[Lokster]

Nõus . Lühidalt. Probleemid hakkavad sealt ,kuhu inimene loob eraldava piirde. Mina loodusekroon ,jumalik väljavalitu, loom minu jaoks pantud vahend MINU teel??? Loom-kodus on nii tihe side, et väita sinna vahele ei mahu ka kõige õhem siidisall. Loomad võtavad tihti omaniku haigused, probleemid, kollid. Ja seda seetõttu ,et nad on täiuslikumad. Kasvõi oma meelte , tajude poolest. Omaniku puudused kanduvad üle. Loom kompenseerib puudujäägid. Nt. nägemisega on nii. Kui suureks arvavad inimloomad ( no olgu ta jah superjumalus omaraust ,kes keelab) olema meie vahe? Lihtne näide elust. Tuttav mees ,kellele ka kõige jonnakamad koerad alt üles käske ootasid. Asi poldki niivõrd selles ,et omaniku käske eiraksid. Mees ise miuhke? Empaatia mõttes null. Hea meelega põmmutas ilmsüüta koeri teenistusrelvast ( pold veel päevikuid laskemoona üle) lihtsalt kuna nii oli fann ja tahtis isale ja ta sõpradele muljet avaldada. Asi oli aga selles ,et ta oli reaalne puhas alfa. No eriline täkk. Viljatud naised ka aitas mäele. Omad väetiseemnelised mehed tihti isegi teadsid aga noh alfaga ei plõksita. Vat selles oligi asi. Koerad tunnistasid alfat oma keele mõistes. Meile kättesaamatute meelte ja tajude mõistes. No muidugi hormoonilised lõhnad ka ja puha. No ausalt oli naljaks vaadata kuda koer nagu sõdur käske ootas. Piisas silmavaatest ja juba tehti mida vaja. See rebase ja koera lugu eespool ei old väljamõeldis. Kõik ongi tihedas seoses. Loomadel pole piirdeid reeglina aga inime suudab jõuliselt neid tömbistada. Ja vat siis ongi need pedepingviinid loomaaias ja muu. Just eile jäi kogemata ette video, kus trahva rõõmuks delfinaariumis dresseerijast naine sai korraliku sauna oma lemmiku käest. Noh ikka nii ,et jalgevahe vahus. Ei tea jah kesfuih selle põhjustas. Eks muarust ole nii ,et kui me loome oma ilma jumala ,siis on meil vaba voli ta ka nimbustada.A kas peaks? Ja on üldse nii ,et pühaduse võime omastada kõigele oma valikute järgi. Kasvõi puuslikule või mäetipule. Näe minul pold raske jumala kroon kärbse peas ära näha. šamanismis on sõnastatud me maailm nii- kõik on hingestatud. Usun ,et nii ongi kui riive ja siibreid ise ette ei lükka. Loomast tead ka peremeest? Jah, tean ammu. Vaata kuidas inime oma lemmikuga tegeleb. Just loomast saad esimese minutiga kõik teada , ta on avatud. Ja siit jõuame ka oma sisemise lapseni. Avali, süütu ja rikkumata. Laps kodupeegel? Jah tõsi on.Täiskasvanu muidugi hakkab end hierahiliselt lahterdama. Piltlikult võtab eelmise redelipulga ja tõstab enda ette järgmiseks. Aga ei liigu ta grammigi, vaid oma peas. Ja nii olemegi me juba vägagi kohal ja ammu kodus. Mis järgneb, on järgnemise rada. Õues on hea koerajalutajaid jälgida. Perenaine ajab ilusat mulli ja räägib viisakalt juttu ning naeratab, koer aga röögib iga mööduja peale. Kangastub perenaine köögilauas ,pilk õue poole ja kritiseerib vanamehele nähtut. Isegi seda näeb loomast ,kelle jalas püksid on. Nuvat, eks allikasära ole ka enda teha. Või selle rahamasinaks moondamine.

[pila]

Nõus, Naut! Mulle ka meeldib loomade ehedus ja vaim. Tunnistan omaks, et kui kuskil mõnda looma näen, hakkan juba eemalt rõõmustama ja siis nad tabavad ära ja ootavad mu ära või sikutavad peremehed kaasa kohtuma. Ja seda ka, et iga üks neist on täitsa omaette iseloomuga ja soovidega ja huvitav on seda avastada. Perekonnas hakkavad toimima tõesti üldised lood ja loomad osalevad neis.

[Lokster]

Tõstan siia Filo.--------------- Lokster kirjutas: "Mine nüüd õue ja proovi kajakaga suhelda"

Ma ükskord suhtlesin kajakaga. Ta tahtis lennata üle minu pea u 5 m kõrguselt. Kui ta oli minust veel u 5 m kaugusel, siis ma vaatasin üles. Kajakas ehmatas ja pani õhus äkkpiduri. Välja nägi see nii, et ta lõi tiivad laiali ja tema tagumik nihkus ta peast ettepoole. Ta oli õhus pea-aegu selili. Samal hetkel väljus ta tagumikust valge dušši vihk. Ma õnneks pihta ei saanud.

Kui sa teisi kutsud üles kajakatega suhtlema, siis jaga palun ka oma kogemusi ja juhiseid.

Offtopic: paar päeva tagasi proovis üks hakk mulle puu otsast tammetõru pähe visata.

Moded võivad vestluse selle osa ka loomade (liigivaimuga) suhtlemise alla tõsta.

---

Peris kõigist nüanssidest kirjutada ei saa aga midagi ikka. Rongad ja varesed suudavadki lennata jalad ülespidi. Eks ole ka see niigi musta välimuse tõttu kurjaks peetud linnu seostamine allilmaga. Lendab ju tagurpidi-harjund allilmas toimetama. Kahjuks ei tea täpselt nende nime ( pisikesed käbisöödikud ) ,kes lausa jumaldavad käbide kukutamist. Juhtub istepink all olema vaata ise kuidas hakkama saad Metsas on suurim pommitaja metstuvi. Kui pesa läheduses ( ikka puu tipus muidugi) ,siis ta loobib oksajuppidega ikka korralikult. Saa pahaks pannagi. Linnakajakad on väga agresiivsed. Eks ehitusmehed ,kes käivad kevadeti katustel tea, kui hea asi on kiiver. Pahaks neile seda panna oleks muidugi kohatu.Minu jaoks pole liigseid lindusid. Snaipersitturid on muidugi pääsukad ja rästad. Kah pesa kaitsmine. Kuidagi pole aga need tegelased rumalad. Osad on meeletult uudishimulised ja kontaktialdid. Pasknärakad on metsaalarmid. Kui lõugavad eemal ,siis seal ka kindlasti vähemalt imetaja liigub. Nagu teisedki metsaelanikud , otsivad nad ka vajadusel abi inimestelt. Kuni lausa palumiseni välja. On häälitsusi.....aga sellest ma ei tahaks rääkida pikemalt. Palju mahub mõiste alla ka ,,vaimude keel,,. Sõnumite lugemine on siiski personaaltegevus. Kuldnokad, rästad vareslased on ka naljahambad. Kassi või koera kiusamine käitumisega või häälitsemisega on levinud. Vimma osakavd pidada. Kätte maksta. Moskvas punase platsi juures lõhuti puude otsast pesad meeri käsul. Varesed hakkasid siis mauseleomi valvuritele konisid ( sillutises vahelt koukisid) ükshaaval pähe kukutama. Liigutada aga ei tohi tribunali hirmus kulmugagi. On netis kelgutavaid vareseid ka olnud. Abstraktne mõtlemine eksisteerib neilgi. Ühesõnaga , me pole pooltki nii erinevad kui koolis räägitakse. Juhiseid pole mul anda. Nagu iga teine liik, neil on mingid omad ,,meeled,, millega skanneerivad inimest. Mida lähemale nad su lasevad ja hädakisa toodavad, seda omam oled. Ei maksa omastada talle inimplatvormi ja olemust. Oluline on ENDA häälestus sobivuseks.

[filo]

Mul statistikat pole, aga tundub, et väiksed linnud tulevad mulle metsas ligi siis kui ma põit kergendan. Tulevad istuvad põõsa otsa nii 1,5 - 2 meetri peale ja elavad kaasa.

[Lokster]

Elavad kaasa?

[Q11]

"Samal hetkel väljus ta tagumikust valge dušši vihk. Ma õnneks pihta ei saanud.
"
Vanarahva tarkus ütleb, et kui kajakas sulle suhu si...ub siis on su elu õnnelik ja edukas. Niiet Lokster soovitan järgmine kord kui kajakaid üle pea lendamas näed, suu taevapoole ammuli hoida...

[Lokster]

Aimdub kajaka parve koondumisi. On munemise aeg saabumas. Neil on õnnest omad arusaamad. Hm. Sa oled õnnelik ,et pihta ei saanud. Ja soovitad teistel pihta saada ,et õnn saabuks. Sügavamõtteline. Panen sitatarkused tallele, ehk läheb vaja.

[Lokster]

Aga mis oleks kui sa sured ja tuleb looja ja hakkab sinuga eksperimenti sooritama? Tapab-raiub pea maha ja elustab uuesti .Hoiab elus ja jälgib sind? Näe raisk , ei surnudki ära. Kümme tundi??? Hei hei SINA OLED, kas tunned midagi allapoole kaela kaa? https://www.nature.com/articles/d41586-019-01216-4

[Eithea]

Aga mis oleks kui sa sured ja tuleb looja ja hakkab sinuga eksperimenti sooritama? Tapab-raiub pea maha ja elustab uuesti .Hoiab elus ja jälgib sind? Näe raisk , ei surnudki ära. Kümme tundi??? Hei hei SINA OLED, kas tunned midagi allapoole kaela kaa? https://www.nature.com/articles/d41586-019-01216-4

Äh ja millest sa järeldad, et inimestega ja ehk ka sinuga just nii ei tehagi? JA kui isegi on millest järeldada, siis lõpuni vastuseid ei tea keegi ja ei saagi siin teadma...

[Lokster]

Miks mulle tundub ,et tehakse veelgi hullemaid lõbustus-katseid. Ei arva ,et ma puutumatu olen ses suhtes.

[Naut]

Vanarahva tarkus ütleb, et kui kajakas sulle suhu si...ub siis on su elu õnnelik ja edukas. Niiet Lokster soovitan järgmine kord kui kajakaid üle pea lendamas näed, suu taevapoole ammuli hoida...

See on tõesti huvitav. Et nii linnu sitt ülevalt poolt kui misiganes kaka maapinnal kellegi poolt sisseastutuna pidavat ikka kas palju raha või õnne tähistama.
Huvitav, kust selline "vanarahvatarkus" pärineb? Või oli/on see rohkem nagu lohutuseks öeldud, et sisseastuja või pihtasaaja kohmetust leevendada?

[Mannu]

Sõnnik on põlluväetis; põllumees põline rikas.
Tegelt seesama katkematu ring - kõige alam (sitt) toodab kõige ülemat (kuld).

[Naut]

Sõnnik. Justnimelt. Kui tahad sügisel magusaid õunu, siis ole valmis ka samade õunapuude toiteks varakevadel sitta loopima.
Võime siin muidugi allegooritseda ja mütoloogitseda, et sõnnik ja juured ja puud ja viljad ja all ja peal jne.
Aga hea küll.
Ma siiski räägiksin hoopis proosaliselt tänasest (teise teema) kangelastest, ehk siis kanadest. : )
(Gallus gallus domesticus)
/Väga vaimlised ja äratõusnud delfikalduvustega "gurutädikesed" võivad jah, selle järgneva vahele jätta./

Mul nimelt kanad ikka juba totaalsed vanurid. Läheb neil juba 9-s kevad ja enam nad ka ei mune (suurtööstustes peetakse munakanasid üldse vaid 2 (või ehk 3?) aastat max, kui nende munaproduktiivsus on kõige suurem.) Loomulikult on selline pensikate pidamine justkui idiotism ja "raiskamine", sest nii vanad kanad ju ei mune (kuigi ma sain ka kevadel veel omakanamunadest omletti siin teha), nende liha ka supiks juba ammu ei kõlba ja seega kuskil selliseid nö. kasutuid vanureid ka reeglina (nö. rentaablites majapidamistes) ei peeta. Noet toida teisi ja hoolda ja vatt tagasi ei saa miskit.
Et mis ma neid siis pean?
Esiteks on nad mu väike loomaaed. Mul on erinevaid ja väga naljakaid tõugusid ning kanadevaatlus on üks äärmiselt meeldiv tegevus siiski.
Lisaks ma siis küsin, et koer, ok, valvab (ka vana koer), kuid mida annab vana kass? Kuid peetakse ju neidki.
Nii mul ka kanadega. Nad ikka sellised toredad totsid, igal oma nimi ja iseloom, mune meile lisaks andnud kogu oma eelneva elu jooksul lademetes ja miks nad siis nüüd ei võiks ka "teenitud" puhkusel olla ja minna ära ka nö. loomulikus korras ja siis kui tahavad.
Pealegi - tadaa!: kana ju kakab ka vanana.
Kanakakaväetist aga oskab iga aednik hinnata.
Niiet ma ka oma penskarkanadega ikka totaalses "kasumis" võiks öelda. Ha.



Jep, ka mul on paar sellist. : )

[Q11]

Päris vinge. Ma sain ennemalt aru, et linnas elad aga no ju siis eksisin. Kunagi ka mõtlesin oma aeda kanasi võtta aga mõtteks see jäigi. Hmm...aga oma munejaid pärast ära süüa ma vist ikkagi ei suudaks...

[Naut]

Õieti said aru, Q11. Äärelinna bluus mul siin.
Ma kusjuures ise olen suht kesklinnakas nö. sünnist saati aga no kanapidamise himu tuli mingil ajal pääle krtteabkust ja kuigi kupule koputajaid oli enamus, ma ikka viisin selle ürituse läbi ja minumeelest täiesti eduliselt.
Midagi keerulist seal pole, vastupidi väga fun ja lisaks omaenda värske omeletimuna kogu aeg suht üleukse võtta.
Linnatingimustes tuleks eelkõige läbi mõelda aga hoopis see, kus on kanad talvel, sest miinuskraadides nad võivad külmetuda (külmetuvad kusjuures harjad) ja siis on kööga. Lisaks läheb talvel nende energia rohkem enda kerekütteks mitte munadetootlusesse ja seega soe ruum oleks nagu hädatarvilik mitmel põhjusel. Maal on selleks laudad ja mingid abihooned aga vat linnas jah, tuleb see nagu läbi mõelda.

Aga oi. Vot kanade Liigivaimuga ma polegi veel nö. kohvitanud. Hm.
Tuleks proovida.

[Manaja]

Naut, oled pärl

[Lokster]

Mitte ,,tarkuses,, ei peitu ,,tarkus,, , sellest võiks ju aru saada. Kui on antud saada. https://www.youtube.com/watch?time_conti...2KN9-xgGjA

[Naut]

Antud juhul mulle ilmselt polnud antud aru saada, kuhu see "tarkuse" tarkus või "mittetarkus" nüüd Loksteri poolt huigatud taas oli.....
Pärdik oli aga tore. Näed, ikkagi inimene.

Lindudest aga... armsad akendega elamute omanikud, ärge peske veel oma aknaid. Las veel olla mõni aeg tatised. Kannatage veidi. Nimelt väikesed metsalinnud hetkel pulmitavad nii, et jutid taga ja osad siis muidugi "soojast peast" ka vastu aknaid aiva põrkumas. Ma siin suht üle päeva jooksnud mingi aknamütaka peale ligi, et enne kasse nendele uimastele põrkajatele jaole saada, et siis neid armuhulluses pikeerijaid ikka üles turgutada.

[Lokster]

Jah . Kui see väga madalaks filosofeeritud ,,väärtusetu sitake,, suudab olla Steve Jobs, siis vastupidi puudub igasugune tarkus. Näe ikkagi inimene. Nii inimlik. Seega jumalik.

[Naut]

Minu inimmõistes a 100-aastased kanad on aga suure kevadega taas jõudsalt munele hakanud.
Ei, see pole nö. normaalne.
Vot sulle imesid ja võlukunsti. : )

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Vaid sellest samast imelisest raamtust, mille ühe varasema Mannu viite järgi leidsin ja raamatukogust laenates ka ahnelt sisse imasin.
Vaheldumisi küll heldides, küll vaimustudes, küll kurvastades (viimases osas küll eelkõige meie enda ehk inimliigi julmusest ja juhmusest.)
Samas sain nii võlutud sellest hundirahva tõsielumüsteeriumist ja ostsin raamatu endale ka koju.



Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt – ja on meiega sarnasemad kui ükski teine elusolend.
Saksa mainekaim hundiuurija Elli H. Radinger jutustab põnevaid lugusid, mis tutvustavad meile huntide väärtusi, nagu perekonnaarmastus, usaldus, kannatlikkus, juhivõimed, tähelepanelikkus, oskus ümber käia lüüasaamiste või surmaga. Ta avaldab jahmatavaid ja seni teadmata fakte huntide elust ning näitab, et hundid oleksid paremad inimesed.


https://www.rahvaraamat.ee/p/huntide-tar...9949853205



Meile meeldib vabas looduses olla sellepärast, et
loodus ei arva meist midagi.
F. Nietzsche

---

Tooksin siia mõningaid kokkuvõtvaid katkeid sellest raamatust.

Raamatu alguses kirjeldab autor oma seisundit, kuidas tal sõna otseses mõttes lõi kopa ette ülihõivatud ja stressirohkest advokaadikarjäärist Saksamaal ja ta lihtsalt tundis, et endiselt jätkata ei saa.
Ning pakkis asjad... ja sõna otseses mõttes põgenes.
Omamata bioloogiharidust, loodusteaduse diplomeid või koolitusi-moolitusi, teadmisi või muid justkui "kehtivaid" pabereid, pani ta end kirja USA Indiana osariigi hundikaitseala käitumisuuringute praktikale.
Kuid selle koha saamise üle (kuhu polnudki nii väike tung) ei otsustanud ei urgitsevad töövestlused ega oskuslik enesepromo. Vestlusel selgitas kasvanduse juhata professor Erich Klinhammer talle, et praktikandi sobivuse otsustab ainuüksi põhikarja juhthunt.
Seega ei mingid paberid, tabelid, mudelid ega inimühiskonna (kunstlikud) epoletid ei mõjuta ürglooduse tunnetust sellest, kes võetakse nö. omaks ja kes mitte.
: )

---

Hundikarjade käitumist juba alates aastast 1995 jälgides said Elli H. Radingeri jaoks täiesti uue sisu ka sellised mõisted nagu moraal, vastutus ja armastus.
Kusjuures huntide käitumine on autori sõnul inimeste omaga väga sarnane: nad on hoolitsevad pereliikmed, tugevad, ent õiglased juhid, kaastundlikud abilised, hullumeelsed teismelised või tobedad naljaninad.
Hundirahva perekonna ühtusele, kokkuhoiule ja vastastikuse toime omamoodi rituaalidele ongi pühendatud üks esimesi peatükke.
Muide, hundikari koosneb enamasti vanematest ja nende järeltulijatest (esimese ja järgmise põlve lastest) ja üksikutest onudest ja tädidest. See on bioloogilises mõttes perekond. Võib juhtuda, et karja võetakse vastu ka üksikud võõrad hulkurid. Tänapäevases hundiuuringus on kari võrdne hundiperega.
Kutsikate eest ei kanna hoolt mitte ainult vanemad, vaid ka tädid-onud ja vanemad õed-vennad, tehes seda altruistlikult ja isetul moel.
Samas ka vanadele pereliikmetele tuuakse süüa ning neid ei jäeta kunagi hätta. Iga karja liige teab, kus on tema koht ja kes langetab otsuseid.

Hundikarjade sotsiaalset süsteemi uurivad väga palju nii bioloogid kui ka psühholoogid. Nad on seisukohal, et inimene saaks hunte jälgides iseenda kohta tublisti õppida.

[Naut]

Käitumisbioloogid on huntide sotsiaalse käitumise järgi jaganud nad kaheks.
Tüüp A on julge, südikas ja ekstravertne. Pärast ebaõnnestumisi vajab ta aga reeglina pikemat puhkust.
Sellised hundi-, aga ka inimtüübid on tavaliselt rõõmsameelsed, kuid ka väsitavad - vähemasti seni, kuni saavad kõik oma tahtmiste järgi teha.
Tüüp B on hoiakult tagasihoidlik. Selline introvertne hunt ootab esmalt ära, mis juhtuma hakkab, ning kohaneb siis sellega.

Hundiperekond ongi põhiliselt nende isiksusetüüpide kogum. Juhtloomad, noorloomade vanemad on peaaegu alati üks A- ja teine B-tüüpi ning täiendavad teineteist vastastikku.
See aga EI TÄHENDA, et A-tüüpi on alati isane ja B-tüüp emasloom. Vabalt võib olla ka vastupidi ja see pole hundirahva seas ka haruldane.

Lõik, mis oli mul varem ühes teises teemas ära toodud:

Karja valitseb seega nii emane kui isane. Seda tehakse KOOS. Jah, parimad, vastupidavamad, väärikamad ja targemad isendid omasuguste isaste ja emaste seas.
Kuid nad EI OLE alfad. Vähemalt mitte mõlemad.
(Üldse on ses osas terminiks saanud pigem "karja juht", mitte alfa. Sest nii mõnigi alfa ei kõlba siiski kohe üldse oma demoneeriva loomuga karja juhiks ja teeb kasu asemel siiski rohkem kahju.)

Väga eriline koht on emase-isase sünergiast misiganes karja eesotsas ehk liidripositsioonil. Ehk siis rääkides sellest, et KUI üks valitud liidritest, kes ka moodustavad omavahel stabiilse paari, üks on nö. ekstravertsem (julgem, hakkajam, avastusaltim, ka kuskil provokatiivsem, äkilisem, häbematum jne), siis teine (ehk siis tema paariline) on küll samavõrra autoriteetne (juhi positsioonil teisiti ka ei saaks), kuid siiski ilmselgelt introvertsem ehk rahulikum, tasakaalukam, ka mõnevõrra pikameelsem või ka ettevaatlikum.
/Võitlusesse karja eest muidugi sööstavad mõlemad ja kartmatult./

Kuid üle korrates: tähelepanuväärne on see, et see pole reegel, et see ekstravert on tingimata isane ja introverdist leebem ehk tasakaalustavam pool on emane. Vabalt on ka vastupidi.
Põhiline on, et toimuks emas- ja isaslooma omavaheline sünergia, täieline tajumuslik koostöö ja energiate balansseerimine, mis on aga alati kasuteguriga ikka ja eelkõige põhiliseks ehk karja hüvanguks.
Kui emane on selline julge ja temperamendikas, siis kõrvalolev isahunt on reeglina rahulikum. Kui isane on nö. tulisema loomuga, on emane kõrval vaoshoitum.

Jutt siis eelkõige metsikutest huntidest vabas looduses, mitte taranadikest ega ka mitte loomaaedadest.

---

Antud raamat on muide illustreeritud rohkete mustvalgete fotodega huntidest looduses ja nende tegevustes. Fotod pole kuigi heas kvaliteedis, kuid siiski...

Panen ka mõne hundirahva pildi siiagi teema vahele.

---

Võimuvahekorra määrab imetajate puhul perekonna struktuur.
Isa-ema otsustavad laste eest, vanemad õed-vennad nooremate eest. Auastmeid ei pea hundikogukonnas välja mõtlema või välja võitlema kakluste või poliitika või inimlikus mõttes vaid väliselt "kõvatades".
Vanemad ei pea välja mõtlema, et nende sõna maksab. See lihtsalt maksab. Ja just selline täiesti loomulik ja sisemisel autoriteedil tekkinud heierarhia määrab ka kogu grupi heaolu ja turvatunde.
Sest lihtsalt tahetakse kõigi jaoks parimat.

Huntidele on perekondlikud rituaalid möödapääsmatud. Nad annavad omavahelistes suhete soojust, tagavad ühtsustunnet, pakuvad pidet ja tugevdavad omavahelisi sidemeid.
Kui tähtsad on need samad asjad ka meie, inimeste igapäevaelus, märkame alles siis, kui nad kaovad..

[Naut]

Kutsikad.
See, kuidas hundikarjas koos tittesid ja noorhunte täiesti pidevalt kasvatatakse ja kohandatakse ühiseks sotsiaalseks toimeks on muidugi lustakas lugemine omaette.
Samas üks asjaolu eristab huntide kasvatusmeetodit siiski päris paljude inimsoost lastevanemate omast: nad on alati üksmeelel ja tegutsevad koos. Hundilapsel ei ole isegi võimalust manipuleerida: kui issi ei luba, siis küsin emme käest. Kasvatusküsimustes hoiab kokku kogu hundipere koos onude ja tädidega. Järeltulijaile korra õpetamises osalevad kõik ning järelkasvu eest hoolitseb samuti kogu perekond. Kui kutsikaid veel koopas imetatakse, toovad isahunt ja vanemad õed-vennad emale süüa.
Hiljem hoolitsevad võsukeste eest kõik pereliikmed, oksendades neile eelseeditud liha.
(Kusjuures samast käitumisest, ehk läbiseeditud liha ettetoomisest on hiljem juttu hundipere vanemate liikmete eest hoolitsemisel, kus nö. hundipensionäride vanad hambad juba liha närimisel ehk veidi alt veavad ja vanad liikmed ei luba kõikidel jahtidel enam osaleda.)

Hundiisad on oma laste järele täiesti hullud. Juhthuntide lemmiktegevusi on kutsikatega mängida ja mürada.
Kusjuures kirjeldatud on, kuidas üks võimsamatest karjajuhtidest kasutas oma mängudes pidevalt sellist võtet, et tegi justkui nägu, et ta hoopis kaotab mürahoos kutsikatele. Ta nimelt lubas väikestel huntidel enda peale hüpata ja ennast närida. Siis keeras ta end selili, sellal kui mõni kutsikas tema peal võidukalt saba liputades kõrval seisis.
Oskus nendes mängudes teeselda (antud juhul kaotust) näitab, et loom mõistab, kuidas teised tema käitumist tajuvad. See näitabki intelligentsust.
Pealegi kindlasti said kutsikad aru, et alistumine toimus ainult mängult, kuid nii said nad samal ajal ka kogemuse, mis tunne on võita endast palju suuremat.
Sellist eneseusaldust vajavad hundid röövloomadena aga hiljem terve elu.

Sama juhthunt, muide, peale jahiretkedel kasvõi ainuisikuliselt saagi murdmist ootas väärikalt ja kannatlikult, kuni kõik teised (ka noorloomad) kõhud täis pugivad ja asus sööma kõige viimasena.
Seega on ka see käitumuslikkus mitte just reegel, et kõige enne sööb pealik nagu inimesed nii huntide kui koerte kohta arvavad.

[Naut]

Muidugi võiks siia terve selle hundiraamatu üle trükkida aga...vblla seoses mõningate teemadega foorumis (küll nö. hõisked libahuntidest, küll naiste allasurutuse eostuse ja surma teemas, küll Jahwe või patriarhaadi teemal samas kontekstis)... peatuksin ühel sellisel peatükil antud raamatus nagu:
NAISTE TUGEVUS.
Mis seob naisi ja hunte

Hundiperekonnas otsutavad küll vanemad ühiselt, kuid tähtsad otsused, näiteks millal, kuhu ja kuidas jahile minna või kuhu kaevata poegimiskoobas, teeb nii inimeste kui huntide puhul pere tähtsaim naine. Tema vajaduste järgi kohandatakse viimaks kõik, mis on perekonna huvides.
Emahunt on perekonna tõeline keskpunkt.
Nagu igas suurperes, on mõistagi aga ka isas- ja emasloomade vahel konflikte. On nähtud emahunte, kes isastele "tappa andsid" ja vastupidi. Tülid lahendatakse vastavalt olukorrale, sõltumata kellegi soost või võimuastmest.
..

Edasi on kirjeldus aga ühest Yellowstone's sündinud emahundist, kes muutus legendiks juba oma eluajal ning oli seda kuni oma traagilise surmani.
Temast olid lummatud kõik, kes teda nägid.
Talle anti nimi Hunt Null Kuus (ta sündis 2006.aastal), kuid teda hüüti ka She-Wolf´ks.
Kui ta kaheaastaselt Lamar Valleysse ilmus, nähti kohe, et temas on midagi erilist. Kui emahunt jätab oma kodu maha, siis on tema ülim tavaeesmärk leida kaaslane ja saada järeltulijaid. Sellel emahundil polnud aga kiiret kuhugi. Esimesel talvel oli tal paaritumisajal kuni viis austajat, mis on metsikute huntide puhul siiski väga ebatavaline. Ta lükkas sellegi poolest eemale ka kõige suuremad ja tugevamad kandidaadid ja võttis selle asemel vastu noorhuntidest vennad ja rajas nendega oma perekonna.

Kohe peale kutsikate sündi lahkus aga see imeline emahunt koopast ja tappis kümne minuti jooksul üksipäini kaks suurt hirvelehma. Isased vaatasid pealt. See emahunt oli üldse üks parimaid jahipidajaid, kes kunagi Yellowstone´s elanud. Ta eelistas jahti pidada üksinda ja kasutada lähivõitlust. Tema tehnika oli meisterlik. Ta jooksis saagi kõrval, hüppas õhku, keeras pead ja lõi hambad hirvele kõrri. See õnnestus tal korduvalt isegi vahutavas jões.
Kord nähti, kuidas ta ründas jõekaldal hirvelehma ja kukkus koos temaga nõlvakust alla jõkke. Saakloom surus pea vee alla. Hunt lasi hirve kõri lahti ja võitles end tema alt vabaks. Siis surus ta vett pekstes ohvri pea kogu oma keharaskusega alla, kuni too mõne minutiga uppus. Nüüd tuli tal aga surnud hirv kuidagi sügavast veest kätte saada. Ja jällegi üllatas emahunt vaatlejaid: ta tiris hirve veelgi sügavamale vette, lasi jõevoolul ta liivase madalikuni kanda ja tõmbas saagi selle peale. See emahunt teadis täpselt, mida ta tegi, ja planeeris oma pere toitumislaua ette.

Jah, just tema see ongi:


Kusjuures see hunt viis oma intelligentsusega meeleheitele ka kõige kogenumad bioloogid. Näiteks tavaliselt tormavad hundid neid jälgiva kopteri häält kuuldes igas suunas laiali. She-Wolf aga ei jooksnud enamasti minema. Ta jäi seisma ja vaatas bioloogile põlglikul ilmel otsa. Siis põgenes ta puude vahele või kaljude taha. Alles kolme aasta pärast õnnestuti ta jälgimisseadme paigaldamiseks kinni püüda.
Detsembris 2012 tegi aga see legendaarne emahunt surmava vea, kui lahkus esimest korda rahvuspargi kaitsvatest piiridest. Oli jahihooaja viimane päev ja ta oli viimane hunt, kes sel hooajal maha lasti.

Kui surevad legendid, keevad emotsioonid üle. Pärast She-Wolfi surma tuli Radingerile tohutul hulgal kirju. Enamik kirju tuli naistelt, kes olid end karismaatilise emahundiga tugevalt identifitseerinud.

National Geographic´l on sellest erilisest She-hundist tehtud ka täispikk dokkfilm.
https://www.youtube.com/watch?v=A_MR7Wub0Vc

Huntide maailm on naiste maailm nagu ütleb autor. Nende suurte koerlaste fännid ja eestkostjad on enamjaolt naised nagu ta oma aastakümnete pikkuse praktika jooksul on täheldanud.
Mis lummab naisi huntide juures? Kas nende metsik ja taltsutamatu loomus?Enamik naisi oskavad loomadega ümber käies tagasi tõmbuda, vaadelda ja ära oodata, sellel kui meestel on kalduvus peale tungida, kontrollida ja domineerida. (Seetõttu on meeste hulgas rohkem ka hoopis karude fänne.)
Näiteks tarandike külatajate puhul lükkavad hundid sellise meeste tüüpilise domineerimise soovi aga otsutavalt kas nurka või koguni vastavad (eluohtliku) ründega.

Suur Saksa hundiuurija Erik Zimen ütles kordnaistest ja huntidest rääkides: "Nii hunt kui naine on läbi ajaloo olnud peamiselt alla surutud..."

---

Hundi kodustamisel vaadeldakse kusjuures aga siiski eelkõige naiste rolli.
Arvatakse, et just ilma naiseta poleks meil tänapäeval ilmselt ka koeri. Paljud katsed kodustamist seletada on meestekesksed: hundid taltsutati justkui jahil käimiseks, toiduks halbadel aegadel või inimese kaisteks.
Samas (autori reaalsete kogemuste põhjal) väikeste hundikutsikate harjutamine inimesega on siiski vägagi aeganõudev ja kannatlik tegevus. Just kutsikate, sest kutsikaeas kujunebki välja usaldus inimeste suhtes.
Kas mees oleks suutnud aastatuhandete eest sellise tülika tegevusega hundikutsikaid endaga harjutada? Kindlasti mitte. Meestel olid teised ülesanded.



Kutsikate kodustamise juurde kuulub ka näiteks varases eas ka piimaga toitmine ja piima oli tol kaugel koduloomadeta ajal ainult naistel. (Lambad, kitsed, veised jne kodustati alles pärast hunti.) Niisiis pidi see olema naine, kes võttis ühel päeval hundikutsika enda juurde ja andis talle rinnapiima. Vahest oli tal liiga palju piima või ta tundis hüljatule hundilapsele lihtsalt kaasa. Ise seda aimamata tekitas ta inimkonna ajaloos revolutsiooni. Sest hundile järgnesid tasapisi põllumajandusloomad ja jahimehest sai karjus. Ajalugu võttis uue pöörde.
Vahest mäletavad naised veel tänapäevalgi oma erilist rolli evolutsioonis ning neil on seepärast ka huntidega nii tihe side?




Ühe juhusena on edasi näiteks kirjeldatud sellist olukorda, kus Zimen uuris olukorda Baieri metsa rahvuspargi tarandikuhuntide väljapääsemisel, et millised olid inimeste reageeringud sellele seigale soospetsiifiliselt. Näiteks sellal kui mehed (jahimehed, politsei, kaitsevägi) ajasid hunte taga ja lõid nad viimaks maha, palusid naised meedias, et loomad jäetakse ellu.

Kui tänapäeval ilmuvad mõnda piirkonda hundid, tekitab see paljudes meestes tugeva tõrjereaktsiooni: "viige nad minema!", "siin pole nende koht!". Naistes tekitavad sellised olukorrad aga pigem kaitseinstinkti, kaastunde ja eeskätt sügava igatsuse veel viimase metsiku nähtuse järele meie ajal.

Etnoloog ja psühhoanalüütik Clarissa Pinkola Estès on veendunud, et igas naises peitub emahunt, kes kaitseb naiselikke ürginstinkte ja intuitiivset teadmist, mis on õige ja mis vale.
Kunagi bestselleriks saanud raamat "NAISED, KES JOOKSEVAD HUNTIDEGA".



https://www.rahvaraamat.ee/p/naised-kes-...9985321515

Eluterve naisterahvas on paljuski hunditaoline: ta on võimas, vaistlik, elujõudu pilgeni täis, kartmatu leidlik ja ustav. Ta on võimeline kõrgele kargama, saaki küttima, elu andma ja elu eest seisma. Eemaldumine ürgloodusest on põhjustanud nihke tänapäeva naise isiksuses

Või veel:
Naine on ainult siis tark, terve, terviklik, loov ja õnnelik, kui ta leiab üles oma oma instinktiivse loomuse juures, hundi iseeneses, metsiku ja taltsutamatu ürgnaise. Selleks peab ta loobuma oma armsast, kenast ja kohanevast sissekasvatatud rollist, kuulekusest, järeleandlikkusest ja pidevast alistavusest.

Sellega võib olla nõus või mitte, tõsiasi on see, et ükski loomaliik ei ole inimesega sotsiaalselt nii sarnane kui hunt.
Pole niisama, et paljud loodusrahvad peavad hunti oma esivanemaks ja tootemloomaks. Paljude Põhja-Ameerika indiaanisuguharude jaoks on hunt nende suguharu esiiisa või ema ning seega maailma alguspunkt.



Ilmselgelt on naiselikkus kui elu algus ja hunt kui metsikuse sümbol teineteisega seotud.

Hunt puudutab kusjuures kõikides müütides ja muistendites ka inimeksistentsi kaht omavahel seotud nähtust: hirmu ja võimu. Mehe hirmu selle ees, mida ei suudeta täielikult kontrollida ja suunata - seni taltsutamata looduse ees, isepäise naise ja metsiku hundi ees metsas.
Ja naise hirmu pimeda metsa, vägivaldse mehe ning kurja hundi ees.

Ja ometi on nii hunt kui naine allasurutud ja justkui ajaloo kaotajad. Tegelikult aga on just nemad tugevad. Sest suudavad oma hirmu ületada ning siis olla tõeliselt vabad ja sõltumatud.



Mõningases muusikamuinasjutu vormis ka siin meie, naishuntide, huntnaiste Loost:

[Naut]

Huntide laulust rääkisin lk.4 ühes kommis:

See, et kokku on pandud täiskuu ja uluv hunt on paraku samast rubriigist nagu postkaardid jõuluvanadest.
Jah, hundid võivad uluda ka täiskuu poole, kuid teevad seda pigem valguse tõttu, mis sellel ajal üle metsa levib ja ka kuuvalgustatud ajal neil küttida lubab.
Valdavalt on selline täiskuuulgumine aga siiski müütide pärusmaa.
Küttimine käib ikka tavapärases valgusrežiimis.
Niisama või kuuvalguseta öösel magatakse siiski himukalt ja külmal ajal muidugi ühtehoidvalt lähestikku.

Rohkem laulavad hundid siiski aga tõesti valge(ma)l ajal ja kogu karjaga või üksiti (gruppides) üle metsa. See on neil selline oma moodi maagiline "ühislaulmine", mis on mõeldud kogukonna tugevdamiseks ja ka oma territooriumi tähistamiseks märguandena võõrastele karjadele (et hoidku eemale nende jahialast). Või siis paarilise või kadunud pereliikme otsinguks või muuks omakeelseks suhtluseks (hundiulgudel on palju alatoone.)

Siin üks väike versioon:

[Mannu]

Kaks Eesti noormeest olid 1970nendatel pikemat aega Tšuktšimaal, et kohalikke kombeid ja eluolu õppida. Ühe noormehe, Ülo (tšuktšipäraselt Jelo) meenutus kohtumisest karuga ja "karulaulmisest":

Jooksupanemise asemel loom röögatas ja tormas teda häirinud inimese suunas. Selgus, et põõsas oli istunud karu, kes oli oodanud, et mõni põder paraja kauguse peale tuleb, et siis sellest endale parajat lõunasööki saada. Kiiresti läbis ta mõnikümmend meetrit ja varsti seisis ta Jelost seitsme meetri kaugusel kahel käpal püsti ja urises valjusti.

Ejgeli oli vahepeal üles ärganud ja hõikas: «Jelo, tule kohe ära!»

Seetõttu ei julgenud Jelo karule selga pöörata. Ta mõtles, et pidid nad ilma püssita välja tulema. Püss oli jäänud telki. Ejgeli ei tahtnud vihma tõttu relva kaasa võtta ja nüüd see siis oli. Karu tammub jalalt jalale ja hakka temaga peale, mis iganes soovid. Igaks juhuks võttis ta vöölt oma vägeva noa ja jäi seisma. Mõlemad vahtisid üksteisele otsa. Karu oli väga suur. Kahel jalal seistes ulatus ta kolme ja poole meetrini. Tema suu oli pärani ja sealt paistsid suured kihvad. Külma ilma tõttu tuli karul suust väljahingamisel auru. Karu seisis ja mörises.

«See on lihasööja grisli,» mõtles Jelo, «sellepärast ta nii suur ongi. Need pidid eriti ohtlikud olema.»

Ta seisis nuga käes ja vahtis karule silma. Karu urises ja tammus jalalt jalale.

Vahepeal oli ka Ejgeli sopka otsast alla jõudnud ja tuli Jelo selja tagant lähemale. Jelo kõrvale jõudes, asetas ta oda enda jalge ette ja ütles: «Pane kohe nuga maha. Ruttu!»

«Hull oled või?» ütles Jelo talle vastu.

«Tee ruttu, aega ei ole,» kostis tshuktsh.

Jelo asetas noa samblale ja astus pool sammu tagasi, nii et Ejgeli jäi temast natukene ettepoole.

Ejgeli kummardus ettepoole, siis ajas ennast sirgu, vaatas karule otsa, tõstis oma käed üles ja hakkas monotoonselt rääkima:


Karu ära ole paha.
Me ei tee sulle mitte midagi paha.
Me oleme ühest verest, sina ja mina.
Karu mine ära.

Karu ära ole paha.
Me ei ole teinud sulle mitte midagi paha.
Me oleme ühest soost, sina ja mina.
Karu mine ära.

Karu ära ole paha.
Me ei ole teinud teie rahvale midagi paha.
Me joome ühest jõest, sina ja mina.
Karu mine ära.

Karu ära ole paha.
Me oleme küll esivanematele ande toonud.
Me oleme üks rahvas, sina ja mina.
Karu mine ära.

Karu kuulas tähelepanelikult talle räägitavat juttu. Ta urin jäi vaiksemaks ja ta jälgis Ejgeli tegevust. Mees rääkis monotoonselt. Tema käed olid kogu aeg üles tõstetud. Ta vibutas oma ülakeha ette-taha, ise kogu aeg teraselt silmi karul hoides.

Pärast esimest salmi istus karu maha. Ta kuulas huviga talle räägitavat juttu, kallutades pead kord ühele poole, kord teisele poole. Kas selles liigutuses väljendus heakskiit tshuktshide tegevusele või vangutas ta uskumatult pead, see jäigi arusaamatuks, aga pärast kolmandat salmi noogutas ta nagu arusaaja peaga, laskus neljale jalale, keeras selja ja hakkas ära minema.

http://www.folklore.ee/tagused/nr11/tsukts.htm