[Carmel]

Mind vaevab üks kahtlane unenägu.
Lugu siis tegelikult algab sellest ,et unenägu on mu onust kes läks hulluks ning poos end üles üle 15 aasta tagasi juba. Ma ei mäletagi teda, esimest korda näen teda unes ja just päeval millal minu täditütar (ehk tema tütar viidi Depressiooni ravile haiglasse).
Unenägu oli siis selline, et algul nägin end vanaema kodus ma ei mäleta täpselt mida ma seal tegin või miks ma seal olin, siis ma nägin veel enda vara lahkunud venda keda ma hoidsin süles. Järsku olin ma vanaema tänava kõrval tänavas valges kleidis ja nägin enda onu. Ma jooksin tema juurde ning ütlesin talle, ma tean ,et sa oled mu onu!
Ta vaatas mind lihtsalt vaikides ja ei öelnud midagi.
Ma ütlesin talle uuesti ,et olen (teatud inimese) Tütar.
Siis ta ütles, Väga tore , naeratas ja kallistas mind, me kallistasime tükk aega ning ta vaatas pidevalt ringi nagu tal oleks kiire või ta põgeneks kellegi eest. Siis ta ütles ,et ta peab minema ja ma vastasin, et ehk näeme veel . Ta noogutas ning kadunud ta oligi.
Edasi läks unenägu nii, et ma jooksin kellegi eest ära (pigem hõljusin) ja mul olid võimed, võimed kiiresti edasi liikuda ning inimeste mõtteid mõjutada. Vaatasin pidevalt taha, et onu mind ei jälitaks, ei jälitanud.
Siis olin koos mingi tüdrukuga kes pidi minu juurde tulema, ta oli algul nõus kuid siis keeldus mingil põhjusel ning jooksis ära. Kuna see oli mingi väga tähtis asi ma sundisin nii öelda , tema tahtmist , et ta ikkagi tuleks minu juurde. Ma ei läinud teda taga ajama, vaid teadsin , et kuna ma teda sundisin mõtteis, kohtume me nagunii minu maja ees.
Ja siis ma ärkasin juba üles.

Ma tean, et surnuga kallistamine tähendab vist haigele surma ja tervele mingeid takistusi vms.
Või tegelikult mind piinab see ,et miks ma nägin teda unes, ma ei mäletagi teda. Kuigi piltidelt olen näinud, ning unenäos oli ta samasugune kuid palju ilusam kuidagi.
Ehk oskab keegi midagi kaasa rääkida?

[Teeline]

Minul ikka surnud sugulased vahel käivad unes külas, mõnikord niisama, mõnikord annavad nõu (mitte küll otseselt) või juhivad millelgi tähelepanu. Ise tuleb aru saada ja mõnikord saad alles tükk aega hiljem pihta, milles point oli . Mingeid üldistusi, et tähenab surma või takistusi ei maksa küll teha. Sul tundus ju meeldiv kohtumine olevat, milles probleem

[Mannu]

Siin unes on nii häid kui halbu asju, aga Sinu enda kohta jäävad mu meelest head asjad ülekaalu.

Kõigepealt jäi segaseks, kumb ta Sulle siis on tädi- või onutütar, see kes nüüd deprekaga haiglasse viidi? Onutütart oletan ikkagi.

Lugu siis tegelikult algab sellest ,et unenägu on mu onust kes läks hulluks ning poos end üles üle 15 aasta tagasi juba. Ma ei mäletagi teda, esimest korda näen teda unes ja just päeval millal minu täditütar (ehk tema tütar viidi Depressiooni ravile haiglasse).

Surnuga kallistamine, kui see mõjub meeldivalt ja surnu on ilus, siis on see pigem kaitse surnud sugulase poolt kui mingi halva asja enne. Valged riided on asi, mis vähemalt minu suguvõsas on tähendanud muresid, ja osade seletajate järgi ka. Kuid unenäo üldtoon oli väga jõuline - lennates liikumine ja teadmine, et Sa suudad oma mõtetega juhtida ehk Sinu mõtted juhivad midagi-kedagi.

Unenäos Sa juhtisid oma mõtetega teisi inimesi, kuid eelkõige juhivad mõtted inimeset ennast. Mõtted või tunded või mõtted-tunded-mõtted-tunded-segapuder. Mõtted juhivad inimest ja inimene ise peaks saama oma mõtteid juhtida. Kui ei saa, võib halvimal juhul juhtuda nii nagu Su onuga. Sellepärast unenägu näitas mõtete jõudu.

See et Sa oma onu unes nägid on kindlasti seotud onu?tütre depressiooniga. Onu deemonid (mõtte olendid) kiusavad nüüd teda, aga Sina oled puhas.

Vot nii, aga võib olla ka hoopis teisiti.