23-09-2025, 12:51
Ametliku kiriku kristlus jäi kindlalt Platoni, Aristotelese, uusplatonismi ja hilisema skolastika rõhutatud hierarhilise skeemi juurde. Samas üldine haridus ja kultuur liikus edasi modernistlikus suunas, kus Ilu, Hea ja Tõde on inimese terviklikuks arenguks samaväärselt vajalikud teed või sambad.
Kuidas nihe ajalooliselt üldjoontes toimus?
*Platoni, Aristotelese ja ametliku varakristliku traditsiooni järgi oli Hea praktiliselt kõrgeim Monas (Üks), millele Tõde ja Ilu allusid.
*Uusplatonismis (Plotinos, Pseudo-Dionysios), keskaja skolastikas (Thomas, Bonaventura, Anselm) ja renessansis (Pico della Mirandola, Marsilio Ficino) hakati neid rohkem ühendatud „kolmikuna“ käsitama, aga Hea jäi siiski primaarseks. Plotinos tõi samas sisse ka Heast justkui kõrgema allika kui Ühe (To Hen), mis avaldub inimeste jaoks Heana. Pseudo-Dionysios nimetab isikulist Jumalat sageli kui Monas, kes on koos Heaga, kuid samas olles kõigi nimetuste ülene. Skolastikas seostati kolmik otseselt jumalaga, siiski valitses nende vahel oma kindel hierarhia. See skeem sai 13.-17. sajandil taustaks kogu euroopa haridusele. 15.-16. sajandi renessansis ja humanismis hakati Ilu rohkem esile tõstma, aga põhiskeem jäi samaks.
*16. sajandist luterluses rõhutatakse eriliselt usku Poja Tõe dimensiooni, mille kaudu vaid saavat Isa Hea armastuse elluviimiseni. Ilu jääb rohkem kõrvaliseks, olles siiski väärtuslik muusikas ja koguduseelus.
*17. sajandist valgustusajastus ja modernismis (Kant, Hegel, Schiller jt) rõhutatakse esimest korda kolmiku samaväärsust: kolm universaalset valdkonda, mis kõik on võrdselt vajalikud inimese terviklikuks arenguks.
*19.-20. sajandist alates on saanud nende väärtuste dimensioonide võrdväärsusest üsna levinud keel – eriti haridus- ja kultuurifilosoofias (Whitehead, Adler, Hutchins). Postmodernistid suhtusid aga kriitiliselt igavikulistesse väärtustesse, tegeledes nende dekontrueerimisega.
Miks ametlik kristlus toetab jätkuvalt uusplatonistlikku mitte modernistlikku teed?
1. Hierarhiline skeem sobib võimupraktikale! Kristlus vajas kindlat „Isa“ positsiooni, kes on kõige mõõdupuu. See toetas hierarhiat nii taevas (Jumal-Isa) kui maa peal (kiriku ja keisri kord). Modernistlik Hea-Tõde-Ilu kui samaväärsete väravate kolmik oleks andnud liiga palju „vabadust“ ja „pluralismi“. See oleks liiga ohtlik ühtse moraalse seadusedogma jaoks.
1. Uusplatonistlik “Kõrgeim Hea” sobis Monoteismiga! Lineaarne skeem võimaldas öelda: on üks absoluutne Isa (Hea), Poeg ja Vaim vaid osalevad Temas. Kristlus otsustas hoida kindlat võimujoont: üks Jumal, üks Isa, üks algus ja lõpp. Kui oleks rõhutatud kolme võrdselt, oleks see võinud viia liiga kergesti polüteistliku tõlgenduseni - kolm erinevat jumalikku printsiipi - mis viiks kosmiliste süsteemide vahelise võimu jagamiseni.
3. Poliitiline vajadus kindla kontrolli järele! Varane kirik kujunes välja Rooma impeeriumi raames, kus kord ja kindel hierarhia olid ellujäämise küsimus. Platoni praktiline ideaalriigi mudel sobis suurepäraselt kokku impeeriumi ja kiriku liiduga. Modernistlik samaväärsus (kolm võrdväärset ligipääsu Ühele) oleks olnud liiga pluralistlik, võimu hajutav ja raskemini kontrollitav.
4. Teoloogiline põhjendus! Kristus ise esitas end sageli kui Tee Isa (Hea) juurde („Mina olen tee, tõde ja elu. Keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ – Jh 14:6). See kinnistas, et Isa on lineaarne lõppeesmärk (Telos). Poeg ja Vaim on aga tee ja vahendid.
Miks modernism sobitus üldise hilisema haridusega, kuid ametlik kiriku filosoofia mitte?
Modernism rõhutas, et Hea, Tõde ja Ilu on samaväärsed väravad Absoluudi (Monas/Üks) juurde ja nende ühtne kooskõla on põhiline. See sobis hästi haridusmaailmale: Ilu (muusika, kunst), Tõde (teoreetiline loogika, matemaatika), Headus (praktiline retoorika ja eetika) olid võrdväärsed hariduslikud dimensioonid. Läbi selle tõusis esile inimese laiem loominguline vägi. Samas aga uusplatonismist kantud rangelt hierarhiline mudel (esmane Hea Isa on kõrgemal kui Poja Tõde ja Püha Vaimu Ilu) ei avanud päriselt seda loovuse ja mitmekesisuse puhangut.
Kokkuvõttes toetas ametlik kirik Platoni, Aristotelese ja uusplatonismi hierarhilist skeemi - Isa kui absoluutne Hea, samas Poeg ja Püha Vaim olid kui tööriistadeks allutatud. Selle strateegiaga hoiti vaid kindlat poliitilist ja teoloogilist võimukontrolli. Hilisemas hariduses ja kultuuris levis siiski modernistlik võrdväärsus ja kooskõla (müstilise Teadvuseallika kolm Suurt Nägu), mis kokkuvõttes toetas loovust, loomulikku humanismi ja mitmekülgset kultuurielu arengut.
Kuidas nihe ajalooliselt üldjoontes toimus?
*Platoni, Aristotelese ja ametliku varakristliku traditsiooni järgi oli Hea praktiliselt kõrgeim Monas (Üks), millele Tõde ja Ilu allusid.
*Uusplatonismis (Plotinos, Pseudo-Dionysios), keskaja skolastikas (Thomas, Bonaventura, Anselm) ja renessansis (Pico della Mirandola, Marsilio Ficino) hakati neid rohkem ühendatud „kolmikuna“ käsitama, aga Hea jäi siiski primaarseks. Plotinos tõi samas sisse ka Heast justkui kõrgema allika kui Ühe (To Hen), mis avaldub inimeste jaoks Heana. Pseudo-Dionysios nimetab isikulist Jumalat sageli kui Monas, kes on koos Heaga, kuid samas olles kõigi nimetuste ülene. Skolastikas seostati kolmik otseselt jumalaga, siiski valitses nende vahel oma kindel hierarhia. See skeem sai 13.-17. sajandil taustaks kogu euroopa haridusele. 15.-16. sajandi renessansis ja humanismis hakati Ilu rohkem esile tõstma, aga põhiskeem jäi samaks.
*16. sajandist luterluses rõhutatakse eriliselt usku Poja Tõe dimensiooni, mille kaudu vaid saavat Isa Hea armastuse elluviimiseni. Ilu jääb rohkem kõrvaliseks, olles siiski väärtuslik muusikas ja koguduseelus.
*17. sajandist valgustusajastus ja modernismis (Kant, Hegel, Schiller jt) rõhutatakse esimest korda kolmiku samaväärsust: kolm universaalset valdkonda, mis kõik on võrdselt vajalikud inimese terviklikuks arenguks.
*19.-20. sajandist alates on saanud nende väärtuste dimensioonide võrdväärsusest üsna levinud keel – eriti haridus- ja kultuurifilosoofias (Whitehead, Adler, Hutchins). Postmodernistid suhtusid aga kriitiliselt igavikulistesse väärtustesse, tegeledes nende dekontrueerimisega.
Miks ametlik kristlus toetab jätkuvalt uusplatonistlikku mitte modernistlikku teed?
1. Hierarhiline skeem sobib võimupraktikale! Kristlus vajas kindlat „Isa“ positsiooni, kes on kõige mõõdupuu. See toetas hierarhiat nii taevas (Jumal-Isa) kui maa peal (kiriku ja keisri kord). Modernistlik Hea-Tõde-Ilu kui samaväärsete väravate kolmik oleks andnud liiga palju „vabadust“ ja „pluralismi“. See oleks liiga ohtlik ühtse moraalse seadusedogma jaoks.
1. Uusplatonistlik “Kõrgeim Hea” sobis Monoteismiga! Lineaarne skeem võimaldas öelda: on üks absoluutne Isa (Hea), Poeg ja Vaim vaid osalevad Temas. Kristlus otsustas hoida kindlat võimujoont: üks Jumal, üks Isa, üks algus ja lõpp. Kui oleks rõhutatud kolme võrdselt, oleks see võinud viia liiga kergesti polüteistliku tõlgenduseni - kolm erinevat jumalikku printsiipi - mis viiks kosmiliste süsteemide vahelise võimu jagamiseni.
3. Poliitiline vajadus kindla kontrolli järele! Varane kirik kujunes välja Rooma impeeriumi raames, kus kord ja kindel hierarhia olid ellujäämise küsimus. Platoni praktiline ideaalriigi mudel sobis suurepäraselt kokku impeeriumi ja kiriku liiduga. Modernistlik samaväärsus (kolm võrdväärset ligipääsu Ühele) oleks olnud liiga pluralistlik, võimu hajutav ja raskemini kontrollitav.
4. Teoloogiline põhjendus! Kristus ise esitas end sageli kui Tee Isa (Hea) juurde („Mina olen tee, tõde ja elu. Keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ – Jh 14:6). See kinnistas, et Isa on lineaarne lõppeesmärk (Telos). Poeg ja Vaim on aga tee ja vahendid.
Miks modernism sobitus üldise hilisema haridusega, kuid ametlik kiriku filosoofia mitte?
Modernism rõhutas, et Hea, Tõde ja Ilu on samaväärsed väravad Absoluudi (Monas/Üks) juurde ja nende ühtne kooskõla on põhiline. See sobis hästi haridusmaailmale: Ilu (muusika, kunst), Tõde (teoreetiline loogika, matemaatika), Headus (praktiline retoorika ja eetika) olid võrdväärsed hariduslikud dimensioonid. Läbi selle tõusis esile inimese laiem loominguline vägi. Samas aga uusplatonismist kantud rangelt hierarhiline mudel (esmane Hea Isa on kõrgemal kui Poja Tõde ja Püha Vaimu Ilu) ei avanud päriselt seda loovuse ja mitmekesisuse puhangut.
Kokkuvõttes toetas ametlik kirik Platoni, Aristotelese ja uusplatonismi hierarhilist skeemi - Isa kui absoluutne Hea, samas Poeg ja Püha Vaim olid kui tööriistadeks allutatud. Selle strateegiaga hoiti vaid kindlat poliitilist ja teoloogilist võimukontrolli. Hilisemas hariduses ja kultuuris levis siiski modernistlik võrdväärsus ja kooskõla (müstilise Teadvuseallika kolm Suurt Nägu), mis kokkuvõttes toetas loovust, loomulikku humanismi ja mitmekülgset kultuurielu arengut.
