[euroruubel]

Ja mu silmis see argument ei ole eriti pädev, see on oravate lemmikargument" aga kui me nad maksustame , siis lähevad nad ära". Ma küsiks selle peale vastu "....ja jätavad ülestöötatud turuosa konkurentidele??" Ükskõik kui väike see turuosa ka oleks, konkurent saaks selle ikka niiviisi suurema vaevata, vaheta aind sildid ära.

Mis puutub "elkoteki tehaseid" ja muid "ekspordiimesid", siis need on Tallinnas lihtsalt liiga väikesed, et Hiina viia. Ära minemiseks peab "elkotekil"olema märksa kõvem motivatsioon kui küsimus, kuhu riiki oma dividenditulu maksuraha jääb.

[Ei kukkunud kännust kaugele]

Millegipärast ei taha ka need, kes tahavad siia kümneid tuhandeid hiinlasi tuua, oma tootmist Hiina kolida.

[WhiteWolf]

...ettevõtte tulumaks tuleb niikuinii eu direktiivide kaudu aga nüüd on siis pangad oma struktuuri emamaale viinud ja makse figu.

Kui ikka tuleb - aga kui tuleb, siis pole ju nagunii enam vahet, sest seda eelarvet kontrollitaks ju mujalt.

Viimati vist kliendiserverid.

Need jäävad siiski Eestisse.

Ja mu silmis see argument ei ole eriti pädev, see on oravate lemmikargument" aga kui me nad maksustame , siis lähevad nad ära".

Seda ei julge keegi välja ütelda, kui palju on "konserveeritud" ettevõtteid, viisakas vabandus kõlab, et seda on raske kindlaks teha. Maksuamet ju näeb igakuistelt deklaratsioonidelt, kui palju tööandjaid parasjagu on, kas see arv suureneb või väheneb. Ja kuidas see viimase kolme-nelja aasta jooksul muutunud on.
Leian, et välisinvestorite ees iga hinna eest vaja pugeda ei ole, aga kui nii edasi läheb, siis lähevad ka omamaised ära: kes müüb, kes läheb pankrotti, kes jääb lihtsalt hinnasõjas alla ja paneb "poe kinni".

Ma küsiks selle peale vastu "....ja jätavad ülestöötatud turuosa konkurentidele??"

Millise turuosa? Eestis on hetkel umbes 250 000 maksejõulist tarbijat, neist tugev kaks kolmandikku Tallinnas ja Harjumaal. Ülejäänud elavad peost suhu ja käivad mööda vautšeriportaale.

Ükskõik kui väike see turuosa ka oleks, konkurent saaks selle ikka niiviisi suurema vaevata, vaheta aind sildid ära.

See protsess ju juba toimub! Ja kahjuks peab ütlema, et üsna odavalt, ehtsa banaanivabariigi moodi.

Mis puutub "elkoteki tehaseid" ja muid "ekspordiimesid", siis need on Tallinnas lihtsalt liiga väikesed, et Hiina viia. Ära minemiseks peab "elkotekil"olema märksa kõvem motivatsioon kui küsimus, kuhu riiki oma dividenditulu maksuraha jääb.

Need "elkotekid" tulid kunagi siia ju kõik madala palgataseme pärast - mille kadumisele on surve väga tugev. Et nad ära ei läheks, on mingit uut argumenti vaja.

[VironShaman]

Kuna kõik on laisad nagu porikärbsed linkide taha vaatama siis:
Majanduslikud mõtisklused I: majandus ja krematistika

Adrian Bachmann - 24.05.2011


Antud artikel kujutab endast esimest osa neljast artiklist koosnevast seeriast, mis keskendub majanduse ja rahanduse küsimustele ja kannab koondpealkirja "Majanduslikud mõtisklused". Artikliteseeria sissejuhatusega saab tutvuda siin.

Majandust ja rahandust käsitleva artikliteseeria esimene osa jõuab De Civitate lugejani ajal, mil majandusalase mõistmatuse rängad järelmid on leidnud järjekordselt oma loogilise kulminatsiooni “majanduskriisi” nime kandvas, lõpmatuseni polemiseeritud, ent üksnes vähestele mõistetavas nähtuses. Nagu artikliteseeria järgnevatest osadest nähtub, on hetkel Eestis ning maailmamajanduses aset leidev majanduskriis nähtus, mis esineb kõikides võlapõhistes rahasüsteemides paratamatult. Tegemist on nähtusega, mis seisneb peaasjalikult mitte rikkuse vähenemises, nagu ekslikult arvatakse, vaid varade siirdes produktiivsete majandussubjektide põhimassilt kapitalikontsentratsiooni teraviku moodustava mitteproduktiivse finantssektori suunal. Ometi on enne finantssüsteemi iseärasuste mõtestamist vajalik esmalt defineerida majanduse mõiste. See on ülesanne, millega alustame käesoleva artikliteseeria temaatilise terviku rajamist.

Majandus, töö, väärtus ja informatsioon

Majandusteadust tähistav sõna ökonoomika omab teatavasti etümoloogilist algupära kreeka sõnades oikos ja nomos ehk maja ja seadus. Sellisel viisil tähistas vana-kreeka kultuurist võrsunud termin oikonomia igasugust mõistuspärast tegevust, mille eesmärgiks oli eluks vajalike materiaalsete väärtuste loomine. Kuigi eesti keel ei kuulu indoeuroopa keelkonda, on ka eesti keeles säilinud majanduse kreekapärase tähenduse tüveline kuju. Sellest nähtub, et majandus seondub majapidamisega, ent võimaldab endasse kätketud printsiipe laiendada ka väljapoole koduse majapidamise piire nii kogukonna kui ka riigi tasandile, omades seeläbi mõistena üha laiemat kandepinda. Seega on majanduse defineerimise võtmeküsimus, mis on selleks kõige põhjavaks aluseks, mis kõiki majandamise tasandeid ühendab.

Sõltumata sellest kas majandustegevuse objektiks on kodu, kogukondlik või riiklik majapidamine, seisneb majanduse olemus alati väärtuste loomises. Väärtuste loomine on protsess mida kutsutakse tööks, mis ongi makroökonoomika regulatsiooniobjektiks. Kõige suuremal üldistustasandil võib tööd defineerida protsessina, kus energia sihipärase kasutamise kaudu toimub informatsiooni juurdetootmine kvantiteedi muundamisel kvaliteediks. Selline definitsioon hõlmab endas mis-tahes tootmist ja teenindamist, juhul kui need tegevused lisavad mateeriale seda, mida majandusteooria nimetab lisaväärtuseks. Töö defineerimine väärtusliku informatsiooni loomisena on baasmõiste, mis näitab meile muuhulgas kätte ka vaimse ja füüsilise töö olemusliku ühisosa, kuna mõlemat on võimalik nimetada tööks vaid juhul kui need toodavad kokkuleppelisele miinimumile vastavat informatsioonilist lisaväärtust.

Mõistes töö objektina lisaväärtuse loomist ja lisaväärtuse loomise all inimlikult relevantse infovälja laiendamist, on võimalik mõista selliste nähtuste nagu tööjaotuse ja kaubavahetuse tähendust. Kui nelja kartuli kasvatamine on energeetiliselt (kvantitatiivselt) samaväärne kahe kartuli ja kahe sibula kasvatamisega, siis informatsiooni (kvaliteedi) mõttes on teine tegevus väärtuslikum. Ometi nõuab kvalitatiivselt diversiteetsem resultaat ka diversiteetsemat informatiivset sisendit ehk laialdasemat tööjaotust, mis hõlmaks endas mitte ainult kartulikasvatamise, vaid ka sibulakasvatamise otstarbeks tarvilikku informatsiooni ehk oskusi. Me näeme, et sellisel viisil informatsioonivälja ehk lisaväärtuse kasvatamine – intensiivse iseloomuga majanduskasv – seisneb alati tootmissisendi informatsioonivälja suurendamises. Tänapäeval kutsutakse seda “informatsiooniühiskonnaks”, “intellektuaalseks kapitaliks”, “teadmistepõhiseks majanduseks” vms, kuid olenemata sellest kas informatsioonilise sisendi laiendamise resultaadiks on informatiivselt suuremat lisaväärtust kandvad mikrolülituse topoloogiad, paremad programmialgoritmid või diversiteetsem juurviljasortiment, on alati tegemist olemuslikult ühe ja sama majandusnähtusega.

Efektiivne kaubavahetus ja turg on nähtused, mida ei ole võimalik lahutada tööjaotusest, ja tööjaotus on midagi, millel puuduks mõte ilma kaubavahetuse ja turgudeta. Kui tööjaotus võimaldab suurendada kasuliku infovälja absoluutväärtust, siis kaubavahetus suurendab majandussubjektide isiklikku infovälja ehk rikkust, võimaldades neil sedaviisi kasvanud absoluutväärtusest osa saada. Üha spetsiifilisema tööjaotuse teel üha suurema rikkuse kasvatamine on piiratud ennekõike küberneetika seaduste poolt. Kuna inimene ei suuda teatud piirist alates enam keerulisi protsesse kontrollida, siis sellest tulenevalt hakkab (majandus)süsteem teatud keerukuse astmest alates töötama üha ebaefektiivsemalt, kuni jõuab punktini, kus tööjaotuse veelgi keerulisemaks muutmine mitte enam ei suurenda, vaid hakkab tänu mürale iga uue spetsialiseerituse astme lisamisega vähendama absoluutset koguväärtust. Olles defineerinud kompaktselt majanduse ehk ökonoomika olemuse, jääb üle defineerida krematistika tähendus ja selle seosed majandusega.

Mis on krematistika?

Krematistika kujutab endast tegevust, mis võib esineda igas majandusruumis, mis on piisavalt keerukas ja on omandanud seeläbi teatud lisaväärtuse loomise taseme. See on tegevus, mille käigus reaalseid vaimseid või füüsilisi väärtusi ei looda, mis väljendub selles, et inimlikult kasulikku infovälja krematistilise tegevusega ei kasvatata. Kui majanduslik ehk ökonoomiline tegevus on suunatud alati majandusliku rikkuse ehk inimlikult relevantse infovälja objektiivsele suurendamisele, siis krematistiline tegevus seisneb juba loodud majandusliku rikkuse subjektiivselt suuremas omandamises.

Õhtumaade mõtteloos peetakse krematistika mõiste autoriks Aristotelest. Aristoteles käsitles krematistikat ökonoomikaga parasiitlikus suhtesüsteemis oleva nähtusena, kuna krematistiline tegevus vastab nii ökoloogias kui ökonoomikas täielikult parasiitliku süsteemi kolmele põhitingimusele. Esiteks – ta vajab elamiseks teist organismi, mille elujõust toitumine nõuab temalt erakordselt ebavõrdset energiakulu. Teiseks - krematisti tegevusest ei saa peremeesorganism (ökonoomika-majandus) mingisugust kasu. Kolmandaks – krematistliku organismi tegevus kahjustab peremeesorganismi ning juhul kui parasiitlik organism ei suuda leida peremees-organismiga toitumislikku tasakaalupunkti, päädib see paratamatult peremees-organismi surmaga.

Krematistikat aetakse tihtipeale segi rantjeelusega, kuid see on mõneti ekslik. Mõlemad tegevused seisnevad küll rikkuse kasvatamises ilma, et rantjee või krematist inimlikult relevantset infovälja ise kasvataks (ehk töötaks), kuid rantjee sissetulek seisneb tema omanduses oleva rikkuse kasutusõiguse välja rentimises, siis krematistika seisneb spekulatsioonis, mis kasutab ära majandustegevuse käigus turgudel paratamatult tekkivat väärtuste kõikumist. See on spekulatiivne tegevus, mille edu on alati suhtestatud ajalise teljega ning mis ise ei kasvata lisaväärtust.

Aristoteles võttis krematistika olemuse kokku majandusfilosoofias kuulsaks saanud näites, mille peategelaseks on Mileetose natuurfilosoof Thales.

Kuna Thales olevat terve elu pühendanud isetul viisil filosoofiliste küsimuste üle juurdlemisele, heitsid Mileetose elanikud mõtlejale ette, et tema tegevus ei olevat väärtuslik, kuna Thales ise selle arvelt ei rikastuvat ning oleks ta selleks vaid võimeline, oleks ta juba ammu oma teadmisi isikliku varakuse suurendamise eesmärgil kasutanud. Nimelt oli Mileetos Väike-Aasia rannikul paiknev edukas kaubalinn, mille eetose oluliseks komponendiks oli jõukuse kogumine. Selle tõttu nõudsid Mileetose elanikud ka Thalselt, et viimane tõestaks oma tarkuse tõesust, demonstreerides, et see on kõlbulik ka rikkuse kasvatamiseks. Soovides näidata oma teadmiste universaalsust, võttis Thales väljakutse meelsasti vastu.

Kuna filosoofil olid selleks ajaks juba üsnagi mastaapsed teadmised astronoomiast, ökoloogiast ja klimatoloogiast, suutis Thales prognoosida, et suure tõenäosusega saab järgmine suvi olema põllumajandusliku tegevuse seisukohalt erakordselt soodus. Lähtudes kindlast veendumusest võttis Thales kõik oma säästud ning rentis terveks aastaks talviste tariifide alusel enda omandusse kõik Mileetose oliiviõli pressid. Suve saabudes leidis Thalese prognoos kinnitust ja oliivisaak oli tõepoolest seninägematult rikkalik. Ent talumeestel polnud võimalik oliiviõli villida, kuna kõik oliivipressid olid kuni järgmise talve alguseni Thalese käsutuses. Seejärel asus Thales talunikega läbirääkimistesse ja rentis oliivipressid omakorda välja, kuid seekord juba erakordselt kõrgete hindadega. Sellisel viisil toimides sai Thalesest kõigest aastaga üks Mileetose rikkamaid mehi. Mõistes, et tegemist on pelgalt ebaeetilise trikiga, olevat Thales andnud kogukonnale nendelt kelmusega petetu tagasi ning pühendunud taas kord filosoofiale ja teadusele – teiste sõnadega inimlikult relevantse infovälja kasvatamisele ehk tööle.

Aristoteles esitas loo Thalesest, et näitlikustada krematistika olemust. Selles ettevõtmises tuleb Aristotelese meisterlikkust taas kord kõrgeks tunnistada, kuna Thalese teguviis ei erine olemuslikult millegi poolest sellest, mida kujutavad endast digitaliseeritud spekulatiivsed finantsturud 2500 aastat hiljem. Näites on olemas kõik komponendid – spekulatiivsus, isikliku rikkuse kasvatamine, ajalise telje kriitilisus, tegeliku rikkuse kasvu puudumine, destruktiivsus ja isiklik ahnus. Tegelikult ei istutanud Thales ju ise ühtegi oliivipuud, ei valmistanud ühtegi oliivipressi, ei mõelnud välja ühtegi intensiivsemat villimismetoodikat, ega rikastanud tegelikult mitte kedagi peale enda.

Krematistika tänapäeval

Kes soovib sügavamalt mõista 21. sajandi globaalmajanduse kriisi põhjusi, peaks enne globaalmajanduse arhitektuuri süvenemist mõtlema Aristotelese majandusteooriale ning Thalesele ja oliivipressidele. Kui Thales mõistis, et tema tegutsemine ei kujutanud endast tegelikult majandustegevust, vaid oli kõigest odavaks trikiks, millel oli paraku väga kõrge hind, siis 21. sajandil oleme jõudnud punkti, kus esimest korda inimkonna ajaloos ületab finantsmajanduse käive rohkem kui kümne kordselt planeedi reaalmajanduse koguprodukti. Kui planeedi SKTd (ehk päris kaupade ja teenuste käivet ning investeeringuid) hinnati 2010. aastal ligilähedaselt 60 triljoni dollari vääriliseks, siis finantsturgude aastakäive on kiiresti liginemas kvadriljonile (1000 triljonit) dollarile. See on tegevus, millest enamuse moodustab valuutaspekulatsioon, kusjuures selline ebanormaalne disproportsioon on tekkinud viimase pooleteise dekaadi arengute tulemusena.

See on kvadriljon dollarit mitte miskit, mis on hetkel ilma globaalse finantsarhitektuuri reformita tirimas kogu planeedi reaalmajandust depressioonitsüklisse. Seda selle tõttu, et poliitilise lobitöö tulemusena viimase dekaadi jooksul praktiliselt kõikidest seaduslikest kammitsatest vabanenud finantsturgude poolt välja mõeldud circa 1,3 kvadriljoni väärtuses finantsinstrumente nõuab tasumist, mida planeedi majandus ettenähtud positsioonideks ei ole füüsiliselt võimeline tasuma ilma finantsvarade denomineerimisvaluutade (ennekõike USA dollari) hüperinflatsioonita. Situatsiooni, kus krematistiline finantsmajandus on nüüdseks kasvanud täielikult üle seda kandva reaalmajanduse objektiivsete väärtuste loomisvõime piiride, kutsutakse globaalmajanduse tagurpidi pööratud püramiidiks. See on püramiid, mille toimimisloogika on matemaatilise paratamatusena jätkusuutmatu ja mille kokkuvarisemine muudab järgnevate dekaadide jooksul maailmamajanduse jõujooni märgatavalt, kaotades ennekõike USA dollari primaarsuse rahaturgudel, mis hetkel püsib vaid tänu asjaolule, et alternatiivi osas ei ole maailmamajanduse põhijõud senini kokkuleppele jõudnud. Ennekõike on küsimus selles, kas dollarit asendav globaalne reservvaluuta saab tulevikus olema üks või saab neid olema mitu. See on juba tänaseks saanud geopoliitika majandusliku dimensiooni võtmeküsimuseks ja maailma suurte võimukeskuste omavaheliseks diskussiooni ning võimalik, et konfliktiküsimuseks.

Selline on globaalmajanduslik kontekst 21. sajandi alguses, mis on ühtlasi ka taustsüsteemiks, mille raames Eesti majanduse olukorda ning tulevikuperspektiive tuleb hinnata. See on teema, mida uurime lähemalt artikliteseeria viimases osas, kus vaatluse alla tuleb Eesti majanduslik olukord ning milles lugeja leiab loodetavasti vastused küsimustele, mis teda artikliteseeria sissejuhatuses kõige intiimsemalt kõnetasid.

[euroruubel]

Ainus küsimus on, millal need "tulevikutehingtue illusioonid " kokku varisevad. Davosi majandusfoorumilt noppeid lugedes - paanika on pankurite keskel suur, juba nõutakse Merkelilt "Euroopa Liidu probleemide lahendamist siin ja kohe".

Pluss hädad järelkasvuga: vihjeks võiks vaadata pensionifonde - mitu töötavat inimest peab üleval üht pensionäri.

[VironShaman]

http://decivitate.ee/index.php?news_id=780
Selleks, et kõige hõlpsamini mõista võlapõhise rahasüsteemi pikaajalist mõju reaalmajandusele, tasub juhtida tähelepanu faktile, et just nimelt liigkasuvõtmisele rajatud finantssüsteemis peitubki põhjus, miks üha enam finantssektori poolt kontrollitud lääneriigid on viimase poole sajandi jooksul aina kiirenevas tempos deindustrialiseerunud ning vaevlevad aina süveneva tööpuuduse käes.

Liigkasuvõtmisele üles ehitatud rahasüsteem, mis kanaliseerib põhiosa produktiivse sektori poolt loodud lisaväärtusest mitte-produktiivsesse finantssektorisse on süsteemiks, mille olemuses on alati eelistada reaalsele lisaväärtuse loomisele krematistilist tegevust. Sellepärast pakub liigkasuvõtmise poolt domineeritud majandusstruktuur pikemas perspektiivis reaalse tootmisega tegelevatele ettevõtetele mitte-produktiivse finantssektoriga kapitali- ja aktsiaturgudel võistlemiseks aina vähem väljavaateid. Muuhulgas peitub siin ka peamine põhjus miks Lääneriikide reaaltootmisega tegelevate ettevõtete ainsaks väljapääsuks on jäänud kas tööstustootmise ümberkolimine minimaalse tööjõukuluga arengumaadesse või allhanke tellimine nendest. Reaaltootmisega tegelevate ettevõtete jaoks nõuab liigkasuvõtmisele üles ehitatud rahasüsteemi kõrgete finantseerimiskulude katmine paratamatult kokkuhoidu mujalt. Reeglina saavutatakse see kokkuhoid mitte kasumi, vaid tööjõukulude vähendamise teel, sest kasumite drastiline kärpimine mõjuks omakorda halvasti ettevõtte väljavaadetele saada pankadelt krediiti, väljastada võlakirju või teostada aktsiaemissiooni. See on „võidujooks kuristikku“, kus üha suuremad koondamislained toovad kaasa üha kasvava tööpuuduse ning kvalifikatsiooni ja ostujõu kao, samas kui paisuva rahamassi poolt kõrgustesse kergitatud ökonomeetriline statistika näitab, kuidas reaalmajanduslikult surev majandus endiselt „kasvab“. Sedasi on kontrollimatule liigkasuvõtmisele üles ehitatud rahandussüsteem võimeline drastiliselt kokku kuivatama ka erakordselt kõrge reaalmajandusliku toomiskapatsiteedi ja kvaliteediga riigi tööstusvõimsuse. See on protsessiks, mille markantseimaks näideteks on varemalt olnud Briti Impeeriumi tööstuse kollaps 20. sajandil ning finantskontsernide poolt usurpeeritud Ameerika Ühendriikide hetkel käimas olev ning üha kiirenev taandumine maailma juhtiva tööstusriigi positsioonilt.

[Ott Sama]

VS! Täitsa jahmatav! Kõik õige... pole miskit viriseda. Mina tean, meie teame... seda.
Küsimus - mida me selle teadmisega edasi teeme? Meie teadmine, on kuidagi jõuetu-
hambutu selle-nende va usu vastu, ja sealtkaudu, taas läbi selle-meie kõigi "teadmiste"
ning "veendumuste" vastu.

Pole lihtne ümberhinnata seda teadmispagasit, mis läbi piitsa ja prääniku meil koolist omandatud.
Nii mõnigi meist, võib ootamatult pea kaotada!

Missasi meil aitaks, seda teadmist, muuta rakenduslikuks?

[VironShaman]

Ole nüüd kogu aeg toimub midagi, näituseks Saksamaal.
http://www.postimees.ee/716590/saksamaa-...ise-ameti/
Eestis ka toimub midagi.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ee...d=63828542
sina ootad toimumist, võib olla on lahendus hoopis see kui enam ei toimu midagi, näiteks tootmisse investeerimise asemel pankureid toitnud kümnekordne spekulatiivse krematistikas keerleva mittetootva raha mass kukub kokku.
krematistika - krematoorium, jama kui sarnased.

[euroruubel]

Kui hästi läheb, siis 20. märtsiks saab Kreeka minna pankrotti: ei suuda maksta võlakohustusi: praegu käib kemplus 160 miljardilise abipaketi pärast, milles eestil ka garantiina EFSF-i kaudu käsi sees. "Probleem" on selles, et kreeklased on tingimusi viletsalt täitnud, ja raskeks läheb ansipil ja ligil järjekordse Kreeka abi õigustamine. Aga loll on see, kes vabandust ei leia nagu öeldakse.

[Ott Sama]

Laenuvõtmine, liigkasuvõtmine ja lihavõttepühadel vabaduse võtmine!
Vaatasin ETV-uudiseid. Need olid täna päris positiivsed. Kohe, hästi natike veel ja Kreeka probleem leiab lahenduse. Siis veel, et
Davosi kohtumisel, sai Euroliit kiita ja aansip teab kindlalt seda, et streikimine raha juurde ei anna. Öine alkoholimüük, võiks ju anda...
Las rahvas joob, sest kui majandusasjade seisu kaine pilguga hinnata... siis tahaks ikka ühe pitsikese viina võtta.

[euroruubel]

Reuters raporteerib, et järjekordse abipaketi tingimusena peab Kreeka üle andma "osa" riiklikust finantskontrolllist "euroopa liidule". Loe: Kreeka rahandus läheb Merkeli juhtimise alla ja sealt lähevad juhtmed otse juba Goldman Sachsi, ei mingeid vahemehi.

[VironShaman]

Vist tegelik vastus tänastele majandusprobleemidele neile kes ei viitsi linkide taha ronida.
Üldiselt on selle härrase materjalides palju just puuduolevast põhjendusest milleks organiseeruda põlisrahvana võõrvõimu vastu Toompeal kes peaks ju hoopis meid kaitsma.
Eurotsooni võlaprogramm: vara pankadele, võlad rahvastele, võim rahvusvahelistele organisatsioonidele

Adrian Bachmann - 03.10.2011


Kuigi riigikogus äsja vastu võetud otsus krediidimulli kollapseerumisel vaesunud rahva maksutulude lubamisest Euroopa suurpankade kahjumite kattevaraks (vt lähemalt siit) oli samm, mida siinkinkirjutaja pidas ootuspäraseks, ei olnud plaanis lühikokkuvõtet protsessi olemusest avaldada enne “Majanduslike mõtiskluste” artiklitesarja teise (raha, panganduse ja olemust põhjalikumalt seletava) osa ilmumist (artiklitesarja sissejuhatust ja esimest osa vaata vastavalt siit ja siit). Ent võttes arvesse ülekaalukat avalikku huvi, pidasin vajalikuks järgnev arutluskäik avaldada kiirendatud (ja seetõttu ka mõnevõrra lihtsustatud) korras.

Käesolev kirjutis lähtub eesmärgist anda lühiülevaade eurotsooni “finantssüsteemi stabiliseerimise” nime taha peidetud protsessist, mille kaudu toimub majandussubjektide poolt loodud reaalsete varade siirdamine pelgalt virtuaalset väärtust “tootvale” finantssektorile. Täpsustusena väärib mainimist, et järgnevalt kirjeldatu näol on tegemist mehhanismiga, mis ei ole piiratud üksnes eurotsooniga, vaid mis toimib üksnes ebaoluliste kõrvalekalletega kõikides riikides ja majandus-kaubandustsoonides, kus majandusringluse regulatsioon on üles ehitatud teenima rahasüsteemi kontrollivate finantskontsernide huve.

Teema sissejuhatuseks aga meenutagem käesoleva aasta mais De Civitates ilmunud uudistekomplekti: "Euroopa riikidele väljastatavad 'abilaenud' teenivad kommertspankade huve" (De Civitate, 05.05.2011)

Täpsemalt paljastab ülalosundatud uudises vahendatud viidetes sisalduv informatsioon väärarusaama, mille kohaselt Euroopla Liidu ja IMFi rahadega päästetakse Euroopa Liidu liikmesriike. Nimetatud müüti propageerides juhitakse avalikkuse tähelepanu kõrvale protsessi tegelikult olemuselt, mis peitub asjaolus, et kõikide ELi ja IMFi laenupakettide kohustuslikuks põhitingimuseks on nõue, mille kohaselt riigid peavad kulutama laenu põhiosa kommertspankade toetuseks (tegevus, mida maskeeritakse võimalikult mitte midagi ütleva keelendi abil "finantssüsteemi stabiliseerimiseks"). Sedasi muudetakse laenupaketid vastu võtnud riikide maksusüsteemid suuresti kommertspankade subsideerimismehhanismiks, mille maksubaas kanaliseeritakse üha vähem riigi sotsiaalmajandusliku tugistruktuuri tagamisele ning üha enam võlgade teenindamisele. Tegemist on protsessiga, mille käigus tõstetakse kõikides riikides olulisel määral üldist maksukoormust, vähendatakse avalikke teenuseid, alandatakse miinimumpalku, suletakse haiglaid, müüakse minimaalse hinnaga maha viimased riigiettevõtted (mis lähevad peaasjalikult investeerimispankade ja suurte "private equity" firmade valdusesse), kärbitakse sotsiaaltoetusi, jne. Tegemist on protsessiga, millel on kaks peamist tagajärge.

Esiteks hävitavad laenupaketid veelgi Euroopa Liidu liikmesriikide omariiklusvõimekust, muutes need sotsiaalmajandusliku struktuuri üleval hoidmiseks senisest märksa sõltuvamaks Euroopa Liidu fondidest. Teiseks tugevdab mastaapne avalike fondide siire erapankade toetuseks veelgi kommertspankade positisoone majandusringluse kõige priviligeeritumate subjektidena. Maksimaalse üldistusmäärana võib seega väita, et tegemist on protsessiga, mis teenib parallelselt rahvusriikide üleste finants- (suured kommertspangad) ning poliitiliste organisatsioonide (Euroopa Liit) võimutäiuse tugevdamise eesmärke, lagundades samas jõuliselt viimaseid suveräänsete riikide isemajandamist/isevalitsemist võimaldavaid aluseid. Sedasi suunatakse siseriiklik maksutulu üha enam riikide võlgade teenimiseks, samas kui riigi sotsiaalsfääri ja infrastruktuuri ülevalhoidmine muutub üha enam sõltuvaks Euroopa Liidu ning teiste rahvusriikide-üleste (peamiselt Rahvusvaheline Valuutafond ning Maailmapank) institutsioonide armust. Sellest tulenevalt ei teeni aset leidvad protsessid tegelikkuses mitte hätta sattunud rahvusriikide päästmise, vaid lagundamise eesmärki.

Kes mõistavad hetkel lahti rulluvate sündmuste ajaloolist tausta, teavad, et tegemist on tsükliga, mis leiab aset keskmiselt 60-70 aastaste intervallidega, kus pankade poolt tekitatud võlapüramiidi kokku kukkudes omandavad finantskartellid märkimisväärse osa 2-3 inimpõlve vältel loodud rikkusest. Kes viimase 300 aasta finantsajalugu lähemalt tunnevad, on teadlikud ka sellest, et nimetatud protsess lõpeb alati (sõltuvalt protsessi haardest) globaalse ja/või lokaalse valuutasüsteemi reformiga, et mäng võiks alata uuesti.

Rikkuse finantssektorile siirdamise protsessidünaamika on järgmine.

Esimene faas

Protsess saab alguse hetkest, kui kommertspangad, mille poolt väljastatud laenud moodustavad maailmas circa 95% rahana käibivatest vahenditest, tõmbavad krediidiraha kraane järsult tugevasti koomale (nn. credit crunch) millele järgneb ettevõtete ja eraiskute massiline pankrotistumine (mäletatavasti sisenesime antud faasi 2008-2009). Siinkohal on oluline mõista, et kogu järgnevalt kirjeldatud protsess on võimalik üksnes tänu asjaolule, et pangad on pankrotistumise eest terve majanduskriisi vältel ainsate majandussubjektidena kaitstud, sest kõige suurema häda korral avavad keskpangad suurimatele (nn. too big to fail) kommertspankadele sisuliselt 0% intressiga diskontolaenude võimaluse, millega pangad saavad oma kohustusi (peamiselt teiste kommertspankade ees) katta. See on privileeg, mida ühelegi teisele majandussubjektile (st. nendele, kes oma tööga pankade poolt loodud rahale reaalse väärtuse annavad) ei võimaldata. Keskpangad annavad ülimadala intressiga või 0% intressiga krediiti üksnes kommertspankadele, mis seda laenates kasvatama hakkavad ning mida (tüüpiliselt 5-10%, aga krediitkaartide puhul ka näiteks 50-60% määraga) eraisikutele edasi laenavad. Oluline erinevus peitub seega selles, et erinevalt kommertspankadest ei saa ükski teine makseraskustesse sattunud majandussubjekt reeglina finantsturgudelt enam kas üldse laenu, või saab seda üksnes erakordselt kõrge intressiga, mis enamasti representeerivad üksnes pankroti lühikest ja pikka teed.

Pseudoreligioosse mantra staatusesse tõstetud müüt vajadusest “tagada finantssüsteemi stabiilsus” kanaliseerides aina suurem osa reaalmajandusliku tootmisega tegeleva sektori lisaväärtusest mitte midagi tootvale pangandussektorile on ilmsesti absurdne. Kuigi see vastab tõele, et keeruka majandussüsteemi eksisteerimine oleks täiesti võimatu ilma raha ja panganduseta, on ühtlasi ka tegemist süsteemidega, mida on erinevalt tööstusinfrastruktuurist võimalik kiiresti restruktureerida, reformida ning mis peamine – mille individuaalseid ettevõtteid on tegelikkuses mitte kõige keerulisem, vaid justnimelt kõige lihtsam asendada. Sellepärast on individuaalsed suurpangad tegelikkuses mitte kõige asendamatumad, vaid vastupidi – kogu majandusringluse kõige lihtsamini asendatavad ettevõtted, kuna tegemist on pelgalt virtuaalväärtust tekitavate majandussubjektidega. Ilmestades abstraktset printsiipi konkreetse näitega võib müüdi suurte finantskontsernide asendamatusest lõhkuda järgmise näitega:

Jättes kõrvale energeetikafirmad, on väljaande Forbes Global 2000 andmetel Ameerika Ühendriikide suurimaks reaaltööstuslikuks ning pangandusettevõtteks vastavalt Genral Electric ning Bank of America. Kuigi üks ettevõtetest on suunatud reaalsete ning teine virtuaalsete väärtuste loomisele, on tegemist samaväärse suurusega ettevõtetega, mille peamised majandusnäitajad on nii käibe (vastavalt 156 ning 150 mrd. USD) kui ka ettevõtte turuväärtuste poolest (vastavalt 169 ja 167 mrd. USD turukapitalisatsiooni 2010. aasta alguse seisuga) praktiliselt võrdsed.

Mõistmaks, kas majanduse seisukohalt on asendmatuteks pigem reaaltootmisega tegelevad või virtuaalväärtusi (võlga) tootvad ettevõtted, sooritagem järgmine mõtteeksperiment ja kujutagem ette olukorda, kus General Electric korporatsioon koos kõigi oma varade, tootmissisendite ning infrastruktuuriga hävineb. Tegemist oleks olukorraga, kus kaotatud industriaalvõimekuse taastamine võtaks ka riigi poolt koordineeritud strateegilise sihtprogrammi raames parimal juhul mitmeid dekaade, ent tõenäolisemalt umbes pool sajandit. Ent juhul kui hävineks mitte tööstusliku tootmisega tegelev General Electric, vaid Ameerika Ühendriikide suurimaks finantsettevõteks olev Bank of America, ei kuluks samaväärse võimekusega finantsinstitutsiooni loomiseks vajamineva circa 6000 kontori ja kontoritarvete, serverite, arvutiterminalide, valguskaabli ning pangatransaktsioone võimaldavate krüptograafiliste algoritmide asendamine ilmselt aastatki. Mõistagi kehtib antud printsiip universaalselt ning teooria finantsettevõtete asendamatusest paljastub pelgalt poliitilise võimu usurpeerinud finantsoligarhia ise-enese huve teenivaks müüdiks.

Kummatigi on tegemist müüdiga, mis on loonud olukorra, kus kõik reaaltootmisega tegelevad ettevõtted ning väikesed pangad võivad hävineda, ent suured panganduskonsernid ei kanna enam praktiliselt mingisuguseid majanduslikke riske. Sedasi on suurte panganduskonsernide mitte midagi tootev tegevus muudetud kasumlikumaks kui mis-tahes reaaltootmisega tegelev ettevõtlus. Antud asjaolu seletab ka esmapilgul võimatuna näivat olukorda, kus pangad on võimelised teenima rekordilisi kasumeid ka tingimustes, kus praktiliselt kogu reaalne majandus nende ümber kiratseb.

See on sedasi nii Eestis (vt siit) kui ka laiemas maailmas (vt siit).

Teine faas

Kuna rahamassi kahanedes ei suuda ettevõtted varasemalt võetud laene pankadele enam tasuda, plahvatab kogu majanduses kollapsitsükkel (debt-deflation). See on nn. "ideaalne torm" kus rahamass on vähenenud ja üha rohkem pankrotistuvad ettevõtted peavad üha enam müüma oma vara pankadele intressimaksete katteks (mis ise on ainsatena keskpanga kaitsva tiiva all pankroti eest turvatud). Majanduskriisi arenedes kahanevad pankrotistuvate ettevõtete ja eraisikute varade väärtused (kinnisvara, inventar, osakud, patendid jne) oluliselt, mis garanteerib omakorda asjaolu, et pangad omandavad arvukate pankrotimenetluste käigus alati maksimaalse koguse reaalset vara, olles ise samas mitte-midagi samaväärset tootnud. See on vara, mille väärtus hakkab märkimisväärselt kasvama alles siis, kui pangad teatud aja möödudes rahakraanid uuesti lahti keeravad ning pankrottide laines omandatud vara turgudele tagasi müüma asuvad.

Ent kust saab "turg" raha, et pankade poolt pankrotilaine käigus omandatud vara tagasi osta? Mõistagi üksnes pankadelt endilt. Seega omandavad pangad pankrotistunud isikutelt reaalsed varad, müües need pärast laenukraanide taaskordset avamist mõne aasta pärast märgatavalt (sageli kordades) suurema hinnaga tagasi eraisikutele ja ettevõtetele. Sedasi teenivad pangad nii majanduskriisi käigus omandatud vara müügi kui ka vara ostmise finantseerimiseks väljastatud laenude intresside pealt.

Siin peitub muuhulgas ka põhjus, miks kõigest ühe (ent see eest eriliselt jõulise) krediidiraha paisutamise ja kokkutõmbamise tsükli lõpuks on välismaistest kommertspankadest saanud Eesti suurimad maaomanikud ning arvukate veel alles jäänud reaaltootmisega tegelevate ettevõtete omanikud.

Kolmas faas

Pärast seda, kui pangad on krediidipoliitikat karmistades rahakraanid kinni keeranud, hakkab majandus kahanema ning riikidel muutub kokku kuivava maksubaasi pinnalt üha raskemaks avalike teenuste (tervishoid, haridus, korrakaitse jne) finantseerimine. Eurotsooni eripära seisneb siinkohal selles, et kuna kõik euro kasutusele võtnud riigid on loobunud riiklikust keskpangast, mis võiksid 0% intressiga laenude abil katta riigi eelarvedefitsiidi, on kõik eurotsooni riigid asetatud sõltuvusse eurotsooni finantssektori (peamiselt suurte kommertspankade) laenurahast. Kui riigil ei ole eurotsooni finantsturgudelt võimalik enam raha laenata, siis jõutakse punktini, kus laenu saamiseks pöörduvad riikide valitsused Euroopa Liidu, IMFi, vms rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide poole.

On oluline mõista, et põhiosa Euroopa Liidu, Rahvusvahelise Valuutafondi ning Maailmapanga poolt riikidele eraldatud sündikaatlaenudest ei ole mõeldud riikide endi abistamiseks, vaid on summaks, mis on eraldatud range sihtotstarbega, rahuldamaks rahvusvaheliste suurpankade nõudeid nimetatud riigi ning selle finantssektori vastu.

Nagu De Civitates üles riputatud uudisest nähtub (vt siit), eraldatakse näiteks Portugali 78 miljardi euroni ulatuvast "päästepaketist" 48 miljardit pankadele – Lätis peaks pagandussüsteemile ette nähtud laenu osa olema samaväärne, Iirimaal veelgi suurem. Seega on tegemist sisuliselt tasuta abipaketiga finantssektorile, mille hind makstakse tulevikus kinni reaalseid kaupu ja teenuseid tootvate inimeste maksukoormusest. Kogu programmi tagajärjeks on elanikkonna massiline pauperiseerimine, kuna kasvavad maksud kombineerituna vähenevate sissetulekutega ja kahanevate sotsiaaltoetuste / avalike teenustega (sest üha suurem osa riigi maksudest kulub pankadele jagatud riigivõla tagastamiseks) toovad kaasa populatsiooni põhiosa reaalse elatustaseme olulise languse.

Viimane faas

Kui pangad on omandanud maksimaalse hulga reaalseid väärtusi, mida on võimalik majandusdepressiooni käigus omandada ilma reaalmajanduse pöördumatu hävinemiseta, siis keeratakse kraanid viimasel hetkel uuesti lahti.... ja mäng algab uuesti.

Selline on siis kokkuvõtlikult eurotsooni, aga ka kõikide teiste eksitavalt “liberaalseks-turumajanduseks” nimetatud majandussüsteemide varjatud olemus. See on süsteem, milles majandusliku hävingu eest kaitset pakkuv solidaarsusprintsiip on “turmajandusliku konkurentsi suurendamise” ideoloogilise deviisi abil röövitud kõikidelt reaalset rikkust tootvatelt majandussubjektidelt, ent jäetud kaitsma suurimaid, mitte-midagi tootvaid finantskontserne. Kristlase ning katoliiklasena soovin lõpetuseks märkida, et lääneriikide majandussüsteemide degenereerimine sisuliselt liigkasuvõtjate utoopiaks, on nähtus, mille laiemat kultuurilist tähendust on võimalik mõista üksnes kristlik-aristokraatliku Euroopa tsivilisatsioonilise hääbumise laiemal foonil. Ent postkristliku õhtumaa tsivilisatsioonilisest allakäigust ja taassünni võimalikkusest ehk järgmine kord. Kui Jumal annab...

Vt seonduval teemal:

Adrian Bachmann: "Majanduslikud mõtisklused: sissejuhatus" (De Civitate, 23.05.2011)
Adrian Bachmann: "Majanduslikud mõtisklused: majandus ja krematistika" (De Civitate, 24.05.2011)

[euroruubel]

Jätkame siis VS postituste kinnitamist praktiliste näidetega - eilane Reutersi kiirteade on tänaseks jõudnud Financial Times'i ja sealt ka Postimehesse: Kreeka anšluss Tasub märkida rõhuasetust, et riigi maksud poeavad eeskätt minema võlgade teeninduseks.

Mul tekkis selline vandenõuline mõte, et kuna aprillis tulevad Kreekas jällegi valimised, siis on suht lihtne eeldada, et laenutingimustena praegune Kreeka valitsus eespool mainitud nõudmisi tunnistada ei taha ja alla ei kirjuta. Et Merkel üritab niiviisi ümber nurga Kreekat lükata pankroti suunas - päästes niiviisi sakslased eluaegsest Kreekale pealemaksmisest ( isegi ilma võlata jookseb Kreeka majandus mitmendat aastat miinuses - ja see süveneb). Goldman Sachs muidugi sooviks, et sakslased kõik kinni maksaks, aga Merkel altpoolt tuleva surve tõttu püüab vingerdada...

[Ott Sama]

Tunnistage seda või mitte, aga selle riigi majandus hakkab taastuma alles siis, kui eestlased võitlevad
endale välja rahvuspõhised eelised. Kui soovite, kui tahate - see on esimene kaitsejoon, millelt hakkab
taastuma usaldus oma rahvuse ja riigi vastu.
Erinevus on eelis. Me ei jõua siin maal, siin riigis, mitte kuskile, kui jätkame seda üleüldist ühtlustamist.
NSVL, oma kõikmõeldavate normidega oli ise piisavalt hea näide sellest. Oleks juba aeg see ära õppida!

Siis;
- põlisrahvale, eestlastele, tuleb anda selge ja vaieldamatu eeils, kas või maksusoodustuste näol
- tuleb taastada kontroll oma riigipiiridel
- eelistage eestimaist, eelistage erilist
Unustage ometi see AS& ee.riik//koik.siin.elavad.on.vordsed!

[Leena]

Tunnistage seda või mitte, aga selle riigi majandus hakkab taastuma alles siis, kui eestlased võitlevad
endale välja rahvuspõhised eelised. Kui soovite, kui tahate - see on esimene kaitsejoon, millelt hakkab
taastuma usaldus oma rahvuse ja riigi vastu.
Erinevus on eelis. Me ei jõua siin maal, siin riigis, mitte kuskile, kui jätkame seda üleüldist ühtlustamist.
NSVL, oma kõikmõeldavate normidega oli ise piisavalt hea näide sellest. Oleks juba aeg see ära õppida!

Siis;
- põlisrahvale, eestlastele, tuleb anda selge ja vaieldamatu eeils, kas või maksusoodustuste näol
- tuleb taastada kontroll oma riigipiiridel
- eelistage eestimaist, eelistage erilist
Unustage ometi see AS& ee.riik//koik.siin.elavad.on.vordsed!

Nõus.
Mida selle saavutamiseks vaja - olen vist kuskil juba öelnud.

[Ott Sama]

Vaatasin eile "Pealtnägijat". Jahmatavalt geniaalne skeem! - mingi soostunud-põhjatu mülgas ja eurotoetused,
mis sinna uputatakse! Kaks meest süstemi vastu ning ülejäänute, tühikargajate, ringkaitse-käendus. Vähemalt
nüüd ma saan täpsemalt aru, kuidas euroliit tagab ning kindlustab, siin Eestimaal, endale toetust!

Jaa, just nende kõikmõeldavate otstarbeliste ja "shitt-tarbeliste" toetustega, rahastab ning viimase kaudu
toetab eurosotsialism, oma kohalikke sotsialiste-vasakpoolseid emissare.
Mõni ime siis, et kõik need eranditult kuritegelikud (tahtsin kangesti kirjutada: idiootsed), laiapõhjalised direktiivid-
normatiivid, siin nii libedalt ja kriitikavabalt vastu võetakse!
Vähkkasvajana, on meie ilusal kodumaal tekkinud hulganisti kõiksugu kliki-"eurotoetus-rahastamisrakukesi",
mis siis läbi oma majandushuvide soosib ja toetab oma riigi reetmist! Kõlab karmilt, aga paraku see seda ju on.

Muide: kas olete kindlad, et teie ei ole juhuslikult "narkoparunid" või "terroristliku organisatsiooni" ninamehed?
Puhh, siis on lihtsalt tegemist ühe väikse näpukaga... !

[Päikeseinsener]

Katrin Buchanan: Eesti poliitikut on (välis)meedias piinlik vaadata

[euroruubel]

http://www.e24.ee/732184/urmas-soorumaa-...raha-anda/

Lugeda selle mõttega, et hangeldada ja skeemitada, Sõõrumaa esindab seda nn. võitjate põlvkonna mentaliteeti...Mingeid lisaväärtusi pole ju sõõrumaa oma ettevõtetega tootnud...

[Ott Sama]

Räägime nagu majandusest, aga toimime väärmajanduses. Räägime riigist, aga elame europrovintsis.
Kiidame valitsust, aga kirume... mida me kirume? Mul läks nüüd täitsa sassi! Kurat! Mida me kirume?

Proovin uuesti,... lahkume vabatahtlikult oma kodumaalt, ja lahkume vabatahtlikult oma töölt... ning
Töötukassast töötuskindlustushüvitist enam ei saagi. See on mõistlik - targem annab alati järele,
hüvitist küsimata, ilma mangumata! Mõistliku ja targa seaduskuuleka rahvana (lolle erandeid ei arvesta)
me teeme alati tarku ning kaalukaid valikuid ega lasku labasus-madalusse.
Peame siis väärmajandust majanduseks, euroliitu riigiks ja pahatahtlikuid ülbikuid valitsuseks! Tarkuse
tolerantsus, aga liberaalsed lambad.

Vabadusi väärivad ikka ja alati need, kes julgevad nende eest võidelda.

[euroruubel]

Vahepeal tundus, et kreeka pankrot on otsustatud, aga viimasel hetkel hakkas hirm ja tehti kreeklastele järjekordne kingitus, oma osa kingitusest saab ka eesti maksumaksja kinni taguda. Küll kummitempel tempokalt hääletab, ärge muretsege.

[sala]

Vahepeal tundus, et kreeka pankrot on otsustatud, aga viimasel hetkel hakkas hirm ja tehti kreeklastele järjekordne kingitus, oma osa kongitusest saab ka eesti maksumaksja kinni taguda. Küll kummitempel tempokalt hääletab, ärge muretsega.

Samal ajal Fitch hindas Kreeka peaaegu maksejõuetuks

[HUGOTH]

See on nimme nii tehtud,et veel olemasolev põhja lasta....

[Nordicligths]

Kuna Iraan keeras ka nafta kraanid Kreekale kinni siis ilmselt kaua ei lähe,kui tunnistatakse,et pankrotist pääsu pole.

[Nordicligths]

Üks mind tõsiselt mõtlemapanev dokument kreeka kohta(kahjuks olulisemad osad ära tumendatud).

[togli]

Veidi juttu päevateemadel. Tasub vaatamist-kuulamist. Minu jaoks meeldiv üllatus muidu Savisaare propagandat ajavas Tallina TV-s.

Vaba Mõtte Klubi 21.02.2012
Stuudios on Mart Helme, Martin Helme ja Leo Kunnas.

http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=1803