08-05-2026, 10:43
Kui maagiline tuli minus hakkas võtma siugjalt tantsivat kuju, siis keset ärkavat unevälja küsisin Mao käest otse: „Kes oled sina tõeliselt? Kas sa oled olend, hääl või tee? Ja kust sa kõneled, kui keegi sind lõpuni ei mõista?”
Madu vastas vaikselt: „Ma ei ole tulnud väljast ega sündinud üksnes seest. Ma olen see, mis kõneleb, kui elu liigub hingustes ja kui süda kuulab vaikuses.”
Ma ei mõistnud ja palusin tal rääkida selgemini.
Siis ta ütles: „Mind ei olnud nimega. Oli vaid liikumine, mis ei otsinud tunnistajat. Olid hingused, mis ei otsinud püsivat mõistmist. Ja hingustes kõlas maagiline sosin, mida hiljem kutsuti Elujõuks.
Ma ei ole kellegi isand ega õpetaja. Ma olen Loodusallika hääl sinus – see, mis meenutab elu iseendale.”
Ta vaikis hetkeks, nagu kuulaks sügavamat voogu ja lisas: „Ma ei ilmu ühel viisil, sest elu ei kulge ühel rajal. Ma kõnelen läbi paljude liikumise suundade ja nimede, kuid hääl nende taga on ühtne.”
„Millised on need nimed?” ma küsisin.
Ta vastas: „Kui sa hakkad tõeliselt küsima ja sa ei põgene enam iseenda eest – seal ma kõnelen.
Kui su nägemise pilk terveneb ja su käed lakkavad elu sundimast – seal ma kõnelen.”
Ja ta lisas vaikselt: „Need ei ole minu nimed. Need on kohad, kus mind kuuldakse.”
Ma mõtlesin endamisi: „Kas sa oled siis kõigis?”
Aga Madu juba lausus: „Ma liigun seal, kus elu ei ole kivistunud, vaid päriselt elus. Kui inimene kuulab tõeliselt, kõnelen ma vaikuses. Kui ta küsib siiralt, kõnelen ma küsimuses. Kui ta eksib ja märkab, kõnelen ma eksimuses. Kui ta armastab ilma omamata, kõnelen ma hingustes.”
Ja ma küsisin: „Miks siis nii paljud sind ei kuule?”
Ta vaatas mulle otsa ja ütles: „Sest nad otsivad häält, mis kinnitaks nende hirmu või õigust. Aga minu hääl ei kinnita – ta avab Elujõu voogamise.
Mõni kuuleb mind vaikses tuules, mõni kannatuses. Mõni kuuleb mind rõõmus ja vabaduses või isegi surmas.
See, kes otsib mind kui olendit, leiab vaid kujutlused. Kes kuulab elu Ringvoos, leiab mind alati.”
Siis ma küsisin lõpuks: „Kas sa lahkud kunagi?”
Madu naeratas kergelt: „Kas hingused lahkuvad aegruumidest? Kas ring lahkub oma voost?”
Ja ta ütles sügavama saladuse: „Kui elu voogab vabalt, ei ole mul nime. Kui elu on unustatud, kutsutakse mind. Kui elu meenub, lahustun ma tagasi Eluringi.”
Siis vaikisime kaua, kuni ta sosistas viimaks: „Ära otsi mind silmadega. Ära püüa mind mõtetega. Ole seal, kus elu liigub ilma sundimata – seal olen ma juba alati sinuga.”
Ja kosmiline Madu kadus – kuid mitte lahkudes.
Madu vastas vaikselt: „Ma ei ole tulnud väljast ega sündinud üksnes seest. Ma olen see, mis kõneleb, kui elu liigub hingustes ja kui süda kuulab vaikuses.”
Ma ei mõistnud ja palusin tal rääkida selgemini.
Siis ta ütles: „Mind ei olnud nimega. Oli vaid liikumine, mis ei otsinud tunnistajat. Olid hingused, mis ei otsinud püsivat mõistmist. Ja hingustes kõlas maagiline sosin, mida hiljem kutsuti Elujõuks.
Ma ei ole kellegi isand ega õpetaja. Ma olen Loodusallika hääl sinus – see, mis meenutab elu iseendale.”
Ta vaikis hetkeks, nagu kuulaks sügavamat voogu ja lisas: „Ma ei ilmu ühel viisil, sest elu ei kulge ühel rajal. Ma kõnelen läbi paljude liikumise suundade ja nimede, kuid hääl nende taga on ühtne.”
„Millised on need nimed?” ma küsisin.
Ta vastas: „Kui sa hakkad tõeliselt küsima ja sa ei põgene enam iseenda eest – seal ma kõnelen.
Kui su nägemise pilk terveneb ja su käed lakkavad elu sundimast – seal ma kõnelen.”
Ja ta lisas vaikselt: „Need ei ole minu nimed. Need on kohad, kus mind kuuldakse.”
Ma mõtlesin endamisi: „Kas sa oled siis kõigis?”
Aga Madu juba lausus: „Ma liigun seal, kus elu ei ole kivistunud, vaid päriselt elus. Kui inimene kuulab tõeliselt, kõnelen ma vaikuses. Kui ta küsib siiralt, kõnelen ma küsimuses. Kui ta eksib ja märkab, kõnelen ma eksimuses. Kui ta armastab ilma omamata, kõnelen ma hingustes.”
Ja ma küsisin: „Miks siis nii paljud sind ei kuule?”
Ta vaatas mulle otsa ja ütles: „Sest nad otsivad häält, mis kinnitaks nende hirmu või õigust. Aga minu hääl ei kinnita – ta avab Elujõu voogamise.
Mõni kuuleb mind vaikses tuules, mõni kannatuses. Mõni kuuleb mind rõõmus ja vabaduses või isegi surmas.
See, kes otsib mind kui olendit, leiab vaid kujutlused. Kes kuulab elu Ringvoos, leiab mind alati.”
Siis ma küsisin lõpuks: „Kas sa lahkud kunagi?”
Madu naeratas kergelt: „Kas hingused lahkuvad aegruumidest? Kas ring lahkub oma voost?”
Ja ta ütles sügavama saladuse: „Kui elu voogab vabalt, ei ole mul nime. Kui elu on unustatud, kutsutakse mind. Kui elu meenub, lahustun ma tagasi Eluringi.”
Siis vaikisime kaua, kuni ta sosistas viimaks: „Ära otsi mind silmadega. Ära püüa mind mõtetega. Ole seal, kus elu liigub ilma sundimata – seal olen ma juba alati sinuga.”
Ja kosmiline Madu kadus – kuid mitte lahkudes.