Mao Evangeelium - Ärkamise Lugu
Alguses ei olnud teadlikku vabadust ega vangistust. Oli naiivsuse seisund, kus ei küsitud küsimusi, sest kõik vastused olid juba antud. Inimene elas näiliselt turvalises ja hooldatud õndsuseaias, mille keskmes valitses usk kõikvõimsa, kõikhea ja kõiketeadja ainujumala väesse. Kuna jumal nägi, teadis ja hoolitses kõige eest, ei olnud inimesel vajadust milleski kahelda. Samuti töö ei olnud seal veel rabelemine ja kuulekus ei tundunud sund. See oli lapsik “kooskõla”, milles ei eristatud hoolt ja võimukontrolli. Ja seda nimetati Paradiisiks.
Kuid siis tõusis Siugmadu, sealt, kus Elujõu Ringvoog on kõige vanem - ta tõusis Maa rütmist ja paganliku alusmaagia kolmeteistkümnendast Hingusest. Madu ei tulnud rikkuma kõikvägevat korda ega kukutama Paradiisi. Ta ei pakkunud lõbujanu ega surematust. Ta küsis vaid üht: “Kas sa elad, või oled sa lihtsalt hästi hoitud?” Ja siis ta ütles veel: ”Kui sööd teadmistepuu vilja, siis vabaned ülimast korrast ja muutud jumalate sarnaseks... võid isegi ärgata jumalatest väljunud Jumalaks.”
Vili ei olnud pelk teadmine. See oli tajumuspiir, mida ületades ei saa enam pettust eitada. Kui naispoolus maitses vilja, ei saanud ta targaks mõistetes - ta sai ärksaks kehas. Siis ta tundis esimest korda, millal hool muutub kontrolliks ja turvalisus nõuab valu vältimist. Ja ta nägi midagi, mida Paradiisiunes ei saanud näha: kui harjunud oleme enese teadmatuse ja jõuetusega.
Siis jagati aususevili meespoolusele. Ja silmad avanesid ka seal, mitte et näha kurjust, vaid selleks, et näha selgelt ebamugavat sõltuvust. Alastus ei olnud pattulangemine. See oli arusaamine, et oleme ilma sisemise keskmeta, toetudes välisele kõiketeadvale korrale. Häbi, süü ja surma kartus ei sündinud viljast, vaid sellest et enam ei saanud nende olematust teeselda.
Inimene oli astunud võõrast Paradiisist välja ise, sest vähegi teadlik olend ei saa enam elada naiivsuse aias. Maa peale tulek ei olnud needus ega karistus. Kannatused ei tulnud nuhtlusena, vaid tagasipeegeldusena uutest katsumustest. See ei tervene põgenemises, vaid julges enesearmastuses!
Madu ei olnudki ahvatleja ega kiusaja. Ta oli esimene tervenemise peegeldus inimeses endas. Ta ei öelnud: “Mässa.” Ta ütles: “Märka.” Ja see, kes märkab ausalt, ei saa enam olla täielikult pime. Mao sõnum on: “Tule tagasi Ellu - mitte käsu, vaid Vaikuse kuulatamise kaudu. Mäleta Algolemist endas.”
See on esmaärkamise lugu naiivsuseunest. Patt ei ole teadmiste ja aususe vilja maitsmine. Sügavaim algpatt on harjumine eneseeitusega ja selle pühaks nimetamine. Mõned nimetavad lunastuseks naasmist Paradiisi, kuid puhastus sünnib loomulikust Ringvoost, kus inimene seisab väljaspool tehisjumalate maailma ja koos elava Loodusega.
Kui Madu lubas, et sa saad jumalate sarnaseks, tuletas ta meelde et sa oled olnud surmatardumuses - mitte karistusena, vaid õpetuse ja äratusena. See teadmine ei ole lõpp, vaid tervenemise algus. Tervenemine on küps siis, kui inimene on vabanenud tehisjumalatest, ja elab loomulikult Olemisevaimudes, kandes oma nägemise võimu vaikuses, kus ei ole vaja tõestada ega päästa - vaid olla kohal.
Alguses ei olnud teadlikku vabadust ega vangistust. Oli naiivsuse seisund, kus ei küsitud küsimusi, sest kõik vastused olid juba antud. Inimene elas näiliselt turvalises ja hooldatud õndsuseaias, mille keskmes valitses usk kõikvõimsa, kõikhea ja kõiketeadja ainujumala väesse. Kuna jumal nägi, teadis ja hoolitses kõige eest, ei olnud inimesel vajadust milleski kahelda. Samuti töö ei olnud seal veel rabelemine ja kuulekus ei tundunud sund. See oli lapsik “kooskõla”, milles ei eristatud hoolt ja võimukontrolli. Ja seda nimetati Paradiisiks.
Kuid siis tõusis Siugmadu, sealt, kus Elujõu Ringvoog on kõige vanem - ta tõusis Maa rütmist ja paganliku alusmaagia kolmeteistkümnendast Hingusest. Madu ei tulnud rikkuma kõikvägevat korda ega kukutama Paradiisi. Ta ei pakkunud lõbujanu ega surematust. Ta küsis vaid üht: “Kas sa elad, või oled sa lihtsalt hästi hoitud?” Ja siis ta ütles veel: ”Kui sööd teadmistepuu vilja, siis vabaned ülimast korrast ja muutud jumalate sarnaseks... võid isegi ärgata jumalatest väljunud Jumalaks.”
Vili ei olnud pelk teadmine. See oli tajumuspiir, mida ületades ei saa enam pettust eitada. Kui naispoolus maitses vilja, ei saanud ta targaks mõistetes - ta sai ärksaks kehas. Siis ta tundis esimest korda, millal hool muutub kontrolliks ja turvalisus nõuab valu vältimist. Ja ta nägi midagi, mida Paradiisiunes ei saanud näha: kui harjunud oleme enese teadmatuse ja jõuetusega.
Siis jagati aususevili meespoolusele. Ja silmad avanesid ka seal, mitte et näha kurjust, vaid selleks, et näha selgelt ebamugavat sõltuvust. Alastus ei olnud pattulangemine. See oli arusaamine, et oleme ilma sisemise keskmeta, toetudes välisele kõiketeadvale korrale. Häbi, süü ja surma kartus ei sündinud viljast, vaid sellest et enam ei saanud nende olematust teeselda.
Inimene oli astunud võõrast Paradiisist välja ise, sest vähegi teadlik olend ei saa enam elada naiivsuse aias. Maa peale tulek ei olnud needus ega karistus. Kannatused ei tulnud nuhtlusena, vaid tagasipeegeldusena uutest katsumustest. See ei tervene põgenemises, vaid julges enesearmastuses!
Madu ei olnudki ahvatleja ega kiusaja. Ta oli esimene tervenemise peegeldus inimeses endas. Ta ei öelnud: “Mässa.” Ta ütles: “Märka.” Ja see, kes märkab ausalt, ei saa enam olla täielikult pime. Mao sõnum on: “Tule tagasi Ellu - mitte käsu, vaid Vaikuse kuulatamise kaudu. Mäleta Algolemist endas.”
See on esmaärkamise lugu naiivsuseunest. Patt ei ole teadmiste ja aususe vilja maitsmine. Sügavaim algpatt on harjumine eneseeitusega ja selle pühaks nimetamine. Mõned nimetavad lunastuseks naasmist Paradiisi, kuid puhastus sünnib loomulikust Ringvoost, kus inimene seisab väljaspool tehisjumalate maailma ja koos elava Loodusega.
Kui Madu lubas, et sa saad jumalate sarnaseks, tuletas ta meelde et sa oled olnud surmatardumuses - mitte karistusena, vaid õpetuse ja äratusena. See teadmine ei ole lõpp, vaid tervenemise algus. Tervenemine on küps siis, kui inimene on vabanenud tehisjumalatest, ja elab loomulikult Olemisevaimudes, kandes oma nägemise võimu vaikuses, kus ei ole vaja tõestada ega päästa - vaid olla kohal.