Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Kummitab? Hull? Unehäired?
#1
Tervist,
Nagu paljud siin foorumis, pöördun minagi murega teie poole. See on väga pikk jutt, kuid siiski alustan algusest.
Nimelt 6,5 a. tagasi kolisin oma värske abikaasaga majja, mis pärandati u 15 a tagasi minu emale (kauge sugulase poolt, kutsusin teda omal ajal vanatädiks)
Sellest päevast peale, mil me sinna kolisime, oli minul hirm ja vastik olla. Panin selle loomulikult selle arvele, et ma olen väiksest peale paras argpüks olnud (kardan pimedat ja igasuguseid väiksemaid krõbinaidki), mõtlesin, et kujutan ka asju ette. Lisaks muidugi vana maja ja äkki hiired või midagi. Ega mu abikaasagi mind tõsiselt võtnud kui talle oma hirmudest rääkisin.
Aegajalt juhtus ka veidraid asju, uksed käisid (kuigi olin üksi kodus, uksed lukus) 1 korral kukus lillepott kapi otsast alla, nii et alustaldrik jäi omale kohale-see oli madal lill, et saanud kuidagi kohe viltu vajuda, neid asju oli teisigi, koheselt ei meenugi kõik. OK, see selleks, ajapikku muutusid sellised nähtused nii tavaliseks, et hirm vaibus ja ei pannud enam tähelegi. Kui mõni külaline midagi kuulis, siis ikka küsis, et "mis see oli" mina harjusin vastama ühetaoliselt, ilma pikema seletuseta "ah see on tavaline, vanatädi otsib tähelepanu" (tagantjärele mõeldes, nii ei ole vist naljaviluks tark öelda)
Peale poja sündi oli natukene rahulikum, kuni tema 8-9 kuuseks saamiseni. Öösiti ärkas ta meeletute hüsteeriahoogudega jõllitades tühja pilguga ühte punkti. Nagu ikka värske ema, panin selle kõhuhädade arvele. Kui ta juba väheke rääkima hakkas, lisandus öistele ärkamistele näpuga näitamine ja sõna "tädi". Sellistel puhkudel oli korraks hirm, kuid kõik jälle ununes. Aastad möödusid omasoodu.
Nüüdseks siis pool aastat tägasi läks asi minu jaoks juba väga imelikuks.
Mul mees hakkas rääkima, et tal on vastik kodus olla, tundvat et keegi pidevalt vahib teda ja hingab kuklasse.
Ühel ööl, ärkasin ma ehmatusega selle peale, et mu mees oli mul väga tugevalt ümbert kinni võtnud ja värises nagu haavaleht, ja jõllitas seda sama vana riidekappi, mida mu lapski väiksena. Silmis oli tal hullupilk ja korrutas ainult: "ma ei saa, kallis, ma ei saa, siin on keegi.. siin on keegi.."
Tol hetkel olin mina see kaine mõistus, tundsin hirmu tema mõistuse, mitte "selle nähtuse" pärast. Üritasin teda rahustada, kuid hetk peale minu ärkamist käis köögis suur kolin. Kargasime siis mehega mõlemad voodist püsti, jooksime kööki. Laest oli alla kukkunud umbes 0,5 m läbimõõduga krohvilätakas (paks krohv nagu vanadel majadel ikka)
Poeg (juba 5 aastane) istus suures toas diivanil(tekk ümber, kuigi uinunud oli ta oma toas), käed olid ümber põlvede ja korrutas nuttes: "mina ei teinud midagi, ausalt..."
Too õhtu me ei suutnudki enam uinuda, arutasime selle maja veidrusi ja seda paha tunnet. Mees on veendunud, et selles jamas on süüdi vana riidekapp, mis on sama vana kui see maja. Jällegi jäi see teema nii nagu jäi, suhtumisega: "ah vana maja, eks ikka annab järele, küllap lagi oli juba enne lahti). Suuremast jamast jälle vaikus.
Nüüd painavad mind lisaks vastikud reaalsed unenäod, kui ma neist ärgates toas natuke ringi ei konda ja ei toibu, kisub uni mu samma kohta tagasi.
Tänane uni oli nii vastik, et sundis mind siia foorumisse kirjutama.
Üks osa sellest oli see, et ma karjusin oma sõbra nime, kuid häält ei tulnud grammigi ning ärgates kui üritasin oma mehele seletada, mis ma unes nägin kõlas mu hääl vaevu sosinal.
Veider oli ka see, et unenäos enne õudsa osa algust helistas mulle isa, karjudes: "mis sul seal toimub, tädi sõitis mööda ja helistas....pane uks lukku..." (vanatädi on mu ema kaudu sugulane ja minuteada ei ole ta isaga väga hästi läbi saanud)
Täna siis jällegi üks magamata öö, minu uneaeg piirdus 1 tunniga.
Mees muidugi arvab, et süüdi on mu surnud vanatädi ja see "neetud" riidekapp, kuna enam-vähem sama aeg kui mina oma und nägin, oli poeg sonides "appi, appi" ja kätega vehkides üles ärganud.

Samas, meenutades lapsepõlve, ei ole mul kapiga halbu mälestusi, vastupidi-mõeldes vanatädile, tuleb mulle meelde see riidekapp, kuna sealt kapist poetas ta alati mulle kohvi või tee sisse ühe lehmakommi, pigem on see hea mälestus, kuna teisena meenuvad ta kurjavõitu näojooned (eks ma muidu pelgasin teda lapsena ka vähe).
Kuigi jah see kapp on kõhe küll.
Kas võib mul tõesti keegi kummitada või ma olen lihtsalt peast sooda?
Ma ei tea kas kummitused teeksid selliseid asju ja roniksid unenägusesse?

Vabandan, kui mu jutt segane sai, kuid see jama on juba pikalt mul peas ringi käinud. Siiani kahtlen kas ma isegi usun seda kummitamist, kuid ehk mõni targem teab nõu anda, kas pöörduda mõne posija või pigem psühhiaatri poole.

Vasta
#2
..aga sa küsi tema (vanatädi) käest, mida ta tahab? Võib olla on vaja midagi teha, et asi korda saaks.
Vasta
#3
Psühhiaatril siin küll mingit tegemist ei ole. Arga pinda võid Sa ju olla, aga hull kindlasti mitte.

Maja võib olla geobioloogiliselt keerulise koha peal, mis koos võimaliku vaimuga annabki sellise nähtuste "kompoti". Kalju Paldis tegeleb selle teemaga.

Mis juhtus pool aastat tagasi, et "kummitus" aktiveerus? Mingi stressav faktor teie pere elus? Mingi muutus?

Muidugi võib proovida ka ise ka piirid paika seada. Et nähtus taanduks talutavamale tasemele.

Ma ei usu, et vanatädi vaim siis peamine tegija on. Pigem mingid muud olendid.
Vasta
#4
Pigem paneb mind imestama, Sinu kannatlikkus, taoliste nähtustega, ilmingutega, nii pikalt, eluaset jägada. Ja olgem ausad, egas taolised kutsumata "kaasüürilised", pikemas perspektiivis, inimese(ste) vaimsele, füüsilisele tervisele just kosutavalt, toniseerivalt ei mõju. Endal päris korralikud, õõvastavad kogemused olemas.
Muideks, ma ei oleks ise nii kindel, kas taoliste negatiivsete sündmuste põhjustajaks just manalateele läinud tädi või mõni vana mööbliese. Aga täiesti vabalt võibolla hoopis midagi muud. Alates geopatogeensest tsoonist, kuni mõne täiesti tundmatu, äraarvamatu, pahatahtliku vaimumaailma tegelaseni välja, kes sinna toimetama on pääsenud või hullemal juhul, kellegi poolt, toimetama pandud. Juhtub sedagi.
Mida mina sinu asemel teeksin? Esiteks, katsu ennast vastavate teemadega kurssi viia. Materjali peaks netis, paberkandjal külluses olema. Niisiis, loe, loe, loe ja veelkord loe. Analüüsi ja tee oma adekvaatne järeldus. Puhasta (energeetiliselt) iseseisvalt maja ära. Eeldusel muidugi, et oled omandanud vastavad algteadmised. Kui olukord ei parane (või muutub isegi hullemaks), otsi abi pädevamate inimeste käest. Valik peaks päris lai olema. Muideks, arvesta, et ka tollel tööfrondil, on susserdajaid, pätte ja vaimselt haigeid inimesi külluses. Sinu ülesandeks jääb välja valida inimene(sed), kes vastava tööga hakkama saavad. Elik, inimene, kes suudab suurepäraselt ära võtta, näituseks seljavalu, ei sobi ilmtingimata maja puhastajaks ja vastupidi. Siiski on taolisele tööle spetsialiseerunud seltskond Eestis siiski olemas ja pädevad pealekauba. Niisiis, jõudu tööle.
Vasta
#5
Mitte keegi vist ei soovitanud kapist vabaneda. Ma teeks seda. Saaks ta silma alt ära ja fantaasiad, alateadvus, või kuidas iganes teda nimetada, ei ammutaks enam toitu iga kord kui ma teda näen. Ning kui see ei aitaks siis tuleks täiskomplekt pendleid, puhastamised ja muud tseremooniad. Võimalik, et kapp on mingil imelikul viisil, peresisese loogika põhjal ka 'suhteprobleemide' sümboliks.
Vasta
#6
Olen ise ka mõelnud kapist vabanemisele, kuid pole suutnud otsustada kuidas seda tegema peaks. Kartsin, et kui kergekäeliselt lihtsalt juppideks teen ja lõkkesse viskan, siis vihastan midagi/kedagi (kuna ma ikka väga võhik sellel alal, siis ei tea kuidas neid asju tegema peaks). Muidugi võibolla see kapp on lihtsalt kapp ja ei puutu asjasse (aga parem karta kui kahetseda)
Vasta
#7
No ma kui pigem skeptik arvan, et teil mehega närvipinge, stress vms. Lapsel on lihtsalt hea fantaasia ja teie kütate ebamaiseid põhjuseid otsides nii teda, kui ka endid ülesse ja nii näete igal pool kolle.
Aga kui see teile hingerahu annab, soovitaks ma ka kapi välja visata. Kui saate, viige ta algul nt kuuri vms ja vaadake, kas läheb paremaks, võimalik, et asja juured on kuidagi teie alateadvuses ja kui kapp silmist kaob, kaovad ka kollid, ehk, parafraseerides üht tuntud 20. sajandi riigipead ja poliitikut :
pole kappi, pole probleemi Smile
Vasta
#8
Kui kapist vabaned, kirjuta ka siia, kas aitas.
Lihtsalt huvitav oleks teada Smile
Vasta
#9
Tead, John Baum, ma olen päris veendunud, et Sul endal selles vallas praktilised kogemused puuduvad. Ja täna jumalat, et puuduvad. Ja uudishimulik oled Sa ka.
Ja vaevalt, et väikelaps, on sellises stressis, pinges, et hakkab taoliselt käituma. Muideks, väikelapsed, oma rikkumata, vahetu loomusega, tajuga, on kõige paremad indikaatorid taolistele seletamatutele jamadele. Täiskasvanud, oma piiratuses, hakkavad alati otsima loogilisi, analüütilisi seletusi ja kui mõistus, koolitarkus otsas, vastust pole, jookseb juhe korralikult kinni. Sest olgem ausad, koolis ei räägita taolistest situatsioonidest poole sõnagagi. Just lapse kummaline käitumine sellises olukorras, kutsub valvsusele. Väga head "asjatundjad" on ka kassid, koerad, kes paiga, asukoha anomaaliad kohe ära tabavad.

Muideks, üks küllaltki laialt levinud lollakas müüt (paljuski läbi lapsikute- välismaiste õudusfilmide), et kui midagi sarnast juhtub, siis kindlasti a`la kottpimedal sügisööl, tormiga, täiskuuga, kindlasti ainult nõrganärviliste, hüsteeriliste inimestega...jne. Täielik jama. Kellaaeg, ilmastik, aastaaeg, inimeste arv, sugu, vanus, haridus, haritus...jne, ei mängi siinkohal vähimatki rolli. Ehk teisisõnu, kaunil suvisel keskpäeval, lapse sünnipäevalauas, näituseks kümne inimese silme all, võib midagi imelikku juhtuma hakata või kuulevad kõik inimesed kummalist, seletamatut häälfenomeni.
Niisiis, kui Sul kapist kahju ei ole, võid ta ju ära põletada. Isiklikult ei usu, et olukord sellest paremaks muutuks. Ja ennem, kui pole pädevamatega nõu peetud, ei maksaks manalateele läinud tädi ka süüdistada. Mine tea, mis kummaline seltskond Sul seal majas istub. Mida nõrgem, ärritatud, endast väljas oled Sina, Sinu pereliikmed, seda tugevamaks muutub nn. vastaspool. Hirmul siin kohta ei tohiks olla. See nn. seletamatu hirm, raskustunne, vastikus majas viibides, viitab, et asjad pole päris kindlasti korras. Mida kiirem ennast liigutama hakkad, abi otsid, seda varem taastub normaalne elurütm. Edu.
Vasta
#10
Ei hakka sinuga vaidlema, eks, kui abipaluja kapi hävitab, paistab, kas aitas, või ei.
Proovida minuarust ikkagi tasub. Ja tõepoolest, kuigi mul mõned kogemused, mida loogikaga seletada ei anna on, siis pole midagi taolist kogenud Smile õnneks
Tädi koha pealt olen sinuga nõus. Tema ei puutu ilmselt kuidagi asjasse, olgu siis toimuva põhjuseks alateadvus, stress, koll või loll Smile
Vasta
#11
Kui te seda kappi hakkate välja viima. Kasutage enese kaitseks lambavillaseid kindaid ja esemeid. Pärast põletage ka need ära. Kappi asemele joonistage saalomoni suur pitsat. See tuleb joonistada söe või kriidiga. Alustage joonise tegemist keskelt. Jätke joonise keskkoha ümber olev esimene ring avatuks. See sulgege alles pärast järgmise ringi tegemise lõpetamist. Ka järgmine ring jääb avatuks. Kuni viimase ringini. Viimase ringi ajal sulgege, eelviimane ja siis viimane. Ärge oma käsi lõpetatud ringide kohale toppige!!! Mina esmakord joonist tehes, tahtsin keskkohta natuke parandada, sain niisuguse litaga, käsi oli hulga aega tundetu. Hommikul torkige, puust keppi otsa paigaldatud nõelaga joonis läbi. Esimese torke ajal võib tekkida, kaarleegi sarnane plahvatus. Võib toimuda ka heliline taust. Kui tekkis kaarleek, tuleb joonist uuendada. See põles koos paharetiga läbi. Tavaliselt on joonis töökorras umbes 10 päeva. Siis peske see lihtsalt maha. Või uuendage.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Vasta
#12
Tänud.
See kapp saab kindlasti nii likvideeritud kaldunni õpetuse kohaselt. Kahjuks ei saa ma teha seda enne järgmist nädalat kui poja vanavanemate juurde saadame. Kardan, et lapse psüühikale ei mõju sellise rituaali nägemine just hästi.

Mul on ka küsimus. Kas joonist peab torkima ainult esimesel hommikul või 10 hommikul jutti?
Vasta
#13
Ka mina olin lastega hädas. Nemad ju ronivad igale poole ja topivad oma näppe kõikjale. Sellepärast tegingi ma selle joonise paksemale joonestus paberile. Joonise katsin ülipehme söe pliiatsiga. Hommikul torkisin läbi, või tegelikult lmmutates laadisin tühjaks ja tõstsin kapi otsa. Tegelikult töötab see joonis valguse käes paremini. Valgus on joonise jaoks nagi jõu generaator. Õhtul tõstsin kapi otsast alla, laadisin tühjaks ja asetasin nendesse kohtadesse kus arvasin seda kolli kõige rohkem tegutsevat. Ära ainult kellegi voodi alla toppige. Kui keegi selles magab. Ma tean te mul on praegugi neid läbi põlenud ja unustatud jooniseid kappide otstes. Mida rohkem neid jooniseid paigaldada, seda suurem on tõenäosus et koll kuhugi lõksu kukub.
Kui arvate et joonis on läbi põlenud, on see kasulik samuti ära põletada. Arvan et kapi asemele tuleks teha suurem joonis. Nendest joonistest on kasu, kuid nendega ei saa katta kogu eluruumi pindala. Lõpliku puhastusega peab tegelema ikkagi spetsialist. Need elukad oskavad end ära peita.
Vasta
#14
(01-07-2014, 10:05 )Monika88 Kirjutas: Veider oli ka see, et unenäos enne õudsa osa algust helistas mulle isa, karjudes: "mis sul seal toimub, tädi sõitis mööda ja helistas....pane uks lukku..." (vanatädi on mu ema kaudu sugulane ja minuteada ei ole ta isaga väga hästi läbi saanud).

Mine vanatädi hauale ja süüta tema mälestuseks küünal. Veel parem kui koos isaga ja teiste pereliikmetega. Küllap saab vanatädi rahutu hing siis ka rahu.
Vasta
#15
Mull tekkis veel üks idee. Aga kõigepealt tahaksin ma Müstikut sarjata! Aga võib olla tuleb teda hoopis tänada? Just Müstiku niivõrd naiivne, asjale lähenemine, ajas mul harja punaseks. Need asjad ei käi nii lihtsalt! Haual võite käia, aga – sellise inimese puhul ei tea mitte kunagi, mida te sealt koju kaasa toote? Nagu laulusalm ütleb;
Ma tahtsin head, kuid kus ma tegin vea,
et kahe käega, nüüd kinni pean hoidma peast!
Müstik – annaksin teile ühe, hoopis teise ülessande.
Minu täpsustamata andmetel on siin foorumis sarnaseid, musta koguga seotud juhtumeid ligikaudu tuhat. Te võiksite täpse arvu välja peilida! Need on need, kes on viimases hädas siia kirjutanud.
Aga palju neid tegelikult on? Seda ei oska keegi arvata! Just nende pärast kirjutasingi selle juhendi.
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=6813
Alles siis kui nähakse ka seda, mida tehakse on nendest elukatest võimalik lahti saada. Ülejäänud tegevus on vaid, hädaabi tegevus. Aga parem on tegelda kasvõi hädaabigagi, kui mittemillekagi.
Minu idee:
Kuna ma tean, kuidas see joonis töötab, tema tööraadius on otse üles, joonise suuruses. Need viisnurgad suurendavad raadiust ainult paari kraadi võrra. Samba kõrguseks on kaks kuni kolm meetrit. Kui joonis on paigaltatud paksemale alusele, siis aluse tagasein on ohutu. Joonis tõmbab musta energia endasse ja surub selle kahemõõtmelisse ruumi kokku. Kui nüüd see kahemõõtmeline ruum nõelaga purustada. Lagunebki must energia ära.
Idee on selles: Paigaldame jooniae paksemale, kuid kergele alusele. Võtame selle kätte, joonis muidugi väljapoole. Ning hakkame rahulikult ning tasakesi mööda tube ringi käima. See peaks välja nägema nii nagu õigeusu kirikus ikooni kantakse. Niimoodi on seda smmast, võimalik suunata igale poole. Ringkäigu lõpus, oleks joonis kasulik viia õue ja seal see tühjaks laadida. Seda ringkäiku võib igal päeval sooritada. Välja arvatud Esmaspäeval.
Ringkäigu ajal võib ka lugeda mingit mana. Näiteks: Mine tagasi sinna, kust sa tulid. Meil pole sind enam tarvis. Võta kaasa kõik, mis on sinu ja sinust. Kuid jäta alles lapsed ja lapselapsed. Ning kõik – mis ei kuulu sulle. See jäta rahule.
Meie oleme sulle, sinu teod andestanud. Anna sina ka andeks meile, meie teod. Rahu olgu sinu - ja meie vahel.
Kui tubades ringi liikudes – kujutada veel ette – et see sammas pöörleb kellaosuti liikumise suunas ja imeb kõik musta pildisse, peaks see võimendama joonise jõudlust.
Öösel võib selle joonise seina äärde püsti paigutada. Jälgides muidugi samba tööraadiust.
Kattes joonise musta kilega, muutub see täiesti ohutuks.


Vasta
#16
Kas seda pitserit elusa inimese vastu tohib kasutada ?
Vasta
#17
(07-07-2014, 11:29 )katakaroliina Kirjutas: Kas seda pitserit elusa inimese vastu tohib kasutada ?

Mina seda teinud ei ole. Kuid arvan ei võib. Nende nimede seas on üks kes ravib. Kurjuse puhul on ükskõik, kuidas seda ohjata.


Vasta
#18
Ei ole sa miski hull. Lisaks sinule kogevad veidraid asju ju ka sinu mees ja laps. Tundub, et vanatädi häirib ehk miski ja ta on tige. Teine variant, et vanatädi ei teegi neid asju, vaid kuna tema hing on selles majas, siis tuli sinna ka kuri hing. Kui oled kuulnud hingede portaalist.
Minul ka kogemusi sellega eelmises kodus, et keegi nagu jälgib koguaeg seljataga, lambid hakkasid öösel särisema ja vilkuma, pööningul jube kappamine ja lõpuks hakkasin nägema unenägusi, mis andsid mulle selgelt märku, et kao välja siit majast. Kolisingi ära, aga mitte vaid sellepärast, vaid mehega suhe oli väga halb, ainult tülid ja kisma. Kas nüüd selle anomaalia pärast suhe selliseks läks või tahetigi minust seal lahti saada, ei tea. Mehe uus naine kogeb seal samu asju kurjuures. Nii, et midagi seal on. Ise mõtlesin vahepeal samamoodi, et hakkan hulluks äkki minema, aga ei, kui ka on peale minu teisi inimesi, kes samu asju kogevad seal.
Vasta
#19
Slaavi uskusmustes on kaks koduvaimu: Koduvana,kes oli kodu hoidja ja kaitsja, ning kikimora, kes on vaikne aga pahatahtlik tegelane. Kikimora armastab perekondi, kus tihti tülitsetakse, kus koguneb palju negatiivseid emotsioone. Uskumuste kohaselt on kimoraks vanemate poolt äraneetud või kurjadele jõududele pandiks antud laps. Samuti on kikimorat võimalik peale saata nõidusega. Tavaliselt näeb ta välja nagu kaltsudesse riietatud vanamutike. Kõige hirmsam on see, et saadetud kikimora keerab majas kõik pea peale, kodused hakkavad tülitsema ja põdema. Temast lahti saada on kaunis raske. Hea on see, et jäljetult teda peale saata ei saa, tuleb üles leida majapidamisse peidetud väike kaltsunukk ja see ära põletada. Pärast seda on rahu majas.
(ajakirjast "Baikali Ravitseja")
Vasta
#20
(07-07-2014, 22:37 )Digitaria Kirjutas: Slaavi uskusmustes on kaks koduvaimu: Koduvana,kes oli kodu hoidja ja kaitsja, ning kikimora, kes on vaikne aga pahatahtlik tegelane. Kikimora armastab perekondi, kus tihti tülitsetakse, kus koguneb palju negatiivseid emotsioone. Uskumuste kohaselt on kimoraks vanemate poolt äraneetud või kurjadele jõududele pandiks antud laps. Samuti on kikimorat võimalik peale saata nõidusega. Tavaliselt näeb ta välja nagu kaltsudesse riietatud vanamutike. Kõige hirmsam on see, et saadetud kikimora keerab majas kõik pea peale, kodused hakkavad tülitsema ja põdema. Temast lahti saada on kaunis raske. Hea on see, et jäljetult teda peale saata ei saa, tuleb üles leida majapidamisse peidetud väike kaltsunukk ja see ära põletada. Pärast seda on rahu majas.
(ajakirjast "Baikali Ravitseja")

Mina olen mõelnud seda, et viha ja vihkamisega ja tülidega kogunebki halb energia koju. Minu lapsepõlvekodus oli palju seda ja mingil hetkel hakkas seal kummitama. Veel siis, kui see vaid suvekoduks jäi, kus vahest harva käisime, siis seal ikka veel kummitas. Võibolla toimub seda siiani, ei tea, sest kodu müüdi maha ja seal elab uus pere. Mehega koos elades jälle sama, et suured tülid ja jamad ja mingihetk hakkas kummitama, mis kestis veel edasi, kui mina seal enam ei elanud. Olen mitmeid kordi mõelnud, et äkki minust see tulebki, äkki minu vihast, jubedast minevikust ja ängistusest see tulebki. Et kui pikemalt on kestnud viha, trots jne negatiivsed emotsioonid, siis ajaga koguneb negatiivse energia kogu, mis lõpuks on nii suur ja võimas, et saab hakata enda olemusest märku andma. Nüüd on elu ilusam ja olen ise rahulikum , mehega tülisid pole ,mõlemad rahumeelsed inimesed ja mingeid kummitusi ka kodus ei ole.

Vasta
#21
Eks see inimene juba on selline kes tahab paljusid asju teiste kaela või süüks ajada.Väga negatiivne ja ka väga positiivne inimese energia võib küll mingil hetkel hakata oma elu elama.
Vasta
#22
KUI probleem on lahentatud siis on hästi ,aga minu meelest on kõik esimese märgi sihikule võtnud aga tõeline põhjustaja on ikka alles .
Vasta
#23
(07-07-2014, 22:53 )Triinu83 Kirjutas: Et kui pikemalt on kestnud viha, trots jne negatiivsed emotsioonid, siis ajaga koguneb negatiivse energia kogu, mis lõpuks on nii suur ja võimas, et saab hakata enda olemusest märku andma.

Nii see on.
Samas on olemas lihtne moodus, et kaitsta end igasuguste kurjade vaimude või negatiivsete energiate eest.

Parim kaitse on välja kutsuda kõrgsageduslikku energiat vaimsest reaalsusest. See energia saab sõna otseses mõttes luua kaitsekilbi meie meele ja energiavälja ümber nii, et seal ei ole ruumi kurjadele vaimudele sisenemiseks. Et negatiivne energia ei saaks siseneda kellegi energiavälja, tuleb see täita kõrgsagedusliku vaimse energiaga.

Vaimset energiat peab välja kutsuma regulaarselt (iga päev või isegi mitu korda päevas). Vaimse kaitse kutsumine, kui seda igapäevaselt teha, moodustab energeetilise kaitsekihi meie energiakeha ümber ning massiteadvus - võõrad mõtted ja emotsioonid ei pääse meid enam sedavõrd mõjutama nagu see seni toimus.

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteer...d=70866935





Vasta
#24
Kas enda ümber kaitsekihi ehitamine muudab ka kuidagi tuuma, st probleemi olemust? Muidu ehitad küll kilbi enda ümber mis võõra eemale hoiab, aga enda olemus ja seega probleem jääb kooriku sisse ikka alles ja kui kaitsekiht kaob, siis on sama häda tagasi. Pikemas perpektiivis oleks enda ja võõraste emotsioonide ja mõtetega tegelemine ja nende mõistmine kasulikum kuna niimoodi õpib ennast ja võõrast tundma nind kilbi tugevdamise asemel muutud ise tugevamaks.
Vasta
#25
See ikka kurjade vaimude eemale peletamise teema.
Inimeste suhtes kehtib ka energiakanalite puhastamine. Aga see on juba teine teema.
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Majas kummitab? Lohistamine, sammud, hääled, jne. Darkness 16 6,821 23-08-2012, 12:03
Viimane postitus: excubitoris

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat