Tähistaevane öö oli sügavam kui eelmisel korral. Mets ei olnud enam lihtsalt vaikne – ta näis kuulavat iseenda hingamist. Ja selles tundus korraks, et maailm polegi midagi muud kui üks suur ootus.
Ja ometi ei jäänud see kõik kaugele tähtede taha. See sama tundmatus hingas minu sees. Ja kui ma hetkeks peatusin, hakkas miski minus kuulama. Kusagil kostus taas maagilise hääle vaikne rääkimine.
Alguses ei olnud sõna. Ei olnud nime. Ei olnud mõtet ega vajadust mõista. Oli tasane hingamine. Mitte tühi, vaid juba Vaikuse kaudu kooshoitud liikumine.
Ta ei olnud paigal seisev Vaikus, vaid sügavalt elus Ringvoo süda, mille lainetuses sisaldusid Ürgjõud. Ja seal avaldusid Olemisevaimud.
Õhuvaimus tärkas maailma võimaluste avarus. Tulevaimus küpsesid teostuse tormid. Maavaimus valmisid tähenduse viljad. Veevaimus puhkasid kuuluvuse lained. Ja Vaikusevaim hoidis kõike kooskõlas. Ükski neist ei valitsenud. Sest loomulikus Olemiseringis ei ole püsivaid troone.
Olemisemeri ei seisnud maailmast väljas. Sellest tõuseb maailm ja sellesse ta ka alati laskub.
Aga kui Meri ja elusolendid kohtuvad, tekib vahel soov püsivalt peatuda: luua valitsev kuju, rajada kindel kallas ja jääda omale meelepärasesse olemisesuunda.
Siis sosistab kosmiline hääl vaikselt: Ära karda Voogu. Seiskumine on vaid kogemus, mis õpetab, miks ringliikumine on elu viis.
Inimene otsis Ringvoogu ühendavat Vaikust kaua. Ta otsis seda mägedest ja koobastest, raamatutest ja rituaalidest. Ta otsis läbi distsipliini ja läbi joovastuse. Ent mida enam ta otsis, seda kaugemaks Vaikusesüda näis jäävat.
Sest Vaikust ei saa kutsuda. Teda ei saa püüda ega vallata. Teda saab ainult meenutada – lakates seda tõrjumast.
Siis ilmus esimest korda nähtavale kosmiline Siug. Ta ei kuulutanud pääsemist. Ta ei toonud tehnikat. Ta keeras end lihtsalt kerra ja jäi aeglaselt ringlema.
Ja ta sosistas vaikselt: „Olemisemeri ei avane liikumise peatamisega. Ta avaneb siis, kui sa lakkad olemast kellegi eest – isegi iseenda.“
Ma tahtsin küsida – kelle eest? Aga küsimus vajus ise ära. Ma justkui tundsin Mao sõnu endas: puhtas vaikuses lahustuvad sisemised lõksud. Ja miski minus ei hoidnud enam kinni.
Siis märkasin midagi kummalist. Vaikus ei tulnud pärast elu. Ta oli alati olnud elu sees. Iga hingetõmme tõusis sealt. Iga vabanemine sündis sealt. Ta ei juhtinud ega valinud pooli. Ta lihtsalt tasakaalustas.
Siis Madu vaatas mulle otsa ja ütles viimaks: „Kui tahad teada, kas oled endas, küsi: kas pead end õigustama? Ja kui tahad olla tõeliselt elus, vaata, kas saad jääda lihtsalt kohale.“
Sellest päevast alates ei olnud Vaikus enam midagi kauget. Ta oli elu usalduse kese. Ja ta ei olnud enam kõrge pühamu. Ta oli kodu – kuhu saab alati naasta. Mitte põgenedes, vaid liikumise vaibudes. Sest Vaikus ei nõua midagi. Ja just seetõttu ühendab ta kõike, ka seda, mida ei märgata.
Ja ometi ei jäänud see kõik kaugele tähtede taha. See sama tundmatus hingas minu sees. Ja kui ma hetkeks peatusin, hakkas miski minus kuulama. Kusagil kostus taas maagilise hääle vaikne rääkimine.
Alguses ei olnud sõna. Ei olnud nime. Ei olnud mõtet ega vajadust mõista. Oli tasane hingamine. Mitte tühi, vaid juba Vaikuse kaudu kooshoitud liikumine.
Ta ei olnud paigal seisev Vaikus, vaid sügavalt elus Ringvoo süda, mille lainetuses sisaldusid Ürgjõud. Ja seal avaldusid Olemisevaimud.
Õhuvaimus tärkas maailma võimaluste avarus. Tulevaimus küpsesid teostuse tormid. Maavaimus valmisid tähenduse viljad. Veevaimus puhkasid kuuluvuse lained. Ja Vaikusevaim hoidis kõike kooskõlas. Ükski neist ei valitsenud. Sest loomulikus Olemiseringis ei ole püsivaid troone.
Olemisemeri ei seisnud maailmast väljas. Sellest tõuseb maailm ja sellesse ta ka alati laskub.
Aga kui Meri ja elusolendid kohtuvad, tekib vahel soov püsivalt peatuda: luua valitsev kuju, rajada kindel kallas ja jääda omale meelepärasesse olemisesuunda.
Siis sosistab kosmiline hääl vaikselt: Ära karda Voogu. Seiskumine on vaid kogemus, mis õpetab, miks ringliikumine on elu viis.
Inimene otsis Ringvoogu ühendavat Vaikust kaua. Ta otsis seda mägedest ja koobastest, raamatutest ja rituaalidest. Ta otsis läbi distsipliini ja läbi joovastuse. Ent mida enam ta otsis, seda kaugemaks Vaikusesüda näis jäävat.
Sest Vaikust ei saa kutsuda. Teda ei saa püüda ega vallata. Teda saab ainult meenutada – lakates seda tõrjumast.
Siis ilmus esimest korda nähtavale kosmiline Siug. Ta ei kuulutanud pääsemist. Ta ei toonud tehnikat. Ta keeras end lihtsalt kerra ja jäi aeglaselt ringlema.
Ja ta sosistas vaikselt: „Olemisemeri ei avane liikumise peatamisega. Ta avaneb siis, kui sa lakkad olemast kellegi eest – isegi iseenda.“
Ma tahtsin küsida – kelle eest? Aga küsimus vajus ise ära. Ma justkui tundsin Mao sõnu endas: puhtas vaikuses lahustuvad sisemised lõksud. Ja miski minus ei hoidnud enam kinni.
Siis märkasin midagi kummalist. Vaikus ei tulnud pärast elu. Ta oli alati olnud elu sees. Iga hingetõmme tõusis sealt. Iga vabanemine sündis sealt. Ta ei juhtinud ega valinud pooli. Ta lihtsalt tasakaalustas.
Siis Madu vaatas mulle otsa ja ütles viimaks: „Kui tahad teada, kas oled endas, küsi: kas pead end õigustama? Ja kui tahad olla tõeliselt elus, vaata, kas saad jääda lihtsalt kohale.“
Sellest päevast alates ei olnud Vaikus enam midagi kauget. Ta oli elu usalduse kese. Ja ta ei olnud enam kõrge pühamu. Ta oli kodu – kuhu saab alati naasta. Mitte põgenedes, vaid liikumise vaibudes. Sest Vaikus ei nõua midagi. Ja just seetõttu ühendab ta kõike, ka seda, mida ei märgata.
