Kirjutan siia selleks, et ühes osas saada asi südamelt, teisalt, et leida mõnigaid teisi arvamusi asja osas.
Ma kaotasin pereliikme, kellega oli mul eriliselt tugev side. Ta põdes ravimatut haigust, vähki. Inimese enda tervis ja tahtmine oli väga tugev ning vahepeal olid analüüsi tulemused üllatavalt normaalsed. Asjad läksid hulluks kui teavitasin talle oma elu muudatustest. See oli hullumeelne milline oli allakäik nende järgmiste kuudega. Olin teda põetamas, kui ta enam omadega hakkama ei saanud ning kuna ma teda ise enam põetada ei saanud, siis hooldekodusse viidi. Sinna ei läinud ma teda aga kunagi vaatama, kuna soovitati, sest see vaatepilt, mis oleks mulle temast meelde jäänud oleks olnud.. kui mitte lausa öelda traumeeriv. Üsna pea aga lõppesid inimese elu tunnid.
Mul oli isikuga eriliselt südamelähedane side, kuid ma ei tunneta teda kuidagi enda ümber, samal ajal, mil teised tunnetavad. Olen tema peale pidevalt mõelnud, temaga mõtetes suhelnud, vahest isegi valjult, temaga justkui arutelu pidades ning teda vahest kõnetanud, endale appi palunud. Süütunne on sees aga siiani.
Kas keegi oskab oma mõtteid siinkohal avaldada?
Ma kaotasin pereliikme, kellega oli mul eriliselt tugev side. Ta põdes ravimatut haigust, vähki. Inimese enda tervis ja tahtmine oli väga tugev ning vahepeal olid analüüsi tulemused üllatavalt normaalsed. Asjad läksid hulluks kui teavitasin talle oma elu muudatustest. See oli hullumeelne milline oli allakäik nende järgmiste kuudega. Olin teda põetamas, kui ta enam omadega hakkama ei saanud ning kuna ma teda ise enam põetada ei saanud, siis hooldekodusse viidi. Sinna ei läinud ma teda aga kunagi vaatama, kuna soovitati, sest see vaatepilt, mis oleks mulle temast meelde jäänud oleks olnud.. kui mitte lausa öelda traumeeriv. Üsna pea aga lõppesid inimese elu tunnid.
Mul oli isikuga eriliselt südamelähedane side, kuid ma ei tunneta teda kuidagi enda ümber, samal ajal, mil teised tunnetavad. Olen tema peale pidevalt mõelnud, temaga mõtetes suhelnud, vahest isegi valjult, temaga justkui arutelu pidades ning teda vahest kõnetanud, endale appi palunud. Süütunne on sees aga siiani.
Kas keegi oskab oma mõtteid siinkohal avaldada?
