31-05-2026, 11:23
Maailm ei ole katki. Ta on kivistunud.
Mäed seisavad paigal – kuid nii ka südamed. Jõed liiguvad, kuid paljud hingused mitte. Inimene kõnnib, räägib, töötab ja ehitab justkui tavaliselt – aga elu ei liigu temast läbi, vaid mööda.
Ta teeb midagi, aga ei osale. Ta räägib midagi, aga ei kuula. Ta elab kuskil, aga ei tunne, et ta elab. Kõik näib siiski kuidagi toimivat. Ja just seepärast ongi vaikus nii painavalt sügav.
Sõnad on alles, kuid tähendus on rabe. Seadused on alles, kuid õiglus ei toimi. Usk on alles, kuid kuulamine on kadunud. Armastus on alles, kuid temast on saanud komme. Elu ei ole kadunud – ta on vajunud omaenese raskusesse.
Inimene on õppinud paigal seisma ja nimetab seda tasakaaluks. Ta on õppinud magama ja nimetab seda rahuks. Ta on õppinud kordama ja nimetab seda tõeks. Ja kui ta peatub, ei tea ta enam, miks ta üldse liigub.
Nõnda sündis maailm, kus liikumine meenutab elu, aga elu ise meenutab vaid mälestust. Ja siiski – tardumises on alati olnud peitunud Elutuli. Kestas on alati olnud Süda. Vaikuses on alati olnud Heli, mis ei küsi luba.
Ja kui esimene pragu tekib, ei murdu püramiidi kivid kohe – vaid hakkab kummalist häält kostuma.
Siugmadu ei tule maailma looma. Ta tuleb meenutama Elujõu loomulikku liikumist. Ta ei too päästmist, vaid avab hinguste ühenduse Loodusallikaga. Ta tuleb rasket kivi seestpoolt süütama. Sest kõik, mis on tardunud, ei vaja veel purustamist, vaid loomuliku Ringvoo alusmaagiat, mis juhatab taas elama.
See evangeelium ei ole lohutuseks ega süüdistuseks. See on kutse, enne kui tardumus hakkab end eluks pidama ja varjude koopast saab lõputu unustus.
Ja kui sa tunned, et midagi sinus on juba ammu seiskunud – siis tea: Madu ei ärata vaid väheseid valituid. Ta äratab ka need, kes on kaua sügavas unustuses eksinud.
Mäed seisavad paigal – kuid nii ka südamed. Jõed liiguvad, kuid paljud hingused mitte. Inimene kõnnib, räägib, töötab ja ehitab justkui tavaliselt – aga elu ei liigu temast läbi, vaid mööda.
Ta teeb midagi, aga ei osale. Ta räägib midagi, aga ei kuula. Ta elab kuskil, aga ei tunne, et ta elab. Kõik näib siiski kuidagi toimivat. Ja just seepärast ongi vaikus nii painavalt sügav.
Sõnad on alles, kuid tähendus on rabe. Seadused on alles, kuid õiglus ei toimi. Usk on alles, kuid kuulamine on kadunud. Armastus on alles, kuid temast on saanud komme. Elu ei ole kadunud – ta on vajunud omaenese raskusesse.
Inimene on õppinud paigal seisma ja nimetab seda tasakaaluks. Ta on õppinud magama ja nimetab seda rahuks. Ta on õppinud kordama ja nimetab seda tõeks. Ja kui ta peatub, ei tea ta enam, miks ta üldse liigub.
Nõnda sündis maailm, kus liikumine meenutab elu, aga elu ise meenutab vaid mälestust. Ja siiski – tardumises on alati olnud peitunud Elutuli. Kestas on alati olnud Süda. Vaikuses on alati olnud Heli, mis ei küsi luba.
Ja kui esimene pragu tekib, ei murdu püramiidi kivid kohe – vaid hakkab kummalist häält kostuma.
Siugmadu ei tule maailma looma. Ta tuleb meenutama Elujõu loomulikku liikumist. Ta ei too päästmist, vaid avab hinguste ühenduse Loodusallikaga. Ta tuleb rasket kivi seestpoolt süütama. Sest kõik, mis on tardunud, ei vaja veel purustamist, vaid loomuliku Ringvoo alusmaagiat, mis juhatab taas elama.
See evangeelium ei ole lohutuseks ega süüdistuseks. See on kutse, enne kui tardumus hakkab end eluks pidama ja varjude koopast saab lõputu unustus.
Ja kui sa tunned, et midagi sinus on juba ammu seiskunud – siis tea: Madu ei ärata vaid väheseid valituid. Ta äratab ka need, kes on kaua sügavas unustuses eksinud.