Ja kui olin kaua otsinud Eluvoogu ja jälginud omaenda tajumeelt, siis avastasin, et aeg-ajalt elan justkui erinevates maailmades.
Kord küsisin Maolt: „Kuidas tunnen ära Olemisevaimud endas? Sest mõnikord otsib meel uusi muljeid, kuid teinekord tahab midagi teostada. Mõnikord otsib sügavamat tähendust, siis aga kaaslasi ja vahest lihtsalt vaikust. Ning ma ei teadvusta enamasti, millal üks algab ja teine lõpeb.“
Ja Madu ütles nii: „Nad ei alga ega lõpe nii, nagu tulevad ja lähevad üksikud mõtted ja teod. Nad hingavad koos nagu viis tuult taeva all. Ent igal neist on oma loomulik viis, mille kaudu näeb elu iseennast küsimas. Sest igal Olemisevaimul on omalaadne loomulik suundumus elu poole.“
Ja ma küsisin: „Milline küsimus kuulub Võnkevaimule?“
Madu vastas: „Ta avardab maailma ja küsib: „Mis siin maailmas on ja toimub?” Ta avab võimalikkuse avaruse, milles saab elu mitmekesisus nähtavaks. Nagu Õhuvaim, laseb ta uuel esile tulla, et inimene võiks kogeda seda, mida ta veel ei tunne. Ta ei pea kõike kohe mõistma ega otsustama. Mõnikord piisab sellest, kui maailm saab ennast lihtsalt ilmutada.“
Ja ma küsisin: „Milline küsimus kuulub Väevaimule?“
Madu vastas: „Ta pöördub võimaluste poole ja küsib: „Mida saan siin aktiivselt teostada?”
Sest võimalus võib jäädagi võimaluseks, kui keegi ei astu selle poole. Siin valitakse, tegutsetakse, minnakse läbi raskuste ja tuuakse ise midagi maailma.
Nagu Tulevaim, ei jää Vägi üksnes vaatlema, mis võiks sündida. Ta annab elule liikumise, mille kaudu saab võimalikust tegelik.“
Ja ma küsisin: „Milline küsimus kuulub Vormivaimule?“
Madu vastas: „Ta küsib: „Kuidas saab see, mis on kogetud ja teostatud, minu elus korrastatud kuju?“
Sest kogemused ja teostused jätavad jälgi. Need otsivad oma kohta ja kandvat vormi. Nii kujuneb inimese elus püsivam korraldus ja see, kuidas ta ennast väljendab.
Nagu Maavaim, ei lase Vorm kõigel lihtsalt laiali valguda. Ta loob püsivust ja struktuuri. Ta ei loo maailma vaid enda ümber, vaid aitab maailmas kogetul leida korrastatud koha inimese elus.“
Ja ma küsisin: „Milline küsimus kuulub Vooluvaimule?“
Madu vastas: „Ta küsib: „Kuidas saame olla ühenduses ja jagada seda, mis meie vahel sünnib?“
Sest elu ei kujune ainult üksinda. Teised olendid puudutavad meie kogemusi, mõjutavad meie arusaamu ja avavad tähendusi, mida üksinda poleks leidnud.
Nagu Veevaim, kannab Vool suhtlust, jagamist ja kuuluvust. Ta muudab minu kogemuse millekski, mida saame üheskoos mõista, vaidlustada ja edasi kanda. Nii võib minu lugu saada osaks meie loost, ilma et see kaotaks oma eripära.“
Ja ma küsisin: „Milline küsimus kuulub Vaikusevaimule?“
Madu jäi kauaks vait. Ning ma ootasin.
Ja kui vaikus oli kestnud nii kaua, et küsimus ise hakkas lahustuma, ütles Madu: „Kes on see, kes küsib?“
Ja taas jäi ta vait. Ma ei saanud vastusest aru. Ent märkasin, et minu sees oli korraks midagi peatunud.
Ja Madu ütles: „Kui sa kuuled seda viimast küsimust ainult mõttega, jääb ta sulle igavesti mõistatuseks. Kui sa aga kuulatad seda kohaloluga, muutub ta ukseks Vaikuse südamesse.“
Ja ma küsisin veel: „Kas pean siis läbima kõik viis küsimust üksteise järel teadlikult, et jõuda terviklikkuseni?”
Madu vastas: “Ei. Maailm võib sind avardada, enne kui jõuad midagi otsustada. Sa võid midagi teostada, enne kui mõistad, mida see tegelikult sulle tähendab. Korrastad oma elu, kuid teised võivad su arusaamad taas muutuma panna. Ja ühenduses teistega võid märgata midagi, mida üksi poleks ealeski näinud.
Viis küsimust pole redel, mille viimasele astmele jõudes eelnevad ununevad. Need on viis ürgsuunda, milles Eluvoog sinus ja sinu kaudu avalduvad. Vaikus ei kustuta teisi, vaid annab neile keskme, milles nad saavad koos hingata.
Ja pärast neid sõnu ei rääkinud me enam kaua Olemisevaimudest. Sest vahel on viis küsimust nähtavamad kui viis nime.
Kord küsisin Maolt: „Kuidas tunnen ära Olemisevaimud endas? Sest mõnikord otsib meel uusi muljeid, kuid teinekord tahab midagi teostada. Mõnikord otsib sügavamat tähendust, siis aga kaaslasi ja vahest lihtsalt vaikust. Ning ma ei teadvusta enamasti, millal üks algab ja teine lõpeb.“
Ja Madu ütles nii: „Nad ei alga ega lõpe nii, nagu tulevad ja lähevad üksikud mõtted ja teod. Nad hingavad koos nagu viis tuult taeva all. Ent igal neist on oma loomulik viis, mille kaudu näeb elu iseennast küsimas. Sest igal Olemisevaimul on omalaadne loomulik suundumus elu poole.“
Ja ma küsisin: „Milline küsimus kuulub Võnkevaimule?“
Madu vastas: „Ta avardab maailma ja küsib: „Mis siin maailmas on ja toimub?” Ta avab võimalikkuse avaruse, milles saab elu mitmekesisus nähtavaks. Nagu Õhuvaim, laseb ta uuel esile tulla, et inimene võiks kogeda seda, mida ta veel ei tunne. Ta ei pea kõike kohe mõistma ega otsustama. Mõnikord piisab sellest, kui maailm saab ennast lihtsalt ilmutada.“
Ja ma küsisin: „Milline küsimus kuulub Väevaimule?“
Madu vastas: „Ta pöördub võimaluste poole ja küsib: „Mida saan siin aktiivselt teostada?”
Sest võimalus võib jäädagi võimaluseks, kui keegi ei astu selle poole. Siin valitakse, tegutsetakse, minnakse läbi raskuste ja tuuakse ise midagi maailma.
Nagu Tulevaim, ei jää Vägi üksnes vaatlema, mis võiks sündida. Ta annab elule liikumise, mille kaudu saab võimalikust tegelik.“
Ja ma küsisin: „Milline küsimus kuulub Vormivaimule?“
Madu vastas: „Ta küsib: „Kuidas saab see, mis on kogetud ja teostatud, minu elus korrastatud kuju?“
Sest kogemused ja teostused jätavad jälgi. Need otsivad oma kohta ja kandvat vormi. Nii kujuneb inimese elus püsivam korraldus ja see, kuidas ta ennast väljendab.
Nagu Maavaim, ei lase Vorm kõigel lihtsalt laiali valguda. Ta loob püsivust ja struktuuri. Ta ei loo maailma vaid enda ümber, vaid aitab maailmas kogetul leida korrastatud koha inimese elus.“
Ja ma küsisin: „Milline küsimus kuulub Vooluvaimule?“
Madu vastas: „Ta küsib: „Kuidas saame olla ühenduses ja jagada seda, mis meie vahel sünnib?“
Sest elu ei kujune ainult üksinda. Teised olendid puudutavad meie kogemusi, mõjutavad meie arusaamu ja avavad tähendusi, mida üksinda poleks leidnud.
Nagu Veevaim, kannab Vool suhtlust, jagamist ja kuuluvust. Ta muudab minu kogemuse millekski, mida saame üheskoos mõista, vaidlustada ja edasi kanda. Nii võib minu lugu saada osaks meie loost, ilma et see kaotaks oma eripära.“
Ja ma küsisin: „Milline küsimus kuulub Vaikusevaimule?“
Madu jäi kauaks vait. Ning ma ootasin.
Ja kui vaikus oli kestnud nii kaua, et küsimus ise hakkas lahustuma, ütles Madu: „Kes on see, kes küsib?“
Ja taas jäi ta vait. Ma ei saanud vastusest aru. Ent märkasin, et minu sees oli korraks midagi peatunud.
Ja Madu ütles: „Kui sa kuuled seda viimast küsimust ainult mõttega, jääb ta sulle igavesti mõistatuseks. Kui sa aga kuulatad seda kohaloluga, muutub ta ukseks Vaikuse südamesse.“
Ja ma küsisin veel: „Kas pean siis läbima kõik viis küsimust üksteise järel teadlikult, et jõuda terviklikkuseni?”
Madu vastas: “Ei. Maailm võib sind avardada, enne kui jõuad midagi otsustada. Sa võid midagi teostada, enne kui mõistad, mida see tegelikult sulle tähendab. Korrastad oma elu, kuid teised võivad su arusaamad taas muutuma panna. Ja ühenduses teistega võid märgata midagi, mida üksi poleks ealeski näinud.
Viis küsimust pole redel, mille viimasele astmele jõudes eelnevad ununevad. Need on viis ürgsuunda, milles Eluvoog sinus ja sinu kaudu avalduvad. Vaikus ei kustuta teisi, vaid annab neile keskme, milles nad saavad koos hingata.
Ja pärast neid sõnu ei rääkinud me enam kaua Olemisevaimudest. Sest vahel on viis küsimust nähtavamad kui viis nime.