[kage]

Millele sa vastu sõdid, olematu? Või peavad tõesti kõik ajaloolased sinu vanaema vaarema ja pärisorja sõnadest järeldama, et kõik eestlased olid 700 aastat orjad ning igasse ajalooraamatusse sisse kirjutama info asemel pika emotsionaalse traktaadi sellest kuidas sakslasi vihkama peab?

Tartu ülikooli juubeliaktusel 29. novembril 1981 peetud kõnes ütles Edgar V. Saks:

"On vastuvaidlematu fakt, et n.n. maatamehed juba Eesti ajaloo algusest peale põlvenesid sõjavangidest ja nende järeltulijaist, n.n. “Glebae ad scripti”, s.o. Eesti taludes sulastena töötavaist pärisorjadest.

Pärisorjus aga Saaremaal kestis edasi, ilmselt mujalt sisseveetavate orjade osas. On kaugelt õigem eestlasi nimetada orjapidajaiks orjade asemel. Eesti taluperemees võis oma orja müüa või maha lüüa! Kõige olulisem järeldus sellest on, et pärisorjad Eestis polnud eestlased. Seda rõhutas Saaremaa ajaloo uurija pastor Körber juba möödunud sajandil, märkides, et “orjad Eestis olid väike osa rahvast ja pealegi ei kuulunud põlisrahva, eestlaste hulka”. Olid teistest rahvastest sõjavangid, ka naised ja lapsed, keda sõjakäikudel toodi sõjasaagina kaasa."

[VironShaman]

Punane Khmer kirjutas:
700-aastane orjaaeg on müüt – vana aeg oli raske ka mujal (näiteks iseseisvas Leedus hakati talupoegi sunnismaistama juba varem kui meil). On loomulik, et kui ise endid valitseda ei suuda või ei taha, tuleb rahul olla sellega, et võõrad seda teevad. Siiski sai meist tänu sellele lõpuks Lääne kultuurrahvas ja säilisime omaette keelega ja rahvusena oma kodumaal, mitte lahustatuna Venemaa avarustel. Kogu see aeg oli sakslastel võimalus meid ümber rahvastada, kuid nad ei teinud seda.

700 aastat kristlikku orjaaega on täiesti reaalselt olemas ja välja arvatud punavene aeg algas sama usundiline vaimne orjus 90nendatel uuesti. Kristliku kloostrikooli esimene tegu oli uuesti avada usuteaduskond, et välja õpetada uus põlvkond luterlikke pappe, kõik eesti surnuaiad peale juudi surnuaedade on nende õnnistada ja hinged kinni needa, et meie esivanemad ei saaks oma järglastele abiks olla. Hõimude ühisvaim on ohverdatud koos vereohver Jeesusega ristile juutide õnne nimel. Aga neil kraaklevatel põlishõimudel oli igaühel oma maagiline liin millel pole midagi ühist kristliku tsivilisatsiooniga. Juutidel on õigus selles, et maa on vangla kus isale vastuhakanud loojad inimkehadesse vangi topiti ja viimsel kohtupäeval uuseti vabaks saavad. Kõigil hõimudel kel olemas loomismüüdid on need vangid erinevad, kristlus aga väidab, et alles ristitud paganast saab inimene ja juut väidab, et ristitud pagan on hullem loom kui pagan.
Kõigil põhjust vihkamiseks kui palju ja põlisrahval pole just mõnus elada koos jumal kust tulnud võõraste hõimude ja rasside segus mis hävitavad läbi kristluse selged teadmised kes omad kes selle vaimuvangiga sündinud aga kelles hoopis võõrad langenud inglite tükid. Puudub teadmine pihustuvad vangid olematusse ja ei saagi end kokku korjata.
Nii et kelle ajaloost räägime hõimude ja põlisrahvaste ajaloost või ühe hõimudegrupi rünnakutest siinkandi põliselanike vastu ja nende mälu kustutamisest 700 aasta jooksul hõimude endi pärimustest ja teadmistest.
Teema pealkiri pole mitte 700 aastat kristlikku kultuuri vaid Põliseestlaste liikumine ja selle vaimsus, soomlased ju oma perusparteiga päris plindris, neil palju juhatuses lapulisi(laplasi?) pruunide silmade ja pigimustade juustega ja Soini ise hoopis katoliiklane.

[Müstik]

"Kõige olulisem järeldus sellest on, et pärisorjad Eestis polnud eestlased. Seda rõhutas Saaremaa ajaloo uurija pastor Körber juba möödunud sajandil, märkides, et “orjad Eestis olid väike osa rahvast ja pealegi ei kuulunud põlisrahva, eestlaste hulka”. Olid teistest rahvastest sõjavangid, ka naised ja lapsed, keda sõjakäikudel toodi sõjasaagina kaasa."

Toodud Edgar V. Saksa tekstikatkele tuginedes küsiksin:
Kas see jutt, et Norra kuningas Olaf Tryggvason müüdi Eestis soku vastu orjaks ja et kuningas Grimmer poodi Rootsis maa vallutanud eestlaste poolt kettidega üles vastab tõele?
Kuna teema on tõesti muinaseestlasi käsitlev, siis peaks see küsimus teemasse sobima küll, sest käsitleb aega 10 sajandil.
http://et.wikipedia.org/wiki/Olav_Tryggvason

Leidsin selle jutu Edgar V.Saksa kirjutiste seast.

[VironShaman]

Paganliku maailmaga on veel üks nüanss, jutu järgi tapsid ristirüütlid kohalikud mehed kuni sülelasteni maha ja tegid naistel uued lapsed. Mis vangidesse puutub siis nende sündi määravad naisliinid ja kuna orjastajad naisi ju ei tapnud siis on eestis sünnitavates naistes ja ka siit väljarännanud naistes ikka needsamad jupid langenud inglitest mis teisteski ugrilastes idapool. Ega juudid muidu enda pärilust naisliine pidi ei loe.

[Müstik]

Kuna meil neid hästi vanu pärimusi napib, siis mulle hakkas just see Olavi lugu huvi pakkuma.
Leidsin selle loo kohta "Eesti ekspressist" ka artikli.
”Aga kui nad ida suunas merele kihutasid, siis ründasid neid viikingid; need olid eestlased. Nad võtsid saagiks nii laevnikud kui ka nende kauba ning lõid osa neist maha, osa aga jagasid omavahel ära ja võtsid orjadeks,” jutustatakse ”Olav Tryggvasoni saagas”, mille autoriks peetakse islandlast Snorri Sturlusoni.
Kuningas Olavist jutustatakse ka mitmetes Islandi ürikutes.
”Siis lahutati Olav tema emast ja üks eestlane, kelle nimi oli Klerkon, võttis Olavi, Torolvi ja Torgilsi (Astridi kasvataja Torolv Täihabeme ja tema poja – A.A) endale. Klerkonile tundus, et Torolv on orjaks liiga vana ja lõi ta maha. Kuid poisid võttis ta kaasa ja müüs nad mehele, kelle nimi oli Klerk, saades nende eest korraliku tasu. Oli veel kolmaski mees, kes Olavi ära ostis, andes tema eest ära hea kuue või mantli; tema nimi oli Reas*. Rease naise nimi oli Rekon ja nende poeg oli Rekone. Seal elas Olav tükk aega ja tal oli hea põli; peremees hoidis teda väga. Olav oli Eestis pagenduses kuus talve.”

Sigurd ostis Olavi ja Torgilsi Rease alias Herese käest vabaks ja viis nad Novgorodi. Sealsel laadaplatsil ringi jalutades märkas väike Olav, kes kirvest kaasas kandis, äkitselt Klerkonit, meest, kes oli tapnud Torolvi. Poiss lõi Klerkoni kirvega maha. Jooksis siis Sigurdi juurde ja jutustas juhtunust.

Kuuldes kuningapoja vangipõlvest eestlaste juures, otsustas Vladimir talle armu anda, kuigi riigis olid kohtuotsuseta tapmised seadusega keelatud. Olav oli tollal üheksa talve vana. Ta jäi Novgorodi veel üheksaks talveks ja oli vürsti juures suures soosingus.

Olavi ema Astrid aga vabanes abiellumise hinnaga.

Kuningas Olavist jutustatakse ka veel mitmetes Islandi ürikutes.
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudis...d=69021833

Ristiusustamisest Eestis võiks keegi teha uue teema. Need Läänemere ristisõjad kestsid mitu sajandit.
Osalesid Riia piiskopid, Mõõgavendade ordu, Saksa ordu ja selle Liivimaa haru.
Liivimaa ristisõja kohta eraldi pikk artikkel:
http://et.wikipedia.org/wiki/Liivimaa_ristis%C3%B5jad

Muidu ristiusk hakkas Baltikumi levima 11. sajandil. Peamiselt oli see ida poolt tulnud õigeusk.

[kage]

Toodud Edgar V. Saksa tekstikatkele tuginedes küsiksin:
Kas see jutt, et Norra kuningas Olaf Tryggvason müüdi Eestis soku vastu orjaks ja et kuningas Grimmer poodi Rootsis maa vallutanud eestlaste poolt kettidega üles vastab tõele?

VironShaman käib oma meediumiga minevikus ära ja ütleb tõe mida uskuda. Lihtsad inimesed loevad saagasid ja ajaloolisi uurimusi ning oletavad nende põhjal mis võis juhtuda seega ei tea, aga kui see nii oli, siis annab see eestlaste orjapidamisele tõeväärtust juurde ja nihutab 700 aastase orjapõlve tagumiku poole.

[Müstik]

Ma juba sain vastuse sellest artiklist. Esiteks ei olnud Olaf siis veel kuningas, vaid väike poisike. Teiseks oli ta eestlaste juures kuus aastat. Tal oli hea põli ja nende saagade järgi hoidis peremees teda väga.
Ema vend Sigurd Eiriksson ostis Olafi vabaks ja viis nad Novgorodi.
Nii, et Edgar V.Saksa jutus on omamoodi iva siiski sees, ehkki teda on peetud pseudoajaloolaseks.
http://et.wikipedia.org/wiki/Edgar_V._Saks

Ta kirjutas ka eesti päritoluga aadlikest. Aga seda pole sattunud veel lugema.

[olematu]

https://arhiiv.err.ee/vaata/lahme-kulla-enn-lulla

Vaadake, kuulake, ehk saab miskit selgeks

[VironShaman]

Aga tubli ju olematu, tõidki minevikust välja ühe alles mõni aasta tagasi shamaanihaiguse läbipõdenu, optimistliku maailma muutja, kes kibeles kõigile rääkima mis ta neist arvas ja sai siis igalt poolt vastu päid ja jalgu, sina raibe sõnasid ära, sina tegid seda ja toda.
Pea 20 aastat hiljem vaatab teile otsa Lulla asemel Vironshaman kelle tekste võite nüüd minevikuga võrrelda, need on eri isiksused ja hoopis erineva mõttemaailmaga. Seal kusagil 90nendates on veel teisigi saateid kus räägitud.

[kage]

Vahet ei ole milline mõttemaailm kellelgi on või oli, sest põliseestlus ja selle vaimsus on tegelikult nagu kristlus või allahi kummardamine - ühesainsas kinniolemine.

[Müstik]

Ja ometi on see enim vastuseid saanud teema. Nii et huvi põliseestluse vastu on.

[kage]

Jah, huvi on mitmekesine. Huvitav on kas kuidagi ka olematu, VironShamani, cambodia, Müstiku, Ott Sama ja teiste huvi ka kuidagi ühise pinna leiab või on VironShaman ainuke põliseestluse esindaja kelle järgi kõik käima peavad.

[cambodia]

Teema pealkiri pole mitte 700 aastat kristlikku kultuuri vaid Põliseestlaste liikumine ja selle vaimsus, soomlased ju oma perusparteiga päris plindris, neil palju juhatuses lapulisi(laplasi?) pruunide silmade ja pigimustade juustega ja Soini ise hoopis katoliiklane.

Huvitav, huvitav mismoodi see juhatusse valimine siis sinu arvates käima peaks? Et tulevad kohale spetsialistid Soome Rassihügieeni Seltsist, kes siis kontrollivad sirkliga kandidaadi kolju ehitust, lauba kõrgust ja kõrvade kuju ning silmade, juuste värvust. Hiljem viiakse läbi testküsitlus persooni usulise kuuluvuse ja suguvõsa teemal? Ja vastavalt mõõtmise ja usutluse tulemusi arvestades, tehakse lõplik otsus?

Muideks too põlissoomlaste kamp http://fi.wikipedia.org/wiki/Perussuomalaiset , eesotsas Soiniga on ühed parajad ennasttäis rassistidest kitsarinnalised mölakad. Jutt neil loomulikult mahe ja sulnis, kaunisti koostatud programm ja aluspõhimõttedki ette näidata. Kuid see rohkem selline, ullidele mõeldud teoreetiline osa. Soomlased ise kutsuvad neid päris avalikult sõnaga "persukset", see peaks vist kõik ära ütlema.
Olen isiklikult vestelnud päris mitme Soomes elava- töötava rootsi haritlasega, kes lubasid päevapealt peredega riigist lahkuda, kui nood tegelased võimu riigis enda kätte saavad ja Soomet valitsema hakkavad (loodan südamest, et seda ei juhtu). Too seltskond isegi ei varja oma agressiivsust, viha võõramaalaste, sissesõitnute suhtes. Ja ei oma tähtsust kas oled, hea haridusega persoon Eestist, USAst, Rootsist või hoopistükkis töötu neeger. Soini peksaks kõik võõramaalased, päeva pealt, riigist välja ja piiraks Soome okastraadiga, kui see tema võimuses oleks.
Soomlannad peavad siis rahva tõuparandamise eesmärgil ennast ainuüksi välismaal seemendamas käima. Rahva säilumise osas, on see loomulikult ainuõige otsus. Põhjanaabritest meesisendid on tänasel päeval, üldjuhul geneetiliselt niivõrd mandunud, devalveerunud, et taolise genofondiga pikka pidu ei ole.

[Eithea]

Too seltskond isegi ei varja oma agressiivsust, viha võõramaalaste, sissesõitnute suhtes. Ja ei oma tähtsust kas oled, hea haridusega persoon Eestist, USAst, Rootsist või hoopistükkis töötu neeger. Soini peksaks kõik võõramaalased, päeva pealt, riigist välja ja piiraks Soome okastraadiga, kui see tema võimuses oleks.
Soomlannad peavad siis rahva tõuparandamise eesmärgil ennast ainuüksi välismaal seemendamas käima. Rahva säilumise osas, on see loomulikult ainuõige otsus. Põhjanaabritest meesisendid on tänasel päeval, üldjuhul geneetiliselt niivõrd mandunud, devalveerunud, et taolise genofondiga pikka pidu ei ole.

No sellel n.n.mandumisel on omad põhjused, väga kaua oli lubatud sugulaste vahelised abielud, kantud vajadusest/soovist jätta raha perekonda, abiellusid ka õde venda. Tõuparanduseks sobib eestlane väga hästi, kuid kas see just eestlasele hästi mõjub (geenihaigused ).

Vahi või Herr cambodia on multi-kulti tegelane Postitus: #68 (arvasin et maausku), saab siin olema meelsuse kujundamise misjoni (?), kas missiooni ka sponsoreeritkse?

Aga mulle tundub see idee sellest, et lausa erinevad kultuurid võiksid rahus koos eksisteerida samal territooriumil, absurdne, kui antud territooriumil laiutav, ütleme siis monokultuur, ei saa enda siseseltki hakkama erinevuste ja veidruste talumisega, vait olemisega kui nõu ei küsita, oma nina teiste asjadest eemal hoidmisega ja talumatu proselüütide värbamisest ja ketserite põletamisest hoidumisega.

Kuidas saab ühest küljest olla väga toetav, ütleme, moslemikogukonna rajamisse Tallinnas, kui seesama toetaja ei suuda paar tundi hiljem ennast talitseda ja sõimab roppude sõnadega näiteks kaaskirjanikku, sest too kirjutab armastusluulet (mitte seda, mida toetaja ise tõeliseks luuleks peab)? Või kuidas saab ühest küljest olla the rainbow coalition ustav sõdur ja kaitsja, kui teisest küljest seesama sõdur on viis minutit hiljem mingis teises blogipostis või lõimes valmis vihast vahutades kätega kallale minema kellelegi näiteks selle eest, et too peab oluliseks… Näiteks seda, et ta laps saaks ikka Harvardisse sisse või… Või mõtleme näiteks alko-suitsu-kanepisõdadele. Ma olen kohanud küll inimest, kes kõigepealt räägib sellest, kui ksenofoobne ja rumal, kultuuritu on keskmine inimene ning siis vaatab, kuidas ma sigareti läidan ja alustab litaaniat, et suitsetav naine on ikka kole ja ebaseksikas. Mitte, et suitsetamine kahjustab tervist või et palun kisu oma koni kuskil mujal (antud inimene oli suitsetav meesterahvas), vaid et justnimelt kasutas selliseid üdini kultuurilisi mõisteid nagu seksikus ja koledus ja see vana “mis on naisele kohane”. Kas see siis pole ometigi kultuur ja kas see poleks see koht, kus oma tolerantsust ja ksenofiiliat näidata ja päriselus rakendada?

Muidugi üks, aspekt on veel see, et keskmine multikulti toetaja ei ole multikulti toetaja, vaid soovib endale lihtsalt isiklikku lõbustusparki rajada kodu lähedale – tahab, läheb kõhutantsu etendusele, tahab, tõmbab vesipiibust end pilve, tahab, sööb india või tai restoranis (kus kokaks muidugi hindu või tailane), tahab, riietub end sarisse (need on tõesti kaunid) või vaatab ilusaid puusakaid sarides tõmmusid näitsikuid häbelikult tänaval tippimas, tahab, ratsutab hobuse või kaameliga jne, aga see seos, et vaktsineeritud-vaktsineerimata, tervislik-ebatervislik, hingeline-kole, intelligentne-matslus, eliit-underdog, naised-mehed, suitsetav-mittesuitsetav jne ka mingit seost omab sellega, mida tähendab see, kui terve võõras kultuur sisse kolib, justkui pole.

Allikas

[VironShaman]

See multikulti tuleb siia ju aknast ja uksest sisse juba 20 aastat, ainult kommunistlik internatsionalism, kus neeger oli vend sõber ja seltsimees ning rahvuse eliit vaenlane ning kuulus hävitamisele, järgi jäeti töölised ja talupojad.
Siis täna asendab seda kristlus kus neeger usuvend ja tähtsam kui kohalik pagan ning värviliste ja vähemuste kultuurirevolutsioon kelle välja mõtlesid Frankfurdi koolkonna juudifilosoofid. Tänus sellele juhivad täna meid kultuuriministeeriumis vähemuste esindajad, igas parteis on vähemalt mõni vähemuse esindaja riigikogus kuigi vähemust ennast mõni tuhat kui sedagi.
Mida põlisrahval selles olukorras ette võtta kui vähemused juhivad enamust, ainuke võimalus pugeda peitu kohaliku usundi all, sest just usundi kaudu on vähemuste õigused pühad ja puutumatud, on ju meil täitsa olemas maausk aga hiites tuleks ikka korralikult eraldada naisteplatsid ja võimendada just naiste osa hiites. Samuti tuleb luua rahvusfond kaitsmaks naiste toimetulekut lastega ja seda kasutada ainult nende puhul kes eestlased, teistel on samuti võimalus ju endale sama luua. Mis rahvas arvab.

[cambodia]

Vahi või Herr cambodia on multi-kulti tegelane Postitus: #68 (arvasin et maausku), saab siin olema meelsuse kujundamise misjoni (?), kas missiooni ka sponsoreeritkse?

Ei ole ma teps mitte nn. multi- kulti tegelane, kuid maailm ei ole ka mustvalge. Maausust pean ma samuti lugu. Samas on mulle isiklikult täiesti vastuvõetamatu, kui põlisrahva liikumise sildi, egiidi all tegeletakse- viljeletakse põhjendamatult puhtakujulist rassismi ning õhutatakse võõrviha. Sellisel juhul on taolise seltskonnaga midagi ikka väga valesti.

Ja mis siin salata, soomlased on geneetiliselt manduv rahvas, kelle füüsilised- vaimsed võimed on tugevas langustrendis. Näitena võib tuua olukorra, kus keskmik soome koolinoor ei ole täna võimeline täitma, kehalises kasvatuses, üldfüüsilisi normatiive, mille täitmisega sai mängeldes hakkama iga Nõukogude- Eesti õpilane.
Muideks, paljudele soome tüdrukutele on lapse tegemine välismaalasega, teadlik valik. Põhjuseks ongi tõuparandus, mitte suur raha või armastus. Ja seda isegi ei varjata.

Sponsoreerimisest niipalju, et tasu(kasu) on üllatavalt suur! Nimelt ei lase see mul ära unustada eesti kirjakeelt. Igapäevaselt ma ju selles keeles ennast (kõnes- kirjas) ei väljenda.

[VironShaman]

Ei ole ma teps mitte nn. multi- kulti tegelane, kuid maailm ei ole ka mustvalge. Maausust pean ma samuti lugu. Samas on mulle isiklikult täiesti vastuvõetamatu, kui põlisrahva liikumise sildi, egiidi all tegeletakse- viljeletakse põhjendamatult puhtakujulist rassismi ning õhutatakse võõrviha. Sellisel juhul on taolise seltskonnaga midagi ikka väga valesti.

Maailma polegi mustvalge aga nii laisk oled sa küll et kogu teemat läbi pole viitsinud lugeda, kui põlisrahval tekivad oma kodumaal probleemid vähemustega siis tuleb ennast kaitsta võõraste eest, ei pea selleks neid vihkama, neid ei pea kohustuslikult armastama kuid hoida tuleb oma hoolitseda oma usundikaaslaste maausuliste eest, igaüks hoolitsegu oma kaaslaste eest. Pole vaja põliseestlaste parteid kuid igas parteis peab olema esindaja omade huvide kaitseks. Võiks ometi kohale jõuda.

[Müstik]

Vahet ei ole milline mõttemaailm kellelgi on või oli...

Eesti on hiite maa ja eestlased hiierahvas. Ilmselt pole maailmas ühtegi teist rahvast kelle sajad inimesed kannaksid hiiega seotud perekonna- ja eesnime ning kelle kümned ettevõtted, asutused ja tänavad on nimetatud pühapaiga järgi. Oleme ilmselt ainus rahvas, kelle rahatähte on ehtinud püha puu (Tamme-Lauri tamm 10kroonisel) ning kelle parlamendis tegutseb looduslike pühapaikade toetusrühm. Ja päris kindlasti oleme maailmas ainus rahvas, kelle südamed sulavad lauluväljakul kokku kuuldes Tõnis Mägi laulmas "Looja, hoia hiiepuid, sest ladvad neil längu on maas".


Vähemalt õhtumaises Euroopas on erandlik meie looduslike pühapaikade rohkus ja veel enam nendega seotud traditsioonide elavus. Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogu hinnangul on praegu elavas kasutuses sajad meie pühapaigad. Pühapaikadega seotud kohapärimused, uskumused ja tavad pole veel päriselt hääbunud ja nii käiakse seal hingerahu otsimas, jõudu kogumas, palvetamas, esivanematega nõu pidamas, tervendamas, lastele nime andmas, rahvakalendri tähtpäevi tähistamas jm põliseid tavasid järgimas.

Kiiresti muutuvas maailmakülas eestlastena püsimajäämiseks vajame ka hiisi, pühasid allikaid, ohvrikive ja ristipuid.

http://alkeemia.delfi.ee/keskkond/okondu...d=70309835

[cambodia]

Mida põlisrahval selles olukorras ette võtta kui vähemused juhivad enamust, ainuke võimalus pugeda peitu kohaliku usundi all, sest just usundi kaudu on vähemuste õigused pühad ja puutumatud, on ju meil täitsa olemas maausk aga hiites tuleks ikka korralikult eraldada naisteplatsid ja võimendada just naiste osa hiites. Samuti tuleb luua rahvusfond kaitsmaks naiste toimetulekut lastega ja seda kasutada ainult nende puhul kes eestlased, teistel on samuti võimalus ju endale sama luua. Mis rahvas arvab.

Nonde naisteplatsidega ja muu taolisega on selline teema, et endale tuleks esitada kolm tähtsat küsimust.
Esiteks, kas on olemas turunõudlus? Teiseks, kas on olemas riiklik toetus, huvi? Kolmandaks, kas on olemas ühiskonna (inimeste) enamuse huvi, toetus? Kui ei, siis on see surnult sündinud üritus, millel puudub jätkusuutlikus.
Laste ja naistega on tänases Eestis nii, et naised ei ole võimelised (ei taha) enam oma soorolli täita. Põlisrahva jätkusuutlikuse tagamiseks, peaks iga naine sünnitama vähemalt ca. 2,2 last. Tänase Eesti rahvaarv säilub ainult tänu keskmise ea pikenemise arvelt elik paranenud on arstiabi kättesaadavus ning urbaniseerumisega kaasnenud hüppeline elukvaliteedi tõus.
Minevikus on meie vaaremad olnus väga kõrge tootlikusega ning taudide, sõdade tagajärjel manalateele läinud inimesed on imekiiresti asendunud uute ilmakodanikega. Tänasel päeval too taastootmisprotsess, mudel ei tööta enam. Ja kui siia lisada veel ükskõiksus riiklikul tasandil (tahtlik?), siis tulemus ei lase ennast kaua oodata. Mingisuguse fondi loomine asja ei paranda.

[VironShaman]

Hiit saab ka tuppa tuua püha hiiepuu suure pildiga või kasvõi ohvriplatsi teha kui tapeedi asemel kasutada hiiepilte seintes nii nagu puukummardajad juudid kasutavad templis püha granaadipuu kujutist, kuid ohvrirituaalid verega peaks ikka hiitesse jääma.
Usund polegi riigi asi, eriti kui seda riiki juhivad vähemused ja põlisrahvale võõrad usundid.
Küll aga on võimalik riigiabi hiite ja kultuspaikade korrastamiseks, samuti anti raha mingitele võõrastele põlisrahvastele ja päris korralik summa justkui omal siin põlisrahvast polegi.
18. augustil 1998.a eraldas Vabariigi Valitsus välisministeeriumi ettepanekul 120 000 krooni ülekannete tegemiseks nelja fondi. Sellest 45.000 krooni annetatakse Põlisrahvaste Fondi, mis toetab põlisrahvaste esindajate osavõttu ÜRO Põlisrahvaste Töögrupi ja põlisrahvaste deklaratsiooni väljatöötamise istungitest Genfis.
Ometi vähemalt deklaratsioonile kirjutas alla. Ei maksa neid Eesti naisi alahinnata ühti, juba ainuüksi naisteorganisatsioonid kui neile õiged taigud kätte anda on suutelised paljugi ära tegema.

[VironShaman]

Jaa, selle naiste ekspordiga on tõesti häda.
Mikroetnos

Valdur Mikita

Kord küsis bioloogist nobelist Peter Medawar oma kuulajatelt – mis on hüpotees? ja vastas sellele ise: hüpotees on kujutlusvõime hüpe tundmatusse.

Viimane kord, kui minu kujutlusvõime sooritas Eesti mainimisel vägeva hüppe, oli selle aasta suvel, kui ilmus Simon Anholti ja Robert Goversi koostatud „Hea riigi indeks”.* Hea riigi indeks näitab statistilistele andmetele tuginedes, kui palju panustab üks või teine riik kogu maailma hüvanguks. Eesti on 125 riigi hulgas tublil 34. kohal. Kuid ühes kategoorias on Eesti tulemus lausa hämmastav – see on kultuur. Eesti on maailmakultuuri panustamises 6. kohal. Kultuurilist panust arvestades kuulub Eesti selle mõõdiku järgi maailmakultuuri absoluutsesse tippu.

aa_sirp_14-49a_0003__art_r1

Niisiis – meil tuleb nüüd kõnelda Eestist kui kultuurilisest suurvõimust. See tähendab, et kui Eesti pole just maailmakultuuri süda, siis võiks ta olla vähemasti kops või maks. Kui mõelda „Teeme ära!” kampaania peale, sobiks Eesti olema just viimane, lagundades vaikselt ja järjekindlalt globaalsesse süsteemi ladestuvat mürki. Pealegi on maks vanas pärimuses suure maagilise väega organ.

Kui reastada maailma riigid rahvaarvu järgi, siis oleme rahvaste võidujooksus ehk etnoste seksuaalse edukuse skaalal umbes 150. kohal, võttes mõõtu Mauritiuse ning Trinidadi ja Tobagoga. Meie tulevik näib kangastuvat pigem okeaanilises liigas. Isegi siis, kui meie rahvaarv lähitulevikus ei kahaneks, kukume selles tabelis järjest allapoole – teised rahvad paljunevad lihtsalt eest ära.

Looduses kehtib tavaliselt reegel: kes on kasvult väike, on tõenäoliselt parasiit. Väike peab ettevaatlikult imema suuremate elumahlu, et ellu jääda. Kuid parasiit ei ole seejuures sugugi rumal: ta imeb just nii vähe, et suurt mitte vihale ajada või, mis veel hullem, elumahladest päris tühjaks pumbata. Parasiidi ellujäämise garantii on tegelikult hoolitseda oma peremehe hea tervise eest. Ainult loll parasiit imeb oma peremehe kärts ja põmm koomasse. Kõige nutikamad parasiidid on need, kes peremehele ka midagi vastu annavad – ja nugilisest saabki sümbiont. Nüüd hakkab suurem omakorda hoolitsema väiksema eest, ta teab, et sellest pisilasest sõltub ka tema heaolu.

Ent siiski – kuidas on see võimalik, et ränk kultuurikatkestuste rida, orjaaeg ja mikroetnos on võimeline sünnitama kultuurilise suurvõimu? Eesti keeles ja kultuuris küpsenud hallollus tundub olevat väga võimas, kõrge intellektuaalse väärtusega. Teisisõnu, siin peab olema midagi, mis akumuleerib vaimset kapitali. Mis see on? Kuidas seda sõnastada?

Salapärane paradoks

See eesti imet säilitav DNA tuleb vahest kõige paremini ilmsiks Eesti looduse ja eesti maastike näitel. Põlismets, kus on korralik levi. Ürgne raba, kust on suurlinna poole tunni tee. Müstilised, teise ajastusse kinni jäänud suvekodud, kus urbaniseeruv intellektuaalne kapital puhastub sinna nädala jooksul settinud saastast. Eesti geograafiline ime on tsiviliseeritud ja ürgse maailma iseenesestmõistetav käepigistus.

Sama maagiline puudutus tuleb ilmsiks ka eesti keeles ja kultuuris. Kultuurilise tegevuse valgussõõr on justkui euroopalik ja tsiviliseeritud, ent lava külgedel uitab hämaruses olendeid, kes aeg-ajalt mängu sekkuvad ja oma ebaloogilise käitumisega lavastuse tuksi keeravad. Vägisi jääb mulje, et suuremad jõud koonduvad just servaalale. Heaks näiteks võiks olla ka meie „Kalevipoeg” – Kreutzwaldi taotluses täitsa korralik kreeka müüt, millesse on ometi kamaluga pillutud sedavõrd rohkesti vägevat boreaalset jampsi, et korralikust antiikheerosest on saanud hirmuäratav soome-ugri kummitus.

Eespool öeldu kehtib üsna hästi ka eesti keele kohta. Infotehnoloogiliselt kuulukse eesti keel maailma kõige arenenumate keelte hulka, kuigi terve rida eesti keele ürgsemaid jooni ühendab meid pigem põlisrahvaste muistse keeleilmaga. Keel näib siin ikka veel sündivat üksiku linnu huikest või mingisugusest raskesti mõistetavast sünesteetilisest nägemusest, mida teadjamad kutsuvad deskriptiiviks. Tegelikult peaks eesti keele kangema kihistuse nimetama hoopis nonskriptiiviks.

Nii meie keeles, kultuuris kui looduses on olemas veel piisavalt Võõrast, teistsugust, tundmatut ja salapärast perifeeriat, lihtsamalt öeldes – hullu metsikust. Aju saab küpseda üksnes kokkupuutel tundmatuga, inimene ei ole loodud omaks võtma etteantud mustreid, vaid neid ise leiutama. Aju on abivahend, kuidas ellu jääda tundmatus maailmas. Tuntud maailmas hakkab hallollus kiiresti alla käima ja sureb igavusse.

Vaagime sama mõttekäiku veel teisestki aspektist.

Kultuur kui selline peab mingil viisil suutma ära lahendada süsteemse arengu põhiparadoksi: kuidas lakkamatult muutuda, jäädes samal ajal iseendaks? Laias laastus võib öelda, et kultuurid, mis on leidnud viisi selle ränga vastuolu lahendamiseks, jäävad ellu, ülejäänud hukkuvad.

Eesti kultuuri puhul tuleks tolle põhiparadoksi lahendamise eest tänada ka vanajumalat. Kui taevased jõud maailma lõid, siis millegipärast on Eesti maastike puhul vanajumala käsi natuke värisenud. Eks Uku oli juba vana mees ega jõudnud enam kõike ühe jutiga uhada. See maa on saanud kole ebaühtlane, tükike siit ja tükike sealt – kõik see looduse kuulus lapitekk ja võluv mosaiiksus, mis meile nii armas on. Minu meelest on just see taevaisa väike viperus lubanud eesti kultuuri põhiparadoksi nii lummaval viisil lahendada.

Eestlase enesekuvand tänapäeval on lihtne ja ühemõtteline: modernne rahvas, kel on arhailised juured. Mulle meeldib see esmapilgul mittemidagiütlev lause väga, sellest vaatab vastu rahva aus loomislugu. Eesti puhul torkab silma teatud kultuurigeograafiline dihhotoomia, mis on kujunenud väga pika aja vältel ja hakkas ilmet võtma tõenäoliselt juba pronksiaja lõpul. Mis tahes kultuuriinnovatsioon liigub hõlpsamini mööda lagedaid alasid, milleks Eestis on meri ja põld.

aa_sirp_14-49a_0005__art_r1

Maaviljelus, karjakasvatus ja iidsed merelised kaubateed on sidunud Lääne- ja Põhja-Eestit juba muinasajast saadik Euroopaga, sellal kui metsarohkem ja maastikuliselt mosaiiksema profiiliga Lõuna-Eesti on säilitanud arhailisemaid kultuuritüüpe.

Eestis oli, kuhu peita soome-ugri ja muistne korilane, siin oli, kuhu mahutada ka Euroopa ja modernne maailm. Võib ka öelda nii, et metsarohkus hoidis vana, „mererohkus” võttis vastu uut. Metsa ja mere piiril on võib-olla peidus meie rahva DNA. Eesti kultuur, täpsemalt – eesti rahvuslik intellekt – on sügavalt maastikupõhine.

Eesti loodus, keel ja kultuur on kõik enam-vähem ühevanused. Kui lähtuda põlisrahva poeetilisest määratlusest – rahvas, kes on elanud oma maal mäletamata aegadest peale –, siis võib eestlased kahtluseta liigitada põlisetnoste hulka. Eesti kultuuri iseloomustavale paiksusele vaatamata on eesti keeles ja kultuuris siiski väga palju laenulist elementi. Eesti keelde on tulnud sõnu umbes 135 keelest, umbkaudu 85% eesti sõnatüvedest on laenulist päritolu. Kultuurilaene on üsna võimatu üles lugeda, kuid võib päris kindlalt väita, et neid on palju rohkem kui keelelaene. Pealegi märgistab iga keelelaen ka teatud mõttes kultuurilaenu.

Eesti kultuuri kestmise pandiks on oskus hoida habrast tasakaalu oma ja võõra vahel. Eesti kultuuri on alati iseloomustanud suur adaptatsioonivõime, mille ajaloolised juured on varjul lihtsas tõsiasjas, et siia on kogu aeg loobitud üsna korratult nii võõraid sõnu, võõraid savipotte kui võõraid geene. Lihtsalt öeldes on ka Eesti riigi kõige olulisem ülesanne hoolt kanda selle eest, et selle kultuuri põhiparadoksi lahendamiseks sajandite jooksul välja kujunenud maagiline tasakaal ei häviks.

Eesti fenomen

Kuid pöördume nüüd tagasi mõtiskluse juurde Eestist kui kultuurilisest suurvõimust.

Eesti fenomeni tänases maailmas võib kokku võtta kütkestava kolmikuna, kauni ristikheinalehena armsaks saanud raamatu vahel: ilusad naised, targad lapsed ja kuulsad muusikud. Nende järgi meid maailmas tuntakse, neist on saanud meie rahvuslik kapital. Muutunud on üksnes see, et see liikumine on kujunenud kaunikesti ühesuunaliseks. Ilu, tarkus ja muusika rändavad emamaalt välja. Mõnes mõttes me lihtsalt produtseerime kultuurigeneetilist toorainet maailma jaoks. Eesti kurbloolisus on selles, et me oleme maailma jaoks mõne kandi pealt liiga head. See on meie nõrkus ja tugevus, meie õnn ja traagika. MEIL on ressurssi, mida maailm vajab. NEIL on raha, et selle eest maksta.

Kui ajude äravoolu heliseva muusika taustal võib veel kuidagi mõista, siis naiste lahkumine maalib eesti rahva tulevikust juba süngemate varjudega pildi. Naise ilu on ajalooprotsesse käivitavate tegurite seas kindlasti esimese kolme hulgas. Võimalik, et ka meie Vabadussõda pole selles suhtes olnud erandlik ajaloosündmus. On hästi teada, et Vabadussõja alul läks vabatahtlikuna rindele vaid käputäis rahvuslikult meelestatud radikaale. Alles siis, kui sõjameestele lubati tõotatud maad, hakkas rahvas justkui imeväel mobiliseeruma.

Mõtleme hetkeks, mis võis olla selle tegelik põhjus? Loomulikult eesti naise ilu! Kes tahtis saada endale naist, pidi esmalt hankima tükikese maad. Maatamehe võimalused naist leida olid pehmelt öeldes kehvakesed. Kuigi meile meeldib mõelda, et meie vanaisad uputasid Cēsise all Landeswehr’i verre puhtast rahvuslikust vihast, siis pole sugugi võimatu, et selle kuulsusrikka sõjakäigu saatuse otsustas hoopis üks hormonaalne faktor. Steroid on sõjas üsna hirmus relv.

Genius loci vägi

Niisiis oleme oma mõtterännakul jõudnud ühe väga suure küsimuseni, millel näib olevat eksistentsiaalne tähendus: kuidas hoida tasakaalus oma vaimset bilanssi, taltsutada kultuuris jõudusid, mis hoiavad tasakaalu oma ja võõra vahel? Minu arvates töötab kultuur ühendatud anumate printsiibil ja väevõimuga ei saa paigal hoida midagi, mis liigub gravitatsiooni mõjul niikuinii teise kohta. Kultuur on loomult rahvusülene nagu ka intellekt ja sellel on oma sügav mõte. Kõiki kunstlikult loodud kultuuribarjääre ootab viimaks ühesugune saatus – need pühitakse lihtsalt minema. Järelikult on ainult üks viis, kuidas hoida oma kultuuri tasakaalus: mida rohkem meilt vaimset kapitali välja voolab, seda rohkem tuleb seda erineval moel juurde toota.

Ja hea uudis on see, et meil on selleks ressurssi. Eestis on olemas see „miski”, mis akumuleerib intellektuaalset kapitali. See on meie hajaasustus, mets, suvekodud, justkui teisest ajast pärinevad pastoraalsed maastikud. Eesti maastikud on eksistentsiaalsed, võimsad, nägemuslikud. Nad on meid elus hoidnud, päästnud nii sõdade kui katku eest, olnud pelgupaigaks meie peamisele vaimuvarale – vanale animistlikule mõttelaadile. Keel, kultuur, loodus – kõik see on maailma pealt kokku laenatud, miski pole õieti päris oma. Sõnad, potikillud, puud-põõsad ja isegi veri pärinevad suuresti kusagilt mujalt. See, mis meid kõige enam rahvana on kujundanud, on maastikud. Paiga vaim.

Niisiis – genius loci. Suures osas maailmast on paigavaim ära narritud: jõed on sirgeks aetud, metsad parkideks tehtud, hundid-karud puuri pistetud. Meil on genius loci veel elus, see on reaalne jõud, kuigi seda pole väga lihtne mõista. Siiski tundub mulle, et eestlane on paigarahvas kõige sügavamas mõttes. See vanajumala loodud segane maastik on nagu tohutu häll, mis kaitseb ja kiigutab meie õrna intellektuaalset kapitali.

Seda müütilist hingust on vahest kõige paremini tabanud Lennart Meri. Teda võiks hüüda mitte ainult presidendiks, vaid ka geniaalseks maastikuarhitektiks, kes tõmbas Eesti riigi välja Kaali kraatrist nagu mustkunstniku kübarast. Tähelepanuväärne on see, et rasketel ja keerulistel aegadel on eesti rahvas ikka ja alati pöördunud maastike poole. Isegi linaleotiik – see Kaali kraatri väike vennike – on meie ärkamisaja sünni juures tähtis rahvusliku kapitali müntimise koht. Peamiselt linakasvatusest saadud hõberubla toel võrsus eesti esimene intelligents.

Lennart Meri mõistis hästi, et jõudmaks Euroopasse tuleb lauda lüüa hoopis soome-ugri kaart, üks vägev Põhja Jokker, mis paneks mängijaid hetkeks imestusest kulmu kergitama. Ühelt poolt igatseb Euroopa küll endasarnast, kuid teist küljest – just nimelt erinevat. Ja seetõttu kõlbab Euroopast lahtilükkamiseks kasutada sedasama soome-ugri kaarti. Meie kultuuri pulss lööb võimsalt üksnes teatud vahemikus, me ei tohi olla Euroopast liiga kaugel, kuid ei või talle olla ka liiga lähedal. Elu on võimalik üksnes Maal, kuid mitte enam Veenusel või Marsil. Meil pole enam tarvis rääkida kultuuriautonoomiast, nüüd võime laial rinnal kõnelda kultuuriastronoomiast.

Minu arvates on taas saabunud hetk, kus tuleks mängu panna seesama soome-ugri kaart, ja mitte seepärast, nagu meis oleks tingimata säilinud väga palju soomeugrilikku, vaid just seetõttu, et see hoiab meid Euroopast ohutus kauguses. See soome-ugri sõnapaar võtab kõikidele ohtudele vaatamata üsna hästi kokku kõik selle, mis on meile kallis, hoiab ja väärtustab meie eluilma metsikumat poolt.

Kultuuripõgenike püünis

Eestis hakkab tasahaaval kanda kinnitama üks omamoodi kiht inimesi, keda võiks kutsuda kultuuripõgenikeks. Need on ületsiviliseeritud maailmast pärit tegelased, kes on siia pakku tulnud just ülemäära arenenud ühiskonna eest. Need on inimesed, kes mõtlevad maastike kaudu, kellele Hiiumaa või Käsmu on paradiisile lähemal kui Pariis või London.

Ja lisaks terve hulk lugusid meie külalistest, keda on aiva hämmastanud meie vaba, rohelise, metsiku ruumi rohkus. Mulle meeldib kõige rohkem ühe tuttava suust kuuldud lugu lolliks läinud jaapanlasest, kes suvekodu väravas autost välja ronides tormas pärast hetkelist tardumist huilates, käed pea kohal, ringiratast mööda vanaema niitmata õunapuuaeda, nagu oleks teda tabanud mõni isevärki terviserike. Mis seal salata – meile niisugused meeldivad!

Nõnda on vahest just Eesti maastikest pärinev pööritustunne see imelik jõud, mis meelitab siia võõramaist intellektuaalset kapitali. Aga just seda tulekski taotella: me oleme liiga väikesed, et ise ennast elus hoida. Eesti maastikud on justkui looduslik püünis, mis püüab kinni väärtusliku saagi. Võtame kolm täiesti suvalist, esimesena pähe turgatanud näidet: Sofi Oksanen, Justin Petrone, Richard Millet. Igaühel on oma lugu, kuidas nad Eestisse sattusid ja mis neid siin inspireeris. Need on näited, mis tasakaalustavad meie ühesuunaliseks kippuvat kultuuribilanssi ja osutavad tegelikult ainsale võimalusele, kuidas ellu jääda – meelitada siia rohkem tarku inimesi. Ja hea riigi indeks ei tundugi enam Eesti puhul üksnes ebahariliku statistilise kurioosumina.

On tõsi, et Eestit mõista ja eesti kultuuri unikaalsust märgata on sageli palju lihtsam tulnukatel, mitte meil endil. Eesti kultuur vajab hädasti uusi vaatenurki, teravat pilku väljastpoolt. Eesti kirjandust jääb usutavasti veel üsna pikaks ajaks painama lotovõit, mille võttis välja Sofi Oksanen. Oksanen ei ole geniaalne kirjanik, ta on väga nutikas kirjanik. Minu arvates tuleb talle tänulik olla mitte üksnes raamatute eest, vaid esmalt selle eest, et ta osutas šarmantse arrogantsiga sellele, mis on eesti kirjanduse ja teatud mõttes terve eesti kultuuri Suur Probleem.

Eesti kultuuri igavene rist on see, et siin kirjutatakse raamatuid ja tehakse filme enamjaolt täiesti valedest asjadest. Meil on terve hulk andekaid inimesi, kes püüavad meeleheitlikult jalgu alla saada vokkide tarnimise või kirjutusmasinate parandamisega, selle asemel et kirjutada tänapäevast tarkvara. See on suur õnnetus, sügav isiklik traagika. Kuna eesti film taandub suurelt osalt eesti romaanile, siis peaksid just kirjanikud kõigepealt kastanid tulest välja tooma. Minu arust on Eestis praegu kümmekond maailmaklassi kirjanikku, kui nad vaid ära tabaksid, millest maailm puudust tunneb.

Põlisrahvas pahalaste küüsis

Kui eespool oli juttu eesti naisest, siis võrdsuse huvides tuleks kõnelda veidi ka eesti mehest. Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas märksa paremini kohanenud kui eesti mees. Üldiselt on teada, et suured ühiskondlikud muutused rõhuvad mehi rängemalt kui naisi. Tundub, et see euroopaliku ja soomeugriliku maailma põrkumine, mis istub nii sügavasti sees meie kultuurigeneetilises koodis, avaldub nähtavasti ka sugude lõikes. Mehed on meil rohkem soomeugrilased, naised eurooplased.

Kui tahta paksude värvidega karikeerida meeste halbu iseloomujooni, siis võiks öelda, et Y-kromosoom on üks mõttetu roigas, kus on säilinud hulk arhailist geneetilist jampsi, millega pole tänapäeva maailmas suurt midagi peale hakata. Just siin avaldub kõige ilmekamalt küti viletsus: ta pole nõus metsast välja tulema isegi mitte siis, kui see mets on viimase kui puuni maha saetud ja ta on sunnitud selle lihtsalt välja mõtlema. Soomeugrilisus on nägemuslik Y-liiteline haigus.

Muidugi oli see lihtsalt süngevõitu nali ja tegelikult mõtlen ikka niiviisi, et kui meis peaks surema viimane kütt, sureb välja ka meie rahvuslik kultuur. Kuid sellele vaatamata näib eesti meeste kohta kehtivat üks vana hiina needus: et sa elaksid huvitaval ajal! Huvitaval ajal on tõesti huvitav elada, ent see tähendab ka seda, et maailm muutub palju kiiremini, kui see meile tegelikult meeldib. Meeste kohta käib väga hästi üks igipõline ja halvasti varjatud tõde: enamik meist on sisimas lihtsalt uskumatult konservatiivsed. Mees ei ole loodud maailmas (loe: elu jooksul) muutuma – me tulime selleks, et jääda.

Põlisrahvaid võib tänapäeval iseloomustada väga mitme parameetri järgi, kuid kõige kindlam viis on joonistada tulpdiagramm sõltuvushäiretest. Need rahvad, kellel on kõige kõrgem tulp, ongi põlisrahvad. Sõltuvushäiretest on saanud tänapäeval põlisrahvaste üks peamisi tunnusjooni. Kõik need arhailised kultuuristereotüübid, mis ei ole leidnud kohta tänapäeva maailmas, on ajapikku muundunud puhtaks etanooliks.

Sellest vaatevinklist pole meie tulevik just kergemate killast. Võib oletada, et eesti rahva tervisekäitumine liigub enam-vähem soome mudeli järgi. Meie põhjanaabrid on peaaegu kõik tervisekäitumist mõjutavad faktorid mõnekümne aastaga suutnud positiivseks pöörata: nad nälgivad ja jooksevad ja vehivad keppidega, nagu oleks neil kurat kannul. Ent on üks, kus edenemine on nullilähedane. Seda soome sugu rahva põlisvaenlast pole tarvis isegi nimetada.

Jah – me elame otse viinakuradi rahvuspargis. Keeruliseks teeb asja veel ka halb geograafiline asend: igas suunas ümbritsevad meid joodikrahvad. Soomlased kaanivad nagu koerad, venelased joovad nagu sead ja lätlased on vaata et kõige hullemad – nemad joovad nagu eestlased … Justin Petronele kuulub teravmeelne tähelepanek, et Eesti supermarketid on kõik enam-vähem ühesugused: tohutu alkoholiosakond, mille külge on aheldatud väike piimalett. Nii Eesti külade kui linnade maastikupilti kuuluvad kohustusliku elemendina poe kõrval kaheliitrist „tasujat” kummutavad väsinud mehed, Y-kromosoom odana abaluudesse löödud nagu õudne mütoloogiline kahvel.

Silmitsedes neid hirmkõrgeid kaheliitriste tünnide kastivirnu, mis võtavad igas kaupluses poelisi vastu, haarab mind teinekord paanika, et kohe-kohe ilmub kastivirna tagant nähtavale mõni piima järele kooberdanud pensionär, kelle jalg jääb surmatorni taha kinni ja kogu see õudne lasu sajab talle kaela ning me oleme kõik sunnitud kuulama jubedat heli, kuidas vanapapi kõhetu rinnakorv murdub raginal sisse nagu vana savipott.

Soome sugu rahvaid närivad kaks pahalast: pahaloomuline kurbus (depressioon) ja pahaloomuline joomine (alkoholism). Need on meie iidsed põlisvaenlased. Igasugune hingehäda muutub meie laiuskraadil kiiresti pahaloomuliseks. Eesti inimese psüühiline kude on kuidagi iseäranis läbitungimatu, animaalne ja kõikide psühhoterapeutide mõnituseks veel ka äärmiselt vähekausaalne: naabri arusaamatu mühatus või morn pilk päädib varem või hiljem sellega, et Jaan valab Matile kaikaga pähe või Piret mürgitab ära Epu koera. Seda ei ole võimalik ennetada, muidugi kui kellelgi ei tule pähe oma mees või koer juba enne varjupaika viia.

Eesti inimese psüühika on samamoodi tsiviliseerimata nagu meie kuulsad maastikud – see toob kaasa nii head kui halba. Eestlast iseloomustab meeletu kannatlikkus, kangekaelsus ja vastupanuvõime, aga ka ettearvamatus, bipolaarsus ja pärilik kalduvus anduda hälbelisele käitumisele. Kuulsad põhjarahvaste muinasjutud elavad edasi meie hinges. Eestlasel ei ole kombeks oma käitumist põhjendada, sest küti maailmas valitseb Tegu. Kõigepealt asjad juhtuvad, ja alles siis asutakse neid lähemalt uurima.

Missioon „Mükoriisa”

Eestlane olla ei ole kunagi olnud kerge, ei ole praegu ja ega ole vist ka tulevikus. Asja konks on selles, et niipea, kui me muutume liiga kergeks, pühitakse meid maa pealt minema. Meie kollektiivne hingehäda on teisest küljest vaadatuna ka rahvuslik rikkus. Kui võrrelda eestlasi mõne elusorganismiga, siis minu meelest meenutavad nad kõige rohkem seeni. Seened on omamoodi maagilised eluvormid: nad kasvavad väga kiiresti ja hämmastavad ümberkaudseid, seejärel tõmbuvad aga tagasi samblasse, et ebasoodsad ajad üle elada. Selleks, et seent hävitada, ei piisa tema jala lõikumisest või juurelt üleskiskumisest – maha tuleb võtta terve mets. Mikroetnosest on saanud aja jooksul käsitamatu ulatusega mükoriisa, nähtamatu ja bilansivõimeline osa globaalsest ökosüsteemist.

Eesti metsalist päritolu seenjuur ongi osa maailmakultuurist. Eestlased on etnosena niivõrd vana rahvas, olles siinsamas paigas läbi teinud vägeva ajarännaku kivikirvest kosmoseraketini. Siin me lihvisime oma kivist tööriistu ja küttisime viimaseid mammuteid, siin lendas ringi kuretiibadel šamaan, siin me ehitasime valmis geenivaramu ning ESTCube’i päikesepurje. Meie kestmine etnosena strateegiliselt niivõrd olulises piirkonnas Läänemere rannikul on mütoloogiline ime.

Oleme omamoodi elav fossiil etnoste hulgas, meie väljasuremist on ennustatud ja vahetevahel ka planeeritud juba vähemasti viimased tuhatkond aastat. Kuid alati on selgunud, et just siis, kui surm näib olevat eestlasele juba vikati kindlalt selga löönud ja kirst hüvastijätuks viimast korda avatakse, ei ole seal kunagi lebanud meie õnnis esivanem, vaid üksnes roostes vikat.

Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis hoopis üks teine asi ajada.

[Minaelan]

Väga lahe lugemine eestlase kohta:

Eesti inimese psüühika on samamoodi tsiviliseerimata nagu meie kuulsad maastikud – see toob kaasa nii head kui halba. Eestlast iseloomustab meeletu kannatlikkus, kangekaelsus ja vastupanuvõime, aga ka ettearvamatus, bipolaarsus ja pärilik kalduvus anduda hälbelisele käitumisele. Kuulsad põhjarahvaste muinasjutud elavad edasi meie hinges. Eestlasel ei ole kombeks oma käitumist põhjendada, sest küti maailmas valitseb Tegu. Kõigepealt asjad juhtuvad, ja alles siis asutakse neid lähemalt uurima.

Looduses kehtib tavaliselt reegel: kes on kasvult väike, on tõenäoliselt parasiit. Väike peab ettevaatlikult imema suuremate elumahlu, et ellu jääda. Kuid parasiit ei ole seejuures sugugi rumal: ta imeb just nii vähe, et suurt mitte vihale ajada või, mis veel hullem, elumahladest päris tühjaks pumbata. Parasiidi ellujäämise garantii on tegelikult hoolitseda oma peremehe hea tervise eest. Ainult loll parasiit imeb oma peremehe kärts ja põmm koomasse. Kõige nutikamad parasiidid on need, kes peremehele ka midagi vastu annavad – ja nugilisest saabki sümbiont. Nüüd hakkab suurem omakorda hoolitsema väiksema eest, ta teab, et sellest pisilasest sõltub ka tema heaolu.


Eestlane olla ei ole kunagi olnud kerge, ei ole praegu ja ega ole vist ka tulevikus. Asja konks on selles, et niipea, kui me muutume liiga kergeks, pühitakse meid maa pealt minema. Meie kollektiivne hingehäda on teisest küljest vaadatuna ka rahvuslik rikkus. Kui võrrelda eestlasi mõne elusorganismiga, siis minu meelest meenutavad nad kõige rohkem seeni. Seened on omamoodi maagilised eluvormid: nad kasvavad väga kiiresti ja hämmastavad ümberkaudseid, seejärel tõmbuvad aga tagasi samblasse, et ebasoodsad ajad üle elada. Selleks, et seent hävitada, ei piisa tema jala lõikumisest või juurelt üleskiskumisest – maha tuleb võtta terve mets. Mikroetnosest on saanud aja jooksul käsitamatu ulatusega mükoriisa, nähtamatu ja bilansivõimeline osa globaalsest ökosüsteemist.

Ma olen juba mitmeid kordi oma elus olnud hämmastunud, et miks pidin kehastuma seekord sellise väikese ja tigeda rahva hulka, kes elab veel mingil külmal, märjal ja mitte eriti viljakal maal.

Kuid ajapikku on mõistmine tulnud, et eestlased on müstiline ja eriline rahvus, nad ei sure kunagi välja, sest oskavad olla imelised "parasiidid" ja neil on suur mõjuvõim maailma muuta...kuigi seda ükski "suurrahvas" kunagi ei tunnista.
See, et väliselt oleme justkui rassistid ja külmad teiste rahvaste suhtes...siis see on ka pigem kaitsepositsioon. Nii või teisiti, olen uhke, et olen eestlane .

[Müstik]

"Lingvistiline mets" on jah huvitav raamat. Seal veel palju huvitavat, peale üritamise kirjeldada põliseestlase olemust.

[robot]

Tere.
Kas siis kui mul on pruunid silmad ei ole ma õige eestlane või mis see silmavärv näitab?
Ei ole täpsemat seletust siit veel leidnud peale põlastava suhtumise pruunide silmadega inimestesse.

[Müstik]

Internetis liigub palju väljamõeldud jutte.
Tänaste arusaamade järgi kuuluvad lääne-eestlased põhja ehk lääne-balti ja idapoolsed ida-balti europiidsesse rassitüüpi.
Kuni 1940. aastateni peeti eestlasi teaduslikus kirjanduses isegi kollasesse rassi kuuluvateks.
20. sajandi esimese poole uuringute järgi on eestlaste huvipakkuvamad tunnused:
Juuksed on enamasti kas blondid (52,6%) või pruunid (42,7%);
silmad on hallid (48,0%), sinised (24,6%), kirjud (16,1%) või pruunid (11,3%).
Täpsemalt eestlaste kohta on kirjas siin lehel:

http://et.wikipedia.org/wiki/Eestlased

Seega - oled ikka õige eestlane!
See siniste silmade teooria on võetud ilmselt aegunud Põhjala teooriast, mis oli valdav peamiselt 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.