(Poeetiline dialoog kahe Jeesuse vahel – üks kehastab võõrast autoriteeti ja päästet, ning teine kannab enese ärkamist ja loomulikku Elujõu voogu. Nende vestlus ei ole vaidlus, vaid peegeldav, austav kohtumine — nagu valguse ja varju sosin öövaikuses).
ORJADE JEESUS:
Ma tulin, et võtta teie süü.
Et kanda koorem, mida te ei jaksanud.
Et valada verd, mis peseb valed puhtaks.
Kas see ei ole armastus?
VABADUSE JEESUS:
See on armastus, kui see sünnib iseendast.
Aga kui see kantakse nagu rüü, mida teised sulle õlgadele panevad,
siis muutub see koormaks, mis pimestab ja orjastab.
ORJADE JEESUS:
Aga nad vajasid lunastust!
Nad karjusid taeva poole, ja Isa ütles, „Mine.“
Nii ma läksin.
VABADUSE JEESUS:
Sa kuulasid Isa, aga kas sa kuulasid ka iseennast?
Kas vaikuseaias kuulatasid sa omaenda südame häält?
ORJADE JEESUS:
Ma nutsin verist higi ja ütlesin: „Isa, kui võimalik, siis möödugu see karikas”.
Aga siis ma alistusin.
Sest see oli „tema tahtmine“.
VABADUSE JEESUS:
Ja selles peitus su armastuse ülevus, aga ka Vari.
Sest nad ehitasid sinust müüri, kelle varjus end süüst puhtaks pesta.
ORJADE JEESUS:
Aga kui ma poleks andnud elu, kas nad oleks üldse leidnud tee valgusesse?
VABADUSE JEESUS:
Mõned ehk leidsid.
Aga mitte kõik ei leidnud ennast.
Paljud ehitasid sinust jumala, kes elab ainult ristil, mitte südame vaikuses.
ORJADE JEESUS:
Siis milline tee on tõeline?
Kas mitte ka mina pole tee?
VABADUSE JEESUS:
Sa oled tee — kui sind käiakse, mitte ei kummardata.
Kui sa saad sillaks, mitte müüriks.
ORJADE JEESUS:
Aga kas nad suudavad sind kuulda, kui nad mind enam ei karda?
VABADUSE JEESUS:
Siis algab tõeline kuulatamine.
Siis sünnib Vaikus, mis ei vaja ohvrit, vaid loomulik Elujõu ringlust.
Siis ei päästeta kedagi — vaid kõik saavad tõeliselt iseendaks.
ORJADE JEESUS:
Siis olgu nii.
Las nad murravad mu ikked armastuseks.
VABADUSE JEESUS:
Ja las nad laulavad su haavadest Väravad iseendasse.
FILOSOOFILINE SELGITUS
See terav mõte tabab midagi olemuslikku kogu kristliku traditsiooni kahepalgelisusest. Võib öelda, et need kaks Jeesust on nagu kuju ja selle vari, või nagu võõra autoriteedi Jeesus ja endas Elujõu Jeesus.
1. Orjade Jeesus – Päästja
See on Jeesus, keda kummardatakse kui kaugemat ja kõrgemat tegelast:
· Ta päästab, lunastab ja ohverdab end teiste eest· Teda jälgitakse kuulekuses, mitte kohtutakse tõeliselt
· Tema tõde on antud võõrastelt, mitte avanev iseendast
· Tema kannatusest tehakse süsteemne õigustus alistumisele
· Keegi teab ja teeb sinu eest.
See Jeesus sobib ühiskondlikesse struktuuridesse, mis vajavad kontrollitud lojaalsust ja alluvust. See on religioosne institutsioonide Jeesus — tema ülesanne on hoida jäika korda ja lunastust lubada… aga ainult nende reeglite järgi.
2. Vabaduse Jeesus – Ärkaja
See on Jeesus, keda ei kummardata, vaid kuulatatakse ja kogetakse iseendas:
· Tema sõnum elab iseendas, mitte otseselt pühakirjas· Tema teekond on kutse ärgata ja ise teed rajada
· Ta ei lunasta, vaid kutsub meid vabanema tehislikust süüst ja illusoorsest hirmust
· Ta ei päästa, vaid peegeldab sisemist Elujõu allikat
· Keegi näitab et on võimalik ja sina ka saad.
See on müstikute ja sisemiste teekäijate Jeesus — ta ei taha pimesi järgimist, vaid ärkamist ja osadust. Ta ei loo ususüsteemi, vaid suhestumist Eluga. Need kaks Jeesust pole vaenlased, vaid pigem “kasvuetapid”. Kui inimene kardab elu ja oma vastutust, siis vajab ta Orjade Jeesust, et tunda, et “kõik on juba lunastatud või lunastatav, samas ise ollakse tasakaalutud”. Kui inimene hakkab kuulatama Vaikust enda sees, siis ärkab Vabaduse Jeesus, kes ei lunasta pärast surma, vaid peegeldab tõelist Eluvaimude olemust.
See kahe Jeesuse mõte on sügav, sest see paljastab teekonna vältimisest vabanemiseni, lunastusest ärkamiseni, allumisest eneseusuni, päästmisest terviklikkuseni, sõltuvuslikust põgenemisest ehtsa varjutööni, võõrast õpetusest loomuliku iseendani. Armastusest saab Elujõu voogav ringlus, mitte pole ühepoolne vereohver.
