23-01-2026, 15:54
Vana-Kreeka filosoof Anaximandros märkas, et maailm tekib ürgalgest, mida ta nimetas sõnaga, Arche (alge/algus/alus). Seda võib mõista kui kosmilist jõududevälja - vormilist algust ja lõppu, millele kogu universumi areng, kasv ja lagunemine toetub. Ometi nägi Anaximandros maailmas midagi enamat kui lihtsalt ürgsubstantsi: ta nägi suurt rütmilist protsessi, milles valitseb eneslik organiseeritus ehk kosmiline Taxis (järjekord/reastatus/korraldatus). Selle korrastuse südames asub omakorda õiglus, Dike, mille kohaselt peab iga olend õppima ringlevate vastandjõudude vahelist tasakaalu. Kui keegi tõuseb mõõdutundetult teatud jõus esile, teeb ta esmalt ülekohut (adikia) iseendale, ning Taxis tasakaalustab selle paratamatusena karistuse (tisis) kujul.
Anaximandrose maailmavaade on seega ürgeetiline, mille kohaselt elab looduse enda sees korrastav mõõduprintsiip, mis hoiab kosmost õiglaselt elavana. Kõik ilmub, elab ja naaseb seejärel sinna, kust tuli - määramatusse, mis neid korraks välja kandis. Nii muutub eksistents ainukordseks kingituseks, mis sisaldab võimalust õppida tasakaalu ja vastutust kosmilise terviku hoidmisel. Hilisemas filosoofias selline mitte-moraliseeriv ontoloogiline mõõduõpetus harveneb. Alles uuema ajastu filosoof Benedictus Spinoza kosmiline eetika meenutab kohati Anaximandrose tasakaaluõpetust.
Herakleitos kirjeldab samuti kosmilist rütmi, kuid teise sõnaga - Logos (seadmus/reeglipära/mõõt/määr). See on vastandite harmooniline seadmus, muutumatu struktuur, mille järgi kõik muutub... sünnib ja hääbub. Ta ütleb: “Kõik sünnib vastavalt Logosele.” Tema jaoks on maailm nagu üks suur kooskõlaliselt vahelduv tulevool: päev ja öö, suvi ja talv, tõus ja langus. Seega, Arche kui ürgalge ja Taxis / Logos kui ürgfunktsioon, on justkui sama maailma kaks erinevat omadust. Taxis kui Logos on teadaolevalt kõige vanemad “loodusseaduste” kirjeldused lääne filosoofias.
Stoikud arendavad seda mõtet veelgi. Logos on nende jaoks logosseemne (logos spermatikos) kujul igas olendis - elavalt korrastav ja suunav põhiprintsiip. Seetõttu on kogu universum elus ja eetilisus tähendab elamist loodusega kooskõlas. Platon, Aristoteles ja Sofistid käsitlevad Logost peamiselt kitsalt sõnalise arutluse, loogilise väite ja põhimõistete tähenduses. Johannese evangeelium pärib selle Herakleitose-Stoikude liini looduse olemuse kohta käiva mõiste, kuid tõlgib Logose samuti ümber Sõnaks. Tegelikult oleks algupärases ja õiges tähenduses: “Alguses oli Logos kui Loodusseadmus...” Kas sellega tehti loomulikust loodusmaagiast kitsalt tehniline sõnamaagia, jäägu igaühe enda otsustada?
Kuid Anaximandros teadaolevalt ei erista rangelt Archet (alge/algus/alus) ja Apeironit (piiritus/määramatus). Need kaks toimivad koos kui ühe ja sama reaalsuse piir ja piiritus, ajalik ja ajatu aspekt. Ta otsustas, et ürgalge ei saa olla üks konkreetne element, kuna see oleks teiste elementide suhtes “ebaõiglane”. Seega peab ürgalges sisalduma vormitu määramatus. Aristoteles peab seda eksituseks ja ütleb, et piiritu (Apeiron) ei saa olla vormiline substants ega algpõhjus (Arche) - määramatus ise ei saa toimida määratud viisil!
Empedokles ja stoikud näevad lahendusena nelja igavese elemendi ühendust ühtse ürgalusena, millest on tekkinud kõik, mis on olemas. Õhk ja Tuli olevat aktiivsed, Maa ja Vesi, aga passiivsemad. Platon seob need omakorda geomeetriliste kujunditega ja koos Pythagorasega meelitab mõtlejad eemale varasest naturaalfilosoofiast. Nimelt nad nihutasid metafüüsika fookuse tugevalt ideelistele vormidele ehk kõrvale varasemast naturaalsest kosmoloogiast. Aristoteles lisab veel viienda keskse elemendi, Eetri, ja muudab kogu küsimuse keeruliseks metafüüsiliste printsiipide süsteemiks.
Seega lükatakse määramatuse Apeiron lääne filosoofiast kõrvale. See idee tundub liiga ohtlikult sobimatu hilisemate mõtlejate kõige korrastamise ambitsiooni. Pythagorase allikas peab olema arvuline ja matemaatiline, mis “kardab lõpmatu kaost”. Platon ei luba metafüüsiliselt midagi määramatut, sest kõik peab viitama kas ideelisele Vormile (Eidos), täiuslikule Heale (Agathon) või matemaatiliselt harmoonilisele. Aristoteles ei salli määramatust üldse - allikas peab olema alati loogiliselt määratav ja aktuaalne vorm.
Plotinos läheb ignoreerimisega veelgi kaugemale: tema metafüüsika aluseks on Üks (To Hen) kui täielikult üleloomulik Valgus, mis on absurdselt kaugel loomulikust ürgalgest. Loodus muutub tema süsteemis kõige madalamaks ebatäiuse tasemeks - ürgse eluringi asemel sünnib vertikaalne ideaali-hierarhia. See on maksimaalselt kaugel Arche fundamentaalse olulisuse mõistmisest, mis on täpselt vastupidine Anaximandrose ja Herakleitose naturaal-filosoofiale. Võib öelda, et Pythagoras, Platon ja Plotinos pöörasid traditsiooni peapeal, sest nende jaoks oli reaalsuse aluseks täiuslik mitte loomulik. Nende metafüüsiliselt aretatud Üks kirjeldab tegelikult vaimse ideaali eeldatavat tippu, mitte loodusliku loomise algallikat.
Apeiron ilmub taas varjust välja 5. saj. kristliku müstiku Dionysios Areopagitese kaudu. Ta kirjeldab täielikult mõistetamatut, sõnatut ja kõikide hierarhiate vaba Jumalikku Pimedust - olemise eelset sügavikku. Ta küll ei kasuta enam sõna, Apeiron, kuid teeb metafüüsiliselt midagi, mis jäi Anaximandrosel rangelt lõpuni viimata. See kõige eelne Pimedus (apofaatiline transtsendents) on kristlik paralleel idamaade vormitule Tühjusele... ehkki Dionysios teeb selle veelgi enam Jumalaks.
Idamaades kujunes piiritu määramatus palju puhtamal kujul välja. See kajab eimiski lõpmatusest - kõigi vastandite eelne, mis on kõige aluseta aluseks nii “enne kui pärast” aegruumi. Vedantas on selleks Nirguna Brahman kui täielikult vormitu Absoluut. Budismis on Sunyata kui mitte-aineline Tühjus. Ja Taoismis on selleks Wuji kui mitte-duaalne ja määramatu Nimetu. Taoism on võib-olla kõige terviklikum idamaine paralleel Anaximandrose kosmilisele ürgeetikale - sama eluvormide rütm, sama ürgmõõt ja piiritu tundmatus.
Anaximandrose maailmavaade on seega ürgeetiline, mille kohaselt elab looduse enda sees korrastav mõõduprintsiip, mis hoiab kosmost õiglaselt elavana. Kõik ilmub, elab ja naaseb seejärel sinna, kust tuli - määramatusse, mis neid korraks välja kandis. Nii muutub eksistents ainukordseks kingituseks, mis sisaldab võimalust õppida tasakaalu ja vastutust kosmilise terviku hoidmisel. Hilisemas filosoofias selline mitte-moraliseeriv ontoloogiline mõõduõpetus harveneb. Alles uuema ajastu filosoof Benedictus Spinoza kosmiline eetika meenutab kohati Anaximandrose tasakaaluõpetust.
Herakleitos kirjeldab samuti kosmilist rütmi, kuid teise sõnaga - Logos (seadmus/reeglipära/mõõt/määr). See on vastandite harmooniline seadmus, muutumatu struktuur, mille järgi kõik muutub... sünnib ja hääbub. Ta ütleb: “Kõik sünnib vastavalt Logosele.” Tema jaoks on maailm nagu üks suur kooskõlaliselt vahelduv tulevool: päev ja öö, suvi ja talv, tõus ja langus. Seega, Arche kui ürgalge ja Taxis / Logos kui ürgfunktsioon, on justkui sama maailma kaks erinevat omadust. Taxis kui Logos on teadaolevalt kõige vanemad “loodusseaduste” kirjeldused lääne filosoofias.
Stoikud arendavad seda mõtet veelgi. Logos on nende jaoks logosseemne (logos spermatikos) kujul igas olendis - elavalt korrastav ja suunav põhiprintsiip. Seetõttu on kogu universum elus ja eetilisus tähendab elamist loodusega kooskõlas. Platon, Aristoteles ja Sofistid käsitlevad Logost peamiselt kitsalt sõnalise arutluse, loogilise väite ja põhimõistete tähenduses. Johannese evangeelium pärib selle Herakleitose-Stoikude liini looduse olemuse kohta käiva mõiste, kuid tõlgib Logose samuti ümber Sõnaks. Tegelikult oleks algupärases ja õiges tähenduses: “Alguses oli Logos kui Loodusseadmus...” Kas sellega tehti loomulikust loodusmaagiast kitsalt tehniline sõnamaagia, jäägu igaühe enda otsustada?
Kuid Anaximandros teadaolevalt ei erista rangelt Archet (alge/algus/alus) ja Apeironit (piiritus/määramatus). Need kaks toimivad koos kui ühe ja sama reaalsuse piir ja piiritus, ajalik ja ajatu aspekt. Ta otsustas, et ürgalge ei saa olla üks konkreetne element, kuna see oleks teiste elementide suhtes “ebaõiglane”. Seega peab ürgalges sisalduma vormitu määramatus. Aristoteles peab seda eksituseks ja ütleb, et piiritu (Apeiron) ei saa olla vormiline substants ega algpõhjus (Arche) - määramatus ise ei saa toimida määratud viisil!
Empedokles ja stoikud näevad lahendusena nelja igavese elemendi ühendust ühtse ürgalusena, millest on tekkinud kõik, mis on olemas. Õhk ja Tuli olevat aktiivsed, Maa ja Vesi, aga passiivsemad. Platon seob need omakorda geomeetriliste kujunditega ja koos Pythagorasega meelitab mõtlejad eemale varasest naturaalfilosoofiast. Nimelt nad nihutasid metafüüsika fookuse tugevalt ideelistele vormidele ehk kõrvale varasemast naturaalsest kosmoloogiast. Aristoteles lisab veel viienda keskse elemendi, Eetri, ja muudab kogu küsimuse keeruliseks metafüüsiliste printsiipide süsteemiks.
Seega lükatakse määramatuse Apeiron lääne filosoofiast kõrvale. See idee tundub liiga ohtlikult sobimatu hilisemate mõtlejate kõige korrastamise ambitsiooni. Pythagorase allikas peab olema arvuline ja matemaatiline, mis “kardab lõpmatu kaost”. Platon ei luba metafüüsiliselt midagi määramatut, sest kõik peab viitama kas ideelisele Vormile (Eidos), täiuslikule Heale (Agathon) või matemaatiliselt harmoonilisele. Aristoteles ei salli määramatust üldse - allikas peab olema alati loogiliselt määratav ja aktuaalne vorm.
Plotinos läheb ignoreerimisega veelgi kaugemale: tema metafüüsika aluseks on Üks (To Hen) kui täielikult üleloomulik Valgus, mis on absurdselt kaugel loomulikust ürgalgest. Loodus muutub tema süsteemis kõige madalamaks ebatäiuse tasemeks - ürgse eluringi asemel sünnib vertikaalne ideaali-hierarhia. See on maksimaalselt kaugel Arche fundamentaalse olulisuse mõistmisest, mis on täpselt vastupidine Anaximandrose ja Herakleitose naturaal-filosoofiale. Võib öelda, et Pythagoras, Platon ja Plotinos pöörasid traditsiooni peapeal, sest nende jaoks oli reaalsuse aluseks täiuslik mitte loomulik. Nende metafüüsiliselt aretatud Üks kirjeldab tegelikult vaimse ideaali eeldatavat tippu, mitte loodusliku loomise algallikat.
Apeiron ilmub taas varjust välja 5. saj. kristliku müstiku Dionysios Areopagitese kaudu. Ta kirjeldab täielikult mõistetamatut, sõnatut ja kõikide hierarhiate vaba Jumalikku Pimedust - olemise eelset sügavikku. Ta küll ei kasuta enam sõna, Apeiron, kuid teeb metafüüsiliselt midagi, mis jäi Anaximandrosel rangelt lõpuni viimata. See kõige eelne Pimedus (apofaatiline transtsendents) on kristlik paralleel idamaade vormitule Tühjusele... ehkki Dionysios teeb selle veelgi enam Jumalaks.
Idamaades kujunes piiritu määramatus palju puhtamal kujul välja. See kajab eimiski lõpmatusest - kõigi vastandite eelne, mis on kõige aluseta aluseks nii “enne kui pärast” aegruumi. Vedantas on selleks Nirguna Brahman kui täielikult vormitu Absoluut. Budismis on Sunyata kui mitte-aineline Tühjus. Ja Taoismis on selleks Wuji kui mitte-duaalne ja määramatu Nimetu. Taoism on võib-olla kõige terviklikum idamaine paralleel Anaximandrose kosmilisele ürgeetikale - sama eluvormide rütm, sama ürgmõõt ja piiritu tundmatus.
