõnnetus oli üldse mini "nõidumise" tagajärg. Teine võib öelda, et inimese eluteele määratud õnnetused juhtuvad nii ehk naa ning muuta seda on üsna võimatu, mis tähendab, et õnnetus oleks pidanud nagunii juhtuma. Kolmas võib öelda, et naine ja "nõid" ei oma siin mingit rolli. Tegemist oli mehele saadetud n.ö viimase tõsise hoiatusega, et kui jätkad kustutatakse su eluküünal.

Mõtte jõud on alati võimas olnud ja soovimistega ning väljaütlemistega tasub ettevaatlik olla. Aga kui on valida, kas mõelda halba või head, siis valik ikka selle teise.

Mina kommentaariks asja võrreldes seda vorstiga, millel on kaks otsa. Patareil on kaks poolust, + ja -. Patarei toimimiseks on mõlemat vaja. Niisiis minu jaoks on asi lihtne - saavutamaks/soovimaks/tegemaks midagi head, tuleb tahes tahtmata ka millegiks halvaks või tagasilöögiks valmis olla.
Siinkohal oli siis posimine või nõidumine sündmuse initsiaatoriks. Iseasi on vast see, kuidas seda tulemust küsiti ja mismoodi siis posija või nõid (nimetatagu seda tegelast kuidas tahes) selle sooviavalduse vormistas.

Heal ja halval on hoopis laiem ja sügavam tähendus, kui seda on üldiselt tavaks mõista. Tegu on Kultuurireaalsuse moraali poolustega, mida inimesel pole võimalik sealt kaotada. Samamoodi pole võimalik ka Mateeriareaalsuses evolutsiooni poolusi kaotada.

Pereema tegi otsuse, et asi enam nii jätkuda ei saa ja vastavat taset tuleb moraalselt paremuse poole tõsta. Tõenäoliselt oldi ennem pereisaga üritatud kainelt rääkida, kuid asjata. Vastav otsus sai Väega kinnitatud nõia juures, kus tehti uus kokkulepe. Loomulikult jäi joodikust pereisa ilma teatud toetuseta, kuna teised pereliikmed tõusid moraalselt kõrgemale - paremale - tasemele. Juhtus kõige tõenäosem asi, mis sai juhtuda, et elu juhiti kraavi. Kui oleks pereisale vastavalt tema tasemele head soovitud, siis oleks joomist edasi toetatud. Paraku oli antud kontekstis heasoovimine kõrgem moraalne tase, mis soovis, et joomine tuleks lõpetada. Tegelikult oleks pidanud nõia juures käimisest ka pereisale rääkima.

Mina paraku lähtun alati seisukohast, et mitte ei pea rääkima ja küsima, vaid inimene peab ise abi paluma. Ehk siis minu mõistes normaalne olukord on see, kui inimene läheb ise oma vabal tahtel ja palub abi. Alles siis annab ta loa sekkuda ja alles siis saab sekkuja õiguse sekkuda.
See on minu lähtepunkt kõikvõimalike kõrvaliste sekkumiste kohta.
Need, kes marsivad kaardimooride ja posijate ning muude tegelaste juurde näppus suguvõsa pildid paludes ennustada ja ma ei tea mida veel saadaks ma hoobilt tagasi. Ma saan aru, kui voodihaige inimene ei saa ise tulla ja saadab kellegi end eest. See on teine teema. Aga meil tehakse selliseid asju väga tihti inimese enda teadmata ja selja taga. Ning kasuahne posija loomulikult võtab kõik vastu. Peaasi, et raha saab.

Kuigi jah. See nüüd veidi lohiseb teise teemasse.

Rääkima peab alati üritama ja korduvalt, see ühendab erinevad moraalitasandid. Kui ei räägita, siis ka madalamatest ei hoolita. See on lubatav vaid äärmistel juhtudel, kui teine pool ei ole üldse nõus kuulama. Peale headuse on oluline ka ausus. Ei saa nii, et lähed nõialt abi paluma, aga teistele pereliikmetele ei ütle. See oleks liiga arg ja egoistlik.

Leidke mõni täiuslik. Mina pole näinud Ühe nõrkus on argus, teise nõrkus sõltuvus. Meil kõigil on nõrkused ja tugevused. Mul on ka omad nõrgad küljed, millest kindlasti sõltuvad ka maisele minueluteele seatud ülesanded. Need panevadki meie nõrkused proovile ja näitavad meile mis juhtub, kui oma nõrkustest võitu ei saa.
Sisemine püüd paremuse poole on ometi meil kõigil sisse programeeritud.

Midagi pole sisse enne programmeeritud kui midagi ei usu ega nähta ühiseid kokkuleppeid. (Enese)Usk on võime, millel põhineb vaimne areng ja mis sõltub paljudest faktoritest. Niisamuti ka on skepsis oluline võime. Ühine usk juhatab meid edasi, skepsis hoiab langemast tagasi.

Krt, siin algab see maailm mida me nimetame igaühe tõlgenduseks.
Minu jaoks on olemas asi nimega elutee, mis antakse meile, kui selle keha sisse poeme. Minu jaoks on inimene biloogiline robot. Kõlagu see kui võikalt tahes.

(17-07-2012 09:13 )Dana Kirjutas:  Kusjuures, kui see juhtus, siis ma mõtlesin samamoodi kui Teie. Nagu ikka vaatab ja näeb inimene esmalt halba. Üks müsteerium, millele ma pole iial jälile saanud - Miks inimesed näevad alati enne halba kui head. Kuid see selleks.

Nojah, eks mõtlemise ja mõistuse poolt on alati halvana nähtud. Kui inimene püüab mõelda ja kainelt või neutraalselt olukorrale läheneda, siis headel inimestel kipub ikka olema sel puhul midagi kurjuse või halva kohta öelda kuna see ei ühti nende arusaamisega asjast. Ja sellest tuleneb ka teistele kurjuse ja halva soovimise külge pookimine. Nagu Celtic kirjutas:

(16-07-2012 23:33 )Celtic Kirjutas:  Ei ole olemas häid või halbu mõtteid - pooluseid loome me ise.

Seda on siingi foorumis ilusti näha.

to kage:
Sinu jaoks keerati jama kokku. Milles jama seisnes?
Mulle jääb tõesti arusaamatuks mida sa oma lausega silmas pidasid.

(17-07-2012 14:28 )Dana Kirjutas:  Sinu jaoks keerati jama kokku. Milles jama seisnes? Mulle jääb tõesti arusaamatuks mida sa oma lausega silmas pidasid.

Ma muidugi väljendan siin sõna-sõnalt enda kogemusi sellistes asjades.

Pidasin silmas mõistuse kasutamist, et hea tegemine aia taha ei läheks. Moslemile ju jõulude ajal seaprae ja pudeli viinaga külla ei lähe kuigi ise võtaks need ainult head soovides kaasa.

Mhmh. Ja moslem tuleks sulle külla asjadega, mis sind tagajalgadele ajaks .
Suhteline värk - jaapanlased ütlevad meie hapukapsa kohta, et see on juba pooleldi seedinud toit. Rootsis jällegi enne kui hakkad hapukapsast tegema (keetma, praadima jne), peab naabrite käes loa/nõusoleku saama. Verivorste mujal maailmas peale Saksamaa ei ole vist ka nagu mõtet eriti tutvustada .

Iseasi ong see, et sa saad täpselt seda, mida sa küsid. Küsiti ju, et mees enam ei SAAKS juua. Tuli välja, et ei saagi. Kui oleks aga küsitud, et mees lihtsalt võtaks aru pähe ja lõpetaks joomise ära... Kes teab, oleks teisiti ehk läinud. Miskipärast kipubki alati nii olema, et kui soovid täituvad, siis väga detailse täpsusega. Seda siis nii heade kui halbade soovide korral. Samamoodi toimub ära sõnumine, kui nii võib öelda. Kunagi emal oli selline juhus:
Terve hommik sajatas, et pangast ülekanne ei läinud üle, et pannakse veel pangaarve niimoodi aresti, kui ülekanne kohtutäiturile kohale ei jõua. Õhtul oligi plaksti arve aresti all. See muidugi võis olla kokkusattumus, aga sellised ütlused ja soovid, nendega tasub olla alati äärimiselt ettevaatlik. Neil on kuri komme täide minna.

Mina jälle mõtlesin, et kas inimese loomus on üldse muutuv (muudetav), ehk kas see viinaviga oleks kuidagi teistmoodi olnud peatatav (nõia poolt ilma meditsiinilise sekkumiseta). Siit edasi saaks mõelda kas see oli hea või halb.

Kui viinaviga oleks tõesti nõia poolt muudetav/lõpetatav/äravõetav või mida iganes, siis Eestis ei ole minu arust ühtegi nõida, kes seda teha suudaks.
Tean ühte inimest, kes oma hädaga käis nõia juures (nõia professionaalsuses ma pead ei anna, kuid tal on klientuur, kes seal regulaarselt käia vehivad). Mingiks ajaks oli inimesel viinaviga kadunud, kuid natuke vähem kui aasta pärast hakkas pitsi edasi kummutama ning hoolega kohe ja tolku ei halligi.
Ma ei tea, kas suitsetamine on võrreldav viinaveaga aga sõltuvusse jääb inimene siiski mõlemast. Kas need sõltuvused võib ühte patta panna mingite deemonitega või tont teab kelle või millega ei ole minu asi.
Ise olen kahel korral suitsetamisega pausi pidanud ja absoluutselt ilma abivahenditeta. Esimesel korral kolmeks aastaks ja teisel korral aastaks. Sõltuvuse mahajätmine kellegile lubadesi andes on puhas udu nagu ka igatsugu abivahendite kasutamine. Edu sõltub inimese enese soovist sõltuvusest vabaks saada. Lihtsalt üks hetk tunned, et nüüd on õige aeg ja soov saabki reaalsuseks. Kogu muusika!
Minu arusaama järgi peab olema lihtsalt piisavalt jõudu soovida. Kas siis soovib inmene ise, soov läheb ühelt inimeselt teisele või siis on keegi kolmas näiteks nõia näol vahendajaks.

Inimese loomus tervikuna, kui rahvana või kui lausa ühtse liigina on väga raskesti muudetav. Oleme ju loomulikult näinud muutusi, kuid need on kestnud aastatuhandeid. Inimesed tervikuna, nende muutumine võtab aastatuhandeid. Inimene isiksusena on aga hoopis teine asi. Nagu enamik asju indiviidi puhul, algavad ka muutused inimese enda peast. Too konkreetne inimene oleks viinaveast ka ise võitu saanud, kui ta seda vaid piisavalt oleks tahtnud. Loomulikult võime ka oletama ja vaagima hakata füüsiliste võõrutusnähtude ja muu sarnase koha pealt, kuid kõik see on mõttejõuga ületatav. Ainus, mis peab inimesel endal olema, on vankumatu tahtmine. On ka piisavalt näiteid kasvõi kõige hullema oksa pealt - On ju küllalt narkomaane, kes on olnud aastaid sõltuvuses sellest kõige hullemast - kokaiinist, heroiinist - kuid sellest võitu saanud. Leidub piisavalt inimesi, kes on lausa nii võimsa sõltuvuse, nagu narkosõltuvuse maha surunud pelgalt mõtte- ja tahtejõuga.
Muutused algavad meid endist ja tõeliselt muuta saame me end vaid ise.

N.B!
Väike mõttetera teile siia õhku rippuma:
Kui too kõnealune meesterahvas poleks õnnetusse sattunud ja kaotanud oma "võimet" juua... Kas ta oleks joomise lõpetanud? See annab ilmselt vastuse kõigile küsimustele

No loomuse all ma pidasin silmas... ehh raske seletada.

No kui sa näed, et kaks inimest lähevad tülitsedes lahku ja hiljem jälle kokku saavad, siis on minuarust väga naiivne arvata, et inimese loomus oleks vahepeal muutunud, et see ei kordu. Ma arvan, et tahtejõuga pole siin midagi pistmist. (Siiamaani on mu arvamus ka tõeks osutunud)

(17-07-2012 13:13 )Dana Kirjutas:  Krt, siin algab see maailm mida me nimetame igaühe tõlgenduseks.
Minu jaoks on olemas asi nimega elutee, mis antakse meile, kui selle keha sisse poeme. Minu jaoks on inimene biloogiline robot. Kõlagu see kui võikalt tahes.

Nii hull see asi kah pole, asi on veel hullem, lisaks juhusefaktorile on väga palju ikka enese mõtlemises ehk andmetöötluses kinni. Lisaks leian, et vaim ei koge läbi keha, vaid keha kogeb läbi vaimu. Vaim ei saa kuidagi ka otseselt kehasse pugeda, sest need lihtsalt on täiesti erinevad paraleelid. Täpselt sama moodi ei poe ka kultuur otseselt kuhugi kehasse, et seda saaks kuidagi materialiseerunuks pidada, see lihtsalt on vaimsel kogemusel ühiskokkulepetes. Roboti ekraanpilt ei poe kuidagi roboti kehaprotsessorisse. Tegelikult väga lihtne.

Chaos, pole midagi siin ilmas, mis üldse ei muutuks. Hetk enne surma pole inimese tavapärasest loomusest kah suurt alles. Annab ka eluajal loomust muuta, kuigi raskelt.

(17-07-2012 20:43 )Krt Kirjutas:  

(17-07-2012 13:13 )Dana Kirjutas:  Krt, siin algab see maailm mida me nimetame igaühe tõlgenduseks.
Minu jaoks on olemas asi nimega elutee, mis antakse meile, kui selle keha sisse poeme. Minu jaoks on inimene biloogiline robot. Kõlagu see kui võikalt tahes.

Nii hull see asi kah pole, asi on veel hullem, lisaks juhusefaktorile on väga palju ikka enese mõtlemises ehk andmetöötluses kinni. Lisaks leian, et vaim ei koge läbi keha, vaid keha kogeb läbi vaimu. Vaim ei saa kuidagi ka otseselt kehasse pugeda, sest need lihtsalt on täiesti erinevad paraleelid. Täpselt sama moodi ei poe ka kultuur otseselt kuhugi kehasse, et seda saaks kuidagi materialiseerunuks pidada, see lihtsalt on vaimsel kogemusel ühiskokkulepetes. Roboti ekraanpilt ei poe kuidagi roboti kehaprotsessorisse. Tegelikult väga lihtne.

Chaos, pole midagi siin ilmas, mis üldse ei muutuks. Hetk enne surma pole inimese tavapärasest loomusest kah suurt alles. Annab ka eluajal loomust muuta, kuigi raskelt.

Inimene on tervik. Programm ilma arvutita on vaid tarkvara ja arvuti ilma programmita on raudvara. Seega, nn vaimu ja keha ei saa vaadelda eraldi. Elutee on antud sellele tervikule.

See mida mina nimetan eluteeks on väga tihedalt seotud budistliku mõistega karma. Nii ei pea ma väga pikalt kirjeldama mida ma silmas pean, kui ütlen, et meil on oma elutee. Elutee on kogemuste tee. Mis on aga elu eesmärk ja miks me n.ö aina uuesti ja uuesti kehastume ning saame aina uued eluteed koos ülesannetega mis peavad andma meile kogemused millest me õppides jõuame n.ö sihini - vabaduseni.
Selline on alati olnud minu maailmakäsitlus. See teadmine oli mul enne kui tekkis selles maises keha teadmiste mälu.

Vaimu saab võrrelda vaid ekraanpildile ilmuva füüsilise tarkvara peegeldusega, mitte füüsilise tarkvara endaga. Seega arvuti tarkvara ja ekraanil ilmuvat tarkvara saab väga hästi eraldada. Ehk arvutis võib tarkvara füüsiliselt olla, aga ekraanpildil on see täiesti omaette keelde tõlgitud. Füüsilist maailma kogetakse vaid läbi ekraanpildi ehk vaimu, sest ka füüsiline tarkvara paralleelselt töötab. Ekraanpilt ise kunagi füüsilise tarkvara sisse ei poe, sest nad on alati lahus, aga töötavad paralleelselt, lihtne.

Mitte keegi ei kehastu vaimust otseselt mitte kunagi mitte kuskil. Mateeria (energia) ei teki ega kao, vaid muundub. Iga hommik ärgates ma mäletan ka, mis eile tegin, aga mingit muud vaimu kehastumist vahepeal kuskilgi ei toimu kui see, et ajan oma koivad voodist püsti. Siht võib mul olla misiganes, aga lõpuks olen oma kehakoosluse jõust vaba nagunii ja rahus lagunenud algosadeks. See teadmine on mul endal kõikide deemonite kaasabil väljaarendatud.