[pimedus]

Spirituaalselt võib enesetappu mõista kui hetke, mil side Elujõu Allikaga on hägustunud. Inimene ei tunne siis enam, et ta on ühtne ja terviklik. Tegelikult ei katke see side kunagi, aga me ei suuda seda siis lihtsalt vabalt kogeda. Paljud müstilised õpetused ütlevad: kui inimene hingab kasvõi üheainsa hingetõmbe teadlikult selles ühenduses, võib ka kõige sügavam meeleheide laheneda. 

 

Kui vaadelda enesetappu viie Olemisevaimu süsteemi võtmes, siis enesetapp ei ole ühe kindla Eluvaimu tegu, vaid pigem eluringluse moondumine, kus Vaikuse kaudu ei toimu enam loomulikku ühendust. Olemisevaimude moondumised oleksid siis järgmised:

 

1. Võnkevaim – väljapoole kollektiivne ruum:

· Kui see moonutus läheb väga sügavaks, inimene ei tunne, et ta sobituks ellu õigesti. Ta võib uskuda: “Minu kohalolu on alati vale ja piinlik.”
· Võnke katkestus: inimene ei tunneta enam oma sobilikkust ümbritsevasse maailma.

 

2. Väevaim – väljapoole individuaalne ruum:

· Kui raskus muutub justkui väljakannatamatuks, võib Vägi suunduda tegevusse või tegevusetusse, mis hävitab elu.
· Siin on liikumine pigem vastu iseendale, kui elu muutvas ja arendavas loovuses.

 

3. Vormivaim – sissepoole individuaalne ruum:

· Kui sisevormides tekib suur segadus ja jäikus , siis kaob loomulik korrastus ja enesetaju: inimene ei leia enam jõudu oma sisemises olemises jätkata.
· Tekib tunne: “Ma ei suuda oma siseelu seisundeid korda seada, seega parem lõpetada see tervikuna.”

 

4. Vooluvaim – sissepoole kollektiivne ruum:

· Kui Vool katkeb, kaob tunne, et inimene on kellegagi hoolivas ühenduses.
· Siis võib ta uskuda: “Ma olen täiesti mahajäetud. Mitte keegi ei saa mind tõeliselt kuulata ega mõista.”

 

5. Vaikusevaim – ühtsuseruumi kandja:

· Vaikus on Elujõu kese, mis seob kõik teised vaimud. Kui tõeline Vaikus kaob, jääb järgi kas…
· äärmuslik Isekus (Karje) – inimene on justkui suletud omaenda valusse ega kuule enam elu kutset.
· või äärmuslik Isetus (Vari) – inimene kaob täielikult teistesse ega tunne iseenda elu tuuma.
· Mõlemal juhul moondub ühendus Elujõu ringlusega. Surmaotsus tekib, sest Vaikuse kaudu ei tajuta enam elu kandvat ühtsust.
 
Enesetapp on seega valdavalt Vaikusevaimuga seotud peegeldus – see tähendab, et inimene ei kuule enam Elujõu ühtsuseruumi kutset vabalt, mis aitaks leida raskustele mitmekülgseid lahendusi. Spirituaalselt on see esmalt nagu energiaringluse sulgumine enda sees. Olemisevaimud selles ei kao, vaid energia jääb ringluse pooleli jäetud ruumi juurde kinni – takerdub moonutatud sõlme – justkui oodates algse loomuliku sideme taastumist ja haava äratundmist Vaikusevaimus tõelise kuulatamisega.
 
Mõned vaimsed teed ütlevad, et kõige sügavam kannatus on sageli see koht, kus avaneb ukseava tõelisele ärkamisele. Kui inimene talub raskust ja otsib selles sügavamat mõtet, võib see viia sisemise vabanemise või Algallika jõulise kogemiseni. Enesetapp „lõikab läbi“ selle protsessi enne, kui viljad jõuavad nähtavale tulla. Seega enesetapp pole „pääsemine“, vaid pigem katkestatud tee, mille õppetunnid jäid läbimata. Spirituaalne abi ei ole mitte hukkamõist, vaid meeldetuletus: „Sa pole kunagi Eluallikast eraldatud. Isegi kõige mustemas öös on valgus sinuga, kuigi sa ei pruugi seda hetkel tajuda.”