[Sinis]

Sinis'ele - Iga väike valguspunkt taevas märgib kauakestvat, kuni lõpuni minevat võitlust looduse põhijõudude vahel. Just nagu iga inimenegi.

Jah. Just nagu iga inimene. Just nagu iga inimese jaoks näib olevat seal kusagil oma ideaal-täht, mis teda koju ootab. Makrokosmos vs mikrokosmos. Võitlus, võitlus, võitlus. (Vaatasin huvi pärast EKI-st, et mida ta pakub antud sõna tähenduseks ja kuivõrd see kattub mu sisemise arusaamisega normaalsest: võitlemine; lahing, lööming, kaklus, jõuproov; võistlemine. Jube, ehk läheb edasi pisut paremaks? Võistlus: 1. kindlate reeglite järgi korraldatav üritus mingi ala parimate selgitamiseks; 2. konkureerimine, konkurents. Minu maailmapilt tunneb ka siin ära vägivalla ilmingud ja ei taha teist kuidagi tunnustada.) Mingi osa minust ütleb, et nii see igal pool ei saa toimida. On alati võimalus, et on kulg, milles mõisteid „võitja“ ja „kaotaja“ ei tunta. Maapealne elukorraldus näitab kätte ainuõigena tugevama (seadusliku) õiguse nõrgema üle (nimetame seda looduslikuks valikuks, toiduahelaks, arenguks jmt) ja seda igal tasandil, välistades muud eluseadused. Ja küllap on inimliik oma võimaluste piirides arukalt? valinud, muidu me siin ei lobiseks tühjast-tähjast. Kuid järeldada, et taoline n-ö ettekirjutatud loodusseaduste mudel on ainus võimalik elutee, pole vast päris õige.

Palumisest. Arvan, et millegi (vaimne või siis maine hüve) palumine ja selle saamine tuleb alati kellegi teise arvelt, see tähendab, et keegi teine peab seeläbi viletsamat elujärge taluma või kandma raskemat elukoormat. Juba lapsest saadik olen vaistlikult teadnud palumise tagajärgi (ei tea, kas seepärast, et tantsijast tüdruk keerleb mul nii päri- kui vastupäeva) ja hoidunud sellest ja hiljem teadlikult keeldunud, et mitte enese heaolu nimel rikkuda kellegi teise võimaluste tasakaalu-kulgu. Sest elu Maal tundub sellisele seaduspärale alluvat ja see on mulle vastuvõetamatu või siis ka asjakohatu tegevus. Kuid oma elus olen seda korra siiski teinud, nii raske oli taluda surmahingust – ja mõtetesse vormus iseenesest palve. Seejärel olen tundnud tabamatut ja ahistavat seotust - ei, see pole olnud tänutunde peitevorm: tänu avaldamine on ju kerge ja hea akt. See seotus on midagi, mis on rõhunud, kiusanud, painanud... ja edasi olen leidnud ennast küsimas, et kas surma-ahastuse kaudu saadi end maksma panna (paranoiline mõte)? Sel juhul oli nende teiste (palutavad) teguviis julm, seda enam, et enesele ei palunud ma midagi, ent minu palumisest sõltus? kellegi ellujäämine. Usuasi? Kui mingi osa loodut ajab hirmu nahka, kuidas sa vaatad tänutundes selle loojat? Õiglus ja ebaõiglus, vabadus ja ike, õnn ja õnnetus, elu ja surm, need Maa-elu tähistavad väärtussuurused on sel juhul looja jätnud enesele mängukannideks, et võiksin temalt seetõttu pisarsilmil anuda oma (risti)koorma (saatuse) kergendamist? Ehk halastab, kui olen piisavalt alandlik? Või tunda ses ära looja piiratus või hoopis looja võimaluste piiratus? Ei tea, kuid imelik see on, kui palumise kaudu käib andmine ja jagamine: et kes rohkem palub, see rohkem saab. Kel see pähegi ei tule, on jäetud iseenda armule? Ei tea, kui midagi usun, siis seda, et inimene peab olema vaba ise oma saatuse õnnistamiseks.

Aga saamise kohta on Sartre’l üks hää tsitaat:

„Üks asi on kindel, talent on vaid laenuks antud; et seda väärida, tuleb alandliku meelega vastu minna suurtele kannatustele ja rasketele katsumustele, nii hakkad lõpuks hääli kuulma ja nende etteütlemise järgi kirjutama.“