26-05-2020 14:37
RE: Nostalgitseme: kas NSVL=EU?
Pika kirjutamise ajal oli lisandunud oma 10 postitust. Palun seda lugemisel arvestada.
Mina alustasin oma kooliteed 1967. Algkoolis oli laupäeviti 4-5 tundi. Keskkoolis ikka 5-6. 11. klassis tänu fakultatiivsetele ainetele mõni aeg laupäeviti ka seitse tundi. Tehnikumis oli laupev ka pisut lühem, 5-6 tundi. EPA-s oli laupäeviti ka vähem, nii 4-5 loengut. Ainult viies kursus, niinimetatud buršid (mida nad muidugi ei olnud), olid laupäeviti vabad.
Vene keel algas teisest klassist ja mina küll ei tea kedagi, kes oleks selle õppimisest keeldunud. Kasu on sellest olnud mul elus palju nagu igast teisest keelestki. Võõrkeel tuli viiendast klassist. Mul kõik tunnistused järel.
Roomlase jutt enamikus on puhas punapropaganda 60-ndatest. Aga palju on ka tõtt.
Olematu pressib aga jälle vahele Stalini aega ja ülesehitustöid. Toidu hind, välja arvatud leib-sai, olid siis rublades veidi väiksemad, või peaaegu sama, mis praegu eurodes. Rublaga said 10 muna, sama saad nüüd euroga. Odavaim viin 4-5 rubla, praegu saad vist ka 5-6 euroga pudeli kätte. Vorst 3-8 rubla, nüüd saad ka sama hinnaga euros. Värske liha oli nii kaks korda odavam kui praegu. Aga palgas oli 5-6 kordne vahe, 200 rubla ja 1000 eurot. Samas elukoht ja kommunaalid maksid alla kümnendiku praegusest. Töö oli garanteeritud. Töötus polnud probleem absoluutselt. Ja üldiselt kes töötas, selle tööl oli ka tulemus. Neid igasuguseid papkakandjaid ja projektitajaid, kes põhimõtteliselt mingeid väärtusi ei tooda, oli kümme korda vähem. Tähtis asi, et inimestel polnud võlgu ja hirmu homse ees. Linnades oma korteriga oli tõesti raske, kuid kuuse alla ei jäänud keegi. Elukohata olla ei saanudki. Läbi töökoha said sa vähemalt ühikatoa omanikuks ja see oli küll sümboolse tasu eest. Maale sovhoosi või kolhoosi tööle minnes said praktiliselt kohe korteri. Kooli lõpetades, näiteks tehnikumi, said noore spetsalistina maale tööle minnes alati korraliku korteri. Sisse tuli end elukohajärgselt kirjutada nagu praegugi Aga Olematu poolt mainitud õhtust või öist või ükskõik mis ajal kontrolli kortereis, kes on sisse kirjutatud, kes mitte, pole mina kuulnud. Samuti mingit kolme päeva nõuet. Mingi värk oli küll komandeeringutega, et siis tuli kuskil meldida, et hiljem komandeeringurahasid saada. Aga näiteks praktikatel olen mina elanud Eestis siin ja seal kuude kaupa ja pole ma iial end arvele võtnud. Võib-olla olid ka seadused meldimisest ja ma isegi nagu mäletan midagi, kuid mina küll ei tea, et minu tuttavaist keegi oleks seda järginud või et seda oleks kunagi kontrollitud. Ja elanud olen ikka päris mitmel pool nii maal kui linnas ja ka piiritsoonis.
See viimane oli eriliseks hüveks. Ega muidu ei tahtnud Saarlased-Hiidlased seda kontrolli säilitada. Minu külas näiteks läks nõukogude maareform täiega kaduma vahelt. Tuli kohe 91-l uue Eesti reform, mis kogu sadu ja sadu aastaid kehtinud külakogukonna elu ühe kriipsuga ära lõpetas ja kolmest küljest merega piiratud rannaküla ilma ühise paadisadamata jättis, et paadiomanik peab praegu oma paati taluõues (kui selline veel säilinud on) hoidma ja igal hommikul leidma tasulise koha, kust paat merre lasta ja õhtul välja tõmmata. Sellega oli kaotatud ka isalt pojale pärandatud rannakaluri oskused. Mitte ühtegi jalatäit sellist maad enam pole, kuhu saaks rajada paadisadama. Kõik ärvisid valla ametnikud ära ja parseldasid maha. Aga see on eraldi teema
Kogu nõukogude aja kehtisid meie külas sõnatul kokkuleppel sõjaeelsed talude piirid ja tavandiõigus. Sõna maksis rohkem kui kirjalik leping ja ukse taha käis luku asemel luud. Kui tuligi mõni uus elanik, pidi ta neile kommetele alluma ja unustama nõukogude seadustes kirjasoleva.
Üldiselt kipun taas pikalt nostalgitsema, aga seda ju pealkiri lubab.
Kes polnud mudalaisk ega joodik ja ei õõnestanud kehtivat riigikorda, elas minu arust paremat elu kui praegu. Poliitilisel inimesel oli kindlasti raske, samuti loomeinimestel. Aga kui sa ise ei tegelenud poliitiliste asjadega, siis hullusti seda sulle pähe ka ei määritud. Noh kooli ajal kaks korda aastas sunniviisiline marssimine läbi Tartu või Tallinna. Seal tehti ka rohkem pulli, oldi juba hommikust saadik kerges vines ja oodati õhtust klunkrit.
Tööl natuke üliinnukas partorg, väga printsipiaalne parteisõdur ja muidu ka siga mees (muide praegune ja mitmekordne riigikogu liige, väga aktiivselt olnud poliitikas juba 20 a, ülisuur RB promoja) pakkus mulle, et astuksin parteisse, mida minu ametikoht nagu eeldas. Vastuseks ikka ilkusin ja irvitasin selle instantsi üle päris keskmise himuga ja nii see jäigi. Parteikoosolekuil pidin ettevõtte juhatuse liikmena osalema, aga istuda tohtisin seina ääres, mitte laua taga. Olen läbi kogu NSVL-i aja kirunud vene värki ja riigikorda ja neid poliitilisi superlollusi, olen rääkinud poliitilisi anekdoote ja laulnud keelatud laule. Täpselt nii nagu kõik selle aja noored. Ja pole ei minul ega ühelgi minu tuttaval olnud tegemist mingite repressioonide või ülekuulamiste või kasvõi hoiatustega. No muidugi välja arvatud minu isa Siberiperiood pärast sõda, aga see ei kuulu kõnesolevasse ajajärku. Nojah ja kui ma kord täispeaga ajasin selga tädipoja punaste pagunitega demblisineli ja sellega kõrtsi läksin, siis möödasõitev patrull viis mind jaoskonda. Kästi kõik eraldusmärgid sinelilt maha rebida, et muidu "kompromitirues Sovetskuju Armiju" Ma rebisin suure ehmatusega põõna ka tagant ära.
Nüüd siis natuke palkadest. Kuna kõige tuttavam olen kolhoosikorraga, siis valgustan seda. Ma ei võta näitena Kirovit, kuna see oli paljuski erand. Kirjeldan ühte täiesti keskmist maakolhoosi ja seda mitte kohaliku põliselaniku, vaid kolhoosi korrusmaja korterielaniku vaatepunktist, kel isiklik maja ja taluaed puudus.
Selline tavaline tööinimene sai 80-ndail umbes 200 rubla palka. Lüpsjad, traktoristid, autojuhid rohkemgi, põllutöölised vähem, aga võtame see 200. Sinna tuli juurde, kui sa mingi pätiteoga hakkama ei saanud, kvartalipreemia kuupalga ulatuses. Lisaks aastapreemia, jälle kuupalk. Osades kolhoosides tuli veel ka aastakasum. Jah, kolhoosidel oli võimalus oma aastatulu liikmete vahel ära jagada kas osaliselt või tervelt. Viimast juhust tean küll ainult ühte, kus Koplis või Paljassaares olnud Majaka kalurikolhoos jagas aastakasumi kogu ulatuses laiali, aga see oli ka viimane jagamine, sest kohe võeti nii esimees kui partorg selle pulli eest ametist maha. Üldiselt jagati kasumit ka vaid kuupalga ulatuses j sõltuvalt kolhoosnikustaažist. Seega sai kolhoosnik minu kõnes olevas kolhoosis põhipalgale aastas kuus kuupalka lisaks. See teeb keskmiseks palganumbriks juba 300 rubla.
Kolhoosi poolt eraldati soovi korral sulle 0.14 ha aiamaad. Sinna said teha oma kasvuhoone, porgandi ja sibulapeenrad ja kolhoos vedas sinna ka kastmisvett. Veel sai lisaks 0.4ha põllumaad, mis oli mõeldud kartulimaaks või vilja- või heinapõlluks. Enamik andis selle kolhoosile rendile. Kolhoos haris maa, külvas vilja peale, lõikas ära ja saadud vilja maksis sulle kinni. Mingi pisike osa võeti maha maa harimise eest.
Listeenistusena oli võimalik võtta hooldada mingi jupp söödapeedipõldu. Kolhoos pani peedi maha. Sina siis õhtuti kõplasid, harvendasid ja võtsid peedi üles. Kolhoos maksis sulle peedi kinni. Näiteks 0.4ha peedipõllu pealt võis pere teenida kuni 1000 rubla. Veel oli võimalus saada boks era-ühislaudast. Kolhoos ehitas töötajaile lauda, mis oli boksideks jaotatud. Seal sai pidada lehma või paari pulli või sigu või lambaid. Agronoom või metsatehnik näitasid sulle mingid lapid põldude vahel või metsaserval, kust said neile heina teha ja ka karjatada. Ühe pulli eest said ca 1000 rubla.
Kolhoosisööklast sai üliodavalt osta liha ja tellida pidulaudu. Seal sai ka pidada oma tähtpäevi ilma mingi rendita. Jaanipäev ja lõikuspidu olid organiseeritud kolhoosi poolt. Kui jaanipäeval erilisi väljaminekuid ei tehtud, siis lõikuspeoks oli ikka terve kolhoos pikkade lookas laudade taga ja Apelsin mängis. Kord oli jorr isegi Pärnu Kuldlõvis ja mängis Justament.
Talveperioodil viis kolhoosi buss huvilisi ujulasse ujuma. Kolhoos tasus bussi ja ujula eest. Lisaks olid veel kolhoosinoorte suvepäevad, mille ka kolhoos kinni maksis. Seal sai ikka kuskil looduskaunis kohas mitu päeva tegeleda spordi ja taidlusega ja tantsu lüüa, viina võtta, flirtida ja linnulaulu saatel telgis sugu teha. Ideoloogiaga polnud seal midagi tegemist. Olen käinud ühel mitmepäevasel komsomoli kokkutulekul, kus komsomolist ei räägitud ühtegi sõna.
Lolluseid oli samuti palju, meenub kohe planeerimine. Näiteks vasikate suremus pidi igal aastal langema, muidu plaani vastu ei võetud. Siis sai kõik kaksikud vasikad poogitud eri emade külge, mis muidugi aretusplaani ja tõuraamud vussi lõid. Ja kui kippus juba nii minema, et vasikaid jäi ellu rohkem kui sündis, siis lasid ühe aasta ikka sisse igavese prohmaka. Valetasid ATK peazootehnikule, et tuli pasanteeria ja viis hulga vasikaid. No siis jäi kolhoosi peazootehnik või vet arst ühest preemiast ilma, mis talle raamatupidamises esimehe käsul mingi heinamüügiga tagasi nikerdati ja oligi jälle suremuse number ees, mida sai vähendama hakata. Riikliku jõusööda eraldised sõltusid plaanitäitmisest. Eks sai siis kuupäevadega siia-sinna mängitud liha- ja piimakombinaadiga suurte rajooniülemuste teadmisel ja mahitusel. Või aasta lõpus, kui väljalüps lehma kohta kippus nigelaks jääma, tuli kanda oma 50 lehma nuumalehmade kirja. Aga nende lüpstud piim läks ikkagi lüpsilehmade arvele. Et saada uut tehnikat, autosid, traktoreid, pidi olema suhteid ja eriti osavad varustajad olid kullahinnas. Need käisid ja tassisid liha ja vorstikotte vastavatesse kabinettidesse. Raha ei kõlvanud altkäemaksuks. Ja selle eest võis lõpupoole saada mahalaskmise. Minu meelest jumala õige paragraf, praegu oleks hädast vaja.
Sellist kammajaad tuli muidugi teha ja see oli üksjagu lollus, aga ka natuke kõditav, et kes oskab parema kombinatsiooni välja mõelda, et seda nõukogude lollakat bürokraatiat niimoodi toita, et lambad söönd ja hinte polegi. See kõik oli sellest vene plaanimajandusest tingitud lollused.
Ideoloogilis-poliitilist muserdatust ega survet mina igatahes ei tundnud ei kolhoosis ega ka hiljem Tallinnas töötades. Seda võeti kui paratamatut pullitegu ja ideoloogilised jutud jäid kabinettidesse ja koosolekutele, mitte iial eraellu. See oli rohkem pakazuha. Mitte nii nagu praegu, kus suur hulk eestlasi on täiesti global-liber ajupestud, kes vene aega pole näinudki, aga räägivad nagu oleks 80-ndail olnud kõige räigead repressioonid, küüditamised ja mahalaskmised, vat see ajab närvi mustaks.
Ja kus lapsi väänatakse homoks ja koguni kohitsetakse, kus on vihakõne ja kus patrotism- oma maa ja rahva ja pere kaitsmine on kuritegi. Kus ma pean mitte sallima, vaid avalikult armastama perverssusi ja olema tolerantne oma maa ja kommete lagastajatele ja kus ma pean kartma, et homme pole mul enam tööd, pangas raha ega katust pea kohal. Kus mu lapsed on määratud pangaorjadeks kogu oma eluks kuni pensjoni, selle eest,et ainult omada elukohta.
Lõpetuseks tundub mulle, et vaadates mõlemat impeeriumi on erinevusi palju, kuid sarnasusi palju rohkem ja EU on kordades agressiivsem kui oli NSVL aastail 60 - 90
(selle postituse viimane muutmine: 26-05-2020 15:03 Aadu66.)
|
Abi
Mannu
