Teema hinnang:
  • 0Hääli - 0 keskmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
Suhtlemine kasside-koerte-lindude jt Liigivaimuga
Tahaks rääkida ka ühe väga pikalt haige olnud (sellise natuke juhututtavate) koera kummalist tervendamiselugu... aga... see pole vist kuigi diskreetne...
Noh, siin teiste inimeste koera haiguslugu ja sellega kaasnenud muid "näitusid" lahata.

Detaile ma ei hakkagi arutama aga seis oli selline... siiski nagu eriline natuke.
Koera peremehed nimelt juba rohkem kui 2,5 aastat mööda erinevaid loomaarste kapanud. Jah, seljataga kõikvõimalikud testid, analüüsid, skanneerimised, röntgenid ja mis kõike. Tehtud on loomale lausa erinevates kliinikutes veterinaarsed südameuuringud, kopsuuuringud, maouuringud, igasugu parasiitide, allergiate ja mille iganes vallas.
Koerale on nende aastate jooksul sisse manustatud kõikvõimalikke medikamente, antibiotse ja muud mudru küll süstide, vedelike või tabletode kujul aga vot ei anna haigus järgi kohe kuidagi. Isegi päevaks ei anna. Magab koer tsükliliselt ja siis nö. piinleb edasi oma vaevustes, mis tal tõesti ka und siiski segavad.
Arstid laiutavad käsi, koer on kurnatud ja pererahvas õnnetu. Samas... osaliselt juba ka leppinud...
Samas koer sööb, joob, ka mängib, jalutab, kehakaal ja muud näitajad ok, ainult... need va haigusnähud.
Ei hakka ehk kirjeldama, mis sümptomid koeral silmnähtavalt on, aga seda nad on ja täiesti 24/7 ning arusaadavalt.

Olks, asi on veel nö. protsessis ja haiguselool põnev käik, kuid jah, põhiline, mida tahtsin välja tuua on see,
et saab rääkida siiski ka oma loomadega nö. otse.
Mul ikka antud juhul see suursugune Koera Liigivaim seal ligi aga Tema juuresolekul räägivad meie väikesed sõbrad suht avameelselt näiteks sellestki, mis nende seedimisele hästi ei sobi (jap, võibki kohe küsida, et mis liha või lind või lisand või kuidas jne), või mis neile antud kodukorralduses on ok või millest nad unistavad või mis neid segab/ahistab/vaevab või mis neil sõna otseses mõttes ehk juhet kokku ajab. Või mis ikka kangesti sobib ja meeldib.

Samas oli seal ka väike seedimisproble loomal ja ma omaenda tarkusega soovitasin, et kui ikka koer käib ringi kut pussupart, siis pole halb väike dieet siiski loomale korraldada. Noet soolestik saaks puhastuda ja puhata.
Küsisin ka selle kohta üle aga kummalisel kombel öeldi, et pole vaja dieeti. Soovitati vaid üks suht tavatoiduaine välja jätta, mida peremehed koera toidu sisse viimasel ajal lisasid. Mille sai hõlpsalt muu asjaga asendada, kuid ilma pussunähtudeta sisi. : )

Konkreetsete haiguste kohta annabki paremaid vastuseid Liigivaim. Justkui. Jah, ka selle kohta, kuidas ravida. Jah, mida peaks tegema koer ja mida saab teha pererahvas ja mida see antud protsessi nn. raviassistent (nokesiganes toda nn. ravimisabi loomale siis toimetab) konkreetselt teha saaks. Oma TJ-lt võib ka spikerdada. Käte asendid või mis organi juures mis on ja mispidi jne.

Käteravil oli igaljuhul antud koera puhul suht kohetine ja ilmselge tulem. Vot polnud enam noid 2,5 aastat kestnud süptomeid, polnud ja seda suht korrapealt ja noh... kuskil 10-e minuti möödumisel juba.
Ja polnud neid lausa kogu see nn. protseduuri aeg seal ehk ligi 3,5 tundi, kui ma seal olin. Ja see siiski oli omamoodi väike ime. No vähemalt koeraomanike arvates. Nende arvates oli ülikummastav ja väike šokk, et nende väga tundliku närvikavaga koer üldse lasi end sedaviisi mul seal ennast mudida nagu ta lasi. Võõraid see koer endale ligi ja seda enam kõhu alla siiski ei lasknud kunagi. Isegi pererahvast ei lasknud. Healmeelel sisi ja ammugi mitte iga kord.
Aga noh, see selleks.
Ei hakka ilustama, need tüütud sümptomid tulid hiljem siiski tagasi (kui ma juba ära läksin) aga iga kord tagasi neile külla minnes oli koer siiski nagu nõiutud ja iga kord oli tulemus ka aina parem.
Hetkel peaks muidugi looma täieliku tervenemisega kogu tiim (ehk ka koera omanikud) tegelema, näitasin neile ka kõik mulle õpetatud võtted ja juhised ette, seega omasoodu kulgemisel loodan siiski antud juhul parimat. Igatahes on loom ise küll väga tundlik ja tubli ja haruldaselt abivalmis. Noh... et aidata näiteks mindki. Tema enda aitamisel.

Eriti tore oli aga teada saada ka seda, kui näiteks pererahva kodukommetega väga kursis ei olda ja mida siis koer nö. välja lobiseb. : ) No ja siis küsida hiljem perekonnalt üle ja saada suuri ahhetavaid silmi vastuseks.
Aga noh.. küsida tasub ikka küsimusi looma hüvanguks mitte niisama pulli pärast.
Vasta
Veel 1 juhus.
Kass, juba 14. Ilus, kohevakarvaline linnakorteriloom. Silmad kut smaragdid, sõbralik, heatahtlik ja väga häälekas.
Nii häälekas, et käib suhtkoht nii pererahvale, külalistele, mittekülalistele, ühesõnaga kõigile pinda. Enamvähem nonstop. Käib järgi ja kräunub. Ja mitte haledalt vaid ikka üpriski kõvahäälselt ja pretensioonikalt.
Samas on loom tohutult heal ülalpidamisel, pererahvas väga armastab oma lemmikut ja vaadates looma menüüd (värske forellifilee, pehme kanarinnak, parimad kvaliteetkrõbinad jne), tahaks ise end lasta sinna perelemmikuks adopteerida. : )
Aastaid 4-5 tagasi samas oli loomal tõsine tagajalainfektsioon, mille tagajärjel kassil üks tagumine käpp ka amputeeriti.
Enne seda suri aga tema igapõline mängukaaslane ehk teine kass, kellega koos armastav ja väga loomasõbralik pererahvas nad varjupaigast võttis.

Püüdsin siis pihta saada, et miks kass ikka aina pinda käib ja kräunub.
/Oh, KUIDAS see kass oskas mulle silma vaadata. See ikka oli ka.. kohe midagi erilist, tuleb täheldada. /
Peremees veel tegi nalja, et küsi, kas ta ikka saab aru, et tal üks jalg puudu on. Noh, sest ega kassi elurütm ju väga peale oppi tõesti polnud muutunud. Tavarutiin ju jatkus ka peale kerget lonkavat kõnnakut meie miisumil. Vahest küll visati peres kassi arvelt nn. kolmjalanalju, kuid peremees ongi selline ülivaimukas tüüp ja nöökamisest ei pääse seal reeglina keegi.

Eks ma siis küsisin (ikka läbi Liigivaimu). Selle puuduva jala kohta. Ka justkui naljaviluks.
Vastuseks sain aga täiesti ahastava vastuse.
Et peale selle teise kassi surma oli loom siiski täiesti täiesti katki (seda kinnitas ka kassi pererahavas). Ta ikka elaski oma parima sõbra ja elukaaslase surma nii kolossaalselt üle, et stress nö. puges naha vahele ja... noh... teatud mõttes siis muutus justkui infektsiooniks. See kass tõesti tundis, et sõbra minekuga oleks tal justkui tükike tema enda küljest ära võetud.
Ja seda see "loovutatud" jalg ka tähendas siis.
See oli tõttöelda niivõrd liigutav lugu, et tundsin minagi klompi kurgus.
Noh... et selline ustav hing siis...

Lisaks sellele loom ütles, et muidugi saab ta aru, et tal jalga pole. Ja et miks tema arvelt nalja tehakse ses suhtes. Et ta on ju kass ja väärikas olend ometi. Ning jah, peale sõbra surma ja jala amputeerimist muutus ta elus siiski absoluutselt kõik ometi.
Seal jutus oli palju nüansse, ei hakka neid siin kõiki diskreetsusest välja tooma, kuid põhiline lause oli see: kass ei ole põrandaloom.
Jah, tal olid küll terves korteris siinseal ülimugavad, pehmed pesad pandud, kuid need kõik olid looma puuet arvestades ikka põrandal. Jah, tal oli võimalus ka madalasse tugitooli end kerra tõmmata või moodsalt madala diivani seljatoel kõndida, kuid see ei olevat talle piisav.
Kassil on vaja saada kasvõi aegajalt (ja seda siiski OMAenda valiku ja määrangu järgi) kuskile kõrgemale. Kasvõi kõrgema kummuti või laua peale. Kus siis istuda ja ideaalis ka õue vaadata.
Kuna kassid teevad kõrgemale kohtadele saamiseks hüppeid (tagajalgade abil) ja meie nurrmootoril seda võimalust polnud, siis ta tundiski end selles osas pidevalt sõna otseses mõttes mahasurutuna.
Pererahvas aga lihtsalt ei taibanud kassile mingit polsterdustega treppi ehitada, kus ka kolmejalgsed kassid võiksid turvaliselt kuskile kõrgemale end sokutada ja seal oma "ülalt-alla" vaikseid vaatlusi (nagu normaalsed kassid ikka) läbi viia.
Vot selline lugu.
Noh... ehk keegi ka pole kodus taibanud, miks nende korterimiisumid vahest rahutuks muutuvad. Et võimaldage neile mingeid kõrgemaid kohti oma kodus, muud midagi. Ja ka aknastväljavaatamisi. See viimane ikka puhas kassi telekas.
Seal oli muidugi veel probleeme aga jäägu need minu ja selle kassi ja pererahva vahele.
Põhiline sai välja toodud.
Vasta
Üks väike jutuajamise fragmendike.
Ühe ilusa inimesega.

Jah, loomadega saan ma kuidagi jah, jutule nagu küll.
Inimeste raviga aga ei tegele.
No olen kuskil juba öelnud, et (mulle tundmatute) inimeste puhul tunnen, et pole nagu päris minu teema.
Või pole ma ehk ise lihtsalt piisavalt tugev. Või ülbe.
Noh... selles mõttes, et inimfaktor on inimfaktor, tuleb osata end kellegi nö. ette võetud inimese sügavalt isiklikest probleemidest ja ka haigustusest (mis tulenevad ikka nondest samadest siseprobleemidest valdavalt) siiski päris selgelt distantseerida.
Mina iga kord ei oska. Lähen asjasse nö. liiga sisse ja see pole hea ei mulle ega tollele teisele. Väga mitmes mõttes.
Seepärast ka sellega ei tegele.

Jah, teiste Teejuhtidelt saan küll ühtteist küsida. Pole probleem. No KUI ikka on mingi nö. väiksem keiss või värk. (Kuigi julgustan siiski igat ühte ja täitsa ISE sama tegema. Keeruline see siiski pole, KUI veidi harjutada kasvõi või lihtsalt ennast usaldada. Pealegi nii ikka on kala asemel õng ja asi kasvõi jätkusuutlikum jne.)
Vahest aga ka ainuüksi kellegi Teejuhiga kohtumine, Tema välimuse-olemuse kirjeldamine annab aga sellele vaadeldavale inimesele justkui uue hingamise.
Noh.. need personaalsed Teejuhid (või Kõrgemad Minad) on seal reeglina ikka täiesti imetabased siiski. Eranditult kõik.
Ja suht hästi annavad edasi ka kellegi "peremeeslooma" parimad hingeomadused. : )

Muidugi, paraku on nii, et meie koduloomade probleemid on seotud siiski ka meie kodu ja kõigi inimestega, kes sealsamas kuskil koduloomes misiganes moel osalevad. Seda alati ja täiesti eranditeta. Ja see viimane (ehk inimesed) on ka misiganes looma tervenemises paraku... üks komplitseeritumaid osasid.

Muidugi ma räägin minu poole pöördunud pererahvale nagu ka selles osas ikka ja ainult AUSALT ja AINULT seda, mis mulle endale on edasi öeldud või kuidas ma olen aru saanud. Muudes jutuajamistes võin lihtsalt jagada vaid omaenda loomadega saadud kogemusi (toitumisest käitumiseni), kuid siis tõmban sel juhul sellele infole selge joone vahele. Vahest koguni on minu kogemus üks aga Liigivaim ütleb hoopis midagi muud. Selge see, et sellisel juhul ka tunnistan oma möödapaneku üles, et näe, arvasin siin oma peaga siiski valesti.
Ja seda on juhtunud küll ja küll.
Õpin ju sellest kõigest lõppude lõpuks ka mina ja AUSUS on siin kogu protsessi alus.

Loomad kusjuures on samuti väga AUSAD oma väljendustes. Ikka üdini ehedad ja teesklematud.
Olete märganud?

Seega jah, püüan selles loomade nn. infondamises olla siiski võimalikult selge, täpne ja mitte vääratada sõnade või terminitega (et kuidas ja mismoodi - sellest rääkisin "Jutuajamistes oma Teejuhiga" - teemas).
Kuid ei, ma pole ilmeksimatu ja ma ei pelga seda taaskord välja öelda.
Seega... nii kahju, kui mul sellest endal ka pole... garantiisid ma siiski ei anna.
Sest vaadake, ma lihtsalt ei saa vastutada ei inimeste ega kahjuks ka (mulle tundmatu) looma eest, kes elavad kuskil täiesti oma elu ja kellel on oma kombed, kiiksud, probled ja elukorraldus jne jne.
Jah, oma elu ja minu enda juures elavad loomad on ka MINU VASTUTADA.
Kuid nii on siiski kõigil. Igaüks vastutabki täitsa ISE enda kodu ja tema asukate eest. Nii on ja nii jääb.
Mingi võõras tädi, kes justkui tuleb ja looma Liigivaimudega blaatab või kellegi koera-kassi paar tundi mudib... noh... siin on natuke nagu igaühe enda asi, kas ta usub seda või mitte.
Kui ei usu, mul pole selles suhtes probleeme. Hääled peas? Lihtsalt peksab segast? Kuis iganes kellelegi sobib arvata ja kedagi rahustab/vabandab/normaliseerib. Ma ei hakka kellelegi miskit nui neljaks ka tõestama või särki rinnal lõhki rebima (esiteks on särgist kahju, teiseks on see suht tülikas protsess, kui keegi proovinud on. : )

Muidugi me kõik armastame oma lemmikuid ja reeglina väga. Kohe nii palju, et meil on kohati ka inimlikult valus, kui nad siis nö. meie kõigist punnitustest hoolimata meid siiski nö. korrale kutsuvad või koguni kurvalt kaebavad, et nii või naa pole vaja ikkagi teha. Või mis on neile meie inimkäitumises lausa raske taluda või koguni piinav. Jah, piinav kas nende loomade enda suhtes või perekorralduses üldse. ehk siis meie INIMSUHETES või suhtumistes, mis siiski KÕIK mõjutavad ka looma.

Mul on olnud ka selliseid olukordi, kus... osad loomaomanikud on lausa solvunud. Noh... eelkõige minu peale. Ise küsivad aga siis, kui räägin, mida kuulsin - siis solvuvad. Et no kuis ikka nii, loom ju nii poputatud ja hellitatud ja nüüd siis miski talle ikka ei meeldivat, eksole.
Tegelikult on seegi (no selline teiste süüdistamine) vaid inimese enda varjatud süümekas ja natuke ka ego, ning see viimane ju ikka mõtleb eelkõige endale. Mitte aga loomale.

Vahest ikka komistangi ka selle otsa kellegi "suure loomaarmastaja" puhul, et loomasse ei suhtuta enam kui loomasse, vaid nagu lelusse või nö. lapsekesse (seda olen ikka jah, kahjuks ikka erinevas vormistuses näinud). Jah, nõus - ka loomadega tekib ühine tiim ja perekond, õigemini sõpruskond, kuid päris ninnunännu ja looma nö. titestamiseks ei maksa siiski minna (no ikka need tutipluti mütsikesed, sussikesed, suhtumised ja väntsutamised).
Ühesõnaga unustatakse end looma puhul sinna kuskile nunnumaale liiga kauaks püherdama. Unustatakse ära, et tegu on Loomaga. Justkui ei märgata austada selle looma ürgset eripära ja tema looduslikku väärikust.
Miks unustatakse? - ma ei tea.

Tean samas inimest, kelle poole kõik loomad püüdlevad kui mesimummud mee peale. Kohe ligi ja tavai mängime või nühivad vastu või vahivad suhu. Kusjuures mees ise ei pea end üldse mingiks hulluks loomafänniks. Muidugi talle kõiksugu elukad ikka meeldivad, kuid pole täheldanud, et ta nö. hullub neist. Samas on ta väga mänguline nende loomadega ja nö. kõige parem semu.
Küsisingi oma TJ-lt, et mis värk selle inimesega on. Et mis loomadele nii sümpatiseerib siis temas?
Öeldi, et on lihtsalt normaalne. : )) No et suhtub loomadesse nagu loomadesse. Et normaalselt sisi. Nii nagu LOOMADESSE. Et see olevatki tema täieline trump ja võlu. Mingi rahulik mõnusus ja ausameelsus samas ka (mainin siiski ka selle ära. : )

Ühesõnaga, kui loomaomanikega, kelle juures nende loomi nö. vaatan, tekib selline väike piinlik moment, et noh nemad ikka nii nii nii armastavad oma looma (kusjuures nii see reeglina ka on) aga et mis jutt ikka, et loomale miski inimkäitumises korraga ei sobivat või tal lausa paha on.
Selles mõttes on vahest tõesti tiba keerukas...
Olen mõelnud, et parem ehk mitte kõike rääkidagi (kuigi niigi laveerin kohati kui mingi köietantsija ja žonglöör ühes isikus, et ikka võimalikult delikaatseks ja taktitundeliseks jääda). Aga noh... nn. moosijuttudes ma ka iga kord ehk meistriklassiga ei hiilga ja seega toda va mossitamist võib mingis etapis ka nonde solvunud loomaomanike poolt siis ka kohata.

Viimase loo puhul selle kolmejalgse kassiga näiteks.
Tegelikult see pole parim näide ehk, sest tal on ikka tõesti ja päriselt väga väga armastav pere aga kui ütlesin, et kass oli kurb ja ütles, et ta pole siiski põrandaloom, siis nad ikka tulihingeliselt väitsid, et kass ei tahtvatki kuskil kõrgemal olla ja ei saagi ja pole kunagi justkui tahtnudki jne. Ja kas kõik kummutid polegi sisi rohkem disaini ja ilusasjade eksponeerimiseks? (Ei, nii nad ei küsinud. Aga ma mõtlesin, et paljudes kodudes võib see nii ehk olla.)
Ja üldse oli pigem selline natuke ebamugav moment, et mis juttu ma ikka ajan ja kas nad nüüd hakkavad mingeid kassitreppe ehitama (mis pealegi nende ilusasse interjööri ehk ei sobigi?)...
Ja siis tuli veel parem pauk: et kas ma ikka võtan kogu vastutuse enda peale, et kui neil see polsterdatud hiigeltrepp kassi jaoks nüüd valmis saab ja kass sinna otsa ikkagi ei lähe.
Et MIS SIIS?
: )
No vot sellised "probleemid", eks.

Tahaks ka ise selle kõige peale omaltki poolt pisut mossitada ehk...
(Arvate, et ma ei oska? Lõdvalt. : )
Aga siis jälle ütlen, et ahmis, pole hullu, elan üle ja ma ju nö. looma teenistuses siiski. Et tehku selle minu poolt saadud infoga siis mida tahavad. Soolaku see sisse, jätkaku kogu oma elustiili ja suhtumist samamoodi või ütelgu, et ma ajan jura_jama ja totaalset paska siiski ja tšao kakao.
Mingeid tablette sööta ongi tihtilugu hõlpsam, kui mingi käitumise (või koguni teadvuse?) pööre teha ja seda ISEENDAS.
No ütlevad pakaa, siis ütlevad.
Ma olen oma töö enda parimal moel siiski teinud ja see on ALATI lisaks tasuta, seega võtan oma vilespilli ja lähen aga edasi. Kama2.
...Kuigi tegelt iga kord siiski ei ole. Ei kama ega 2. Sest loom ei saa ehk abi. Ses mõttes...
Aga nojah.

Pealegi, kuulake nüüd tähelepanelikult, ma ütlen seda ainult korra (lause Allo!Allo!-sarjast) pererahvas on ALATI ja ABSOLUUTSELT OMA loomaga rohkem ja tihedamalt seotud, kui mingi minusugune, kes vaid vahest nö. vaatama vai sudima-mudima seda looma tuleb. Pererahvas ongi loomaga ikkagi 1 meeskond, seega saavadki nemad alati ja ikka rohkem oma looma ise aidata ja seda kogu aja jooksul, mis nad looma kõrval on ja saavd olema.
Mina olen ses osas ikka täieliselt "ajutine" ka ka mööduv nähtus.
Kui tuleb meeldiv tagasiside, siis muidugi on mul hea meel. Miks ei ole.

See on ikka nagu lastegagi? Kõik maailma lapsed on MEIE omad. Me kõik saame neid aidata, pole vahet kas omad või võõrad. Ei, mitte kellegi pereasjadesse isiklikult ja lausa ninapidi ronides-sekkudes vaid... noh... mitte ka mööda kõndides ja arvates, et "möisa köis, las lohisep."
Noja loomad veel eriti kuidagi... tõepoolest meie vastutusel siiski ja see meie liikidevaheline keelebarjäär ja linnastumisprobled ja toit ja saastatus ja muud igasugu jamad otsa.
Kuid jah, see ikka meie kohus neid nagu aidata ja neist ka vähemalt PÜÜDA aru saada.
Nad siiski Suured Õpetajad meie kõrval, kes aga vaadata oskab.

Muide, teate, miks loomad vahest haigeks jäävad?
Sest mured ühendavad.
Ja kui ikka lemmikuga jamad majas, siis mõneks ajaks kodune kahurvägi vaikib ja koos mööda loomaarste joostes või koos looma kasvõi koduski põetades muutub pere läbisaam paremaks ja omavaheline side tugevamaks.
Vot nii "kavalaid" võtteid kasutavad osad meie sõberloomad, et vaid meid ühendada ja siiski ka MEID ENNAST seeläbi tervendada.
On neil endal sellest kergem?
Ei ole. Füüsiliselt sisi.
Aga nad saavad aru, mis on prioriteedid. Selles lühikeses elus.

: )

Vasta
Nõus . Lühidalt. Probleemid hakkavad sealt ,kuhu inimene loob eraldava piirde. Mina loodusekroon ,jumalik väljavalitu, loom minu jaoks pantud vahend MINU teel??? Loom-kodus on nii tihe side, et väita sinna vahele ei mahu ka kõige õhem siidisall. Loomad võtavad tihti omaniku haigused, probleemid, kollid. Ja seda seetõttu ,et nad on täiuslikumad. Kasvõi oma meelte , tajude poolest. Omaniku puudused kanduvad üle. Loom kompenseerib puudujäägid. Nt. nägemisega on nii. Kui suureks arvavad inimloomad ( no olgu ta jah superjumalus omaraust ,kes keelab) olema meie vahe? Lihtne näide elust. Tuttav mees ,kellele ka kõige jonnakamad koerad alt üles käske ootasid. Asi poldki niivõrd selles ,et omaniku käske eiraksid. Mees ise miuhke? Empaatia mõttes null. Hea meelega põmmutas ilmsüüta koeri teenistusrelvast ( pold veel päevikuid laskemoona üle) lihtsalt kuna nii oli fann ja tahtis isale ja ta sõpradele muljet avaldada. Asi oli aga selles ,et ta oli reaalne puhas alfa. No eriline täkk. Viljatud naised ka aitas mäele. Omad väetiseemnelised mehed tihti isegi teadsid aga noh alfaga ei plõksita. Vat selles oligi asi. Koerad tunnistasid alfat oma keele mõistes. Meile kättesaamatute meelte ja tajude mõistes. No muidugi hormoonilised lõhnad ka ja puha. No ausalt oli naljaks vaadata kuda koer nagu sõdur käske ootas. Piisas silmavaatest ja juba tehti mida vaja. See rebase ja koera lugu eespool ei old väljamõeldis. Kõik ongi tihedas seoses. Loomadel pole piirdeid reeglina aga inime suudab jõuliselt neid tömbistada. Ja vat siis ongi need pedepingviinid loomaaias ja muu. Just eile jäi kogemata ette video, kus trahva rõõmuks delfinaariumis dresseerijast naine sai korraliku sauna oma lemmiku käest. Noh ikka nii ,et jalgevahe vahus. Ei tea jah kesfuih selle põhjustas. Eks muarust ole nii ,et kui me loome oma ilma jumala ,siis on meil vaba voli ta ka nimbustada.A kas peaks? Ja on üldse nii ,et pühaduse võime omastada kõigele oma valikute järgi. Kasvõi puuslikule või mäetipule. Näe minul pold raske jumala kroon kärbse peas ära näha. šamanismis on sõnastatud me maailm nii- kõik on hingestatud. Usun ,et nii ongi kui riive ja siibreid ise ette ei lükka. Loomast tead ka peremeest? Jah, tean ammu. Vaata kuidas inime oma lemmikuga tegeleb. Just loomast saad esimese minutiga kõik teada , ta on avatud. Ja siit jõuame ka oma sisemise lapseni. Avali, süütu ja rikkumata. Laps kodupeegel? Jah tõsi on.Täiskasvanu muidugi hakkab end hierahiliselt lahterdama. Piltlikult võtab eelmise redelipulga ja tõstab enda ette järgmiseks. Aga ei liigu ta grammigi, vaid oma peas. Ja nii olemegi me juba vägagi kohal ja ammu kodus. Mis järgneb, on järgnemise rada. Õues on hea koerajalutajaid jälgida. Perenaine ajab ilusat mulli ja räägib viisakalt juttu ning naeratab, koer aga röögib iga mööduja peale. Kangastub perenaine köögilauas ,pilk õue poole ja kritiseerib vanamehele nähtut. Isegi seda näeb loomast ,kelle jalas püksid on. Nuvat, eks allikasära ole ka enda teha. Või selle rahamasinaks moondamine.
Vasta
Nõus, Naut! Mulle ka meeldib loomade ehedus ja vaim. Tunnistan omaks, et kui kuskil mõnda looma näen, hakkan juba eemalt rõõmustama ja siis nad tabavad ära ja ootavad mu ära või sikutavad peremehed kaasa kohtuma. Ja seda ka, et iga üks neist on täitsa omaette iseloomuga ja soovidega ja huvitav on seda avastada. Perekonnas hakkavad toimima tõesti üldised lood ja loomad osalevad neis.
Vasta
Tõstan siia Filo.--------------- Lokster kirjutas: "Mine nüüd õue ja proovi kajakaga suhelda"

Ma ükskord suhtlesin kajakaga. Ta tahtis lennata üle minu pea u 5 m kõrguselt. Kui ta oli minust veel u 5 m kaugusel, siis ma vaatasin üles. Kajakas ehmatas ja pani õhus äkkpiduri. Välja nägi see nii, et ta lõi tiivad laiali ja tema tagumik nihkus ta peast ettepoole. Ta oli õhus pea-aegu selili. Samal hetkel väljus ta tagumikust valge dušši vihk. Ma õnneks pihta ei saanud.

Kui sa teisi kutsud üles kajakatega suhtlema, siis jaga palun ka oma kogemusi ja juhiseid.

Offtopic: paar päeva tagasi proovis üks hakk mulle puu otsast tammetõru pähe visata.

Moded võivad vestluse selle osa ka loomade (liigivaimuga) suhtlemise alla tõsta.
Peris kõigist nüanssidest kirjutada ei saa aga midagi ikka. Rongad ja varesed suudavadki lennata jalad ülespidi. Eks ole ka see niigi musta välimuse tõttu kurjaks peetud linnu seostamine allilmaga. Lendab ju tagurpidi-harjund allilmas toimetama. Kahjuks ei tea täpselt nende nime ( pisikesed käbisöödikud ) ,kes lausa jumaldavad käbide kukutamist. Juhtub istepink all olema vaata ise kuidas hakkama saad Smile Metsas on suurim pommitaja metstuvi. Kui pesa läheduses ( ikka puu tipus muidugi) ,siis ta loobib oksajuppidega ikka korralikult. Saa pahaks pannagi. Linnakajakad on väga agresiivsed. Eks ehitusmehed ,kes käivad kevadeti katustel tea, kui hea asi on kiiver. Pahaks neile seda panna oleks muidugi kohatu.Minu jaoks pole liigseid lindusid. Snaipersitturid on muidugi pääsukad ja rästad. Kah pesa kaitsmine. Kuidagi pole aga need tegelased rumalad. Osad on meeletult uudishimulised ja kontaktialdid. Pasknärakad on metsaalarmid. Kui lõugavad eemal ,siis seal ka kindlasti vähemalt imetaja liigub. Nagu teisedki metsaelanikud , otsivad nad ka vajadusel abi inimestelt. Kuni lausa palumiseni välja. On häälitsusi.....aga sellest ma ei tahaks rääkida pikemalt. Palju mahub mõiste alla ka ,,vaimude keel,,. Sõnumite lugemine on siiski personaaltegevus. Kuldnokad, rästad vareslased on ka naljahambad. Kassi või koera kiusamine käitumisega või häälitsemisega on levinud. Vimma osakavd pidada. Kätte maksta. Moskvas punase platsi juures lõhuti puude otsast pesad meeri käsul. Varesed hakkasid siis mauseleomi valvuritele konisid ( sillutises vahelt koukisid) ükshaaval pähe kukutama. Liigutada aga ei tohi tribunali hirmus kulmugagi. On netis kelgutavaid vareseid ka olnud. Abstraktne mõtlemine eksisteerib neilgi. Ühesõnaga , me pole pooltki nii erinevad kui koolis räägitakse. Juhiseid pole mul anda. Nagu iga teine liik, neil on mingid omad ,,meeled,, millega skanneerivad inimest. Mida lähemale nad su lasevad ja hädakisa toodavad, seda omam oled. Ei maksa omastada talle inimplatvormi ja olemust. Oluline on ENDA häälestus sobivuseks.
Vasta
Mul statistikat pole, aga tundub, et väiksed linnud tulevad mulle metsas ligi siis kui ma põit kergendan. Tulevad istuvad põõsa otsa nii 1,5 - 2 meetri peale ja elavad kaasa.
Vasta
Elavad kaasa?
Vasta
"Samal hetkel väljus ta tagumikust valge dušši vihk. Ma õnneks pihta ei saanud.
"
Vanarahva tarkus ütleb, et kui kajakas sulle suhu si...ub siis on su elu õnnelik ja edukas. Niiet Lokster soovitan järgmine kord kui kajakaid üle pea lendamas näed, suu taevapoole ammuli hoida...Smile
Vasta
Aimdub kajaka parve koondumisi. On munemise aeg saabumas. Neil on õnnest omad arusaamad. Hm. Sa oled õnnelik ,et pihta ei saanud. Ja soovitad teistel pihta saada ,et õnn saabuks. Sügavamõtteline. Panen sitatarkused tallele, ehk läheb vaja.
Vasta
Aga mis oleks kui sa sured ja tuleb looja ja hakkab sinuga eksperimenti sooritama? Tapab-raiub pea maha ja elustab uuesti .Hoiab elus ja jälgib sind? Näe raisk , ei surnudki ära. Kümme tundi??? Hei hei SINA OLED, kas tunned midagi allapoole kaela kaa? https://www.nature.com/articles/d41586-019-01216-4
Vasta
(18-04-2019, 12:26 )Lokster Kirjutas: Aga mis oleks kui sa sured ja tuleb looja ja hakkab sinuga eksperimenti sooritama? Tapab-raiub pea maha ja elustab uuesti .Hoiab elus ja jälgib sind? Näe raisk , ei surnudki ära. Kümme tundi??? Hei hei SINA OLED, kas tunned midagi allapoole kaela kaa? https://www.nature.com/articles/d41586-019-01216-4

Äh ja millest sa järeldad, et inimestega ja ehk ka sinuga just nii ei tehagi? JA kui isegi on millest järeldada, siis lõpuni vastuseid ei tea keegi ja ei saagi siin teadma...
Vasta
Miks mulle tundub ,et tehakse veelgi hullemaid lõbustus-katseid. Ei arva ,et ma puutumatu olen ses suhtes.
Vasta
(15-04-2019, 18:06 )Q11 Kirjutas: Vanarahva tarkus ütleb, et kui kajakas sulle suhu si...ub siis on su elu õnnelik ja edukas. Niiet Lokster soovitan järgmine kord kui kajakaid üle pea lendamas näed, suu taevapoole ammuli hoida...Smile

See on tõesti huvitav. Et nii linnu sitt ülevalt poolt kui misiganes kaka maapinnal kellegi poolt sisseastutuna pidavat ikka kas palju raha või õnne tähistama.
Huvitav, kust selline "vanarahvatarkus" pärineb? Või oli/on see rohkem nagu lohutuseks öeldud, et sisseastuja või pihtasaaja kohmetust leevendada?


Vasta
Sõnnik on põlluväetis; põllumees põline rikas.
Tegelt seesama katkematu ring - kõige alam (sitt) toodab kõige ülemat (kuld).
Vasta
Sõnnik. Justnimelt. Kui tahad sügisel magusaid õunu, siis ole valmis ka samade õunapuude toiteks varakevadel sitta loopima.
Võime siin muidugi allegooritseda ja mütoloogitseda, et sõnnik ja juured ja puud ja viljad ja all ja peal jne.
Aga hea küll.
Ma siiski räägiksin hoopis proosaliselt tänasest (teise teema) kangelastest, ehk siis kanadest. : )
(Gallus gallus domesticus)
/Väga vaimlised ja äratõusnud delfikalduvustega "gurutädikesed" võivad jah, selle järgneva vahele jätta./

Mul nimelt kanad ikka juba totaalsed vanurid. Läheb neil juba 9-s kevad ja enam nad ka ei mune (suurtööstustes peetakse munakanasid üldse vaid 2 (või ehk 3?) aastat max, kui nende munaproduktiivsus on kõige suurem.) Loomulikult on selline pensikate pidamine justkui idiotism ja "raiskamine", sest nii vanad kanad ju ei mune (kuigi ma sain ka kevadel veel omakanamunadest omletti siin teha), nende liha ka supiks juba ammu ei kõlba ja seega kuskil selliseid nö. kasutuid vanureid ka reeglina (nö. rentaablites majapidamistes) ei peeta. Noet toida teisi ja hoolda ja vatt tagasi ei saa miskit.
Et mis ma neid siis pean?
Esiteks on nad mu väike loomaaed. Mul on erinevaid ja väga naljakaid tõugusid ning kanadevaatlus on üks äärmiselt meeldiv tegevus siiski.
Lisaks ma siis küsin, et koer, ok, valvab (ka vana koer), kuid mida annab vana kass? Kuid peetakse ju neidki.
Nii mul ka kanadega. Nad ikka sellised toredad totsid, igal oma nimi ja iseloom, mune meile lisaks andnud kogu oma eelneva elu jooksul lademetes ja miks nad siis nüüd ei võiks ka "teenitud" puhkusel olla ja minna ära ka nö. loomulikus korras ja siis kui tahavad.
Pealegi - tadaa!: kana ju kakab ka vanana.
Kanakakaväetist aga oskab iga aednik hinnata.
Niiet ma ka oma penskarkanadega ikka totaalses "kasumis" võiks öelda. Ha.

[Pilt: BlackSilkieHen_2540.jpg]

Jep, ka mul on paar sellist. : )
Vasta
Päris vinge. Ma sain ennemalt aru, et linnas elad aga no ju siis eksisin. Kunagi ka mõtlesin oma aeda kanasi võtta aga mõtteks see jäigi. Hmm...aga oma munejaid pärast ära süüa ma vist ikkagi ei suudaks...Sad
Vasta
Õieti said aru, Q11. Äärelinna bluus mul siin.
Ma kusjuures ise olen suht kesklinnakas nö. sünnist saati aga no kanapidamise himu tuli mingil ajal pääle krtteabkust ja kuigi kupule koputajaid oli enamus, ma ikka viisin selle ürituse läbi ja minumeelest täiesti eduliselt.
Midagi keerulist seal pole, vastupidi väga fun ja lisaks omaenda värske omeletimuna kogu aeg suht üleukse võtta.
Linnatingimustes tuleks eelkõige läbi mõelda aga hoopis see, kus on kanad talvel, sest miinuskraadides nad võivad külmetuda (külmetuvad kusjuures harjad) ja siis on kööga. Lisaks läheb talvel nende energia rohkem enda kerekütteks mitte munadetootlusesse ja seega soe ruum oleks nagu hädatarvilik mitmel põhjusel. Maal on selleks laudad ja mingid abihooned aga vat linnas jah, tuleb see nagu läbi mõelda.

Aga oi. Vot kanade Liigivaimuga ma polegi veel nö. kohvitanud. Hm.
Tuleks proovida.
Vasta
Naut, oled pärlSmile
Vasta
Mitte ,,tarkuses,, ei peitu ,,tarkus,, , sellest võiks ju aru saada. Kui on antud saada. https://www.youtube.com/watch?time_conti...2KN9-xgGjA
Vasta
Antud juhul mulle ilmselt polnud antud aru saada, kuhu see "tarkuse" tarkus või "mittetarkus" nüüd Loksteri poolt huigatud taas oli.....
Pärdik oli aga tore. Näed, ikkagi inimene.

Lindudest aga... armsad akendega elamute omanikud, ärge peske veel oma aknaid. Las veel olla mõni aeg tatised. Kannatage veidi. Nimelt väikesed metsalinnud hetkel pulmitavad nii, et jutid taga ja osad siis muidugi "soojast peast" ka vastu aknaid aiva põrkumas. Ma siin suht üle päeva jooksnud mingi aknamütaka peale ligi, et enne kasse nendele uimastele põrkajatele jaole saada, et siis neid armuhulluses pikeerijaid ikka üles turgutada.
Vasta
Jah . Kui see väga madalaks filosofeeritud ,,väärtusetu sitake,, suudab olla Steve Jobs, siis vastupidi puudub igasugune tarkus. Näe ikkagi inimene. Nii inimlik. Seega jumalik.
Vasta
Minu inimmõistes a 100-aastased kanad on aga suure kevadega taas jõudsalt munele hakanud.
Ei, see pole nö. normaalne.
Vot sulle imesid ja võlukunsti. : )

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Vaid sellest samast imelisest raamtust, mille ühe varasema Mannu viite järgi leidsin ja raamatukogust laenates ka ahnelt sisse imasin.
Vaheldumisi küll heldides, küll vaimustudes, küll kurvastades (viimases osas küll eelkõige meie enda ehk inimliigi julmusest ja juhmusest.)
Samas sain nii võlutud sellest hundirahva tõsielumüsteeriumist ja ostsin raamatu endale ka koju.

[Pilt: huntide-tarkus.jpg]

Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt – ja on meiega sarnasemad kui ükski teine elusolend.
Saksa mainekaim hundiuurija Elli H. Radinger jutustab põnevaid lugusid, mis tutvustavad meile huntide väärtusi, nagu perekonnaarmastus, usaldus, kannatlikkus, juhivõimed, tähelepanelikkus, oskus ümber käia lüüasaamiste või surmaga. Ta avaldab jahmatavaid ja seni teadmata fakte huntide elust ning näitab, et hundid oleksid paremad inimesed.


https://www.rahvaraamat.ee/p/huntide-tar...9949853205



Meile meeldib vabas looduses olla sellepärast, et
loodus ei arva meist midagi.

F. Nietzsche


Tooksin siia mõningaid kokkuvõtvaid katkeid sellest raamatust.

Raamatu alguses kirjeldab autor oma seisundit, kuidas tal sõna otseses mõttes lõi kopa ette ülihõivatud ja stressirohkest advokaadikarjäärist Saksamaal ja ta lihtsalt tundis, et endiselt jätkata ei saa.
Ning pakkis asjad... ja sõna otseses mõttes põgenes.
Omamata bioloogiharidust, loodusteaduse diplomeid või koolitusi-moolitusi, teadmisi või muid justkui "kehtivaid" pabereid, pani ta end kirja USA Indiana osariigi hundikaitseala käitumisuuringute praktikale.
Kuid selle koha saamise üle (kuhu polnudki nii väike tung) ei otsustanud ei urgitsevad töövestlused ega oskuslik enesepromo. Vestlusel selgitas kasvanduse juhata professor Erich Klinhammer talle, et praktikandi sobivuse otsustab ainuüksi põhikarja juhthunt.
Seega ei mingid paberid, tabelid, mudelid ega inimühiskonna (kunstlikud) epoletid ei mõjuta ürglooduse tunnetust sellest, kes võetakse nö. omaks ja kes mitte.
: )
Hundikarjade käitumist juba alates aastast 1995 jälgides said Elli H. Radingeri jaoks täiesti uue sisu ka sellised mõisted nagu moraal, vastutus ja armastus.
Kusjuures huntide käitumine on autori sõnul inimeste omaga väga sarnane: nad on hoolitsevad pereliikmed, tugevad, ent õiglased juhid, kaastundlikud abilised, hullumeelsed teismelised või tobedad naljaninad.
Hundirahva perekonna ühtusele, kokkuhoiule ja vastastikuse toime omamoodi rituaalidele ongi pühendatud üks esimesi peatükke.
Muide, hundikari koosneb enamasti vanematest ja nende järeltulijatest (esimese ja järgmise põlve lastest) ja üksikutest onudest ja tädidest. See on bioloogilises mõttes perekond. Võib juhtuda, et karja võetakse vastu ka üksikud võõrad hulkurid. Tänapäevases hundiuuringus on kari võrdne hundiperega.
Kutsikate eest ei kanna hoolt mitte ainult vanemad, vaid ka tädid-onud ja vanemad õed-vennad, tehes seda altruistlikult ja isetul moel.
Samas ka vanadele pereliikmetele tuuakse süüa ning neid ei jäeta kunagi hätta. Iga karja liige teab, kus on tema koht ja kes langetab otsuseid.

Hundikarjade sotsiaalset süsteemi uurivad väga palju nii bioloogid kui ka psühholoogid. Nad on seisukohal, et inimene saaks hunte jälgides iseenda kohta tublisti õppida.
Vasta
Käitumisbioloogid on huntide sotsiaalse käitumise järgi jaganud nad kaheks.
Tüüp A on julge, südikas ja ekstravertne. Pärast ebaõnnestumisi vajab ta aga reeglina pikemat puhkust.
Sellised hundi-, aga ka inimtüübid on tavaliselt rõõmsameelsed, kuid ka väsitavad - vähemasti seni, kuni saavad kõik oma tahtmiste järgi teha.
Tüüp B on hoiakult tagasihoidlik. Selline introvertne hunt ootab esmalt ära, mis juhtuma hakkab, ning kohaneb siis sellega.

Hundiperekond ongi põhiliselt nende isiksusetüüpide kogum. Juhtloomad, noorloomade vanemad on peaaegu alati üks A- ja teine B-tüüpi ning täiendavad teineteist vastastikku.
See aga EI TÄHENDA, et A-tüüpi on alati isane ja B-tüüp emasloom. Vabalt võib olla ka vastupidi ja see pole hundirahva seas ka haruldane.

Lõik, mis oli mul varem ühes teises teemas ära toodud:

Karja valitseb seega nii emane kui isane. Seda tehakse KOOS. Jah, parimad, vastupidavamad, väärikamad ja targemad isendid omasuguste isaste ja emaste seas.
Kuid nad EI OLE alfad. Vähemalt mitte mõlemad.
(Üldse on ses osas terminiks saanud pigem "karja juht", mitte alfa. Sest nii mõnigi alfa ei kõlba siiski kohe üldse oma demoneeriva loomuga karja juhiks ja teeb kasu asemel siiski rohkem kahju.)

Väga eriline koht on emase-isase sünergiast misiganes karja eesotsas ehk liidripositsioonil. Ehk siis rääkides sellest, et KUI üks valitud liidritest, kes ka moodustavad omavahel stabiilse paari, üks on nö. ekstravertsem (julgem, hakkajam, avastusaltim, ka kuskil provokatiivsem, äkilisem, häbematum jne), siis teine (ehk siis tema paariline) on küll samavõrra autoriteetne (juhi positsioonil teisiti ka ei saaks), kuid siiski ilmselgelt introvertsem ehk rahulikum, tasakaalukam, ka mõnevõrra pikameelsem või ka ettevaatlikum.
/Võitlusesse karja eest muidugi sööstavad mõlemad ja kartmatult./

Kuid üle korrates: tähelepanuväärne on see, et see pole reegel, et see ekstravert on tingimata isane ja introverdist leebem ehk tasakaalustavam pool on emane. Vabalt on ka vastupidi.
Põhiline on, et toimuks emas- ja isaslooma omavaheline sünergia, täieline tajumuslik koostöö ja energiate balansseerimine, mis on aga alati kasuteguriga ikka ja eelkõige põhiliseks ehk karja hüvanguks.
Kui emane on selline julge ja temperamendikas, siis kõrvalolev isahunt on reeglina rahulikum. Kui isane on nö. tulisema loomuga, on emane kõrval vaoshoitum.

Jutt siis eelkõige metsikutest huntidest vabas looduses, mitte taranadikest ega ka mitte loomaaedadest.
Antud raamat on muide illustreeritud rohkete mustvalgete fotodega huntidest looduses ja nende tegevustes. Fotod pole kuigi heas kvaliteedis, kuid siiski...

Panen ka mõne hundirahva pildi siiagi teema vahele.

[Pilt: desktop-wild-wolf-pics.jpg]
Võimuvahekorra määrab imetajate puhul perekonna struktuur.
Isa-ema otsustavad laste eest, vanemad õed-vennad nooremate eest. Auastmeid ei pea hundikogukonnas välja mõtlema või välja võitlema kakluste või poliitika või inimlikus mõttes vaid väliselt "kõvatades".
Vanemad ei pea välja mõtlema, et nende sõna maksab. See lihtsalt maksab. Ja just selline täiesti loomulik ja sisemisel autoriteedil tekkinud heierarhia määrab ka kogu grupi heaolu ja turvatunde.
Sest lihtsalt tahetakse kõigi jaoks parimat.

Huntidele on perekondlikud rituaalid möödapääsmatud. Nad annavad omavahelistes suhete soojust, tagavad ühtsustunnet, pakuvad pidet ja tugevdavad omavahelisi sidemeid.
Kui tähtsad on need samad asjad ka meie, inimeste igapäevaelus, märkame alles siis, kui nad kaovad..

[Pilt: 1508489861?quality=70&format=auto]
Vasta
Kutsikad.
See, kuidas hundikarjas koos tittesid ja noorhunte täiesti pidevalt kasvatatakse ja kohandatakse ühiseks sotsiaalseks toimeks on muidugi lustakas lugemine omaette.
Samas üks asjaolu eristab huntide kasvatusmeetodit siiski päris paljude inimsoost lastevanemate omast: nad on alati üksmeelel ja tegutsevad koos. Hundilapsel ei ole isegi võimalust manipuleerida: kui issi ei luba, siis küsin emme käest. Kasvatusküsimustes hoiab kokku kogu hundipere koos onude ja tädidega. Järeltulijaile korra õpetamises osalevad kõik ning järelkasvu eest hoolitseb samuti kogu perekond. Kui kutsikaid veel koopas imetatakse, toovad isahunt ja vanemad õed-vennad emale süüa.
Hiljem hoolitsevad võsukeste eest kõik pereliikmed, oksendades neile eelseeditud liha.
(Kusjuures samast käitumisest, ehk läbiseeditud liha ettetoomisest on hiljem juttu hundipere vanemate liikmete eest hoolitsemisel, kus nö. hundipensionäride vanad hambad juba liha närimisel ehk veidi alt veavad ja vanad liikmed ei luba kõikidel jahtidel enam osaleda.)

Hundiisad on oma laste järele täiesti hullud. Juhthuntide lemmiktegevusi on kutsikatega mängida ja mürada.
Kusjuures kirjeldatud on, kuidas üks võimsamatest karjajuhtidest kasutas oma mängudes pidevalt sellist võtet, et tegi justkui nägu, et ta hoopis kaotab mürahoos kutsikatele. Ta nimelt lubas väikestel huntidel enda peale hüpata ja ennast närida. Siis keeras ta end selili, sellal kui mõni kutsikas tema peal võidukalt saba liputades kõrval seisis.
Oskus nendes mängudes teeselda (antud juhul kaotust) näitab, et loom mõistab, kuidas teised tema käitumist tajuvad. See näitabki intelligentsust.
Pealegi kindlasti said kutsikad aru, et alistumine toimus ainult mängult, kuid nii said nad samal ajal ka kogemuse, mis tunne on võita endast palju suuremat.
Sellist eneseusaldust vajavad hundid röövloomadena aga hiljem terve elu.

Sama juhthunt, muide, peale jahiretkedel kasvõi ainuisikuliselt saagi murdmist ootas väärikalt ja kannatlikult, kuni kõik teised (ka noorloomad) kõhud täis pugivad ja asus sööma kõige viimasena.
Seega on ka see käitumuslikkus mitte just reegel, et kõige enne sööb pealik nagu inimesed nii huntide kui koerte kohta arvavad.

[Pilt: Wolf-with-Cubs-animal-cubs-29105428-1024-768.jpg]
Vasta
  


Võimalikud seotud teemad...
Teema: Autor Vastuseid: Vaatamisi: Viimane postitus
  Koerte reaktsioon dzembetrummi helidele hulkuv hing 0 1,767 01-12-2018, 21:44
Viimane postitus: hulkuv hing

Alamfoorumi hüpe:


Kasutaja, kes vaatavad seda teemat:
1 külali(st)ne

Expand chat