[Müstik]

Kuna ma pole väga kindel empaatiast arusaamises, siis otsing andis ühe huvitava teksti minu jaoks Toomas Vooglaiult ja siin on juttu ka empaatia kasvatamisest...

Tänapäevases kasvatusteaduses mõistame empaatiavõime all inimese võimet teist inimest mõista iseendas kogetu kaudu: "ma mõistan küll, mida sa praegu tunned, mina olen sama tundnud". Empaatiavõime ei ole kaasasündinud omadus, vaid kujuneb inimeses arengu ja eneseanalüüsi kaudu ja tugineb osaliselt identiteediotsimisele.
See tähendab, et empaatiakasvatuses on meetodiks üldistus e. süntees - leida teises inimeses endaga (või vastupidi - endas teise inimese või olendiga) ühiseid jooni, tundeid, aistinguid. Siin võiks seda pidada ka samastumisvõimeks. Kui selline kasvatus jääb lapsel puudu tema esimesel neljal-viiel eluaastal (teadvuse tekkeni), eriti selles osas, mis seotud negatiivsete aistingutega: valu tekitamise ja valu tundmisega, eseme teiselt äravõtmisega või ise sellest ilmajäämisega, hiljem ka solvamisega ja solvatusega jne, siis on seda hiljem tunduvalt raskem kasvatada.

Hea kirjutis Toomas Vooglaiult.