Allikas: http://forte.delfi.ee/news/digi/2050-maa...d=64364909
Kas teadlased avastavad kunagi surematuse saladuse? Kui lähedal on teadus inimese aju sisu skannimisele moel, mis võimaldab seda jätkuvalt kasutada? Kas tõesti saab inimene kunagi elada igavesti?
Surematusele mõeldes on raske mitte tunda elevust, isegi kui sellele järgneb kiiresti aimdus millestki suuremast, peaaegu jumalikust — ja seejärel juba millestki märksa hämaramast, mis selle sõna varjus luurab, kirjutab The Independent.
Läänemaailma teadus pole "surematusegeeni" veel leidnud. Samas ehk ei üllata, et nii infotehnoloogiatööstuse rindejoonel Silicon Valleys (nn Räniorus) kui ühes Moskva äärelinnas suunavad mõned ekstsentrilised rikkurid oma tähelepanu — ja oma raha — projektidele, mis lubavad teha teoks uue versiooni iidsest unistusest igavese elu järele: digitaalse surematuse. Ning paistab, et seekord võib see ka tegelikult õnnestuda.
Äsja ilmunud raamatu "Immortality" ("Surematus") autori Stephen Cave'i jaoks ei tähenda digitaalne surematus "pärandit", mis jääb meist meie Facebooki-lehtedele.
Cave'i raamat süveneb hoopis inimkonna surematusepüüdlustesse ja kirjeldab, kuidas need tema arvates on olnud tsivilisatsioonide liikumapanevaks jõuks, mille tippsaavutuseks on tänapäeva teadus.
"Digitaalne surematus," kirjutab ta, "tähendab seda, et puhuks, kui su füüsiline mina sureb, on varuks räni-sina." See on "varuplaan juhuks, kui bioteadustel ei õnnestu tegelikku bioloogilise surematuse probleemi lahendada."
Ning mõistagi, lisab ta, ei ole bioloogilisest surematusest mingit abi, kui autobuss teid alla ajab.
"See tähendaks aju skannimist ja inimese olemuse laadimist bittide ja baitidena digitaalsesse vormingusse," selgitab Cave.
"Taolise ajuemulatsiooni saaks aga juba salvestada raali mälupankadesse, kust seda oleks lihtne "elustada" graafilise kujutise ehk avatarina virtuaalses keskkonnas nagu "Second Life", aga miks mitte ka tehislikult aruka roboti kujul, mis meenutab välimuselt kunagi elanud inimest."
Cave'i sõnutsi pole see "tõeline surematus", kuna inimene "sureb füüsiliselt" ning too uus inimene, kelle käitumine võiks küll ehk isegi algupärandi lihase ema ära petta, on ometi pelgalt koopia. Tõsi küll — koopia, mis võib jätkata kasvamist, abiellumist ja isegi laste saamist.
Esialgu on see kõik siiski veel "peaaegu ulme", kuna teel digisurematuse poole seisab kolm suurt takistust — väljakutsed, mida projektidega nagu Carbon Copies ("kopeertõmmised", sõna-sõnalt "süsinikkoopiad") ja Russia 2045 seotud inimesed usuvad, et suudavad lahendada järgmise 40 aasta jooksul.
"Esimene takistus on, et me peame suutma lugeda kogu informatsiooni, mis teeb konkreetsest isikust just tema," selgitab Cave. "Väga tõenäoliselt eeldab see destruktiivset protseduuri, mille käigus inimaju eemaldatakse kehast, et see konserveerida ja viilutada ning seejärel skannida selles sisalduv teave.
Teiseks probleemiks on vajadus talletada teavet, mille hulk on miljoneid suurusjärke suurem kõige mahukamatest praegu kasutusel olevatest arvutisüsteemidest. Ja viimaks tuleb meil see kuidagi elustada."
Cave usub, et teoreetiliselt paistavad digitaalse surematuse probleemid küll lahendatavad, kuid ise küsimus on, kas need lahendused on ka praktilised. "Kui see aga juhtub," kommenteerib ta, "on lihtsalt vältimatu, et esimesena saavutavad selle jõukad inimesed, kuna neil on kõige rohkem võimu."
Teised eksperdid on juba ühe inimpõlve vältel saavutatava digitaalse surematuse tõenäosuse suhtes optimistlikumalt meelestatud.
Dr Stuart Armstrong leiab, et digitaalse surematuse idee leviku põhjuseks on mõistmine, et seekord on meil surematuse võti tõepoolest — võib-olla — käeulatuses. Dr Armstrong on teadur Oxfordi ülikooli juures tegutsevas inimkonna tuleviku uurimisega tegelevas instituudis Future of Humanity Institute.
"Tehnoloogia areneb praegu aina kiiremini ja kiiremini ning me mõistame seda palju paremini, sest oleme selle ise konstrueerinud," leiab dr Armstrong. "Seega kujutavad digi-surematuse ees seisvad takistused endast pelgalt insenertehnilisi probleeme, mis, tõsi küll, pole kergete killast, ent mille lahendamine oleks vaid kümne aasta küsimus, kui võtaksime kätte ja käivitaksime Manhattani projektiga võrreldavates mastaapides uurimisprogrammi."
Konkreetsemalt peab ta kõige kriitilisemaks probleemiks skannimise küsimust, rõhutades, et kui kulutada piisavalt ogaraid rahasummasid, peaks suurem osa skannimistehnoloogiat kammitsevatest piirangutest, näiteks selle eraldusteravus, olema lahendatavad ainsa kümnendi jooksul.
Kui arvutite võimsus kahekordistub iga kahe aasta tagant, nagu sätestab Moore'i seadus, pole ka see mõne aja pärast enam probleemiks.
"Teine võimalus on, et peame esmalt lihtsalt leppima vahetuskaubaga selle vahel, mida me saame, ja selle vahel, mida ei saa teha," pakub ta.
Dr Armstrongi jaoks kujutab selline olukord aga tõelist surematust, sest kui "pragmaatiliselt võttes on too avatar või robot igas praktilises mõttes sina, siis oled see sina".
Dr Rabdal A. Koene on aga otsustanud Cave'i ja teiste autorite raamatutes postuleeritud digitaalse surematuse idee praktikas teoks teha.
Selleks on ta asutanud California osariigis mittetulundusühingu Carbon Copies Project, mille eesmärgiks on luua digisurematuse arendamisele pühendunud teadlaste suhtlusvõrgustik.
"Ma eelistan küll terminit "substraadisõltumatud mõistused", kuna "digitaalne surematus" rõhutab liigselt seda, kui kaua inimene elab, mitte, mida ta selle eluga peale hakkab," täpsustab Dr Koene.
Dr Koene hinnangul on digitaliseeritud mõistus igal juhul "sina", kuna isiku isedus on katkematu — "Inimene, kes te olete praegu, on sama isik, kes te olite viieaastasena."
"See pole ka enam teaduslik fantastika, vaid juba peaaegu teaduslik tõik," väidab ta. "Projekt Carbon Copies koostab n-ö substraadisõltumatuse teedekaarti, koondades kokku kogu olemasolevat uurimistegevust, tuvastades ja täpsustades lünki ja mõeldes välja lahendusi nende täitmiseks.
Manhattani projekti mõõtu programmi rahastamise võib valitsus ühel hetkel vabalt lõpetada, meie võrgustiku raames on aga reeglina samas valdkonnas korraga käimas mitu projekti ning õnnestuma ei pea neist rohkem kui üks."
Pealeselle leiab ta, et teaduse areng tuleb tema püüdlustele juba vastu. Näiteks loodab India aastaks 2017. ehitada superraali, mille võimsusest piisab ühe inimese aju tõmmist mahutava eksaflopise mälu edukaks haldamiseks, ning organisatsioonid nagu Alleni ajuteaduste instituut kulutavad sadu miljoneid dollareid, otsimaks vastuseid muudele, samavõrd pakilistele küsimustele nagu see, kuidas aju teavet šifreerib, talletab ja töötleb.
"Lõpuks ei ole me isegi teadlikud sellest, et meid skannitakse, laaditakse arvutisse ja asendatakse," usub dr Koene.
Stephen Cave kardab aga, et digisurematusest võib viimaks siiski kujuneda nuhtlus, nagu surematuseteemalistes mütoloogilistes pärimustes normiks.
"Kui mu laps saaks surma ja ma asendaksin ta digitaalse avatariga, et leinast üle saada, siis kas ma lubaksin tal suureks kasvada või koguni ise lapsevanemaks saada? Kas ma ütleksin talle, et ta on koopia? Ma kujutan ette, kui lihtne oleks midagi sellist tüli käigus välja pahvatada," muretseb ta.
Taolistel komplikatsioonidel võib olla tõsiseid ja ulatuslikke tagajärgi, kui inimesed ei suuda vastu panna kiusatusele oma digiavataride omadusi kohendada, mille tulemuseks võib Stuart Armstrongi väitel olla maailm, milles elavad inimeste supertäiendatud koopiad ja võimalik, et ka ühe isiku arvukad koopiad või kloonid, mis oleks tõesti kõhedusttekitav väljavaade.
"Võimalik oleks teha miljon koopiat viiest maailma parimast programmeerijast või parimast helistamiskeskuse töötajast ning need koopiad vahetaksid lihtsalt välja inimesed, kelle igasugune majanduslik väärtus haihtuks üleöö," arvab dr Armstrong. "Inimestele jääks valik suremise, hoolekandest elamise ja tehnoloogiale sunniviisilisi piiranguid kehtestava režiimi sallimise vahel."
Dr Koene leiab aga, et inimkond on varemgi korduvalt sarnaste probleemidega silmitsi seisnud. Tema arvates on palju olulisem küsimus, kas digisurematus kujutab endast inimevolutsiooni järgmist etappi, kuna see võimaldab meile liigina paindlikkust, elamaks üle selliseid loodusliku valiku protsesse, mis ähvardavad kõiki liike — olgu Maal või mõnel teisel planeedil.
Ning jõukad pole sugugi ainsad, kes selle pealt kasu lõikavad, kuna tehnoloogia lähtekood jääb dr Koene kinnitusel avatuks, nii et igaüks saab valida, kas ta soovib digitaalset surematust või mitte.
Edit: Allika link
Kas teadlased avastavad kunagi surematuse saladuse? Kui lähedal on teadus inimese aju sisu skannimisele moel, mis võimaldab seda jätkuvalt kasutada? Kas tõesti saab inimene kunagi elada igavesti?
Surematusele mõeldes on raske mitte tunda elevust, isegi kui sellele järgneb kiiresti aimdus millestki suuremast, peaaegu jumalikust — ja seejärel juba millestki märksa hämaramast, mis selle sõna varjus luurab, kirjutab The Independent.
Läänemaailma teadus pole "surematusegeeni" veel leidnud. Samas ehk ei üllata, et nii infotehnoloogiatööstuse rindejoonel Silicon Valleys (nn Räniorus) kui ühes Moskva äärelinnas suunavad mõned ekstsentrilised rikkurid oma tähelepanu — ja oma raha — projektidele, mis lubavad teha teoks uue versiooni iidsest unistusest igavese elu järele: digitaalse surematuse. Ning paistab, et seekord võib see ka tegelikult õnnestuda.
Äsja ilmunud raamatu "Immortality" ("Surematus") autori Stephen Cave'i jaoks ei tähenda digitaalne surematus "pärandit", mis jääb meist meie Facebooki-lehtedele.
Cave'i raamat süveneb hoopis inimkonna surematusepüüdlustesse ja kirjeldab, kuidas need tema arvates on olnud tsivilisatsioonide liikumapanevaks jõuks, mille tippsaavutuseks on tänapäeva teadus.
"Digitaalne surematus," kirjutab ta, "tähendab seda, et puhuks, kui su füüsiline mina sureb, on varuks räni-sina." See on "varuplaan juhuks, kui bioteadustel ei õnnestu tegelikku bioloogilise surematuse probleemi lahendada."
Ning mõistagi, lisab ta, ei ole bioloogilisest surematusest mingit abi, kui autobuss teid alla ajab.
"See tähendaks aju skannimist ja inimese olemuse laadimist bittide ja baitidena digitaalsesse vormingusse," selgitab Cave.
"Taolise ajuemulatsiooni saaks aga juba salvestada raali mälupankadesse, kust seda oleks lihtne "elustada" graafilise kujutise ehk avatarina virtuaalses keskkonnas nagu "Second Life", aga miks mitte ka tehislikult aruka roboti kujul, mis meenutab välimuselt kunagi elanud inimest."
Cave'i sõnutsi pole see "tõeline surematus", kuna inimene "sureb füüsiliselt" ning too uus inimene, kelle käitumine võiks küll ehk isegi algupärandi lihase ema ära petta, on ometi pelgalt koopia. Tõsi küll — koopia, mis võib jätkata kasvamist, abiellumist ja isegi laste saamist.
Esialgu on see kõik siiski veel "peaaegu ulme", kuna teel digisurematuse poole seisab kolm suurt takistust — väljakutsed, mida projektidega nagu Carbon Copies ("kopeertõmmised", sõna-sõnalt "süsinikkoopiad") ja Russia 2045 seotud inimesed usuvad, et suudavad lahendada järgmise 40 aasta jooksul.
"Esimene takistus on, et me peame suutma lugeda kogu informatsiooni, mis teeb konkreetsest isikust just tema," selgitab Cave. "Väga tõenäoliselt eeldab see destruktiivset protseduuri, mille käigus inimaju eemaldatakse kehast, et see konserveerida ja viilutada ning seejärel skannida selles sisalduv teave.
Teiseks probleemiks on vajadus talletada teavet, mille hulk on miljoneid suurusjärke suurem kõige mahukamatest praegu kasutusel olevatest arvutisüsteemidest. Ja viimaks tuleb meil see kuidagi elustada."
Cave usub, et teoreetiliselt paistavad digitaalse surematuse probleemid küll lahendatavad, kuid ise küsimus on, kas need lahendused on ka praktilised. "Kui see aga juhtub," kommenteerib ta, "on lihtsalt vältimatu, et esimesena saavutavad selle jõukad inimesed, kuna neil on kõige rohkem võimu."
Teised eksperdid on juba ühe inimpõlve vältel saavutatava digitaalse surematuse tõenäosuse suhtes optimistlikumalt meelestatud.
Dr Stuart Armstrong leiab, et digitaalse surematuse idee leviku põhjuseks on mõistmine, et seekord on meil surematuse võti tõepoolest — võib-olla — käeulatuses. Dr Armstrong on teadur Oxfordi ülikooli juures tegutsevas inimkonna tuleviku uurimisega tegelevas instituudis Future of Humanity Institute.
"Tehnoloogia areneb praegu aina kiiremini ja kiiremini ning me mõistame seda palju paremini, sest oleme selle ise konstrueerinud," leiab dr Armstrong. "Seega kujutavad digi-surematuse ees seisvad takistused endast pelgalt insenertehnilisi probleeme, mis, tõsi küll, pole kergete killast, ent mille lahendamine oleks vaid kümne aasta küsimus, kui võtaksime kätte ja käivitaksime Manhattani projektiga võrreldavates mastaapides uurimisprogrammi."
Konkreetsemalt peab ta kõige kriitilisemaks probleemiks skannimise küsimust, rõhutades, et kui kulutada piisavalt ogaraid rahasummasid, peaks suurem osa skannimistehnoloogiat kammitsevatest piirangutest, näiteks selle eraldusteravus, olema lahendatavad ainsa kümnendi jooksul.
Kui arvutite võimsus kahekordistub iga kahe aasta tagant, nagu sätestab Moore'i seadus, pole ka see mõne aja pärast enam probleemiks.
"Teine võimalus on, et peame esmalt lihtsalt leppima vahetuskaubaga selle vahel, mida me saame, ja selle vahel, mida ei saa teha," pakub ta.
Dr Armstrongi jaoks kujutab selline olukord aga tõelist surematust, sest kui "pragmaatiliselt võttes on too avatar või robot igas praktilises mõttes sina, siis oled see sina".
Dr Rabdal A. Koene on aga otsustanud Cave'i ja teiste autorite raamatutes postuleeritud digitaalse surematuse idee praktikas teoks teha.
Selleks on ta asutanud California osariigis mittetulundusühingu Carbon Copies Project, mille eesmärgiks on luua digisurematuse arendamisele pühendunud teadlaste suhtlusvõrgustik.
"Ma eelistan küll terminit "substraadisõltumatud mõistused", kuna "digitaalne surematus" rõhutab liigselt seda, kui kaua inimene elab, mitte, mida ta selle eluga peale hakkab," täpsustab Dr Koene.
Dr Koene hinnangul on digitaliseeritud mõistus igal juhul "sina", kuna isiku isedus on katkematu — "Inimene, kes te olete praegu, on sama isik, kes te olite viieaastasena."
"See pole ka enam teaduslik fantastika, vaid juba peaaegu teaduslik tõik," väidab ta. "Projekt Carbon Copies koostab n-ö substraadisõltumatuse teedekaarti, koondades kokku kogu olemasolevat uurimistegevust, tuvastades ja täpsustades lünki ja mõeldes välja lahendusi nende täitmiseks.
Manhattani projekti mõõtu programmi rahastamise võib valitsus ühel hetkel vabalt lõpetada, meie võrgustiku raames on aga reeglina samas valdkonnas korraga käimas mitu projekti ning õnnestuma ei pea neist rohkem kui üks."
Pealeselle leiab ta, et teaduse areng tuleb tema püüdlustele juba vastu. Näiteks loodab India aastaks 2017. ehitada superraali, mille võimsusest piisab ühe inimese aju tõmmist mahutava eksaflopise mälu edukaks haldamiseks, ning organisatsioonid nagu Alleni ajuteaduste instituut kulutavad sadu miljoneid dollareid, otsimaks vastuseid muudele, samavõrd pakilistele küsimustele nagu see, kuidas aju teavet šifreerib, talletab ja töötleb.
"Lõpuks ei ole me isegi teadlikud sellest, et meid skannitakse, laaditakse arvutisse ja asendatakse," usub dr Koene.
Stephen Cave kardab aga, et digisurematusest võib viimaks siiski kujuneda nuhtlus, nagu surematuseteemalistes mütoloogilistes pärimustes normiks.
"Kui mu laps saaks surma ja ma asendaksin ta digitaalse avatariga, et leinast üle saada, siis kas ma lubaksin tal suureks kasvada või koguni ise lapsevanemaks saada? Kas ma ütleksin talle, et ta on koopia? Ma kujutan ette, kui lihtne oleks midagi sellist tüli käigus välja pahvatada," muretseb ta.
Taolistel komplikatsioonidel võib olla tõsiseid ja ulatuslikke tagajärgi, kui inimesed ei suuda vastu panna kiusatusele oma digiavataride omadusi kohendada, mille tulemuseks võib Stuart Armstrongi väitel olla maailm, milles elavad inimeste supertäiendatud koopiad ja võimalik, et ka ühe isiku arvukad koopiad või kloonid, mis oleks tõesti kõhedusttekitav väljavaade.
"Võimalik oleks teha miljon koopiat viiest maailma parimast programmeerijast või parimast helistamiskeskuse töötajast ning need koopiad vahetaksid lihtsalt välja inimesed, kelle igasugune majanduslik väärtus haihtuks üleöö," arvab dr Armstrong. "Inimestele jääks valik suremise, hoolekandest elamise ja tehnoloogiale sunniviisilisi piiranguid kehtestava režiimi sallimise vahel."
Dr Koene leiab aga, et inimkond on varemgi korduvalt sarnaste probleemidega silmitsi seisnud. Tema arvates on palju olulisem küsimus, kas digisurematus kujutab endast inimevolutsiooni järgmist etappi, kuna see võimaldab meile liigina paindlikkust, elamaks üle selliseid loodusliku valiku protsesse, mis ähvardavad kõiki liike — olgu Maal või mõnel teisel planeedil.
Ning jõukad pole sugugi ainsad, kes selle pealt kasu lõikavad, kuna tehnoloogia lähtekood jääb dr Koene kinnitusel avatuks, nii et igaüks saab valida, kas ta soovib digitaalset surematust või mitte.
Edit: Allika link
