09-07-2014, 19:14
Kas uskuda kindlalt teadust, mis rajaneb hüpoteesi püstitamisele ja päädib hea õnne, juhuse korral teooriaga? Nende kahe vahele jätab ta vaatluse, mõõtluse ja arvutluse. Või soovitused kahelda kindlalt teises või hoopis eitada kolmandat, mida pole objektiivsetel-subjektiivsetel põhjustel saadud niiöelda teaduslikult kinnitada? Jumal tänatud, et on ilmund teadlased, kes lisaks neile kolmele kinnitusklambrile kipuvad otsima tõde ka silmale nähtamatust.
Ise arvan, et inimene võiks alustada tõeliselt iseenda avastamise, tundma õppimisega, mitte tegelda teaduse egiidi all iseenda tehisliku loomisega. Taolise loomeprotsessi vajadus on minu jaoks paranormaalne.
Ehk saaks enese tundmise abil tõhusamalt maailma olemust seletada-selgitada, mitte hiljem järjekordselt tõdeda, et näed, kuidas me järjekordselt targemaks oleme saanud ja me maailmapilt on teaduse najal avardunud: kunagi oli see geotsentriline, siis heliotsentriline, nüüd hiilgame teadmisega, et see põhineb relativistlikul mudelil. Kuimitu aastatuhat kulus jõudmaks viimase teadaoleva pildini? Kas valemid kui ainuõiged arvutluse-vahendid hüpoteesi paikapidavuse tõestusallikana saavad kinnitada ühe või teise maailmapildi õigsust? Ometi pandi valemid eelnevate ja on pandud tõestama nüüdse pildi kehtivust. Kõik on suhteline. Ise näen Kuud ja Päikest kerakujulistena (kui nüüd päris täpne olla, siis ikka tasandina, mida piirab ringjoon), mis liikuvat näivalt ümber Maa. Eks ma ühe abil järelda, et teised on kerad ja teise abil, et pind mu jalge all võib olla samasugune ümarakujuline keha, kui teised. Seda, et Maa ümber Päikese ja Kuu omakorda ümber Maa liigub, ma kogemuslikult järeldada vist ei suudaks, kuid ma ei näe ses osas põhjust ka muretsemiseks. Sel polegi minu jaoks erilist tähtsust, kudapidi asjad ses osas täpselt on. Ja need tähed, mis ööpimeduses kutsuvalt plingivad, täitsa täpid mis täpid. Vaatad neid läbi taevapikksilma ja näe imet, hetkega kosuvad nad su silme all. Ja siis mõtled, et milline see riistapuu olla võiks, mis mõõdaks inimese tundeid, mõtteid, kogemusi ja mida kõike veel. Kõik inimesed olla ainulaadsed ja kordumatud nagu iga üksik täht, ometi näeme tänases teadustaevas neid rohkem statistika allikana. Kas enne, kui hakkame väärtustama iga üksikut inimest, peab teadus ilmtingimata jõudma iga üksiku täheni?
Sestap tekitab minus see nn teaduslik protesti, mis tähendab, et ma kahtlen ta elu edasi aitavas ja hoidvas tegevuses. Mitte, et mul midagi teadmiste vastu oleks, vastupidi, lihtsalt kurb on, et inimene on jäänud tagaplaanile ärimaailma vajaduste ees. Kuimitu aastatuhat möödub, enne kui teadus pöörab näo inimese sisemaailma poole ja võib-olla muudab enese definitsiooni? Wiki ütleb praegu sedasi: teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele ja talletamisele, kasutades üldjuhul teaduslikku meetodit - reeglite süsteemi, mis tagab saadavate teadmiste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse.
Tähed taevas on imeilus vaatepilt, ent nende süvauurimine ei lahenda inimprobleeme. Kui palju ma enesest tean? Miks ma mõtlen ja tunnen just nii nagu mina seda vaid saan, erinevalt kõigist teistest? Ometi oleme väliselt pea üksteise kloonid.
Maa-välised teavad ja tulevad tooma meile tõde koos õnnega, eksole
P.S. Antud postitus kajastab minu uitmõtteid.
Ise arvan, et inimene võiks alustada tõeliselt iseenda avastamise, tundma õppimisega, mitte tegelda teaduse egiidi all iseenda tehisliku loomisega. Taolise loomeprotsessi vajadus on minu jaoks paranormaalne.
Ehk saaks enese tundmise abil tõhusamalt maailma olemust seletada-selgitada, mitte hiljem järjekordselt tõdeda, et näed, kuidas me järjekordselt targemaks oleme saanud ja me maailmapilt on teaduse najal avardunud: kunagi oli see geotsentriline, siis heliotsentriline, nüüd hiilgame teadmisega, et see põhineb relativistlikul mudelil. Kuimitu aastatuhat kulus jõudmaks viimase teadaoleva pildini? Kas valemid kui ainuõiged arvutluse-vahendid hüpoteesi paikapidavuse tõestusallikana saavad kinnitada ühe või teise maailmapildi õigsust? Ometi pandi valemid eelnevate ja on pandud tõestama nüüdse pildi kehtivust. Kõik on suhteline. Ise näen Kuud ja Päikest kerakujulistena (kui nüüd päris täpne olla, siis ikka tasandina, mida piirab ringjoon), mis liikuvat näivalt ümber Maa. Eks ma ühe abil järelda, et teised on kerad ja teise abil, et pind mu jalge all võib olla samasugune ümarakujuline keha, kui teised. Seda, et Maa ümber Päikese ja Kuu omakorda ümber Maa liigub, ma kogemuslikult järeldada vist ei suudaks, kuid ma ei näe ses osas põhjust ka muretsemiseks. Sel polegi minu jaoks erilist tähtsust, kudapidi asjad ses osas täpselt on. Ja need tähed, mis ööpimeduses kutsuvalt plingivad, täitsa täpid mis täpid. Vaatad neid läbi taevapikksilma ja näe imet, hetkega kosuvad nad su silme all. Ja siis mõtled, et milline see riistapuu olla võiks, mis mõõdaks inimese tundeid, mõtteid, kogemusi ja mida kõike veel. Kõik inimesed olla ainulaadsed ja kordumatud nagu iga üksik täht, ometi näeme tänases teadustaevas neid rohkem statistika allikana. Kas enne, kui hakkame väärtustama iga üksikut inimest, peab teadus ilmtingimata jõudma iga üksiku täheni?
Sestap tekitab minus see nn teaduslik protesti, mis tähendab, et ma kahtlen ta elu edasi aitavas ja hoidvas tegevuses. Mitte, et mul midagi teadmiste vastu oleks, vastupidi, lihtsalt kurb on, et inimene on jäänud tagaplaanile ärimaailma vajaduste ees. Kuimitu aastatuhat möödub, enne kui teadus pöörab näo inimese sisemaailma poole ja võib-olla muudab enese definitsiooni? Wiki ütleb praegu sedasi: teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele ja talletamisele, kasutades üldjuhul teaduslikku meetodit - reeglite süsteemi, mis tagab saadavate teadmiste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse.
Tähed taevas on imeilus vaatepilt, ent nende süvauurimine ei lahenda inimprobleeme. Kui palju ma enesest tean? Miks ma mõtlen ja tunnen just nii nagu mina seda vaid saan, erinevalt kõigist teistest? Ometi oleme väliselt pea üksteise kloonid.
Maa-välised teavad ja tulevad tooma meile tõde koos õnnega, eksole
P.S. Antud postitus kajastab minu uitmõtteid.
