30-07-2011, 22:12
Peaaegu iga suvi käin ma vanaema pool, kuid pole absoluutselt kunagi sinna tahtnud minna. Nimelt vanaema majas on 2 korrust. esimesel magab vanaema ja teisel mina (külalistetuba nagu).
Niisiis lugu selline, et peaaegu igal öösel juhtub midagi paranormaalselt - Esimene öö - olin väga väga noor umbes 8aastane kui esimest korda seal viibisin - tavaliselt jäime päevaks - nimelt olin ma üksinda üleval ja magasin sügavat und. Magasin külili ja järsku tundsin et keegi hingab mulle kaela peale. Ärkasin üles ja olin hirmul. Püüdsin magama jääda, kuid ei suutnud. Lamasin pingsalt ja kuulatasin : vaiksed sammud trepil käivad. Sisendasin endale, et vanaema küllap toimetab.
Pärisin järgmine hommik, et kas tema käis üleval vaikselt kondamas. Tema ütles, et ei muidugi mitte , küllap sa kujutasid endale ette.
Peaaegu iga õhtu toimus midagi , kas liikus uks, olid sammud, kuulsin hääli, keegi hingas, krõgin jne.
Kõige hirmsamal ööl juhtus nii, et oli väga hilja õhtu. Olin nimelt juba 11aastane ja teadsin, et vanaema majas on midagi lahti. Magasin sügavalt. Järsku täiesti suvalt läks tuli põlema. Karjusin ,,APPI!,, ja vaatasin tuppa. Uks oli lahti, tuli põles. Vanaema ärkas kiiruga üles ja tõttas minu juurde. Tuli põles ja vanaema küsis : ,,mis juhtus ?''
Vastasin : tuli läks põlema keset ööd kui ma magasin.
Vanaema mõtiskles ja ma nägin ta näost kohe ära, et ta teab midagi. Siis järsku läks tuli kustu. Vanaema ütles et tule alla minu juurde, sest ta juba nägi et ma kardan.
Järgmine hommik ütlesin vanaemale : ,,ma tean et siin kummitab on aeg juba mulle midagi õelda,,
Vanaema : ,,Olgu on vist jah viimane aeg ka sulle rääkida. Nimelt siis kui oli esimene küüditamine oli sinu vanavanaisa ka määratud Siberisse küüditamisele. Ta oli hirmul ja tegi enesetapu. Keegi ei tea kuidas. Sellest ajast saadik on ta siin kummitanud.
Vanaema on igaõhtu küünla süüdanud, kuid see ei aita.
Mida teha ?[/font][/size]
Niisiis lugu selline, et peaaegu igal öösel juhtub midagi paranormaalselt - Esimene öö - olin väga väga noor umbes 8aastane kui esimest korda seal viibisin - tavaliselt jäime päevaks - nimelt olin ma üksinda üleval ja magasin sügavat und. Magasin külili ja järsku tundsin et keegi hingab mulle kaela peale. Ärkasin üles ja olin hirmul. Püüdsin magama jääda, kuid ei suutnud. Lamasin pingsalt ja kuulatasin : vaiksed sammud trepil käivad. Sisendasin endale, et vanaema küllap toimetab.
Pärisin järgmine hommik, et kas tema käis üleval vaikselt kondamas. Tema ütles, et ei muidugi mitte , küllap sa kujutasid endale ette.
Peaaegu iga õhtu toimus midagi , kas liikus uks, olid sammud, kuulsin hääli, keegi hingas, krõgin jne.
Kõige hirmsamal ööl juhtus nii, et oli väga hilja õhtu. Olin nimelt juba 11aastane ja teadsin, et vanaema majas on midagi lahti. Magasin sügavalt. Järsku täiesti suvalt läks tuli põlema. Karjusin ,,APPI!,, ja vaatasin tuppa. Uks oli lahti, tuli põles. Vanaema ärkas kiiruga üles ja tõttas minu juurde. Tuli põles ja vanaema küsis : ,,mis juhtus ?''
Vastasin : tuli läks põlema keset ööd kui ma magasin.
Vanaema mõtiskles ja ma nägin ta näost kohe ära, et ta teab midagi. Siis järsku läks tuli kustu. Vanaema ütles et tule alla minu juurde, sest ta juba nägi et ma kardan.
Järgmine hommik ütlesin vanaemale : ,,ma tean et siin kummitab on aeg juba mulle midagi õelda,,
Vanaema : ,,Olgu on vist jah viimane aeg ka sulle rääkida. Nimelt siis kui oli esimene küüditamine oli sinu vanavanaisa ka määratud Siberisse küüditamisele. Ta oli hirmul ja tegi enesetapu. Keegi ei tea kuidas. Sellest ajast saadik on ta siin kummitanud.
Vanaema on igaõhtu küünla süüdanud, kuid see ei aita.
Mida teha ?[/font][/size]