Loojaloomus ei tähenda siin üleloomulikku vägevust midagi eimillestki luua. See tähendab iga olendi loomulikku võimet osaleda selles, kuidas elu ennast pidevalt kujundab. Seega olendid ei loo Ex Nihilo, vaid juba olemasoleva Eluvoo sees.
Hüpoteetiline väide, et väljaspool aegruumi on isikuline Loojajumal, kes põhjustas Universumi puhtast armastusest, ei pruugi sisuliselt tähendada mitte midagi. Sest „väljaspool”, „isikuline”, „Looja”, „põhjustas” ja „armastus” on kõik inimeste ajalisest kogemusest pärinevad ja meie enda loodud tähendused. Looduspaganluses ei pea eeldama, et välaspool aegruumi on üliolend, kes midagi tahab ja loob. See jääb meie jaoks sõna otseses mõttes tunnetamatuks ja sellele küsimusele ei pea me vastust otsima.
Kui Loodusallikas pole transtsendentne Looja, siis kuidas mõista Universumi loomist? Selles küsimuses ei jää pärast absoluutse Jumala usust loobumist lihtsalt tühi koht, vaid avaneb vähemalt neli erinevat olemise ja loomise tasandit:
1. Põhjatupimedus → absoluutne tunnetamatus.
2. Loodusallikas → ürgteadvusliku Eluvoo ja avalduva Looduse algimpulss.
3. Ürgmeri + Ringvoog + Viis Olemisevaimu → Eluvoo kosmiline kandvus, liikumine ja viis põhisuunda.
4. Suur Hing → Eluvoo tajuv-teadvuslik ja ainulaadne avaldumine igas olendis.
Kui Põhjatupimedus ei viita kuidagi Jumalale, siis ka Loodusallikas ei pea olema üleloomulik Jumal. Loodusallikas on kosmilise loomise esmane hingus, milles Eluvog hakkab aegruumilise Looduse kujunemises avalduma. Selle protsessi üksikasjad ei pruugi meil teada olla, mis aga ei tee seda veel üleloomulikuks.
Samuti ei ole viis Olemisevaimu tingimata Jumalad, sest need ei ole kuidagi kõiketeadvad jõud. Need ei pea olema viis kosmilist üliolendit, vaid moodustavad isikustamata, immanentse ja tervikliku olemise ringi. Ükski neist pole absoluut, sest terviklikkus ei tähenda absoluutse teadmise saavutamist. Terviklikkus tähendab hoopis võimet olla ühenduses olemise ürgsete laadide ja võimalustega. Ja kui olend on loomulikus ühenduses, ei pea tema vaba osalus elus sõltuma sellest, kas ta kuulub mingisse kindlasse liiki, klassi, rahvusesse, religiooni või mis tahes ühiskondlikku struktuuri. Kõigil olenditel on algselt võrdväärne ühendus Olemisevaimude elava ringiga.
Seega, kui loobuda Looduspaganluse kohaselt kujutlusest, et Looja peab olema aegruumist väljaspool olev algisik, siis muutub loomine millekski, mida näeme pidevalt enda sees ja ümber. Kõik olendid mitte ainult ei eksisteeri Looduses, vaid osalevad selle jätkuvas kujunemises. Ja Loodusest ei saa kunagi täiesti valmis asi, mille keegi kunagi lõi. Sest miski ei sünni eimillestki. Samuti meie tunded, mõtted ja teod ei teki lihtsalt niisama tühjusest. Pigem on Loodus pidev olendite koosloomise protsess. Selliselt on iga olend nii Loodu kui ka Looja ja Loomine:
* Loodu – olend sünnib juba käimasolevasse Eluvoogu. Kust olend tuleb?
* Looja – olend mõjutab ja kujundab Eluvoogu edasi. Mida olend edasi kujundab?
* Loomine – olend muutub ja kasvab koos eluga. Kelleks olend ise muutub?
Seega ei ole tingimata vaja eraldada Loojat, Loodut ja Loomist. Need on suurema protsessi kolm külge. Loodu on samuti Looja, kes alles Loob – mitte eimillestki, vaid sellest, mis Ringvoos juba olemas on – Vaikusest, Võnkest, Väest, Vormist ja Voolust. See tähendab, et Loomine ei ole looduseväline algsündmus, vaid Looduse sees toimuv elav ringliikumine ja pidev loomulik muutumine-kasvamine. Olendid sünnivad Eluvoos ning saavad ise selle edasise kujunemise osaliseks.
Kui küsida: „Kuidas Loodus endas ja enda kaudu pidevalt loob?”, siis ei pea vastuseks otsima aegruumist väljaspool olevat üliolendit. Loojaloomus on igas olendis avalduv loomulik võime osaleda Eluvoo pidevas kujunemises ja kasvamises.
Loomine ei ole vaid üks kauge sündmus – see on pidev enesekujunemine. Ükski olend ei ole valmis tulemus, vaid osaline selles, mis temas ja tema kaudu edasi sünnib. Kõik olendid on suuremas Looduse protsessis korraga Loodu, Looja ja Loomine.
Hüpoteetiline väide, et väljaspool aegruumi on isikuline Loojajumal, kes põhjustas Universumi puhtast armastusest, ei pruugi sisuliselt tähendada mitte midagi. Sest „väljaspool”, „isikuline”, „Looja”, „põhjustas” ja „armastus” on kõik inimeste ajalisest kogemusest pärinevad ja meie enda loodud tähendused. Looduspaganluses ei pea eeldama, et välaspool aegruumi on üliolend, kes midagi tahab ja loob. See jääb meie jaoks sõna otseses mõttes tunnetamatuks ja sellele küsimusele ei pea me vastust otsima.
Kui Loodusallikas pole transtsendentne Looja, siis kuidas mõista Universumi loomist? Selles küsimuses ei jää pärast absoluutse Jumala usust loobumist lihtsalt tühi koht, vaid avaneb vähemalt neli erinevat olemise ja loomise tasandit:
1. Põhjatupimedus → absoluutne tunnetamatus.
2. Loodusallikas → ürgteadvusliku Eluvoo ja avalduva Looduse algimpulss.
3. Ürgmeri + Ringvoog + Viis Olemisevaimu → Eluvoo kosmiline kandvus, liikumine ja viis põhisuunda.
4. Suur Hing → Eluvoo tajuv-teadvuslik ja ainulaadne avaldumine igas olendis.
Kui Põhjatupimedus ei viita kuidagi Jumalale, siis ka Loodusallikas ei pea olema üleloomulik Jumal. Loodusallikas on kosmilise loomise esmane hingus, milles Eluvog hakkab aegruumilise Looduse kujunemises avalduma. Selle protsessi üksikasjad ei pruugi meil teada olla, mis aga ei tee seda veel üleloomulikuks.
Samuti ei ole viis Olemisevaimu tingimata Jumalad, sest need ei ole kuidagi kõiketeadvad jõud. Need ei pea olema viis kosmilist üliolendit, vaid moodustavad isikustamata, immanentse ja tervikliku olemise ringi. Ükski neist pole absoluut, sest terviklikkus ei tähenda absoluutse teadmise saavutamist. Terviklikkus tähendab hoopis võimet olla ühenduses olemise ürgsete laadide ja võimalustega. Ja kui olend on loomulikus ühenduses, ei pea tema vaba osalus elus sõltuma sellest, kas ta kuulub mingisse kindlasse liiki, klassi, rahvusesse, religiooni või mis tahes ühiskondlikku struktuuri. Kõigil olenditel on algselt võrdväärne ühendus Olemisevaimude elava ringiga.
Seega, kui loobuda Looduspaganluse kohaselt kujutlusest, et Looja peab olema aegruumist väljaspool olev algisik, siis muutub loomine millekski, mida näeme pidevalt enda sees ja ümber. Kõik olendid mitte ainult ei eksisteeri Looduses, vaid osalevad selle jätkuvas kujunemises. Ja Loodusest ei saa kunagi täiesti valmis asi, mille keegi kunagi lõi. Sest miski ei sünni eimillestki. Samuti meie tunded, mõtted ja teod ei teki lihtsalt niisama tühjusest. Pigem on Loodus pidev olendite koosloomise protsess. Selliselt on iga olend nii Loodu kui ka Looja ja Loomine:
* Loodu – olend sünnib juba käimasolevasse Eluvoogu. Kust olend tuleb?
* Looja – olend mõjutab ja kujundab Eluvoogu edasi. Mida olend edasi kujundab?
* Loomine – olend muutub ja kasvab koos eluga. Kelleks olend ise muutub?
Seega ei ole tingimata vaja eraldada Loojat, Loodut ja Loomist. Need on suurema protsessi kolm külge. Loodu on samuti Looja, kes alles Loob – mitte eimillestki, vaid sellest, mis Ringvoos juba olemas on – Vaikusest, Võnkest, Väest, Vormist ja Voolust. See tähendab, et Loomine ei ole looduseväline algsündmus, vaid Looduse sees toimuv elav ringliikumine ja pidev loomulik muutumine-kasvamine. Olendid sünnivad Eluvoos ning saavad ise selle edasise kujunemise osaliseks.
Kui küsida: „Kuidas Loodus endas ja enda kaudu pidevalt loob?”, siis ei pea vastuseks otsima aegruumist väljaspool olevat üliolendit. Loojaloomus on igas olendis avalduv loomulik võime osaleda Eluvoo pidevas kujunemises ja kasvamises.
Loomine ei ole vaid üks kauge sündmus – see on pidev enesekujunemine. Ükski olend ei ole valmis tulemus, vaid osaline selles, mis temas ja tema kaudu edasi sünnib. Kõik olendid on suuremas Looduse protsessis korraga Loodu, Looja ja Loomine.