Muusika

Muusika mõjutab meid otseselt, selleks ei pea olema isegi meloodia, vahel piisab lihtsalt mõnest helistikust. Nende mõjud eri inimestele on suhteliselt sarnased, näiteks seostub f-duur närvilisuse ja rohelise värviga. H-molli peetakse eriti depressiivseks, pidavat sümboliseerima passiivset kannatust.
Miks see nii on?

---

Pikem nimekiri:
C-duur – jõud ja kahetsus
G-duur – barokkajal seostati õnnistusrituaalidega, üks enim levinumaid helistikke, ent ei seostu eriti millegagi. Minu jaoks üks rõõmsamaid helistikke.
D-duur – aupaiste.
A-duur – süütu armastus, taaskohtumislootus (issand, milline sõna), nooruslik rõõm ja usaldus jumala vastu.
E-duur – mõtiskelu
H-duur – raev, kadedus, meeleheide.

B-minoor – kanntatlikkus, teadmatus tuleviku ees.
D-minoor – kannatamatus, hirm, lootusetus, masendus,

Sellele on hästi palju seletusi. Hakkasin esimest neist siia kirja panema, aga loobusin, sest jutt läks väga pikaks. Ja ainult üks näide välja tuua oleks ebaõiglane. Netis selle kohta materjali nagu putru. Abiks on otsingusõnad: harmoonia, ülemhelid, dieesid, bemollid, solfeetso jne. Üsna mõtetu postitus minu poolt, vast on mingit abi alustuseks.

Minu jaoks
C-duur - kindel jalgealune
D-duur (eriti, kui toonika on C) - värske tuulepuhang
E-duur - sära
F-duur - jõud
G-duur - hea ja mõnus
A-duur - rõõmus
B-duur - vahel läheb vaja

Selle tunde loob interpreet. See ei ole reegel, aga üks seletustest on selline. Kõik sõltub sellest kas me kõrgendame või madaldame. Kõrgendamine mõjub alati positiivselt ja rõõmsalt. Sellest ka G duuri rõõmus kõla. Kuna on tegu helistikuga, milles on üks diees, siis üks noot mis ronib põhiperest välja ja kõrgemale mõjub särtsakalt. Selle vastand on F duur, mis on ühe bemolliga ja seega tekitab vastupidist effekti.

G-duuris Fis ei ole kõrgendamine, vaid helireas täitsa õigel kõrgusel olev noot. F annaks G-duuris just sihiliku bemolli efekti... Pealegi pole diees ja bemoll muud kui märgid pooltoonide tähistamiseks noodijoonestikul, sest seal kõiki 12 pooltooni muudmoodi ära tähistada ei õnnestu. Võta näiteks E-duur. Suur sekund üles annab kohe Fis-i, aga väike sekund alla Es-i. Mõlemad on tavalise mažoorhelistiku igati normaalsed noodid, aga ühel on diees taga ja teisel bemoll. Lugu on teine, kui lisaks helistikukohastele dieesidele ja bemollidele kasutatakse veel muid kõrgendusi ja madaldusi.
Niipalju kui mina tean, annavad erinevatele helistikele värvingu erinevad ülemtoonid, õigemini nende kõrvalekalded matemaatilisest seaduspärausest - peaksid olema mingid hertsi murdosad, aga on hoopis teised.
Väga huvitavalt on hertse lahanud Sekeldaja oma blogis http://sekeldaja.blogspot.com/2009/06/tr...sikas.html

Jp. Tean seda. See oli kõige primitiivsem seletus mille ennem postitasin. Sest vastata on väga raske kui ei tea kas inimene on kursis muusikaga või mitte. Aga jah, võtmesõna on ülemhelid. Aga tunne loeb ka üsna palju. Kui mängida sama lugu La dieesist või Si bemollist on kõla siiski erinev. Neid teooriaid on jah tohutult ja kõik on nad tõesed.

(12-05-2012 22:20 )kuukaart Kirjutas:  La dieesist või Si bemollist

See on ju sama noot.... Nüüd siis jõudsime ka parani välja

(12-05-2012 22:24 )haneracryth Kirjutas:  

(12-05-2012 22:20 )kuukaart Kirjutas:  La dieesist või Si bemollist

See on ju sama noot.... Nüüd siis jõudsime ka parani välja

Jah, ongi sama noot. Lihtsalt interpreetide suhtumine helistikku muutub teistsuguseks. Seda on kinnitanud ka väga paljud dirigendid.

Olen põgusalt muusikateraapiast rääkinud siin teemas: http://www.para-web.org/showthread.php?t...kateraapia

Hetkel ETV s tähelaev ja Sofia Joons. Ülemhelide ja harmoniseerimise hea näide.

---

Kahjuks mängis Ta ainult saate alguses natuke ristkannelt ja laulis. See oli vinge.

(12-05-2012 21:01 )haneracryth Kirjutas:  D-duur (eriti, kui toonika on C) - värske tuulepuhang

Mis asi on D-duur, mille toonika on C? Suht naljakas minu arust.

D-duur on helirida d-st d-ni. Tema toonika on d. Alati.
Et ta ka mažoorne oleks, kõrgendatakse f-i ja c-d poole tooni võrra. D-duuris isegi pole c-d. Harmoonilises kujus võib tõesti tekkida ka olukord, kus c pole kõrgendatud, ent see helirida algab siiski d-st ja tema toonika on d.

(13-05-2012 18:38 )ekke721 Kirjutas:  

(12-05-2012 21:01 )haneracryth Kirjutas:  D-duur (eriti, kui toonika on C) - värske tuulepuhang

Mis asi on D-duur, mille toonika on C? Suht naljakas minu arust.

D-duur on helirida d-st d-ni. Tema toonika on d. Alati.
Et ta ka mažoorne oleks, kõrgendatakse f-i ja c-d poole tooni võrra. D-duuris isegi pole c-d. Harmoonilises kujus võib tõesti tekkida ka olukord, kus c pole kõrgendatud, ent see helirida algab siiski d-st ja tema toonika on d.

Korrektne oleks D duur C bassiga või siis D7.

D7-s oleks hoopis cis ju? Ma pole neid akordimärke õppinud, aga (sept-) akordis peaks olema siiski helistikku sobivad noodid.

Lihtsalt niisama, ma olen muusik

(13-05-2012 18:38 )ekke721 Kirjutas:  

(12-05-2012 21:01 )haneracryth Kirjutas:  D-duur (eriti, kui toonika on C) - värske tuulepuhang

Mis asi on D-duur, mille toonika on C? Suht naljakas minu arust.

Pidasin silmas helistiku vahetust C-st üle D või D7 G-sse. See D (D7) seal vahel on kui tuulepuhang

http://www.youtube.com/watch?v=05Io6lop3mk
helist mateeriasse.