<![CDATA[Para-web - Vaatlused mujal]]> https://www.para-web.org/ Fri, 14 Aug 2026 17:20:53 +0000 MyBB <![CDATA[Paranormaalsus võitluskunstides]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=10291 Thu, 11 Nov 2021 14:58:18 +0200 Lynx Titan]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=10291
Hiinas see on "Qi", Jaapanis "Ki" ja mõnedes teistes idamaades "Chi"... Energia on üks ja sama must energia mis voolab inimese "Chi"-Chakra läbi mida Taek-Won-Do:s tuntakse "Solar Pfhleksuksena".







Must maagia võitluskunstis ehk "Hex".

]]>
Hiinas see on "Qi", Jaapanis "Ki" ja mõnedes teistes idamaades "Chi"... Energia on üks ja sama must energia mis voolab inimese "Chi"-Chakra läbi mida Taek-Won-Do:s tuntakse "Solar Pfhleksuksena".







Must maagia võitluskunstis ehk "Hex".

]]> <![CDATA[Tulnuka-geenidega inimesed elavad meie seas tänapäevalgi?]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=9699 Sun, 25 Oct 2020 14:02:33 +0200 Müstiline666]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=9699 Siriuse müsteerium

Kolm aastat varem, aastal 1976, avaldas hommikumaade kultuuri ja sanskriti keele uurija Robert K. G. Temple oma tänaseks klassikaks saanud raamatu "The Sirius Mystery" (Siriuse müsteerium), mis esitas küsimuse, kas Maad on külastanud intelligentsed olendid planeedilt, mis asub Siriuse tähesüsteemis? Sirius on kaks korda massiivsem, kui on meie Päike, ja asub vaid 8,6 valgusaasta kaugusel Maast, olles seega kõige eredam täht meie öötaevas. Tema nimi pärineb kreekakeelsest sõnast "seirios", mis tähendab kumama või hõõguma.

Temple rääkis Prantsuse antropoloogide tööst, kes olid aastatel 1915-1930 elanud Lääne-Aafrikas, Dogani hõimude juures, kellel olid joonised Siriusest. Siriuse kõrval oli ka teine täht, mis oli küll väike, kuid väga raske ja valget värvi, moodustades seega kaksiktähe süsteemi. Doganid väitsid, et see väiksem täht on Maalt silmaga nähtav, kui ta tiirleb ümber Siriuse, milleks kulub 50 aastat. Nad lisasid, et jumalad, kes olid nad loonud, pärinesid samuti Siriuselt. Täpselt 50-aastase elliptilise orbiidiga Siriuse kaaslane avastati 1862. aastal.
Ma ei osanud arvatagi, et aastal 2014 ilmub välja sõjaväelasest vilepuhuja, kes viib kokku tähed Sirius A ja B teise kaksiktähe Zeta Reticuli 1 ja 2-ga, kui mõlemast kaksiktähesüsteemist toimus humanoidide väljaränne Marsile meie tähesüsteemis, millele järgnes veel üks paaniline migreerumine, seekord planeedile Maa. Või et esialgne rass Zeta Reticulist või Siriuselt B hakkas Maa keskkonda kujundama oma planeedi sarnaseks ja Maa-pealset elu geneetiliselt muutma. Ja et need esivanemad ongi Mesopotaamiast teadaolevad annunakid. Annunakid lõid kaks erinevat tulnukahübriidi - ühe pikka kasvu, kahvatu naha ja heledate silmadega; teise lühema, halli naha ja tumedate silmadega, millel on vertikaalsed pupillid nagu kassil.

Need pikemad, heledanahalised hübriidid hakkasid manipuleerima juba arenevate hübriidide DNA-ga, et luua püsti liikuvad primaadid, kes nende jaoks Maa peal tööd teeksid. Neid hakkasid valitsema hallid hübriidid, kes määrati tööle maa-alustesse koobastesse Ducle'is.

See on lühike kokkuvõte sellest, mida rääkis USA õhuvägede eruleitnantkolonel UFO-uurijale Anthony Sanchezile antud intervjuus 8. jaanuaril 2010. Peale seda nõustus kolonel tegema kaks valedetektori testi, läbides mõlemad edukalt. 2011. aastal avalikustas Sanchez koloneli paljastused kõmulises raamatus "UFO Highway: The Dulce Interview - Human Origins - The HAARP and Blue Beam Connection" (UFO maantee: Ducle'i intervjuu; inimeste päritolu; HAARPi ja Sinise Kiire seosed).

Enamus inimesi suhtub sellesse kui muinasjuttu, teisi võib jahmatada sõjaväeohvitseri kogutud faktide hulk. Sanchezi jaoks sai kõik aga alguse 2006. aastal:

"2006.-2007. aastatel töötasin suures arvutifirmas Silicon Valleys, minu vastutada oli üle 300 serveri haldamine. Ma huvitusin UFO-fenomenist ja pidasin selleteemalist blogi. Minuga võttis ühendust üks mees, kes uuris minult kõikvõimalikke asju UFO-de kohta ja peagi taipasin, et see mees teab ise midagi enamat. Sain teada, et ta töötas Moffet Federali Airfieldil (sõjaväelennujaam Kalifornias). Kuid ühel päeval ta lihtsalt haihtus. Sain teada, et ta oli sõjaväest deserteerunud ja ka seda, et ta oli esinenud valenime all. Ta põgenes võimude eest, jättes pooleli oma salajased projektid töö juures. Sain sellest kõigest täpsemalt teada aasta hiljem, kui me lõpuks kohtusime.

Kuidas te saite aasta hiljem kohtuda, kui tema varjas ennast sõjaväe eest?

Ta võttis minuga ise telefonitsi ühendust ja põhjendas, miks ta põgeneb. Ma mõistsin, et tema elus toimub midagi äärmiselt tõsist ja et ta tahab sellest just mulle rääkida. See kõik oli seotud ühe relvasüsteemiga, mis sisaldas tulnukate tehnoloogia koostisosi ja ka võimalikke tulnukaid endid.

Mis relvasüsteemiga oli tegu ja millised osad täpsemalt pärinesid tulnukatelt?

Ta ütles, et projekt, mille kallal ta töötas, kandis nime LEONID (Low Earth Orbit Nanosatellite Interceptor Defense). Kõige intrigeerivamad minu jaoks olid nanosatelliidid, mis liiguvad parvedes ja suudavad end ise korda teha, kui midagi katki peaks minema. Nende koostisosad sisaldavad tehisintellekti. Need satelliidid varustavad madalal maa orbiidil liikuvatele droonidele telemeetriat nagu juhiste süsteemi (guidance system). Mõned aastad tagasi saatis Boeing 287 päevaks orbiidile mehitamata kosmoselaeva X-37, mille programmi sisu oli salastatud. Minu teada viidi X-37B-ga orbiidile need samad nanosatelliidid, mis sisaldavad tulnukate geneetilist informatsiooni.
Kui suured need on?

Need nanosatelliidid on umbes poole Rubiku kuubiku suurused ehk 3,8cm x 3,8cm. See tulnukate tehnoloogia on stealth-mikrokiud / süstikhübriid, mille pardal on laseriga juhitav relvasüsteem.

Mille jaoks see relvasüsteem mõeldud on? Kes on oletatav vaenlane?

See ongi asja juures kõige huvitavam, sest kolonel ütles mulle, et need (nanosatelliidid tulnukate tehnoloogiaga) on mõeldud tulistama asjade pihta, mis tulevad kosmosest.

Kas ta täpsustas ka seda, kes on see sihtmärk, mis kosmosest tuleb?

Jah! Tema täpsed sõnad olid: "Meie planeedil on tulnukad, kes teevad hiinlastega salajast koostööd. Ja tulemas on kosmosesõda." USA on palganud terve meeskonna erinevaid tarnijaid, kes arendavad tehnoloogiaid tulevaseks kosmosesõjaks.

Millised näevad välja need tulnukad, kes hiinlastega kokku mängivad?



Nad näevad välja täpselt nagu meie.

Mis mõttes?

Nad on tulnukate ja inimeste hübriidid, kes elavad meie seas. Kunagi eksisteeris grupp, keda nimetiti "Eelkäijateks", kes tulid meie Päikesesüsteemi. Nad asusid elama Marsile, seniks kui seal toimus mingi katastroof. Nad olid sunnitud minema maa alla, kus nad elasid tuhandeid aastaid, peale mida nad tulid Maa peale. Kuid Maa ei sobinud nende geneetikaga, seetõttu hakkasid nad ise oma geneetikat muutma ja lõpuks aretasid nad välja enda järeltulijad (Mesopotaamia annunakid), kes tulid Maa keskkonnaga toime.

Aja jooksul olid need järeltulijad sunnitud end ristama inimestega. Need tulnuka ja inimeste hübriidid eksisteerivad meie seas tänaseni. Nad kannavad endas geneetilist komponenti, mis kinnitab nende tulnuka-päritolu. Kõikidel inimestel ei ole seda tulnuka
See võib tekitada veidi segadust, sest kõik kaasaja inimesed on geneetiliselt modifitseeritud (juba arenevate primaatide DNA-ga on manipuleeritud, kuid mitte tingimata loodud hübriide tulnukate geenidega). Selline informatsioon anti mulle. Sellepärast me näeme lausa hüppelist arengut meie evolutsioonis, kui võrrelda meid teiste loomadega siin planeedil. Umbes 250 000 aastat tagasi muudeti meid geneetiliselt, et me suudaksime sirgelt käia kahel jalal, olla intelligentsed ja teha tööd nende tulnukate jaoks. Enne seda ei olnud me võimelised tööd tegema. Need annunakid lõid ka veel eraldi teenrite rassi - hallid ehk Igigid.

See tulnuk-inimhübriidide grupp, kellest ma räägin, on otsesed annunakide järeltulijad, kelle omakorda lõid Eelkäijad. Umbes 250 000 aastat tagasi surid Eelkäijad ja annunakid välja ning nende hübriididest järeltulijad, keda kolonel nimetas Austra Albus-rassiks, hakkasid Maa peal arenema. Inimesi muudeti geneetiliselt ja nad hakkasid teenindama nii halle kui ka annunakide järeltulijaid.

Kuidas defineeriti Austra-Albuseid füüsiliselt?

Nemad olid esimesed Annunaki inimhübriidid, kuid Eelkäijad ei soovinud esialgu neid hübriide sugugi luua. Kui Eelkäijad hakkasid modifitseerima omaenda geneetilist kooslust, et nende järeltulijad saaksid Maa keskkonnas toime tulla, siis neil ei olnud kavas ristata end inimestega ega laenata ka inimestelt DNA-d. Alles palju aega hiljem, kui Annunakide järeltulijad endiselt välja surid, mõisteti, et nad peavad liitma inimeste geneetilise komponendi oma enda genoomi, et nad ise ellu jääksid. Ja need inimesed ongi tänapäeval tulnuk-inimhübriidid. Nemad on Annunakide järeltulijad ehk Austra-Albused.

Millised nad välja näevad?

Nad näevad välja täpselt samasugused nagu sina ja mina. Ainus erinevus on selles, et nad kannavad endas geneetilist koodi, mis näitab nende tulnuka-päritolu. Ja nad on äärmiselt ettevaatlikud, et mitte oma vereliini inimestega segada. Neil on väga ranged protokollid, kuidas nad sigida tohivad.

Kas me räägime kuninglikest perekondadest ja vereliinidest?

Absoluutselt! Kuninglikest vereliinidest ja eliidi vereliinidest.

Kas neil on ka spetsiifilisi füüsilisi tunnusjooni?

Minu teada mitte. Nad on väga edukalt siginenud kõikjale üle planeedi. On nii hiinlasi, ladinaameeriklasi kui ka eurooplasi, kes kuuluvad rangelt kontrollitud vereliinidesse. Nad kuuluvad erinevatesse gruppidesse nagu salaühingud ja illuminaadid.

Kui Austra Albus on meie seas ja nad omavad mitte-inimgeene, siis miks me näeme siin planeedil nii palju hävingut sõdade ja vägivalla kaudu? Mis on siin toimumas tegelikult, kui väidetavalt on hallid seda kõike koordineerimas ja Austra Albus omab lisaks kõigele ka kõrgemat geneetilist kooslust?

See kõik toimib kastisüsteemina. Rikkuritest eliitseltskond, kes pärinevad tulnuk-inimhübriidi sugupuust, on pikalt manipuleerinud sündmustega siin planeedil ning just seetõttu oleme me praegu sellises olukorras. Me näeme pealt ühiskonna ja keskkonna hävingut. See kõik on sihilik. Selle grupi eesmärk on vähendada rahvastik 500 miljoni inimeseni.

Esialgu pidid hallid inimesi koordineerima, kuid tänaseks on olukord vastupidine. Need inimesed, kes teevad tulnukatega koostööd, koordineerivad ise halle. See kõik toimub Dulce'i baasides.

Seega, meie sõjatööstus, sõjavägi ise ja valitsus teevad hallidega koostööd. Sealt pärinebki meie ülikõrgelt arenenud tehnoloogia.

Kas sa tead, kui suured on need maa-alused baasid Dulce'is New Mexicos?

Tegemist on mitmetasandilise baasiga, mille pindala on üle saja tuhande ruutmeetri.

Mis põhjustel moondatakse kariloomi (cattle mudilation)?

See on nende toit. Nad võtavad loomade rinnanäärmetest valke. Hallid on loonud spetsiifilise imetaja, kes toodab saasteainete vaba valku, mida nemad tarbivad söögina. Need väljalõiked kontsentreeritakse pulbriks, mis segatakse lehmapiimaga. Nad on loonud hulga valke tootvaid loomi, et nad ise saaksid elus püsida.

Mis põhjuselt toimuvad inimröövid, mis tunduvad keskenduvat konkreetsetele vereliinidele?

Austra Albus vajab puhast verd naistelt ja näärmete eritisi modernsetelt inimestelt. Need võetakse konkreetse sugupuu inimestelt, mis on sihilikult nende (Austra Albus) loodud. See aitab neil säilitada võimet vastu pidada Maa keskkonnas. Modernse inimese käbinäärme ja ajuripatsi eritis toimib kui tugev narkootikum, mis aitab neil (Austra Albus) vaimselt stabiilseks jääda Maa keskkonnas.

Seega, loomad ja Homo Sapiensid on justkui ravim tulnukatest hallidele ja Austra Albuse vereliinidele?

Täpselt nii! Selleks, et säilitada geneetilist liini, mitte nahavärvi - sellel pole mingit pistmist välimusega.
]]> Siriuse müsteerium

Kolm aastat varem, aastal 1976, avaldas hommikumaade kultuuri ja sanskriti keele uurija Robert K. G. Temple oma tänaseks klassikaks saanud raamatu "The Sirius Mystery" (Siriuse müsteerium), mis esitas küsimuse, kas Maad on külastanud intelligentsed olendid planeedilt, mis asub Siriuse tähesüsteemis? Sirius on kaks korda massiivsem, kui on meie Päike, ja asub vaid 8,6 valgusaasta kaugusel Maast, olles seega kõige eredam täht meie öötaevas. Tema nimi pärineb kreekakeelsest sõnast "seirios", mis tähendab kumama või hõõguma.

Temple rääkis Prantsuse antropoloogide tööst, kes olid aastatel 1915-1930 elanud Lääne-Aafrikas, Dogani hõimude juures, kellel olid joonised Siriusest. Siriuse kõrval oli ka teine täht, mis oli küll väike, kuid väga raske ja valget värvi, moodustades seega kaksiktähe süsteemi. Doganid väitsid, et see väiksem täht on Maalt silmaga nähtav, kui ta tiirleb ümber Siriuse, milleks kulub 50 aastat. Nad lisasid, et jumalad, kes olid nad loonud, pärinesid samuti Siriuselt. Täpselt 50-aastase elliptilise orbiidiga Siriuse kaaslane avastati 1862. aastal.
Ma ei osanud arvatagi, et aastal 2014 ilmub välja sõjaväelasest vilepuhuja, kes viib kokku tähed Sirius A ja B teise kaksiktähe Zeta Reticuli 1 ja 2-ga, kui mõlemast kaksiktähesüsteemist toimus humanoidide väljaränne Marsile meie tähesüsteemis, millele järgnes veel üks paaniline migreerumine, seekord planeedile Maa. Või et esialgne rass Zeta Reticulist või Siriuselt B hakkas Maa keskkonda kujundama oma planeedi sarnaseks ja Maa-pealset elu geneetiliselt muutma. Ja et need esivanemad ongi Mesopotaamiast teadaolevad annunakid. Annunakid lõid kaks erinevat tulnukahübriidi - ühe pikka kasvu, kahvatu naha ja heledate silmadega; teise lühema, halli naha ja tumedate silmadega, millel on vertikaalsed pupillid nagu kassil.

Need pikemad, heledanahalised hübriidid hakkasid manipuleerima juba arenevate hübriidide DNA-ga, et luua püsti liikuvad primaadid, kes nende jaoks Maa peal tööd teeksid. Neid hakkasid valitsema hallid hübriidid, kes määrati tööle maa-alustesse koobastesse Ducle'is.

See on lühike kokkuvõte sellest, mida rääkis USA õhuvägede eruleitnantkolonel UFO-uurijale Anthony Sanchezile antud intervjuus 8. jaanuaril 2010. Peale seda nõustus kolonel tegema kaks valedetektori testi, läbides mõlemad edukalt. 2011. aastal avalikustas Sanchez koloneli paljastused kõmulises raamatus "UFO Highway: The Dulce Interview - Human Origins - The HAARP and Blue Beam Connection" (UFO maantee: Ducle'i intervjuu; inimeste päritolu; HAARPi ja Sinise Kiire seosed).

Enamus inimesi suhtub sellesse kui muinasjuttu, teisi võib jahmatada sõjaväeohvitseri kogutud faktide hulk. Sanchezi jaoks sai kõik aga alguse 2006. aastal:

"2006.-2007. aastatel töötasin suures arvutifirmas Silicon Valleys, minu vastutada oli üle 300 serveri haldamine. Ma huvitusin UFO-fenomenist ja pidasin selleteemalist blogi. Minuga võttis ühendust üks mees, kes uuris minult kõikvõimalikke asju UFO-de kohta ja peagi taipasin, et see mees teab ise midagi enamat. Sain teada, et ta töötas Moffet Federali Airfieldil (sõjaväelennujaam Kalifornias). Kuid ühel päeval ta lihtsalt haihtus. Sain teada, et ta oli sõjaväest deserteerunud ja ka seda, et ta oli esinenud valenime all. Ta põgenes võimude eest, jättes pooleli oma salajased projektid töö juures. Sain sellest kõigest täpsemalt teada aasta hiljem, kui me lõpuks kohtusime.

Kuidas te saite aasta hiljem kohtuda, kui tema varjas ennast sõjaväe eest?

Ta võttis minuga ise telefonitsi ühendust ja põhjendas, miks ta põgeneb. Ma mõistsin, et tema elus toimub midagi äärmiselt tõsist ja et ta tahab sellest just mulle rääkida. See kõik oli seotud ühe relvasüsteemiga, mis sisaldas tulnukate tehnoloogia koostisosi ja ka võimalikke tulnukaid endid.

Mis relvasüsteemiga oli tegu ja millised osad täpsemalt pärinesid tulnukatelt?

Ta ütles, et projekt, mille kallal ta töötas, kandis nime LEONID (Low Earth Orbit Nanosatellite Interceptor Defense). Kõige intrigeerivamad minu jaoks olid nanosatelliidid, mis liiguvad parvedes ja suudavad end ise korda teha, kui midagi katki peaks minema. Nende koostisosad sisaldavad tehisintellekti. Need satelliidid varustavad madalal maa orbiidil liikuvatele droonidele telemeetriat nagu juhiste süsteemi (guidance system). Mõned aastad tagasi saatis Boeing 287 päevaks orbiidile mehitamata kosmoselaeva X-37, mille programmi sisu oli salastatud. Minu teada viidi X-37B-ga orbiidile need samad nanosatelliidid, mis sisaldavad tulnukate geneetilist informatsiooni.
Kui suured need on?

Need nanosatelliidid on umbes poole Rubiku kuubiku suurused ehk 3,8cm x 3,8cm. See tulnukate tehnoloogia on stealth-mikrokiud / süstikhübriid, mille pardal on laseriga juhitav relvasüsteem.

Mille jaoks see relvasüsteem mõeldud on? Kes on oletatav vaenlane?

See ongi asja juures kõige huvitavam, sest kolonel ütles mulle, et need (nanosatelliidid tulnukate tehnoloogiaga) on mõeldud tulistama asjade pihta, mis tulevad kosmosest.

Kas ta täpsustas ka seda, kes on see sihtmärk, mis kosmosest tuleb?

Jah! Tema täpsed sõnad olid: "Meie planeedil on tulnukad, kes teevad hiinlastega salajast koostööd. Ja tulemas on kosmosesõda." USA on palganud terve meeskonna erinevaid tarnijaid, kes arendavad tehnoloogiaid tulevaseks kosmosesõjaks.

Millised näevad välja need tulnukad, kes hiinlastega kokku mängivad?



Nad näevad välja täpselt nagu meie.

Mis mõttes?

Nad on tulnukate ja inimeste hübriidid, kes elavad meie seas. Kunagi eksisteeris grupp, keda nimetiti "Eelkäijateks", kes tulid meie Päikesesüsteemi. Nad asusid elama Marsile, seniks kui seal toimus mingi katastroof. Nad olid sunnitud minema maa alla, kus nad elasid tuhandeid aastaid, peale mida nad tulid Maa peale. Kuid Maa ei sobinud nende geneetikaga, seetõttu hakkasid nad ise oma geneetikat muutma ja lõpuks aretasid nad välja enda järeltulijad (Mesopotaamia annunakid), kes tulid Maa keskkonnaga toime.

Aja jooksul olid need järeltulijad sunnitud end ristama inimestega. Need tulnuka ja inimeste hübriidid eksisteerivad meie seas tänaseni. Nad kannavad endas geneetilist komponenti, mis kinnitab nende tulnuka-päritolu. Kõikidel inimestel ei ole seda tulnuka
See võib tekitada veidi segadust, sest kõik kaasaja inimesed on geneetiliselt modifitseeritud (juba arenevate primaatide DNA-ga on manipuleeritud, kuid mitte tingimata loodud hübriide tulnukate geenidega). Selline informatsioon anti mulle. Sellepärast me näeme lausa hüppelist arengut meie evolutsioonis, kui võrrelda meid teiste loomadega siin planeedil. Umbes 250 000 aastat tagasi muudeti meid geneetiliselt, et me suudaksime sirgelt käia kahel jalal, olla intelligentsed ja teha tööd nende tulnukate jaoks. Enne seda ei olnud me võimelised tööd tegema. Need annunakid lõid ka veel eraldi teenrite rassi - hallid ehk Igigid.

See tulnuk-inimhübriidide grupp, kellest ma räägin, on otsesed annunakide järeltulijad, kelle omakorda lõid Eelkäijad. Umbes 250 000 aastat tagasi surid Eelkäijad ja annunakid välja ning nende hübriididest järeltulijad, keda kolonel nimetas Austra Albus-rassiks, hakkasid Maa peal arenema. Inimesi muudeti geneetiliselt ja nad hakkasid teenindama nii halle kui ka annunakide järeltulijaid.

Kuidas defineeriti Austra-Albuseid füüsiliselt?

Nemad olid esimesed Annunaki inimhübriidid, kuid Eelkäijad ei soovinud esialgu neid hübriide sugugi luua. Kui Eelkäijad hakkasid modifitseerima omaenda geneetilist kooslust, et nende järeltulijad saaksid Maa keskkonnas toime tulla, siis neil ei olnud kavas ristata end inimestega ega laenata ka inimestelt DNA-d. Alles palju aega hiljem, kui Annunakide järeltulijad endiselt välja surid, mõisteti, et nad peavad liitma inimeste geneetilise komponendi oma enda genoomi, et nad ise ellu jääksid. Ja need inimesed ongi tänapäeval tulnuk-inimhübriidid. Nemad on Annunakide järeltulijad ehk Austra-Albused.

Millised nad välja näevad?

Nad näevad välja täpselt samasugused nagu sina ja mina. Ainus erinevus on selles, et nad kannavad endas geneetilist koodi, mis näitab nende tulnuka-päritolu. Ja nad on äärmiselt ettevaatlikud, et mitte oma vereliini inimestega segada. Neil on väga ranged protokollid, kuidas nad sigida tohivad.

Kas me räägime kuninglikest perekondadest ja vereliinidest?

Absoluutselt! Kuninglikest vereliinidest ja eliidi vereliinidest.

Kas neil on ka spetsiifilisi füüsilisi tunnusjooni?

Minu teada mitte. Nad on väga edukalt siginenud kõikjale üle planeedi. On nii hiinlasi, ladinaameeriklasi kui ka eurooplasi, kes kuuluvad rangelt kontrollitud vereliinidesse. Nad kuuluvad erinevatesse gruppidesse nagu salaühingud ja illuminaadid.

Kui Austra Albus on meie seas ja nad omavad mitte-inimgeene, siis miks me näeme siin planeedil nii palju hävingut sõdade ja vägivalla kaudu? Mis on siin toimumas tegelikult, kui väidetavalt on hallid seda kõike koordineerimas ja Austra Albus omab lisaks kõigele ka kõrgemat geneetilist kooslust?

See kõik toimib kastisüsteemina. Rikkuritest eliitseltskond, kes pärinevad tulnuk-inimhübriidi sugupuust, on pikalt manipuleerinud sündmustega siin planeedil ning just seetõttu oleme me praegu sellises olukorras. Me näeme pealt ühiskonna ja keskkonna hävingut. See kõik on sihilik. Selle grupi eesmärk on vähendada rahvastik 500 miljoni inimeseni.

Esialgu pidid hallid inimesi koordineerima, kuid tänaseks on olukord vastupidine. Need inimesed, kes teevad tulnukatega koostööd, koordineerivad ise halle. See kõik toimub Dulce'i baasides.

Seega, meie sõjatööstus, sõjavägi ise ja valitsus teevad hallidega koostööd. Sealt pärinebki meie ülikõrgelt arenenud tehnoloogia.

Kas sa tead, kui suured on need maa-alused baasid Dulce'is New Mexicos?

Tegemist on mitmetasandilise baasiga, mille pindala on üle saja tuhande ruutmeetri.

Mis põhjustel moondatakse kariloomi (cattle mudilation)?

See on nende toit. Nad võtavad loomade rinnanäärmetest valke. Hallid on loonud spetsiifilise imetaja, kes toodab saasteainete vaba valku, mida nemad tarbivad söögina. Need väljalõiked kontsentreeritakse pulbriks, mis segatakse lehmapiimaga. Nad on loonud hulga valke tootvaid loomi, et nad ise saaksid elus püsida.

Mis põhjuselt toimuvad inimröövid, mis tunduvad keskenduvat konkreetsetele vereliinidele?

Austra Albus vajab puhast verd naistelt ja näärmete eritisi modernsetelt inimestelt. Need võetakse konkreetse sugupuu inimestelt, mis on sihilikult nende (Austra Albus) loodud. See aitab neil säilitada võimet vastu pidada Maa keskkonnas. Modernse inimese käbinäärme ja ajuripatsi eritis toimib kui tugev narkootikum, mis aitab neil (Austra Albus) vaimselt stabiilseks jääda Maa keskkonnas.

Seega, loomad ja Homo Sapiensid on justkui ravim tulnukatest hallidele ja Austra Albuse vereliinidele?

Täpselt nii! Selleks, et säilitada geneetilist liini, mitte nahavärvi - sellel pole mingit pistmist välimusega.
]]> <![CDATA[1896-1897 aasta tundmatud lendavad objektid]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8894 Tue, 21 Aug 2018 00:49:49 +0300 xawa]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8894 [Pilt: Airship+Cover+of+Scientific+American.jpeg]
Aastatel 1896-1897 käis ühe Ühendriikide hämmingut tekitav lendavate objektide vahejuhtumite laine. Tuhanded inimesed olid tunnistajateks lennuvahenditele milliseid tol ajal veel ei tuntud. Tihtipeale maandusid need lennuaparaadid ning nende piloodid suhtlesid ka pealtnägijatega. Enamus vahejuhtumeid(kuskil 100 ringis) toimusid 8 kuu pikkusel perioodil 1896 aasta novembri keskelt kuni 1897 aasta aprilli lõpuni. Nähtuste kohta avaldati rohkem kui 1200 ajaleheartiklit, kokku ca 400 erineva ajalehe poolt, 41 osariigis ning kuues Kanada provintsis. Kõnealuste lennuvahendite päritolu pole siiani suudetud tuvastada.
https://www.youtube.com/embed/IBaw2oqVz8w

https://en.wikipedia.org/wiki/Mystery_airship
http://www.weeklyuniverse.com/2004/airships.htm
https://mysteriousuniverse.org/2015/05/c...p-mystery/
]]> [Pilt: Airship+Cover+of+Scientific+American.jpeg]
Aastatel 1896-1897 käis ühe Ühendriikide hämmingut tekitav lendavate objektide vahejuhtumite laine. Tuhanded inimesed olid tunnistajateks lennuvahenditele milliseid tol ajal veel ei tuntud. Tihtipeale maandusid need lennuaparaadid ning nende piloodid suhtlesid ka pealtnägijatega. Enamus vahejuhtumeid(kuskil 100 ringis) toimusid 8 kuu pikkusel perioodil 1896 aasta novembri keskelt kuni 1897 aasta aprilli lõpuni. Nähtuste kohta avaldati rohkem kui 1200 ajaleheartiklit, kokku ca 400 erineva ajalehe poolt, 41 osariigis ning kuues Kanada provintsis. Kõnealuste lennuvahendite päritolu pole siiani suudetud tuvastada.
https://www.youtube.com/embed/IBaw2oqVz8w

https://en.wikipedia.org/wiki/Mystery_airship
http://www.weeklyuniverse.com/2004/airships.htm
https://mysteriousuniverse.org/2015/05/c...p-mystery/
]]> <![CDATA[UFO vaatlused Juuli lõpust ja Augusti algusest - kompilatsioon]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8375 Thu, 06 Aug 2015 01:35:31 +0300 brb]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8375
https://www.youtube.com/watch?v=1IZDOqwdW2A
]]>
https://www.youtube.com/watch?v=1IZDOqwdW2A
]]> <![CDATA[Värsked UFO vaatlused Euroopas ja Ameerika - Juuli 2015 ]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8372 Sat, 01 Aug 2015 00:11:21 +0300 brb]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8372
https://www.youtube.com/watch?v=6AqK0DtAQ_8]]>
https://www.youtube.com/watch?v=6AqK0DtAQ_8]]> <![CDATA[UFO Hawail ?]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8367 Mon, 27 Jul 2015 15:04:57 +0300 brb]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8367
Link]]>
Link]]> <![CDATA[Lahedad võltsid UFO videod ]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8366 Sun, 26 Jul 2015 15:52:22 +0300 brb]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8366 ]]> ]]> <![CDATA[UUS! UFO vaatlused ameerikas - Juuli kollektsioon]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8362 Thu, 23 Jul 2015 16:15:24 +0300 brb]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8362
https://www.youtube.com/watch?v=dUG71AiEcUs

neljas tundub küll vana ]]>
https://www.youtube.com/watch?v=dUG71AiEcUs

neljas tundub küll vana ]]> <![CDATA[UFO uudiseid 2015 aastal]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8258 Tue, 06 Jan 2015 12:04:43 +0200 Müstik]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=8258 Algatuseks video UFO-st, mis tiirutas ringi Londoni uue aasta ilutulestiku ajal.

https://www.youtube.com/watch?v=kwGbljoqggE

]]> Algatuseks video UFO-st, mis tiirutas ringi Londoni uue aasta ilutulestiku ajal.

https://www.youtube.com/watch?v=kwGbljoqggE

]]> <![CDATA[UFO uudised ja nähtused maailmas aastal 2014]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=7947 Sun, 12 Jan 2014 20:33:19 +0200 excubitoris]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=7947 ★

Is Alien Technology Here? | Interview Dr. Steven Greer of the Disclosure Project.
Kas tulnukate tehnoloogia on siin? Intervjuu Steven Greeriga:
https://youtube.com/watch?v=hwwtxHEI0Wc

Tundmatu lendav objekt videol mis filmitud Wiltshires:
www.theufochronicles.com/2014/01/amazing-ufo-footage-over-wiltshire-video.html

Mandri Euroopast tuleb tavaliselt vähe uudiseid - koht Breemeni lennuväli, Saksamaal. UFO segas liiklust ja lendur muutis kurssi kokkupõrke vältimiseks:
www.m.thelocal.de//20140107/alleged-ufo-disrupts-travel-at-airport-bremen-germany ]]> ★

Is Alien Technology Here? | Interview Dr. Steven Greer of the Disclosure Project.
Kas tulnukate tehnoloogia on siin? Intervjuu Steven Greeriga:
https://youtube.com/watch?v=hwwtxHEI0Wc

Tundmatu lendav objekt videol mis filmitud Wiltshires:
www.theufochronicles.com/2014/01/amazing-ufo-footage-over-wiltshire-video.html

Mandri Euroopast tuleb tavaliselt vähe uudiseid - koht Breemeni lennuväli, Saksamaal. UFO segas liiklust ja lendur muutis kurssi kokkupõrke vältimiseks:
www.m.thelocal.de//20140107/alleged-ufo-disrupts-travel-at-airport-bremen-germany ]]> <![CDATA[Head ja kehvad UFO lugude allikad ja nende puudumine. Miks ja mis kellelegi meeldib.]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=7527 Mon, 29 Apr 2013 17:52:48 +0300 kage]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=7527
UFO-d halvasid Põhja-Korea tuumaraketid ja elektrisüsteemi?
]]>
UFO-d halvasid Põhja-Korea tuumaraketid ja elektrisüsteemi?
]]> <![CDATA[UFO nähtused ja uudised maailmas aastal 2013]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=7313 Sat, 05 Jan 2013 13:39:16 +0200 excubitoris]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=7313 Ilusat uut aastat ja häid UFO uudiseid nii tänasest päevast kui ka minevikust esile kerkinutest.


UPDATE: Viral 'Video Of Explosion in Space' is a Weather Balloon - Yes Really!
Selle aasta esimene lugu on ilmekas - kas tegu UFOga või lõhkenud ilmaõhupalliga?

Football Field Length Triangle UFO Reported Moving Over Texas Town | UFO NEWS
Tundub, et jalgalli sõpradest tulnukad pole veel koduplaneedile tagasi kolinud ja jätkavad lende Texases. Huvitav on see, et ka neid näib morjendavat kohalik hüüdlause, et "kõik-kõik on suurem Texases". Mujal neid suuri eriti ei nähta.

&quot;Cardwell is on Full UFO Alert Following Sightings of Strange Lights&quot; | UFO NEWS - AUSTRALIA | VIDEO
Lendavad tuled ka Austraaliast.

Neil Armstrong Lied? Astronaut's Brother Says 'Small Step' Line Was Crafted Before Moon Mission (VIDEO)
Neil Armstrongi kuulus lause väikesest sammust inimesele ja suurest inimkonnale on ikka olnud legendi järgi tema suure inspiratsiooni hetk Kuule saabumisel. Nüüd aga väidab tema vend, et antud lause oli välja mõeldud ja hoolikalt üle proovitud juba enne Kuule lendamist.

NASA’s Curiosity rover finds ‘flower’ on surface of Mars | The Sideshow - Yahoo! News
NASA Curiosity nimeline sõiduk mis Marsil ringi sõidab (väidetavalt nagu mõned arvavad) leidis "lillekese". Kas tegu mingi orgaanilise asjaga või mitte näitab tulevik. Mõnevõrra paneb minu "pullikaka" meetri aga pinisema see kui tihti viimasel ajal "ssuper" avastusi MArsilt tuelb mis mõne päeva möödudes muutuvad tühjaks lastud õhipallideks. Kui siis lõpuks mingi TÕELINE UUDIS tuleb ei pane seda keegi tähele sest nii kui nii muutub see ju paari päeva pärast ämmatossuks.

Orange Orbs Cause UFO Buzz | UFO NEWS | SOUTH AFRICA
Apelsinid taevas ehk oranzid UFOd teevad lennuharjutusi.

Study Shows Space Travel is Harmful to the Brain | ZenHaven
Spetsialistid leidsid, et kosmoselend tapab aju.]]> Ilusat uut aastat ja häid UFO uudiseid nii tänasest päevast kui ka minevikust esile kerkinutest.


UPDATE: Viral 'Video Of Explosion in Space' is a Weather Balloon - Yes Really!
Selle aasta esimene lugu on ilmekas - kas tegu UFOga või lõhkenud ilmaõhupalliga?

Football Field Length Triangle UFO Reported Moving Over Texas Town | UFO NEWS
Tundub, et jalgalli sõpradest tulnukad pole veel koduplaneedile tagasi kolinud ja jätkavad lende Texases. Huvitav on see, et ka neid näib morjendavat kohalik hüüdlause, et "kõik-kõik on suurem Texases". Mujal neid suuri eriti ei nähta.

&quot;Cardwell is on Full UFO Alert Following Sightings of Strange Lights&quot; | UFO NEWS - AUSTRALIA | VIDEO
Lendavad tuled ka Austraaliast.

Neil Armstrong Lied? Astronaut's Brother Says 'Small Step' Line Was Crafted Before Moon Mission (VIDEO)
Neil Armstrongi kuulus lause väikesest sammust inimesele ja suurest inimkonnale on ikka olnud legendi järgi tema suure inspiratsiooni hetk Kuule saabumisel. Nüüd aga väidab tema vend, et antud lause oli välja mõeldud ja hoolikalt üle proovitud juba enne Kuule lendamist.

NASA’s Curiosity rover finds ‘flower’ on surface of Mars | The Sideshow - Yahoo! News
NASA Curiosity nimeline sõiduk mis Marsil ringi sõidab (väidetavalt nagu mõned arvavad) leidis "lillekese". Kas tegu mingi orgaanilise asjaga või mitte näitab tulevik. Mõnevõrra paneb minu "pullikaka" meetri aga pinisema see kui tihti viimasel ajal "ssuper" avastusi MArsilt tuelb mis mõne päeva möödudes muutuvad tühjaks lastud õhipallideks. Kui siis lõpuks mingi TÕELINE UUDIS tuleb ei pane seda keegi tähele sest nii kui nii muutub see ju paari päeva pärast ämmatossuks.

Orange Orbs Cause UFO Buzz | UFO NEWS | SOUTH AFRICA
Apelsinid taevas ehk oranzid UFOd teevad lennuharjutusi.

Study Shows Space Travel is Harmful to the Brain | ZenHaven
Spetsialistid leidsid, et kosmoselend tapab aju.]]> <![CDATA[Flatwoodsi koletis ]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=6890 Wed, 12 Sep 2012 22:58:50 +0300 Bluedreamer]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=6890

Sündmuste rekonstruktsioon

1952. aasta 12. septembri õhtul kl 19:15 vaatlesid kolm Flatwoodsi poissi, vennad Edward (13) ja Fred (12) May koos sõbra Tommy Hyeriga (10) taevas liikunud eredat objekti. Objekt näis maanduvat maadele, mis kuulusid farmerile nimega G. Bailey Fisher. Et mitte jääda ainutunnistajateks, ruttasid poisid vennaste ema Kathleen May (36) jutule. Nende teated olid ärevad. Mõneti laste rahustamiseks, mõneti uudishimust, kaasas Kathleen Fisheri farmi mägismaadele siirduvasse seltskonda kohalikud lapsed Neil Nunley (14), Ronnie Shaveri (10) ning reservpataljonis teeninud 17-aastase Eugene Lemoni.

Saabuti sihtpaika. Kõige ees tormanud Lemoni koer jooksis mõne hetke pärast tagasi inimeste juurde, saba jalge vahel. Umbes 400-meetrise rännaku järel jõuti künkatippu, kust avanes jahmatav vaade. Tunnistajatest ligikaudu 15 meetrit paremal nähti massiivset pulseerivat „tulekera“. Samuti märkasid vaatlejad söövitavat gaasi, mis kõrvetas nende silmi ja ninasid. Seejärel eristas Lemon objektilt kaks väikest tuld. Kui ta sihtis oma taskulambiga objekti all kasvanud tammepuud, sattus valgusvihku kummaline olend. Enne vaatlejate poole liikumahakkamist (liikumine meenutas purilendu) tekitas olevus tugeva vilesignaali ja sihtis neid punase valgusjoaga. Paanikasse sattunud grupp põgenes sündmuspaigalt.

Missis May võttis ühendust regionaalse šerifi Robert Carri ja väljaande Braxton Democrat kaasomaniku A. Lee Stewartiga. Viimane kogus rea usutlusi ja naasis veel samal ööl koos Lemoniga vaatluskohale. Raporteeriti seal valitsenud vastikust „metalli põlemise lõhnast“. Šerif Robert Carr ning abiline Burnell Long uurisid maa-ala eraldi. Pimeduses jälgi ei leitud, haisu kogesid nemadki. 13. septembri varahommikul külastas Stewart paika teistkordselt. Valguses leidis ta mudast kaks pikemat jälge ja tundmatut musta õlitaolist vedelikku. Autoliiklus oli seal üliharv. Skeptikud on hiljem arvanud, et tegemist oli Max Lockardile kuulunud Chevroleti jälgedega – levivast jutust ajendatud mees sõitis seal paar tundi varem.


Uuringutest

Uurijatepaar William ja Donna Smith (Civilian Saucer Investigation, Los Angeles), kes teostasid kaasuse menetlust vahetult pärast esmateadet, seostasid toimunuga teisi samal perioodil samas piirkonnas täheldatud juhtumeid. Näiteks raporteerisid üks ema ja tema 21-aastane tütar, et nad olid kohtunud sarnase olendiga nädal enne 12. septembri intsidenti. Kogemus mõjus tütrele šokeerivalt, mistõttu tuli tal veeta kolm nädalat Clarksburgi haiglas. Eugene Lemoni ema sõnade järgi lakkas tema raadio 45 minutiks töötamast just ufo eeldataval maandumisajal. Autoriteetseima tunnistajana esines kohaliku haridusameti ülem, kes vaatles õhkutõusvat objekti 13. septembri hommikul kl 6:30.

Kõige kriitilisemalt on toimunusse suhtunud 21. sajandi skeptikud. 2000. aastal võttis vana asja uuesti üles Committee for Skeptical Inquiry (CSI) paranormaalsete uuringute grupp (siis tuntud kui Committee for the Scientific Investigation of Claims of the Paranormal), mille eesotsas seisis Joe Nickell. Nickelli interpretatsiooni alusel nägid tunnistajad 12.09.1952 ainult meteoori ja seejärel taevakeha punakas valguses tontlikuna tundunud loorkakku. Tõsi, mainitud daatumil läbis Marylandi, Pennsylvania ning Lääne-Virginia komeet, mille lennust jõudis hulga teateid õhujõududeni. Ometi on skeptikute lahendus poolik, mõneti vasturääkivgi. Raadiohäired raadiohäireteks, ent kuidas leiab kõige erinevamatelt isikutelt rabavalt sarnaseid kirjeldusi nii enne kui pärast 1952. aasta 12. septembrit, kui komeet polnud vaadeldav? Küsitav on skeptikute hüpotees valitsuse salajasest lennumasinast. Lisandub toksilise gaasi küsimus.

Nn positiivsete uurijate seast tasuks esile tõsta tuntud ufoloogi Stanton Friedmani, kelle argumentatsioon ei ole skeptikute omast kesisem. Friedman on juhtinud tähelepanu nii täiskasvanud kui alaealiste tunnistajate kirjelduste sarnasusele. Näiteks lasti viiel lapsel vahetult pärast intsidenti joonistada nende poolt nähtud humanoidi. Ehkki joonistused valmisid eraldi, sarnanevad nad üksteisele lausa jahmatavalt. Samuti on Friedman rõhutanud, et Flatwoodsi taolises väikelinnas eksisteerib tihe kogukond. Kuigi lapsed sattusid oma läbielamuste tõttu kogukonna tõsise surve alla, ei võtnud nad lisadepressiooni tõttu nähtu suhtes kahtlevat või eitavat seisukoha ei tollal ega aastaid hiljem. Mingitel andmetel külastas Flatwoodsi intsidendipaika ka USA armee ja kogus sealt tundmatu metalli tükke.


Järellugu

Rohkem kui pool sajandit on viinud meie keskelt enamiku tunnistajaid. Nende surmapõhjuse diagnoosina jääb silma üks ja sama diagnoos – hingetoru ja kopsu eriti agressiivne pahaloomuline kasvaja. „Kergemalt“ pääsesid need, kes vaatlesid sündmust eemalt, kuna nad ei hinnangud sisse nii palju toksilist gaasi. 2009. aastal lahkus elust 89-aastane Kathleen May, praegu 72-aastane Fred May peaks olema 12.09.1952 Flatwoodsi kaasuse viimane elusolev tunnistaja. Esimesena mäetippu jooksnud koer osutus tegelikult kõige esimeseks ohvriks, kuna tema surm saabus juba kaks päeva hiljem.

Tänaseni ei ole vastust küsimusele, kes või mis oli see umbes 9 jala (2,7432 m) pikkusena kirjeldatud raketilaadse alusega lendreptiloid. Me ei tea, mis toimus sellal anomaalsetele keskkonnanähtustele altis Flatwoodsi piirkonnas. Kindel on aga tõik, et Flatwoodsi koletise (tuntud ka Braxtoni maakonna koletise või Flatwoodsi fantoomina) juhtum indekseerib inimkonna tähelepanu millelegi niisugusele, mida me veel praegu nimetame „teiseks reaalsuseks“.


http://en.wikipedia.org/wiki/Flatwoods_monster - Wikipedia artikkel Flatwoodsi koletisest
http://www.youtube.com/watch?v=Ia8ZJJrH_0I - Stanton Friedman Flatwoodsi koletise kohta
http://www.youtube.com/watch?v=umO_s43irFw – Saade Flatwoodsi koletisest, juhtumi järeluuringud
http://www.youtube.com/watch?v=PxCtROFks...re=related – 1952. aasta raadiointervjuu ühe juhtumi uurija Ivan Sandersoniga
]]>

Sündmuste rekonstruktsioon

1952. aasta 12. septembri õhtul kl 19:15 vaatlesid kolm Flatwoodsi poissi, vennad Edward (13) ja Fred (12) May koos sõbra Tommy Hyeriga (10) taevas liikunud eredat objekti. Objekt näis maanduvat maadele, mis kuulusid farmerile nimega G. Bailey Fisher. Et mitte jääda ainutunnistajateks, ruttasid poisid vennaste ema Kathleen May (36) jutule. Nende teated olid ärevad. Mõneti laste rahustamiseks, mõneti uudishimust, kaasas Kathleen Fisheri farmi mägismaadele siirduvasse seltskonda kohalikud lapsed Neil Nunley (14), Ronnie Shaveri (10) ning reservpataljonis teeninud 17-aastase Eugene Lemoni.

Saabuti sihtpaika. Kõige ees tormanud Lemoni koer jooksis mõne hetke pärast tagasi inimeste juurde, saba jalge vahel. Umbes 400-meetrise rännaku järel jõuti künkatippu, kust avanes jahmatav vaade. Tunnistajatest ligikaudu 15 meetrit paremal nähti massiivset pulseerivat „tulekera“. Samuti märkasid vaatlejad söövitavat gaasi, mis kõrvetas nende silmi ja ninasid. Seejärel eristas Lemon objektilt kaks väikest tuld. Kui ta sihtis oma taskulambiga objekti all kasvanud tammepuud, sattus valgusvihku kummaline olend. Enne vaatlejate poole liikumahakkamist (liikumine meenutas purilendu) tekitas olevus tugeva vilesignaali ja sihtis neid punase valgusjoaga. Paanikasse sattunud grupp põgenes sündmuspaigalt.

Missis May võttis ühendust regionaalse šerifi Robert Carri ja väljaande Braxton Democrat kaasomaniku A. Lee Stewartiga. Viimane kogus rea usutlusi ja naasis veel samal ööl koos Lemoniga vaatluskohale. Raporteeriti seal valitsenud vastikust „metalli põlemise lõhnast“. Šerif Robert Carr ning abiline Burnell Long uurisid maa-ala eraldi. Pimeduses jälgi ei leitud, haisu kogesid nemadki. 13. septembri varahommikul külastas Stewart paika teistkordselt. Valguses leidis ta mudast kaks pikemat jälge ja tundmatut musta õlitaolist vedelikku. Autoliiklus oli seal üliharv. Skeptikud on hiljem arvanud, et tegemist oli Max Lockardile kuulunud Chevroleti jälgedega – levivast jutust ajendatud mees sõitis seal paar tundi varem.


Uuringutest

Uurijatepaar William ja Donna Smith (Civilian Saucer Investigation, Los Angeles), kes teostasid kaasuse menetlust vahetult pärast esmateadet, seostasid toimunuga teisi samal perioodil samas piirkonnas täheldatud juhtumeid. Näiteks raporteerisid üks ema ja tema 21-aastane tütar, et nad olid kohtunud sarnase olendiga nädal enne 12. septembri intsidenti. Kogemus mõjus tütrele šokeerivalt, mistõttu tuli tal veeta kolm nädalat Clarksburgi haiglas. Eugene Lemoni ema sõnade järgi lakkas tema raadio 45 minutiks töötamast just ufo eeldataval maandumisajal. Autoriteetseima tunnistajana esines kohaliku haridusameti ülem, kes vaatles õhkutõusvat objekti 13. septembri hommikul kl 6:30.

Kõige kriitilisemalt on toimunusse suhtunud 21. sajandi skeptikud. 2000. aastal võttis vana asja uuesti üles Committee for Skeptical Inquiry (CSI) paranormaalsete uuringute grupp (siis tuntud kui Committee for the Scientific Investigation of Claims of the Paranormal), mille eesotsas seisis Joe Nickell. Nickelli interpretatsiooni alusel nägid tunnistajad 12.09.1952 ainult meteoori ja seejärel taevakeha punakas valguses tontlikuna tundunud loorkakku. Tõsi, mainitud daatumil läbis Marylandi, Pennsylvania ning Lääne-Virginia komeet, mille lennust jõudis hulga teateid õhujõududeni. Ometi on skeptikute lahendus poolik, mõneti vasturääkivgi. Raadiohäired raadiohäireteks, ent kuidas leiab kõige erinevamatelt isikutelt rabavalt sarnaseid kirjeldusi nii enne kui pärast 1952. aasta 12. septembrit, kui komeet polnud vaadeldav? Küsitav on skeptikute hüpotees valitsuse salajasest lennumasinast. Lisandub toksilise gaasi küsimus.

Nn positiivsete uurijate seast tasuks esile tõsta tuntud ufoloogi Stanton Friedmani, kelle argumentatsioon ei ole skeptikute omast kesisem. Friedman on juhtinud tähelepanu nii täiskasvanud kui alaealiste tunnistajate kirjelduste sarnasusele. Näiteks lasti viiel lapsel vahetult pärast intsidenti joonistada nende poolt nähtud humanoidi. Ehkki joonistused valmisid eraldi, sarnanevad nad üksteisele lausa jahmatavalt. Samuti on Friedman rõhutanud, et Flatwoodsi taolises väikelinnas eksisteerib tihe kogukond. Kuigi lapsed sattusid oma läbielamuste tõttu kogukonna tõsise surve alla, ei võtnud nad lisadepressiooni tõttu nähtu suhtes kahtlevat või eitavat seisukoha ei tollal ega aastaid hiljem. Mingitel andmetel külastas Flatwoodsi intsidendipaika ka USA armee ja kogus sealt tundmatu metalli tükke.


Järellugu

Rohkem kui pool sajandit on viinud meie keskelt enamiku tunnistajaid. Nende surmapõhjuse diagnoosina jääb silma üks ja sama diagnoos – hingetoru ja kopsu eriti agressiivne pahaloomuline kasvaja. „Kergemalt“ pääsesid need, kes vaatlesid sündmust eemalt, kuna nad ei hinnangud sisse nii palju toksilist gaasi. 2009. aastal lahkus elust 89-aastane Kathleen May, praegu 72-aastane Fred May peaks olema 12.09.1952 Flatwoodsi kaasuse viimane elusolev tunnistaja. Esimesena mäetippu jooksnud koer osutus tegelikult kõige esimeseks ohvriks, kuna tema surm saabus juba kaks päeva hiljem.

Tänaseni ei ole vastust küsimusele, kes või mis oli see umbes 9 jala (2,7432 m) pikkusena kirjeldatud raketilaadse alusega lendreptiloid. Me ei tea, mis toimus sellal anomaalsetele keskkonnanähtustele altis Flatwoodsi piirkonnas. Kindel on aga tõik, et Flatwoodsi koletise (tuntud ka Braxtoni maakonna koletise või Flatwoodsi fantoomina) juhtum indekseerib inimkonna tähelepanu millelegi niisugusele, mida me veel praegu nimetame „teiseks reaalsuseks“.


http://en.wikipedia.org/wiki/Flatwoods_monster - Wikipedia artikkel Flatwoodsi koletisest
http://www.youtube.com/watch?v=Ia8ZJJrH_0I - Stanton Friedman Flatwoodsi koletise kohta
http://www.youtube.com/watch?v=umO_s43irFw – Saade Flatwoodsi koletisest, juhtumi järeluuringud
http://www.youtube.com/watch?v=PxCtROFks...re=related – 1952. aasta raadiointervjuu ühe juhtumi uurija Ivan Sandersoniga
]]> <![CDATA[Antonio Vilas Boas' juhtum]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=6847 Fri, 10 Aug 2012 12:20:59 +0300 Bluedreamer]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=6847

Nii võis see olla

On teada, et 1957. aastal oli Antonio Vilas Boas 23aastane põllumees, kes elas koos perega Brasiilia idarannikul Minas Geraisi osariigis asuvas farmis. Tema õed olid surnud, kuid vend João viibis elavate kirjas. Koos hallati majapidamist, kus tuli hooldada mitut põldu ja istandust. Vendadele kuulus bensiinimootoriga traktor, millega käidi kordamööda kündmas. Üksnes kõrghooajal palgati lisaks kaks abilist. Tõe huvides tuleb märkida, et vallaline Antonio oli edasipüüdlik noormees. Ta kogus raha, et õppida „kirjatarkust“ – vabal ajal käis ta ajakirjanduskorrespondentide kursusel.

Põrutavamad sündmused algasid sama aasta 5. oktoobril. Majas oli toimunud perekondlik üritus. Pereliikmed läksid magama tavalisest veidi hiljem, kella 23 paiku. Antonio magas vennaga ühes toas. Kuna valitses erakordselt kuum õhtu, otsustas ta avada hoovipoolsed aknaluugid. Just siis märkas ta õues eredat kuma, mis valgustas kogu ala, nagu oleks sinna suunatud tugevajõuline helgiheitja. Valgus näis olevat helevalge ja tundus langevat otse taevast. Puudus ainult võimalik valgusallikas. Antonio otsustas äratada venna, ent niigi ebausklik vend soovitas tal parem magada. Antonio sulges aknaluugid ja viimaks mindi voodisse. Mõne aja pärast tõusis Antonio siiski uuesti ning avas aknaluugid, sest salapärane valgus ei andnud talle meelerahu. Helk oli täpselt endine. Järsku tundis vaatlemist jätkanud mees, et valgus liigub tema poole. Hirmunult sulges ta luugid ja äratas venna. Seejärel vaatasid mõlemad, kuidas valgus tungib läbi katusekivide pimedasse tuppa (soojades maades ei ehitata ruumidele sageli lagesid, et tagada paremat õhuvahetust). Korraga valgus kustus.

Mõistatuslik ahel jätkus 14. oktoobri õhtul kl 21.30 ja 22 vahel, kui vennad olid põllul kündmas. Äkki nägid nad jälle väga eredat valgust, mis tegi silmadele haiget. Valgusallikas liikus põllu põhjapoolses osas, olles ümmargune ja ligikaudu vankrirattasuurune. See näis püsivat umbes 100 m kõrgusel, kiirgas helepunaselt ja valgustas suurt ala. Tegemist pidi olema mingi esemega, aga võimas kiirgus välistas täpsema vaatluse. Antonio kutsus venda kaasa, ent viimane keeldus. Ta läks üksinda sinnapoole, kus arvas valgust hõljuvat. Kui ta jõudis lähemale, hakkas objekt kiiresti liikuma ning siirdus põllu teise serva. Antonio läks sellele järele. Kui ta ligines, kordas objekt sama manöövrit vastupidises suunas. Kõik toimus hetkeliselt. Väsinud Antonio lõpetas jälitamise ja läks venna juurde tagasi. Valgus püsis põllu põhjaserval mitu minutit liikumatult, vaid igasse suunda kanduvad kiired muutsid selle loojuva päikese sarnaseks. Järsku kadus nähtus korrapealt, nagu väljalülitatud lamp. Nõutud vennad adusid ebakindlust.

15. oktoobri öö oli külm. Taevas paistsid tähed. Antonio kündis üksi samas kohas. Täpselt kell 1 öösel nägi ta tuttavat erepunast tähte, mis hakkas kiiresti kasvama, nagu tulnuks see vaatleja suunas. „Täht“ oli mõne hetkega kasvanud munakujuliseks esemeks, mis jõudis vaatleja mõtteid ennetades traktori kohale. Järgnes laskumisprotsess, kuni ese oli jõudnud maast umbes 50 m kõrgusele. See valgustas traktorit ja osa põllust selgelt piiritletud punase säraga. Oli päevaselt hele.

Loomulikult oli mees sügavalt hirmunud ega taibanud midagi. Hetkeks kaalus ta põgenemist, kuid meenutades objekti ilmumise kiirust, osutunuks põgenemisvõimalus traktoriga absurdseks. Ka jooksmiseks oli äsjaküntud muld liiga pehme. Mõne minuti vältel valdas Antoniot šokiseisund. Samal ajal liikus kiirgav ese edasi, peatus traktorist 10-15 m kaugusel ja hakkas aeglaselt maanduma. Nüüd märkas Antonio masina kummalisust. Kujult oli see ümmargune, ümbritsetud väikeste sini-punaste valguspunktidega. Aparaadi esiotsas paiknes punane helgiheitja. Sellest oligi lähtunud valgus, mis segas eset üksikasjalikumalt silmitsemast. Nüüd nägi ta objekti korralikult. Õhusõiduk meenutas tohutut pikergust muna, millel oli kolm väljaulatuvat metalset seadet – üks keskel, kaks külgedel. Need olid keskelt paksud ja otstest teravad. Polnud võimalik tuvastada nende värvi, kuna üle kõige domineeris punakas valgus. Hetkel, mil masin aeglustades lõpuni maanduma hakkas, muutus objekti ülaosast tulvav valgus punasest rohekaks. Pöörlev osa näis võtvat alustassi või lameda kupli kuju, kuigi niisuguse mulje võis jätta selle pidev pöörlemine. Nähes metalsete tugede ja kohe-kohe aset leiva maandumise vahel ilmselt seost, haaras Antoniot paanika. Ta käivitas traktori, kavatsedes siiski lahkuda. Sõit kestis paar meetrit. Mootor seiskus, tuled kustusid. Taaskäivitamine ebaõnnestus. Viimases hädas avas põgenik kabiiniukse ja pistis joosku.

Keegi haaras pagejal käest. See oli kummaliselt riietatud lühike, vaevalt Antonio õlani ulatuv olend (Antonio enese pikkus oli 164 cm). Meeleheites Antonio andis talle paanilise obaduse. Tasakaalust väljaviidud olend kukkus põllule. Ometi märkas mees, et eemalt liginevad veel kolm olendit. Nad haarasid vangistatava kätest ja jalgadest, tõstes mehe õhku. Igasugune rabelemine takerdus olendite tugeva haarde taha. Surmahirmus Antonio karjus ja sõimles. Iga kord, kui Antonio rääkis, peatusid teda laeva suunas tarivad olendid ja vaatasid meest hämmastunult.

Lennumasina tagaosas oli uks, mis ülalt alla avanenult moodustas silla, mille küljes oli metalne redel. Konstruktsioon näis olevat ehitatud samasugusest hõbedasest materjalist kui aparaadi seinad. Röövijad asetasid mehe redelile, mis polnud kaugeltki kerge ülesanne, sest redel oli kitsas ja sinna mahtus napilt kahekesi. Trepi mõlemal küljel paiknes metalne käsipuu. Üleshiivatav vang haaras sellest mitmel korral kinni, et takistada oma laevaviimist. Südikad humanoidid ei jätnud eesmärki – ikka ja jälle tiriti Antonio käsipuude küljest lahti. Kui Antonio hiljem tulema lasti, märkas ta, et painduv käsipuu pole ühest tükist, vaid koosneb paljudest lülidest, meenutades ketti.

Antonio leidis end väikesest neljakandilisest ruumist. Ruumi seinad olid läikivad ja eritasid fluorestseerivat kuma, mida tootsid laes olevad väikesed neljakandilised lambid. Neid oli isegi seinte ja lae ühenduskohtades. Ta ei jõudnud neid loendada, sest just siis lasksid olendid ta põrandale. Uks sulgus, redel kadus. Antoniole anti käega korraldus liikuda teise ruumi. Vastuhakk oli mõttetu, kuna ta asus nüüd laevas ja pealegi hoiti temast jätkuvalt kinni. Teine ruum oli samalaadne, ehkki suurem ning pooleldi ellipsikujuline. Antonio arvas, et tegemist on juhtimiskeskusega, kuna toa keskel troonis laest põrandani ulatuv metallsammas, mis oli ülevalt lai ja alates keskpaigast kitsas. See oli ümmargune ja näis liikumatu. Nähtavasti kandis see lae raskust. Ainsad mööbliesemed olid omapärase kujuga laud koos mitme tooliga. Laud ja toolid teravnesid alt jalaks, mis oli kinnitatud põranda külge ja ühendatud liikuva rõngaga. Põrandast kerkisid esile kolm vastupidavat tuge. Hiljem märkas Antonio, et istujail oli võimalik pöörduda toolilt tõusmata igasse suunda.

Vang jäi ruumi seisma lõputuna tunduvaks ajaks. Tema käsivarred olid kahe mehe tugevas haardes. Need kummalised olendid vaatlesid teda ja vestlesid isekeskis. Kui Antonio ütles hiljem tunnistusi andes sõna „vestlesid“, üritas ta jäljendada olendite suhtlusviisi. Tegelikult sisaldas nende suhtlus koeralikke haugatusi ning ulgumisi. Sekka kostus teistsuguseid hääli, mis lõppesid modulatsiooniga. Muidugi oli võrdlus koertega umbkaudne. Igatahes polnud sellel midagi ühist artikuleeritud inimkõnega, milles võinuks täheldada sõnu või silpe. „Ma ei suuda neid teile korrata, austatud härrad. Minu hääl pole selle jaoks loodud,“ tunnistas Antonio uurijatele.

Olendid jõudsid nähtavasti kokkuleppele. Viiekesi hakati Antoniot lahti riietama. Taas tekkis heitlus. Lahtiriietatav rabeles, vandus ja sajatas, mille tõttu katkestasid tulnukad hetkeks tegevuse. Nad vaatasid Antoniot, nagu püüdes talle selgitada, et midagi halba temaga ei sünni. Kuigi nad kasutasid jõudu, ei teinud nad Antoniole haiget. Ainus „kaotus“ oli lõhkikäristatud särk, kuid see võis rebeneda juba põllul. Antonio saadi paljaks. Seejärel lähenes talle üks mees, kellel olid mingi kandam. See tundus olevat märg käsn. Olend määris sellega mehe ihule tundmatut vedelikku. Käsn oli pehme, vedelik aga selge, paks ja lõhnatu õlilaadne ollus. Antonio tundis külmas ruumis jahedust. Õnneks kuivas õli nahal kiiresti.

Salvitu talutati ukse juurde, mis asus selle ukse vastas, kust oldi viimati sisenetud. Saatjad andsid Antoniole märku, et ta neile järgneks ning „haugatasid“ vahetevahel. Esimene humanoid vajutas ukse keskele ja see kadus kahele poole seina. Ukse ülaosas oli Antonio märganud helendavat gravüüri, kuhu joonistatud märgid olid helepunased ja näisid valgustatult tasapinnast eenduvat. Märgid meenutasid tundmatuid varesjalgu, mille meenutamine või visandamine osutus tegelikult kasutuks.

Uus ruum oli nelinurkne ja tuttavalt valgustatud. Antonio heitis pilgu üle õla: seal, kus hetk varem oli olnud uks, polnud midagi peale sileda seina. Ruumi astusid kaks meest, kes kandsid kahte paksu pikka kummivoolikut. Antonio ei osanud ütelda, kas nende sees oli midagi, kuid sai hiljem teada, et need olid vähemalt osaliselt tühjad. Üks toru lõppes karikataolise läbipaistva pudeliga. Teises otsas oli kuppu meenutav huulik, mis asetati patsiendile lõua alla. Veel küsitluse ajal võis seal täheldada tumedat täppi. Enne protseduuri pigistas teine mees käes olevat voolik-toru ja tühjendas selle õhust. Antonio ei tajunud mingit valu, tunnetas üksnes, kuidas nahka torusse imeti. Pärast hakkas nahk sügelema ja kuumama. Nahka oleks nagu kraabitud. Kui toru asetati lõua alla, nägi Antonio, kuidas tema veri aeglaselt karikasse voolas, kuni see oli pooleldi täis. Siis eemaldati toru, korrates protseduuri teisega. Nüüd täideti pudel ääreni. Ka selles kohas oli küsitluspäeval aimata tumedat täppi.

Mehed lahkusid ruumist. Üksi jäetud Antonio läks väsimust tundes ruumi ainsa mööblieseme juurde. See meenutas voodit, ehkki sel polnud jalgu ja keskel laiutas kõrgem kühm. Voodi oli kaetud tihke halli materjaliga. Antonio heitis pikali. Siis märkas ta, et seina külge olid kinnitatud metalltorud, mis läbimõõdult vastasid aiakastmisvoolikule. Nendest hakkas ruumi voogama tihedat halli auru. Iiveldust tundev Antonio pidi tõusma ja ruumi nurka oksele minema. Pärast hingeldas ta veidi, ent enesetunne paranes.

Antonio proovis mõtelda olendite välimusele. Need, keda ta oli jõudnud kohata, olid riietatud pehmest hallist materjalist tihedalt liibuvatesse kombinesoonidesse. Ülikond ulatus kuklani, olles ühendatud kiivriga. Kiiver tundus olevat samas materjalist kui ülikondi, kuid jäigem. See oli tugevdatud eest ja tagant väikeste metallist plaatidega, mis meenutasid võrdkülgseid kolmnurki. Nägu varjaval kiivril oli ees kaks ümmargust illuminaatorit. Läbi nende oli Antonio näinud olendite silmi, mis tundusid talle sinistena. Kiivri kolbaosa oli üsna suur ja kõrge – tunduvalt kõrgem kui tavalisel inimesel. Keskel turritasid kolm hõbejat toru, mis paindusid taha kuni seljani. Üks torudest ühines ülikonnaga abaluude all, teine kinnitus ülikonna külge allpool kaenlaauku ja kolmas teise kaenlaaugu all. Kombinesoonide varrukad ulatusid tihedalt randmeteni, jätkudes viiesõrmeliste kinnastena. Antonio järeldust mööda kujutasid kombinesoonid endast vormiriietust, kuna need olid kõigil äravahetamiseni sarnased. Iga olendi rinnale kinnitus ananassilõigusuurune valgust kiirgav märk. Märgist suundus hõbedane riba puusani ning ühines laia pingul vööga. Vöö polnud pannalt. Ühelgi kombinesoonil ei olnud taskuid ega nööpe, püksteosa püsis voltideta. Paksude taldadega kingad meenutasid pannaldeta-paelteta tenniseid, mille ninaotsad kaardusid üles. Olendid ulatusid Antoniole umbes lõuani, ainult olend, kelle Antonio oli lükanud rüseluse käigus põllule, tundus olevat teisest lühem.

Igavikuna näiva eraldatuse järel avanes uks ja Antonio hämmastuseks astus sisse alasti naine. Ta oli väikest kasvu (u 150 cm), aga hea kehaehitusega. Naine oli kahvatu, tema juuksed olid peaaegu valged ja näojooned ebatavaliselt kaunid. Ülespoole kaarduv pikk soeng ulatus abaluudeni. Näol puudusid minkimise jäljed – nina oli peen ja sirge, põsenukid ja laup kõrged. Huuled näisid olevat kriipsutaoliselt õhukesed. Kõrged põsenukid tegid naise näo laiaks, isegi laiemaks kui Kesk-Ameerika indiaanlastel. Näo laiust tasakaalustasid keha kaunid vormid – kõrged rinnad, lame kõht, kitsas vöökoht, hästi arenenud puusad ja ilusad sääred. Tema käed olid kitsad ning pikad.

Naine ei varjanud oma eesmärki. Ta lähenes Antoniole, surus end tema külje alla ja nühiks pead vastu Antonio nägu. Naine ei proovinud kõnelda, vaid hulgus ja urises nagu mehedki. Pärast saavutatud suguakti nõudis ta uusi hellitusi ja tõmbus alles pärast teist vahekorda Antoniost eemale. Ulguv hääl, mida naisolend kõrgpunktide ajal kuuldavale tõi, meenutas looma ulgumist. Antonio ei suutnud teda suudelda. Inimlikku õrnust asendas üksnes see, kui naine hammustas hellalt tema lõuga.

Antonio pani lähedalt tähele naise mõningaid erilisi jooni. Olendi nahk oli väga hele, käed olid tedretähnilised ja kaenla- ning häbemekarvad tumepunased. Pärast vahekordi tundus Antoniole, nagu oleks naine temast tülpinud. Niipea, kui ta oli mehest eemaldunud, avanes uks ja sisse astus meeshumanoid, kes kutsus naise ära. Enne lahkumist pöördus naine ümber, osutas käega oma kõhule, näitas seejärel Antonio poole ja siis üles. Viimaks naine „naeratas“ ja lahkus. Ka mees lahkus, ent tuli hetke pärast tagasi, kaasas Antonio riided. Kaduma oli läinud tulemasin, aga see võis kaduda juba põllul.

Antonio viidi tagasi tuppa, kus asusid toolid ja laud. Seal vestlesid kolm meest neile omasel viisil. See, kes tõi ta tuppa, läks nüüd teiste juurde, jättes Antonio keset põrandat. Kui mehed vestlesid, püüdis Antonio hoolikalt silmitseda kõiki esemeid. Tema pilku köitis laual lebav kandiline karp. Karbi klaasist kaanel paiknesid märgid, mis meenutasid kella numbrilauda – 3, 6, ja 9. Number 12 asemel oli kolm musta vertikaaljoont. Üks meestest käis „numbrilauda“ aeg-ajalt vaatamas, kuigi kuue kohal seisev seier ei liikunud üldse. Antonio võttis karbi kätte, see kisti talt vihaselt käest ja asetati tagasi lauale. Meeleheitlikult tõendusmaterjali koguda püüdev Antonio kraapis tulutult siledat seina, mille pinnal libisesid küüned nagu klaasil. Üks meestest kargas üles ja tuli Antonio suunas. Ta juhatas Antonio peaukse juurde kitsale keerlevale kõrgendikule. Nad kõndisid piki koridori ümber laeva, jõudes taas peaukseni. Siis osutas mees trepile ja näitas, et röövitu võib minna. Kui ta oli maas, astus mees ukselävele, osutades esmalt maale ja siis taevale. Ta näitas, et Antonio peab minema eemale, ja astus ise tagasi laeva.

Uks sulgus, lennumasina tipus olev taldrikukujuline seade hakkas metsikult pöörlema. Tuled kirgastusid ja laev tõusis vertikaalselt üles. Maandumisjalad koos ees asetsenud kolmjalaga tõmbusid sisse. Masinavärk muutus uuesti munakujuliseks. Olles ligikaudu 30 m kõrgusel, sõiduk peatus, valgus tugevnes ja tipmine „taldrik“ tekitas tuure võttes surisevalt häält nagu lennukipropeller. Valguse värv muutus erepunaseks. Liikuv õhulaev vahetas äkki järsult suunda ja sööstis kuulina lõuna poole, kadudes hetkeliselt silmist.

Antonio läks tagasi traktori juurde. Kui ta kummalisest sõidukist lahkus, oli kell olnud umbes 5.30. Antonio oli seal viibinud rohkem kui neli tundi. Traktori käivitamine osutus jällegi asjatuks. Veaotsingute tagajärjena avastas ta lahtitulnud akujuhtme. See oli varem kruviga kinnitatud, nii et selle lahtipääsemine osutus sama mõistatuslikuks.


Juhtumi uurimine

Oma vapustava tunnistuse esitas Antonio Vilas Boas 22. veebruaril 1958 Rio de Janeiros sisehaiguste doktorile Olavo Fontezile (hakkas juhtumi mõjul ufouurijaks) ja ajakirjanikule João Martinsile. Pärast mahukaid uuringuid koostas doktor Fontez 23-leheküljelise ettekande, mis esitati Atmosfäärinähtuste Uurimise Organisatsioonile (APRO - Aerial Phenomena Research Organization). Käsitleksime sellest mõningaid aspekte.

Uurijad veendusid, et Antonio Vilas Boas oli füüsiliselt terve ja vaimselt tasakaalukas. Arstlik läbivaatus näitas, et Boas kannatab väsimuse, närvilisuse ja silmapõletiku all. Põletikuga kaasnes voolus pisarakanalitest. Samuti olid tema nahale tekkinud valusad lööbed. Kaks märki, mis tema jutu järgi tekkisid kummivoolikutest, olid uurimise kestel endiselt nähtavad. Küsitluste ajal esitati uurimisalusele üsna intiimseid küsimusi. Objektiivsuse huvides taheti jõuda juhtumi üksikasjadeni ning vasturääkivuste ilmnemise korral panna Boas oma tunnistusest taganema. Fantaasiaviljade teooria osutus vähevõimalikuks. Juba küsitluste algul mõisteti, et Boas pole psühhopaat. Ei esinenud midagi, mis viidanuks tema tundeelu ebapüsivusele. Ta rääkis ladusalt ja tema reageeringud tundusid normaalsed. Kohatine ebakindlus ning jutu takerdumise avaldusid üksnes siis, mil kõne alla tulid seksuaalkontaktid. Boas häbenes neist rääkida. Mõne aja pärast vabanes tunnistaja tõrgetest ja uurijaid said teada ka seksuaalkontakte puudutavaid detaile.

Kaasus avaldati esmakordselt Brasiilia ufoajakirja SBESDV Bulletin 1962. aasta aprilli-juuninumbris. Erialane väljaanne köitis esialgu ufoloogide kitsama ringi tähelepanu. Loo rahvusvaheline tuntus hakkas kujunema veel kaks aastat hiljem, kui populaarne ajakiri O Cruzeiro avaldas 1. detsembril 1964 toimunust üldisema refereeringu. Muide, ingliskeelsed väljaanded moonutasid Antonio Vilas Bose keskmise nime ingliskeelsele transkriptsioonile sobivalt Villaseks, mis sai üldvaldavaks.


Kommentaarid ja oletused

Tuleb rõhutada, et Vilas rääkis oma loost esimest korda siis, kui tavainimesed ei teadnud ufodest, eriti tulnukate inimröövidest üksikasju, mis muutusid stereotüübiks aastaid hiljem. Tunduvalt laiema kuulsuse võitnud, ühtlasi abduktsiooni sünonüümiks kujunenud Hillide juhtum polnud aastal 1957 veel toimunudki. Seda jahmatavamad ja märgilisema tähendusega on tema kirjeldatud detailid valgusvaatlustest seksuaalsete toiminguteni, mille detailide põhjal võib tõmmata rabavaid paralleele märksa hilisemate kirjeldustega. Moodustub tuhandetest erinevatest kaasusest koosnev süsteem. Vilas mäletas toimunut lünkadeta ega vajanud taandushüpnoosi, mis on võrdlemisi haruldane, ent mitte pretsedenditu nähtus.

Kuigi Boas' kaasuses esinevad kõik abduktsioonile iseloomulikud tunnused, eristub sellest ikkagi üsna erakordne seksuaalne komponent. Pole mingit kahtlust, et teda kasutati bioloogilise viljastajana. Meenutagem või tundmatu naisolevuse ilmekat žestikulatsiooni enne ruumist lahkumist (viide kõhule, järgmisena mehele ja siis üles). Eesmärgiks oli inimese-humanoidi hübriidi loomine. Pigem on küsimus viljastamisprotsessis, mis toimus loomuliku vahekorra kujul. Juhtumeid, kus inimese ning humanoidi vahel toimub seksuaalakt, on ufoloogiaajaloost teada kaduvväike hulk. Hästituntud „hallid“ või sel stereotüüpsel kujul esineda eelistavad humanoidid kasutavad seemne- ja munarakkude (isegi embrüote) eemaldamiseks eeskätt tehnoloogilisi vahendeid. Konkreetse kaasuse puhul väärib täheldamist ka humanoidide suutmatus kontakteeruda inimesega (arusaamatud „haugatused“). Võib järeldada, et ilmselt puudus/puudub neil programmiline plaan mõjutada inimkonda intellektuaalsel tasandil. Ei esinenud muidu nii levinud telepaatiat.

Lõppsõna asemel analüüsiks veidi juhtumi kriitikat. Skeptik Peter Rogerson on kritiseerinud Antonio Vilas Boas' väidete paikapidavust järgmiste argumentide abil. Nimelt ilmus novembris 1957 ajakirjas O Cruzeiro teade ufovaatlusest, millest Boas võis laenata detaile. Veel üks argument, nagu kasutanuks tunnistaja elemente kuulsa esimese põlvkonna kontaktisiku George Adamski kirjeldustest, osutub kummutatuks, sest esimesed publikatsioonid Adamski 50. aastate algul toimunud kontaktidest jõudsid avalikusse ette alles aastal 1959. Rogersoni süüdistus, et keskmisest Brasiilia talupojast tunduvalt haritum Boas võis kogu loo kohta lihtsalt bluffida, osutub tegelikult loogilise konstruktsiooni poolest vaieldavaks. Kas haritud uurijad usuksid rohkem kirjaoskamatu „pärismaalase“ juttu kokkupuutest humanoididega? Fakt on aga see, et 1992. aastal surnud Boas ei saanud oma loo avaldamisest erilist materiaalset tulu ja jäi sellele lõpuni truuks. Kui austatud kaasfoorumlased pole vastu, käsitleks mõnel järgneval korral antud juhtumi tagamaid veidi laiemalt. Manustena on lisatud Boas' visandatud rekonstruktsioonid ufost ja selle pardal nähtud sümbolitest.


Raamatuid:

Kõige kummalisem juhtum; lk 9-17; Sünnimaa; 1998
Maailma põnevamaid kohtumised tulnukatega; lk 29-31; Varrak; Tallinn; 2007
Ufopäevikud; Volke, Igor; lk 40-43; Baltic Media OÜ; Tallinn; 1998


Internet:

http://en.wikipedia.org/wiki/Antonio_Villas_Boas - Vikipeedia artikkel Antonio Vilas Boas' juhtumist
http://www.conspiracyarchive.com/UFOs/bo...uction.htm - Juhtumi seksuaalsest taustast


.jpg   boas3.jpg (Suurus: 42.79 KB / Tõmbamised: 27)

.jpg   boas4.jpg (Suurus: 39.08 KB / Tõmbamised: 21)

.png   boas9.png (Suurus: 6.44 KB / Tõmbamised: 15) ]]>

Nii võis see olla

On teada, et 1957. aastal oli Antonio Vilas Boas 23aastane põllumees, kes elas koos perega Brasiilia idarannikul Minas Geraisi osariigis asuvas farmis. Tema õed olid surnud, kuid vend João viibis elavate kirjas. Koos hallati majapidamist, kus tuli hooldada mitut põldu ja istandust. Vendadele kuulus bensiinimootoriga traktor, millega käidi kordamööda kündmas. Üksnes kõrghooajal palgati lisaks kaks abilist. Tõe huvides tuleb märkida, et vallaline Antonio oli edasipüüdlik noormees. Ta kogus raha, et õppida „kirjatarkust“ – vabal ajal käis ta ajakirjanduskorrespondentide kursusel.

Põrutavamad sündmused algasid sama aasta 5. oktoobril. Majas oli toimunud perekondlik üritus. Pereliikmed läksid magama tavalisest veidi hiljem, kella 23 paiku. Antonio magas vennaga ühes toas. Kuna valitses erakordselt kuum õhtu, otsustas ta avada hoovipoolsed aknaluugid. Just siis märkas ta õues eredat kuma, mis valgustas kogu ala, nagu oleks sinna suunatud tugevajõuline helgiheitja. Valgus näis olevat helevalge ja tundus langevat otse taevast. Puudus ainult võimalik valgusallikas. Antonio otsustas äratada venna, ent niigi ebausklik vend soovitas tal parem magada. Antonio sulges aknaluugid ja viimaks mindi voodisse. Mõne aja pärast tõusis Antonio siiski uuesti ning avas aknaluugid, sest salapärane valgus ei andnud talle meelerahu. Helk oli täpselt endine. Järsku tundis vaatlemist jätkanud mees, et valgus liigub tema poole. Hirmunult sulges ta luugid ja äratas venna. Seejärel vaatasid mõlemad, kuidas valgus tungib läbi katusekivide pimedasse tuppa (soojades maades ei ehitata ruumidele sageli lagesid, et tagada paremat õhuvahetust). Korraga valgus kustus.

Mõistatuslik ahel jätkus 14. oktoobri õhtul kl 21.30 ja 22 vahel, kui vennad olid põllul kündmas. Äkki nägid nad jälle väga eredat valgust, mis tegi silmadele haiget. Valgusallikas liikus põllu põhjapoolses osas, olles ümmargune ja ligikaudu vankrirattasuurune. See näis püsivat umbes 100 m kõrgusel, kiirgas helepunaselt ja valgustas suurt ala. Tegemist pidi olema mingi esemega, aga võimas kiirgus välistas täpsema vaatluse. Antonio kutsus venda kaasa, ent viimane keeldus. Ta läks üksinda sinnapoole, kus arvas valgust hõljuvat. Kui ta jõudis lähemale, hakkas objekt kiiresti liikuma ning siirdus põllu teise serva. Antonio läks sellele järele. Kui ta ligines, kordas objekt sama manöövrit vastupidises suunas. Kõik toimus hetkeliselt. Väsinud Antonio lõpetas jälitamise ja läks venna juurde tagasi. Valgus püsis põllu põhjaserval mitu minutit liikumatult, vaid igasse suunda kanduvad kiired muutsid selle loojuva päikese sarnaseks. Järsku kadus nähtus korrapealt, nagu väljalülitatud lamp. Nõutud vennad adusid ebakindlust.

15. oktoobri öö oli külm. Taevas paistsid tähed. Antonio kündis üksi samas kohas. Täpselt kell 1 öösel nägi ta tuttavat erepunast tähte, mis hakkas kiiresti kasvama, nagu tulnuks see vaatleja suunas. „Täht“ oli mõne hetkega kasvanud munakujuliseks esemeks, mis jõudis vaatleja mõtteid ennetades traktori kohale. Järgnes laskumisprotsess, kuni ese oli jõudnud maast umbes 50 m kõrgusele. See valgustas traktorit ja osa põllust selgelt piiritletud punase säraga. Oli päevaselt hele.

Loomulikult oli mees sügavalt hirmunud ega taibanud midagi. Hetkeks kaalus ta põgenemist, kuid meenutades objekti ilmumise kiirust, osutunuks põgenemisvõimalus traktoriga absurdseks. Ka jooksmiseks oli äsjaküntud muld liiga pehme. Mõne minuti vältel valdas Antoniot šokiseisund. Samal ajal liikus kiirgav ese edasi, peatus traktorist 10-15 m kaugusel ja hakkas aeglaselt maanduma. Nüüd märkas Antonio masina kummalisust. Kujult oli see ümmargune, ümbritsetud väikeste sini-punaste valguspunktidega. Aparaadi esiotsas paiknes punane helgiheitja. Sellest oligi lähtunud valgus, mis segas eset üksikasjalikumalt silmitsemast. Nüüd nägi ta objekti korralikult. Õhusõiduk meenutas tohutut pikergust muna, millel oli kolm väljaulatuvat metalset seadet – üks keskel, kaks külgedel. Need olid keskelt paksud ja otstest teravad. Polnud võimalik tuvastada nende värvi, kuna üle kõige domineeris punakas valgus. Hetkel, mil masin aeglustades lõpuni maanduma hakkas, muutus objekti ülaosast tulvav valgus punasest rohekaks. Pöörlev osa näis võtvat alustassi või lameda kupli kuju, kuigi niisuguse mulje võis jätta selle pidev pöörlemine. Nähes metalsete tugede ja kohe-kohe aset leiva maandumise vahel ilmselt seost, haaras Antoniot paanika. Ta käivitas traktori, kavatsedes siiski lahkuda. Sõit kestis paar meetrit. Mootor seiskus, tuled kustusid. Taaskäivitamine ebaõnnestus. Viimases hädas avas põgenik kabiiniukse ja pistis joosku.

Keegi haaras pagejal käest. See oli kummaliselt riietatud lühike, vaevalt Antonio õlani ulatuv olend (Antonio enese pikkus oli 164 cm). Meeleheites Antonio andis talle paanilise obaduse. Tasakaalust väljaviidud olend kukkus põllule. Ometi märkas mees, et eemalt liginevad veel kolm olendit. Nad haarasid vangistatava kätest ja jalgadest, tõstes mehe õhku. Igasugune rabelemine takerdus olendite tugeva haarde taha. Surmahirmus Antonio karjus ja sõimles. Iga kord, kui Antonio rääkis, peatusid teda laeva suunas tarivad olendid ja vaatasid meest hämmastunult.

Lennumasina tagaosas oli uks, mis ülalt alla avanenult moodustas silla, mille küljes oli metalne redel. Konstruktsioon näis olevat ehitatud samasugusest hõbedasest materjalist kui aparaadi seinad. Röövijad asetasid mehe redelile, mis polnud kaugeltki kerge ülesanne, sest redel oli kitsas ja sinna mahtus napilt kahekesi. Trepi mõlemal küljel paiknes metalne käsipuu. Üleshiivatav vang haaras sellest mitmel korral kinni, et takistada oma laevaviimist. Südikad humanoidid ei jätnud eesmärki – ikka ja jälle tiriti Antonio käsipuude küljest lahti. Kui Antonio hiljem tulema lasti, märkas ta, et painduv käsipuu pole ühest tükist, vaid koosneb paljudest lülidest, meenutades ketti.

Antonio leidis end väikesest neljakandilisest ruumist. Ruumi seinad olid läikivad ja eritasid fluorestseerivat kuma, mida tootsid laes olevad väikesed neljakandilised lambid. Neid oli isegi seinte ja lae ühenduskohtades. Ta ei jõudnud neid loendada, sest just siis lasksid olendid ta põrandale. Uks sulgus, redel kadus. Antoniole anti käega korraldus liikuda teise ruumi. Vastuhakk oli mõttetu, kuna ta asus nüüd laevas ja pealegi hoiti temast jätkuvalt kinni. Teine ruum oli samalaadne, ehkki suurem ning pooleldi ellipsikujuline. Antonio arvas, et tegemist on juhtimiskeskusega, kuna toa keskel troonis laest põrandani ulatuv metallsammas, mis oli ülevalt lai ja alates keskpaigast kitsas. See oli ümmargune ja näis liikumatu. Nähtavasti kandis see lae raskust. Ainsad mööbliesemed olid omapärase kujuga laud koos mitme tooliga. Laud ja toolid teravnesid alt jalaks, mis oli kinnitatud põranda külge ja ühendatud liikuva rõngaga. Põrandast kerkisid esile kolm vastupidavat tuge. Hiljem märkas Antonio, et istujail oli võimalik pöörduda toolilt tõusmata igasse suunda.

Vang jäi ruumi seisma lõputuna tunduvaks ajaks. Tema käsivarred olid kahe mehe tugevas haardes. Need kummalised olendid vaatlesid teda ja vestlesid isekeskis. Kui Antonio ütles hiljem tunnistusi andes sõna „vestlesid“, üritas ta jäljendada olendite suhtlusviisi. Tegelikult sisaldas nende suhtlus koeralikke haugatusi ning ulgumisi. Sekka kostus teistsuguseid hääli, mis lõppesid modulatsiooniga. Muidugi oli võrdlus koertega umbkaudne. Igatahes polnud sellel midagi ühist artikuleeritud inimkõnega, milles võinuks täheldada sõnu või silpe. „Ma ei suuda neid teile korrata, austatud härrad. Minu hääl pole selle jaoks loodud,“ tunnistas Antonio uurijatele.

Olendid jõudsid nähtavasti kokkuleppele. Viiekesi hakati Antoniot lahti riietama. Taas tekkis heitlus. Lahtiriietatav rabeles, vandus ja sajatas, mille tõttu katkestasid tulnukad hetkeks tegevuse. Nad vaatasid Antoniot, nagu püüdes talle selgitada, et midagi halba temaga ei sünni. Kuigi nad kasutasid jõudu, ei teinud nad Antoniole haiget. Ainus „kaotus“ oli lõhkikäristatud särk, kuid see võis rebeneda juba põllul. Antonio saadi paljaks. Seejärel lähenes talle üks mees, kellel olid mingi kandam. See tundus olevat märg käsn. Olend määris sellega mehe ihule tundmatut vedelikku. Käsn oli pehme, vedelik aga selge, paks ja lõhnatu õlilaadne ollus. Antonio tundis külmas ruumis jahedust. Õnneks kuivas õli nahal kiiresti.

Salvitu talutati ukse juurde, mis asus selle ukse vastas, kust oldi viimati sisenetud. Saatjad andsid Antoniole märku, et ta neile järgneks ning „haugatasid“ vahetevahel. Esimene humanoid vajutas ukse keskele ja see kadus kahele poole seina. Ukse ülaosas oli Antonio märganud helendavat gravüüri, kuhu joonistatud märgid olid helepunased ja näisid valgustatult tasapinnast eenduvat. Märgid meenutasid tundmatuid varesjalgu, mille meenutamine või visandamine osutus tegelikult kasutuks.

Uus ruum oli nelinurkne ja tuttavalt valgustatud. Antonio heitis pilgu üle õla: seal, kus hetk varem oli olnud uks, polnud midagi peale sileda seina. Ruumi astusid kaks meest, kes kandsid kahte paksu pikka kummivoolikut. Antonio ei osanud ütelda, kas nende sees oli midagi, kuid sai hiljem teada, et need olid vähemalt osaliselt tühjad. Üks toru lõppes karikataolise läbipaistva pudeliga. Teises otsas oli kuppu meenutav huulik, mis asetati patsiendile lõua alla. Veel küsitluse ajal võis seal täheldada tumedat täppi. Enne protseduuri pigistas teine mees käes olevat voolik-toru ja tühjendas selle õhust. Antonio ei tajunud mingit valu, tunnetas üksnes, kuidas nahka torusse imeti. Pärast hakkas nahk sügelema ja kuumama. Nahka oleks nagu kraabitud. Kui toru asetati lõua alla, nägi Antonio, kuidas tema veri aeglaselt karikasse voolas, kuni see oli pooleldi täis. Siis eemaldati toru, korrates protseduuri teisega. Nüüd täideti pudel ääreni. Ka selles kohas oli küsitluspäeval aimata tumedat täppi.

Mehed lahkusid ruumist. Üksi jäetud Antonio läks väsimust tundes ruumi ainsa mööblieseme juurde. See meenutas voodit, ehkki sel polnud jalgu ja keskel laiutas kõrgem kühm. Voodi oli kaetud tihke halli materjaliga. Antonio heitis pikali. Siis märkas ta, et seina külge olid kinnitatud metalltorud, mis läbimõõdult vastasid aiakastmisvoolikule. Nendest hakkas ruumi voogama tihedat halli auru. Iiveldust tundev Antonio pidi tõusma ja ruumi nurka oksele minema. Pärast hingeldas ta veidi, ent enesetunne paranes.

Antonio proovis mõtelda olendite välimusele. Need, keda ta oli jõudnud kohata, olid riietatud pehmest hallist materjalist tihedalt liibuvatesse kombinesoonidesse. Ülikond ulatus kuklani, olles ühendatud kiivriga. Kiiver tundus olevat samas materjalist kui ülikondi, kuid jäigem. See oli tugevdatud eest ja tagant väikeste metallist plaatidega, mis meenutasid võrdkülgseid kolmnurki. Nägu varjaval kiivril oli ees kaks ümmargust illuminaatorit. Läbi nende oli Antonio näinud olendite silmi, mis tundusid talle sinistena. Kiivri kolbaosa oli üsna suur ja kõrge – tunduvalt kõrgem kui tavalisel inimesel. Keskel turritasid kolm hõbejat toru, mis paindusid taha kuni seljani. Üks torudest ühines ülikonnaga abaluude all, teine kinnitus ülikonna külge allpool kaenlaauku ja kolmas teise kaenlaaugu all. Kombinesoonide varrukad ulatusid tihedalt randmeteni, jätkudes viiesõrmeliste kinnastena. Antonio järeldust mööda kujutasid kombinesoonid endast vormiriietust, kuna need olid kõigil äravahetamiseni sarnased. Iga olendi rinnale kinnitus ananassilõigusuurune valgust kiirgav märk. Märgist suundus hõbedane riba puusani ning ühines laia pingul vööga. Vöö polnud pannalt. Ühelgi kombinesoonil ei olnud taskuid ega nööpe, püksteosa püsis voltideta. Paksude taldadega kingad meenutasid pannaldeta-paelteta tenniseid, mille ninaotsad kaardusid üles. Olendid ulatusid Antoniole umbes lõuani, ainult olend, kelle Antonio oli lükanud rüseluse käigus põllule, tundus olevat teisest lühem.

Igavikuna näiva eraldatuse järel avanes uks ja Antonio hämmastuseks astus sisse alasti naine. Ta oli väikest kasvu (u 150 cm), aga hea kehaehitusega. Naine oli kahvatu, tema juuksed olid peaaegu valged ja näojooned ebatavaliselt kaunid. Ülespoole kaarduv pikk soeng ulatus abaluudeni. Näol puudusid minkimise jäljed – nina oli peen ja sirge, põsenukid ja laup kõrged. Huuled näisid olevat kriipsutaoliselt õhukesed. Kõrged põsenukid tegid naise näo laiaks, isegi laiemaks kui Kesk-Ameerika indiaanlastel. Näo laiust tasakaalustasid keha kaunid vormid – kõrged rinnad, lame kõht, kitsas vöökoht, hästi arenenud puusad ja ilusad sääred. Tema käed olid kitsad ning pikad.

Naine ei varjanud oma eesmärki. Ta lähenes Antoniole, surus end tema külje alla ja nühiks pead vastu Antonio nägu. Naine ei proovinud kõnelda, vaid hulgus ja urises nagu mehedki. Pärast saavutatud suguakti nõudis ta uusi hellitusi ja tõmbus alles pärast teist vahekorda Antoniost eemale. Ulguv hääl, mida naisolend kõrgpunktide ajal kuuldavale tõi, meenutas looma ulgumist. Antonio ei suutnud teda suudelda. Inimlikku õrnust asendas üksnes see, kui naine hammustas hellalt tema lõuga.

Antonio pani lähedalt tähele naise mõningaid erilisi jooni. Olendi nahk oli väga hele, käed olid tedretähnilised ja kaenla- ning häbemekarvad tumepunased. Pärast vahekordi tundus Antoniole, nagu oleks naine temast tülpinud. Niipea, kui ta oli mehest eemaldunud, avanes uks ja sisse astus meeshumanoid, kes kutsus naise ära. Enne lahkumist pöördus naine ümber, osutas käega oma kõhule, näitas seejärel Antonio poole ja siis üles. Viimaks naine „naeratas“ ja lahkus. Ka mees lahkus, ent tuli hetke pärast tagasi, kaasas Antonio riided. Kaduma oli läinud tulemasin, aga see võis kaduda juba põllul.

Antonio viidi tagasi tuppa, kus asusid toolid ja laud. Seal vestlesid kolm meest neile omasel viisil. See, kes tõi ta tuppa, läks nüüd teiste juurde, jättes Antonio keset põrandat. Kui mehed vestlesid, püüdis Antonio hoolikalt silmitseda kõiki esemeid. Tema pilku köitis laual lebav kandiline karp. Karbi klaasist kaanel paiknesid märgid, mis meenutasid kella numbrilauda – 3, 6, ja 9. Number 12 asemel oli kolm musta vertikaaljoont. Üks meestest käis „numbrilauda“ aeg-ajalt vaatamas, kuigi kuue kohal seisev seier ei liikunud üldse. Antonio võttis karbi kätte, see kisti talt vihaselt käest ja asetati tagasi lauale. Meeleheitlikult tõendusmaterjali koguda püüdev Antonio kraapis tulutult siledat seina, mille pinnal libisesid küüned nagu klaasil. Üks meestest kargas üles ja tuli Antonio suunas. Ta juhatas Antonio peaukse juurde kitsale keerlevale kõrgendikule. Nad kõndisid piki koridori ümber laeva, jõudes taas peaukseni. Siis osutas mees trepile ja näitas, et röövitu võib minna. Kui ta oli maas, astus mees ukselävele, osutades esmalt maale ja siis taevale. Ta näitas, et Antonio peab minema eemale, ja astus ise tagasi laeva.

Uks sulgus, lennumasina tipus olev taldrikukujuline seade hakkas metsikult pöörlema. Tuled kirgastusid ja laev tõusis vertikaalselt üles. Maandumisjalad koos ees asetsenud kolmjalaga tõmbusid sisse. Masinavärk muutus uuesti munakujuliseks. Olles ligikaudu 30 m kõrgusel, sõiduk peatus, valgus tugevnes ja tipmine „taldrik“ tekitas tuure võttes surisevalt häält nagu lennukipropeller. Valguse värv muutus erepunaseks. Liikuv õhulaev vahetas äkki järsult suunda ja sööstis kuulina lõuna poole, kadudes hetkeliselt silmist.

Antonio läks tagasi traktori juurde. Kui ta kummalisest sõidukist lahkus, oli kell olnud umbes 5.30. Antonio oli seal viibinud rohkem kui neli tundi. Traktori käivitamine osutus jällegi asjatuks. Veaotsingute tagajärjena avastas ta lahtitulnud akujuhtme. See oli varem kruviga kinnitatud, nii et selle lahtipääsemine osutus sama mõistatuslikuks.


Juhtumi uurimine

Oma vapustava tunnistuse esitas Antonio Vilas Boas 22. veebruaril 1958 Rio de Janeiros sisehaiguste doktorile Olavo Fontezile (hakkas juhtumi mõjul ufouurijaks) ja ajakirjanikule João Martinsile. Pärast mahukaid uuringuid koostas doktor Fontez 23-leheküljelise ettekande, mis esitati Atmosfäärinähtuste Uurimise Organisatsioonile (APRO - Aerial Phenomena Research Organization). Käsitleksime sellest mõningaid aspekte.

Uurijad veendusid, et Antonio Vilas Boas oli füüsiliselt terve ja vaimselt tasakaalukas. Arstlik läbivaatus näitas, et Boas kannatab väsimuse, närvilisuse ja silmapõletiku all. Põletikuga kaasnes voolus pisarakanalitest. Samuti olid tema nahale tekkinud valusad lööbed. Kaks märki, mis tema jutu järgi tekkisid kummivoolikutest, olid uurimise kestel endiselt nähtavad. Küsitluste ajal esitati uurimisalusele üsna intiimseid küsimusi. Objektiivsuse huvides taheti jõuda juhtumi üksikasjadeni ning vasturääkivuste ilmnemise korral panna Boas oma tunnistusest taganema. Fantaasiaviljade teooria osutus vähevõimalikuks. Juba küsitluste algul mõisteti, et Boas pole psühhopaat. Ei esinenud midagi, mis viidanuks tema tundeelu ebapüsivusele. Ta rääkis ladusalt ja tema reageeringud tundusid normaalsed. Kohatine ebakindlus ning jutu takerdumise avaldusid üksnes siis, mil kõne alla tulid seksuaalkontaktid. Boas häbenes neist rääkida. Mõne aja pärast vabanes tunnistaja tõrgetest ja uurijaid said teada ka seksuaalkontakte puudutavaid detaile.

Kaasus avaldati esmakordselt Brasiilia ufoajakirja SBESDV Bulletin 1962. aasta aprilli-juuninumbris. Erialane väljaanne köitis esialgu ufoloogide kitsama ringi tähelepanu. Loo rahvusvaheline tuntus hakkas kujunema veel kaks aastat hiljem, kui populaarne ajakiri O Cruzeiro avaldas 1. detsembril 1964 toimunust üldisema refereeringu. Muide, ingliskeelsed väljaanded moonutasid Antonio Vilas Bose keskmise nime ingliskeelsele transkriptsioonile sobivalt Villaseks, mis sai üldvaldavaks.


Kommentaarid ja oletused

Tuleb rõhutada, et Vilas rääkis oma loost esimest korda siis, kui tavainimesed ei teadnud ufodest, eriti tulnukate inimröövidest üksikasju, mis muutusid stereotüübiks aastaid hiljem. Tunduvalt laiema kuulsuse võitnud, ühtlasi abduktsiooni sünonüümiks kujunenud Hillide juhtum polnud aastal 1957 veel toimunudki. Seda jahmatavamad ja märgilisema tähendusega on tema kirjeldatud detailid valgusvaatlustest seksuaalsete toiminguteni, mille detailide põhjal võib tõmmata rabavaid paralleele märksa hilisemate kirjeldustega. Moodustub tuhandetest erinevatest kaasusest koosnev süsteem. Vilas mäletas toimunut lünkadeta ega vajanud taandushüpnoosi, mis on võrdlemisi haruldane, ent mitte pretsedenditu nähtus.

Kuigi Boas' kaasuses esinevad kõik abduktsioonile iseloomulikud tunnused, eristub sellest ikkagi üsna erakordne seksuaalne komponent. Pole mingit kahtlust, et teda kasutati bioloogilise viljastajana. Meenutagem või tundmatu naisolevuse ilmekat žestikulatsiooni enne ruumist lahkumist (viide kõhule, järgmisena mehele ja siis üles). Eesmärgiks oli inimese-humanoidi hübriidi loomine. Pigem on küsimus viljastamisprotsessis, mis toimus loomuliku vahekorra kujul. Juhtumeid, kus inimese ning humanoidi vahel toimub seksuaalakt, on ufoloogiaajaloost teada kaduvväike hulk. Hästituntud „hallid“ või sel stereotüüpsel kujul esineda eelistavad humanoidid kasutavad seemne- ja munarakkude (isegi embrüote) eemaldamiseks eeskätt tehnoloogilisi vahendeid. Konkreetse kaasuse puhul väärib täheldamist ka humanoidide suutmatus kontakteeruda inimesega (arusaamatud „haugatused“). Võib järeldada, et ilmselt puudus/puudub neil programmiline plaan mõjutada inimkonda intellektuaalsel tasandil. Ei esinenud muidu nii levinud telepaatiat.

Lõppsõna asemel analüüsiks veidi juhtumi kriitikat. Skeptik Peter Rogerson on kritiseerinud Antonio Vilas Boas' väidete paikapidavust järgmiste argumentide abil. Nimelt ilmus novembris 1957 ajakirjas O Cruzeiro teade ufovaatlusest, millest Boas võis laenata detaile. Veel üks argument, nagu kasutanuks tunnistaja elemente kuulsa esimese põlvkonna kontaktisiku George Adamski kirjeldustest, osutub kummutatuks, sest esimesed publikatsioonid Adamski 50. aastate algul toimunud kontaktidest jõudsid avalikusse ette alles aastal 1959. Rogersoni süüdistus, et keskmisest Brasiilia talupojast tunduvalt haritum Boas võis kogu loo kohta lihtsalt bluffida, osutub tegelikult loogilise konstruktsiooni poolest vaieldavaks. Kas haritud uurijad usuksid rohkem kirjaoskamatu „pärismaalase“ juttu kokkupuutest humanoididega? Fakt on aga see, et 1992. aastal surnud Boas ei saanud oma loo avaldamisest erilist materiaalset tulu ja jäi sellele lõpuni truuks. Kui austatud kaasfoorumlased pole vastu, käsitleks mõnel järgneval korral antud juhtumi tagamaid veidi laiemalt. Manustena on lisatud Boas' visandatud rekonstruktsioonid ufost ja selle pardal nähtud sümbolitest.


Raamatuid:

Kõige kummalisem juhtum; lk 9-17; Sünnimaa; 1998
Maailma põnevamaid kohtumised tulnukatega; lk 29-31; Varrak; Tallinn; 2007
Ufopäevikud; Volke, Igor; lk 40-43; Baltic Media OÜ; Tallinn; 1998


Internet:

http://en.wikipedia.org/wiki/Antonio_Villas_Boas - Vikipeedia artikkel Antonio Vilas Boas' juhtumist
http://www.conspiracyarchive.com/UFOs/bo...uction.htm - Juhtumi seksuaalsest taustast


.jpg   boas3.jpg (Suurus: 42.79 KB / Tõmbamised: 27)

.jpg   boas4.jpg (Suurus: 39.08 KB / Tõmbamised: 21)

.png   boas9.png (Suurus: 6.44 KB / Tõmbamised: 15) ]]> <![CDATA[Palju pilte UFO-dest.]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=6835 Mon, 06 Aug 2012 15:58:30 +0300 soe1]]> https://www.para-web.org/showthread.php?tid=6835 http://worldufophotos.org/site/]]> http://worldufophotos.org/site/]]>