Mistahes filosoofilise struktuuri taustsüsteemi seadustest pole veel arusaadud siis, kui mõistetakse selle toime õigsust, vaid alles siis, kui suudetakse ka selle õigsuses sügavalt kahelda. Üldiselt pole ühiskonnas valitsevatest seadustest soovitav lõpuni aru saada (vastasel juhul oleks süsteem juba sunnitud uuenema) ja seaduste mõistetavaks toimimiseks tuleb neid alati esmalt uskuda-usaldada (mistahes uskumused ja arusaamad siis parajasti valitsevad). Keerukad abstraktsioonid on sisuliselt inimeste endi subjektiivsed tähendused-tõlgendused, kaasaarvataud karmaseadus (niisamuti ka mistahes objektivistlikud teaduslikud seadused). Kahtluste esile kerkimise puhul kaotab konstrueeritud seadus oma kehtiva korranäivuse ja võimust võtab tumeda kaose oht. Seega üritatakse usukorda hullunult kaitsta, hävitada, või siis seda edasi arendada, luues parem ja kvaliteetsem süsteemikord – mille analoogil teadaolev areng ja evolutsioon toimubki. Siiski püsib alati võimalus langeda tagasi Allilma kaosesse. Vähemuses olevad sügavamad kahtlejad (või siis hoopis „pimedad“ eitajad) aga astuvad piltlikult kui reha otsa, mille võimukese õigelt teelt kõrvale astujatele jalgealla heidab. Sellisel juhul süüdistab vähemus kõiges võimukeskmest lummatud massi. Iroonilisel kombel saabki vähemusele endale üldiselt kehtestatud reeglite pettuse kavalat taipamist (või vastupidi lihtsat ignoreerimist) süüks panna.
Üldtuntud karma (tegu) seadus töötab põhimõtteliselt üksnes tänu massi kultuurilisele ühistaustale, ehk ka teatud religioossele enesearmastusele selle ainuõigsusest. Kui tüüpiline reinkarnatsiooni teooria koos karma teooriaga oleks tõeliselt universaalselt kehtiv, siis peaks looduses toimuma justkui vääramatu taandareng – lihatoidulised kehastuks toiduhierarhia allpool olevate loomadena, taimetoidulised loomad taimedena jne. Erandiks oleks vaid lihatoidulised taimed, kes inimliha süües saaksid vahest inimeseks kehastuda? Tekib küsimus, kuidas kõrgemad liigid said evolutsiooniliselt üldse väljaareneda, kui sisuliselt kedagi tappa, kahjustada ega süüa ei tohi, ilma et see halva karmana tagasi pöörduks? Kas on üldse võimalik ilma kellelegi halba tegemata elada? Vähemalt minu hinnangul mitte! Karma seaduse kohaselt aga peaksime reaalselt kõik juba ammu kõige madalamad, koledamad ja piinatumad väävlipõrgu olendid olema. Ühesõnaga midagi on selgelt väga nihu selle üldtuntud ja propageeritud must-valgelt mõistetud karmateooriaga*, sest sellisel lihtsustatud kujul on ta olulisel määral vastuolus akadeemiliste evolutsiooni teooriatega**.
Karma teooria sisuline ämber peitub aga tõenäosusliku juhuse eiramises, eeldades et karma omab absoluutselt õiglast kontrolli kogu elus toimuva üle. Juhuse ignoreerijatel jagub just parajalt egoismi, et mistahes välist sündmust vaid mingi isikliku maagilise põhjusliku märgina võtta. Et põhjuseks võiks ka lihtsalt erisündmuste kokkusattumus olla, nad näha ei soovi, sest see purustaks nende imelise õigluskorra. Kui näiteks astutakse mingi suvalise reha otsa, siis nad eeldavad tingimata, et ise ollakse midagi valesti teinud, kuigi keegi teine selle reha sinna rohkem-vähem tahtlikult jättis. Sellisel juhul ei saa kodust väljagi minna, ilma et mingit võõrast p...ka enda kraesse ei võetaks kanda, sest juhuseid pole antud inimese teadvuses aktsepteeritavalt justkui olemas, mis neid lõputult ennast (või teisi) kõiges süüdistamast säästaks. Ebaõiglane ja kaoseline juhus lihtsalt mõtestatakse endale absoluutselt õiglaseks maagiliseks karmaks, kus enesearmastus ja vihkamine käivad ikka käsikäes. Juhuse eirajatele saabki enese konstrueeritud karmapettuse mittetaipamist süüks panna, sest teaduslikust seisukohast suhteliselt juhuslikult muteeruv ja arenev loodus ei vaja üldiseks toimimiseks inimeste loodud kõikõiglast usukokkulepet. Loodus laiemalt ei vaja toimimiseks üldse mingit karmaseadust, sest seda vajavad vaid teatud ajastu inimesed. Loomulikult ei vaja loodusprotsessid ka inimeste konstrueeritud evolutsiooni teooriat.
Niisiis tekib küsimus, mis üldse on tüüpilise karma seaduse praktiline otstarve, kui see pole tõenäoliselt universaalne ega ka kõigi jaoks usutavalt õiglane (vähemalt mitte minu jaoks). Ühelt poolt on see religioossele usukarjale rahustav lohutus, ja teiselt poolt vaimsetele teoreetikutele leib, kes seda koostöös hirmuvõimuritega lahkelt genereerivad. Mõtelge ise, kõiki kriminaale, vargaid ja mõrvareid ei suudeta nagunii kohtu ette tuua – korrumpeerunud võimuritest rääkimata. Siis tulebki appi võtta lohutav kõikvõimas karma teooria (või alternatiivina onu Jumal isiklikult). Samuti rahuldub universaalse eelduse – sarnane loob pumeranguna mitmekordselt sarnast – taga lisaks naiivsele enesearmastusele ka inimese enesevihkajalik kättemaksuiha. See seadus paraku ei selgita seda, et madalatel ja kaoselistel olemisevormidel on elus nagunii inimeste tahtest sõltumatu ja loomulik koht. Samuti elab madal kaosekülvaja juba niigi kaoses, milles on tegelikult oma kord, seda lihtsalt kõrgema suhtes halvemal kvaliteedi väärtusel. Paradoksaalselt elab religioosset kõikõiglast korda uskuv inimene siiski ratsionaalse inimesega võrreldes suhteliselt ebamäärasemas kaoses.
Üldiselt väga õige, et mida külvad, seda lõikad. Sest mistahes kurjuseseemne*** saab ka võõrale põllule külvata, ja headuseseemne**** saagi võib alati orjamaksudena mahavõtta nii, et tegelik külvaja jääb karmamõjudest puutumata. Seadus - mida külvad, seda lõikad – on siiski vaid väike osa tõest. Oluline on hoopis see: miks, kus, kuna ja kuidas mida külvata? Sest erinevates aegades ja kohtades on ühiskonnas teatud erinevad olemise normid kehtestatud. Lisaks veel asjaolu, mis on ühele kasuks, see on teisele kahjuks, ja vastupidi. Aga religioossetel usklikel jääb siiski lohutav ja kõikõiglane “Karmajumal”, mis sõbralikult nende arglikku kättemaksuiha leevendab ja salajast enesearmastust upitab. Nad ei kujuta kuidagi ette, et ilma halvata pole ka head, ja ilma probleemideta ei teki arengut – nende jaoks justkui polegi täiesti loomulikku kõrgemat ja madalamat kvaliteeti, milles esinevad omad olemise eelised ja ohud. Ükski külvatud seeme ei saaks ilma toitu tarbimata kasvada. Ilma hävinguta pole ka loomingut, kus kõik on loomulikus muutumises.
Tegelikult pole küsimus üldse suvaliste mängureeglite must-valges heas või halvas, õiges või vales, kasutamises, nagu seda enamasti lihtsustatult näida lastakse. Vaid mõlema pooluse tasakaalus kasvus, nagu ka puu peab loomulikult mõlemas suunas kasvama. Tehes kuskil halba, tuleb seda vastavalt millegagi heastada. Või tehes head, tuleb suuta seda vajadusel kurjaga kaitsta. Mida laiem mäekünka jalam, seda kõrgem on selle võimalik hari – mida suurem lumehelves, seda tugevam peab olema selle kese. Vastasel juhul lõikab Sinu külvatud seemnest keegi teine kasu, aga kahju saab sellest keegi igaljuhul, sest elu lihtsalt ongi alati kellegi suhtes ebaõiglane. Samuti, mida teadlikumaks kehtestatud mängureeglitest saadakse (põhiline reegel on, et absoluutset reeglit pole olemas), seda paremini teatakse, kus-kuna ja millises ulatuses võib üldiselt kehtestatud piire rikkuda.
Kuigi kaine mõistus räägib selgelt karma seadusele vastu, siis tõeline elukunst on seda (või siis ka Jõuluvana) vajadusel lapse kombel uskuda. Sest vaid lootusetuimal luuseril – mida me teatud mõttes elu lõpuhetkel kõik oleme - võib mistahes ulmeime tõeks osutuda. Isegi kui imet kõrvaltvaatajate jaoks justkui ei toimugi, siis aitab see vähemalt usklikul inimesel endal loodusseaduste orjamängus psüühiliselt paremini ja rahulikuma südamega mängu kaotada, mis iseenesest ongi tema jaoks ime. Kes aga väidab, et ta üldse utoopilist karma „maagiat“ ei usu, sel puudub ka igasugunegi (näiteks igavesti reinkarneeruvate kurjade päkapikkude***** nägemise) imevõidu võimalus. Kuni ta annab lõpuks vaimselt ikka alla ja arulagedalt omaenese maagilisisi südame imevigureid peab uskuma. Tuleb olla vaid piisavalt loomulikult aus ja usaldav, et soove/unistusi mitte lõplikult maha matta-salata - olles endaga eluterves ühenduses, kaob vajadus patoloogiliste süüdistuste ja peegelduste tarvis. Siis suudetakse varem-hiljem arvestada ka karmi võimalusega, et elu ei vaja tingimata mingitki sügavamat põhjust, olles hoopiski täiesti tühjast pimedusest tekkinud, kus juhusejumal mängib Kõiksusega lihtsalt täringuid.
Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et isegi kui absolutistlikult õiglase karmaseaduse tõenäosus on teaduslikust aspektist imeväike, nagu müütilis-religioossete uskumuste puhul tavaliselt, siis kõige rumalamas ja närusemas lõpuolukorras on vähemalt religioosse arengutasemega inimesel kasulik seda uskuda. Samuti ei tea iialgi, kuna kõige olematuma tõenäosusega maagiline soovmõtlemine võib täituda. Vähemalt usutakse oma arengutasemele vastavast südametundest lähtuvalt. Kuigi loodusseadustele vastuolulisi religioosseid tõekspidamisi realist valdavalt õigeks ei kiida, siis vähemalt lapsemeelses fantaasias võib tunduda, et need tõesti võivad justkui juhtuda. Just see tühisena näiv asjaolu alateadlikke soovtundeid ja religioosseid nägemusi kogevate inimeste jaoks oluline ongi. Siiski ei soovitaks kellelgi üksnes tüüpilisse karmausku kinni jääda, sest see oleks juba tema vaimse arengu lõpp, niisamuti inimteadvuse lõpliku surma võimalikkuse must-valge välistamine. Lõpuks aga ollakse karmaseaduse pettusest arusaadud alles siis, kui mõistetakse selle kuitahes nõrka, juhuslikku ja ebatõenäolist toimumise võimalikkust ka täiesti kindlalt – seda just eelkõige religioossest olemise- ja tõetasandist lähtuvalt. Ehk vaid siis pole enam kellelegi midagi süüks panna?
*must-valgelt mõistetud karma teooria – selle all on mõeldud sellist karma teooria käsitlust, kus kõik olemas olev on kui noaga lõigatult lahutatud heaks ja halvaks, aga ei mõisteta nende pooluste omavahelisi loomulikke arengulisi seoseid (ma ei välista, et karmateooriat on võimalik ka teistmoodi ja kaasaegsemas võtmes lahtimõtestada, aga antud juhul pole see minu eesmärk).
**akadeemilised evolutsiooni teooriad – viitab sellele, et evolutsiooni teooria(id)t käsitletakse tänapäeval juba paralleelselt erinevates valdkondades, ühtegi sisemistest ja välistest aspektidest ei tohiks tervikliku evolutsiooni mõistmisel alahinnata. Ehk teisisõnu sisemisel - teadvuse ja kultuuri aspektil ja välimisel – organismi ja keskkonna aspektil on kõigil oma oluline roll üldise evolutsioonilise arengu loomisel. Sisemine/välimine ja ainsus/mitmus on ühtse terviku erinevad aspektid, mis interakteeruvad omavahel ja evolveeruvad koos, mitte ei esine kuidagi teineteisest sõltumatult.
***kurjuseseeme – siin on mõeldud keskmisest madalama kvaliteedilisest mõttest kantud tegu (kurjusel võib olla ka täiesti teise tähendusega definitsioone, näiteks mistahes arengutasandi valulike ja allasurutud patoloogiate tähenduses).
****headuseseeme – siin on mõeldud keskmisest kõrgema kvaliteedilisest mõttest kantud tegu (headust on võimalik ka teistmoodi defineerida, näiteks võimet või juhust arengule, milles suudetakse valulisi ja lõhestatud patoloogiaid vältida).
*****reinkarneeruvad kurjad päkapikud – naljaga pooleks on vihjatud sellele, et maagilisel arengutasandil on meie alateadlike soovide ja hirmude kombinatsioonil taolised kujutlused täiesti reaalsed, mis viitab ka reinkarnatsiooni teooria sõna-sõnalisele usule. Ma ei välista, et reinkarnatsiooni on võimalik filosoofilises võtmes ka täiesti adekvaatselt ja põhjendatult käsitleda, aga see oleks juba hoopis teine teema.
Üldtuntud karma (tegu) seadus töötab põhimõtteliselt üksnes tänu massi kultuurilisele ühistaustale, ehk ka teatud religioossele enesearmastusele selle ainuõigsusest. Kui tüüpiline reinkarnatsiooni teooria koos karma teooriaga oleks tõeliselt universaalselt kehtiv, siis peaks looduses toimuma justkui vääramatu taandareng – lihatoidulised kehastuks toiduhierarhia allpool olevate loomadena, taimetoidulised loomad taimedena jne. Erandiks oleks vaid lihatoidulised taimed, kes inimliha süües saaksid vahest inimeseks kehastuda? Tekib küsimus, kuidas kõrgemad liigid said evolutsiooniliselt üldse väljaareneda, kui sisuliselt kedagi tappa, kahjustada ega süüa ei tohi, ilma et see halva karmana tagasi pöörduks? Kas on üldse võimalik ilma kellelegi halba tegemata elada? Vähemalt minu hinnangul mitte! Karma seaduse kohaselt aga peaksime reaalselt kõik juba ammu kõige madalamad, koledamad ja piinatumad väävlipõrgu olendid olema. Ühesõnaga midagi on selgelt väga nihu selle üldtuntud ja propageeritud must-valgelt mõistetud karmateooriaga*, sest sellisel lihtsustatud kujul on ta olulisel määral vastuolus akadeemiliste evolutsiooni teooriatega**.
Karma teooria sisuline ämber peitub aga tõenäosusliku juhuse eiramises, eeldades et karma omab absoluutselt õiglast kontrolli kogu elus toimuva üle. Juhuse ignoreerijatel jagub just parajalt egoismi, et mistahes välist sündmust vaid mingi isikliku maagilise põhjusliku märgina võtta. Et põhjuseks võiks ka lihtsalt erisündmuste kokkusattumus olla, nad näha ei soovi, sest see purustaks nende imelise õigluskorra. Kui näiteks astutakse mingi suvalise reha otsa, siis nad eeldavad tingimata, et ise ollakse midagi valesti teinud, kuigi keegi teine selle reha sinna rohkem-vähem tahtlikult jättis. Sellisel juhul ei saa kodust väljagi minna, ilma et mingit võõrast p...ka enda kraesse ei võetaks kanda, sest juhuseid pole antud inimese teadvuses aktsepteeritavalt justkui olemas, mis neid lõputult ennast (või teisi) kõiges süüdistamast säästaks. Ebaõiglane ja kaoseline juhus lihtsalt mõtestatakse endale absoluutselt õiglaseks maagiliseks karmaks, kus enesearmastus ja vihkamine käivad ikka käsikäes. Juhuse eirajatele saabki enese konstrueeritud karmapettuse mittetaipamist süüks panna, sest teaduslikust seisukohast suhteliselt juhuslikult muteeruv ja arenev loodus ei vaja üldiseks toimimiseks inimeste loodud kõikõiglast usukokkulepet. Loodus laiemalt ei vaja toimimiseks üldse mingit karmaseadust, sest seda vajavad vaid teatud ajastu inimesed. Loomulikult ei vaja loodusprotsessid ka inimeste konstrueeritud evolutsiooni teooriat.
Niisiis tekib küsimus, mis üldse on tüüpilise karma seaduse praktiline otstarve, kui see pole tõenäoliselt universaalne ega ka kõigi jaoks usutavalt õiglane (vähemalt mitte minu jaoks). Ühelt poolt on see religioossele usukarjale rahustav lohutus, ja teiselt poolt vaimsetele teoreetikutele leib, kes seda koostöös hirmuvõimuritega lahkelt genereerivad. Mõtelge ise, kõiki kriminaale, vargaid ja mõrvareid ei suudeta nagunii kohtu ette tuua – korrumpeerunud võimuritest rääkimata. Siis tulebki appi võtta lohutav kõikvõimas karma teooria (või alternatiivina onu Jumal isiklikult). Samuti rahuldub universaalse eelduse – sarnane loob pumeranguna mitmekordselt sarnast – taga lisaks naiivsele enesearmastusele ka inimese enesevihkajalik kättemaksuiha. See seadus paraku ei selgita seda, et madalatel ja kaoselistel olemisevormidel on elus nagunii inimeste tahtest sõltumatu ja loomulik koht. Samuti elab madal kaosekülvaja juba niigi kaoses, milles on tegelikult oma kord, seda lihtsalt kõrgema suhtes halvemal kvaliteedi väärtusel. Paradoksaalselt elab religioosset kõikõiglast korda uskuv inimene siiski ratsionaalse inimesega võrreldes suhteliselt ebamäärasemas kaoses.
Üldiselt väga õige, et mida külvad, seda lõikad. Sest mistahes kurjuseseemne*** saab ka võõrale põllule külvata, ja headuseseemne**** saagi võib alati orjamaksudena mahavõtta nii, et tegelik külvaja jääb karmamõjudest puutumata. Seadus - mida külvad, seda lõikad – on siiski vaid väike osa tõest. Oluline on hoopis see: miks, kus, kuna ja kuidas mida külvata? Sest erinevates aegades ja kohtades on ühiskonnas teatud erinevad olemise normid kehtestatud. Lisaks veel asjaolu, mis on ühele kasuks, see on teisele kahjuks, ja vastupidi. Aga religioossetel usklikel jääb siiski lohutav ja kõikõiglane “Karmajumal”, mis sõbralikult nende arglikku kättemaksuiha leevendab ja salajast enesearmastust upitab. Nad ei kujuta kuidagi ette, et ilma halvata pole ka head, ja ilma probleemideta ei teki arengut – nende jaoks justkui polegi täiesti loomulikku kõrgemat ja madalamat kvaliteeti, milles esinevad omad olemise eelised ja ohud. Ükski külvatud seeme ei saaks ilma toitu tarbimata kasvada. Ilma hävinguta pole ka loomingut, kus kõik on loomulikus muutumises.
Tegelikult pole küsimus üldse suvaliste mängureeglite must-valges heas või halvas, õiges või vales, kasutamises, nagu seda enamasti lihtsustatult näida lastakse. Vaid mõlema pooluse tasakaalus kasvus, nagu ka puu peab loomulikult mõlemas suunas kasvama. Tehes kuskil halba, tuleb seda vastavalt millegagi heastada. Või tehes head, tuleb suuta seda vajadusel kurjaga kaitsta. Mida laiem mäekünka jalam, seda kõrgem on selle võimalik hari – mida suurem lumehelves, seda tugevam peab olema selle kese. Vastasel juhul lõikab Sinu külvatud seemnest keegi teine kasu, aga kahju saab sellest keegi igaljuhul, sest elu lihtsalt ongi alati kellegi suhtes ebaõiglane. Samuti, mida teadlikumaks kehtestatud mängureeglitest saadakse (põhiline reegel on, et absoluutset reeglit pole olemas), seda paremini teatakse, kus-kuna ja millises ulatuses võib üldiselt kehtestatud piire rikkuda.
Kuigi kaine mõistus räägib selgelt karma seadusele vastu, siis tõeline elukunst on seda (või siis ka Jõuluvana) vajadusel lapse kombel uskuda. Sest vaid lootusetuimal luuseril – mida me teatud mõttes elu lõpuhetkel kõik oleme - võib mistahes ulmeime tõeks osutuda. Isegi kui imet kõrvaltvaatajate jaoks justkui ei toimugi, siis aitab see vähemalt usklikul inimesel endal loodusseaduste orjamängus psüühiliselt paremini ja rahulikuma südamega mängu kaotada, mis iseenesest ongi tema jaoks ime. Kes aga väidab, et ta üldse utoopilist karma „maagiat“ ei usu, sel puudub ka igasugunegi (näiteks igavesti reinkarneeruvate kurjade päkapikkude***** nägemise) imevõidu võimalus. Kuni ta annab lõpuks vaimselt ikka alla ja arulagedalt omaenese maagilisisi südame imevigureid peab uskuma. Tuleb olla vaid piisavalt loomulikult aus ja usaldav, et soove/unistusi mitte lõplikult maha matta-salata - olles endaga eluterves ühenduses, kaob vajadus patoloogiliste süüdistuste ja peegelduste tarvis. Siis suudetakse varem-hiljem arvestada ka karmi võimalusega, et elu ei vaja tingimata mingitki sügavamat põhjust, olles hoopiski täiesti tühjast pimedusest tekkinud, kus juhusejumal mängib Kõiksusega lihtsalt täringuid.
Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et isegi kui absolutistlikult õiglase karmaseaduse tõenäosus on teaduslikust aspektist imeväike, nagu müütilis-religioossete uskumuste puhul tavaliselt, siis kõige rumalamas ja närusemas lõpuolukorras on vähemalt religioosse arengutasemega inimesel kasulik seda uskuda. Samuti ei tea iialgi, kuna kõige olematuma tõenäosusega maagiline soovmõtlemine võib täituda. Vähemalt usutakse oma arengutasemele vastavast südametundest lähtuvalt. Kuigi loodusseadustele vastuolulisi religioosseid tõekspidamisi realist valdavalt õigeks ei kiida, siis vähemalt lapsemeelses fantaasias võib tunduda, et need tõesti võivad justkui juhtuda. Just see tühisena näiv asjaolu alateadlikke soovtundeid ja religioosseid nägemusi kogevate inimeste jaoks oluline ongi. Siiski ei soovitaks kellelgi üksnes tüüpilisse karmausku kinni jääda, sest see oleks juba tema vaimse arengu lõpp, niisamuti inimteadvuse lõpliku surma võimalikkuse must-valge välistamine. Lõpuks aga ollakse karmaseaduse pettusest arusaadud alles siis, kui mõistetakse selle kuitahes nõrka, juhuslikku ja ebatõenäolist toimumise võimalikkust ka täiesti kindlalt – seda just eelkõige religioossest olemise- ja tõetasandist lähtuvalt. Ehk vaid siis pole enam kellelegi midagi süüks panna?
*must-valgelt mõistetud karma teooria – selle all on mõeldud sellist karma teooria käsitlust, kus kõik olemas olev on kui noaga lõigatult lahutatud heaks ja halvaks, aga ei mõisteta nende pooluste omavahelisi loomulikke arengulisi seoseid (ma ei välista, et karmateooriat on võimalik ka teistmoodi ja kaasaegsemas võtmes lahtimõtestada, aga antud juhul pole see minu eesmärk).
**akadeemilised evolutsiooni teooriad – viitab sellele, et evolutsiooni teooria(id)t käsitletakse tänapäeval juba paralleelselt erinevates valdkondades, ühtegi sisemistest ja välistest aspektidest ei tohiks tervikliku evolutsiooni mõistmisel alahinnata. Ehk teisisõnu sisemisel - teadvuse ja kultuuri aspektil ja välimisel – organismi ja keskkonna aspektil on kõigil oma oluline roll üldise evolutsioonilise arengu loomisel. Sisemine/välimine ja ainsus/mitmus on ühtse terviku erinevad aspektid, mis interakteeruvad omavahel ja evolveeruvad koos, mitte ei esine kuidagi teineteisest sõltumatult.
***kurjuseseeme – siin on mõeldud keskmisest madalama kvaliteedilisest mõttest kantud tegu (kurjusel võib olla ka täiesti teise tähendusega definitsioone, näiteks mistahes arengutasandi valulike ja allasurutud patoloogiate tähenduses).
****headuseseeme – siin on mõeldud keskmisest kõrgema kvaliteedilisest mõttest kantud tegu (headust on võimalik ka teistmoodi defineerida, näiteks võimet või juhust arengule, milles suudetakse valulisi ja lõhestatud patoloogiaid vältida).
*****reinkarneeruvad kurjad päkapikud – naljaga pooleks on vihjatud sellele, et maagilisel arengutasandil on meie alateadlike soovide ja hirmude kombinatsioonil taolised kujutlused täiesti reaalsed, mis viitab ka reinkarnatsiooni teooria sõna-sõnalisele usule. Ma ei välista, et reinkarnatsiooni on võimalik filosoofilises võtmes ka täiesti adekvaatselt ja põhjendatult käsitleda, aga see oleks juba hoopis teine teema.