No näed siis, omal raamat arvutis olemaski.
Panen mõned read sealt siia kirja, et need kes pole raamatut veel lugenud, saaksid aimu millega tegu.
Küsimus elust Universumis on niisama vana kui inimese intelligents. Sellega on tegelenud iidsete aegade mõtlejad, antiikfilosoofid, keskaja astronoomid ja meie
päevade teadlased. Aegadest, kui inimene õppis üldse midagi tähele panema, on ta silmitsenud enese üle kaarduvat imepärast kogumit miljarditest salapärastest valgustäppidest, heleduselt erinevatest kaugetest tulukestest-valgussähvatustest ja langevatest tähtedest öisel horisondil.
See suursugune, vaikivalt särav ilu vallandab unistusi ja sunnib samas mõtisklema. Kuigi taevalaotuse jälgimine ei ole teaduste kõige iidsem valdkond (günekoloogia on vanem), on just see läbi aegade osutunud kindla peale kõige
järjekindlamaks.
Inimese fantaasia ja nupukus on meile kinkinud moodsa tehnika: peegelteleskoobid, raadioastronoomia, elektronarvutid, satelliidid. Meie pea kohal kummuvast tähistaevast teame nüüd hoopis rohkem kui esivanemad. Ja ometi on küsimus maavälise elu kohta jäänud tänaseni vähegi ammendava vastuseta.
Veel pole ühtki mõnelt kaugelt tähelt saabunud homunkulust (tehisinimest, ka keskaja alkeemikute fantaasiatoodet) prepareeriruna mõnes maavälise elu probleemistikule pühendatud muuseumis välja pandud. Veel pole ufode meeskonnad Washingtoni Valge Maja ümbrusse või siis Moskva
Punasele väljakule maandunud ega Siiriuselt, Aldebaranilt nagu ka Kentauri Alfalt toodud kingitusi sealsele tundmatu sõduri hauale asetanud. Veel pole suudetud tabada maaväliste elu vormide lähetatud raadiosõnumeid, kuigi
meie raadioastronoomid näevad tublijagu vaeva, et oma tundlikke elektronkõrvu just nende poole kikitada.
Kõigest hoolimata on valdav osa teadlasi ühel meelel, et maaväline elu ja usutavasti ka selle intelligentsed vormid peavad olemas olema. Kuidas saaksime sellest vasturääkivusest üle?
Viimastel aastatel on tänu raadioastronoomiale avastatud Universumis küllaga mitmesuguseid molekule ja nende hulgas ka orgaanilisi ühendeid. Kuidas siis nii? Kas kosmos polegi steriilne ja tühi?
Tähtedevahelise ruumi kuupsentimeetris leidub umbes 0,1 kuni 1000 aatomit. Molekulide moodustamiseks peavad need teatavasti liituma. See juhtub näiteks siis, kui neid tabab mõne tähe niinimetatud päikesetuul (korpuskulaarkiirgus, mis koosneb peamiselt prootonitest ja elektronidest).
Molekulide moodustumisel kujuneb kõrgem energianivoo ja sellega kaasneb täiesti kindla lainepikkusega kiirgus. Nii on igal molekulil eriomane lainepikkus, mida saame kõrg tundlike raadioteleskoopidega tuvastada.
Nende molekulide olemasolu tõestab, et maailmakõiksuse pimeduses leidub vähemalt algseid eluks tarvilikke "ehituskive".
Muidugi eraldab molekuli ja lihtsaimat rakku veel väga pikk vahemaa, kuid see arengujärk peab ka väljaspool Maad olema juba läbitud, sest aastamiljardite eest on kosmosest siia jõudnud mikroorganisme. Need avastas GieReni ülikooli geoloogiaprofessor dr. Hans-Dietrich Pflug.
http://cosmology.net/Meteors.html
Ta uuris koos kaastöölistega Maa vanimaid setteid, nimelt Gröönimaa edelaosa nn. Isua kivimeid. Need kihtkivimid osutuvad oma ligilähedaselt 3,8 miljardi aastaga vanemaks kõigest, mida maapealsetest kivimilademetest on üldse eales mikropaleontoloogiliselt lahatud.
http://www.tlu.ee/~toenu/varaevo/kysi.htm
Spetsialistid teavad, et nooremad kivistised sisaldavad ka orgaanilise päritoluga süsinikku; seda saab isotoopanalüüsiga kindlaks määrata. Siiski ei tohiks niisugune materjal nagu Isua kivimid sisaldada orgaaniliste ainete jälgi:
see sündis ajal, kui Maal lihtsalt ei saanud keerukaid elusorganisme veel leiduda. Ometi juhtus midagi päris ootamatut. Kuni 3 protsenti Isua kvartsiidide massist koosneb orgaanilise päritoluga süsinikust! Selle kohta märkis professor
dr. Pflug:
"Järelikult pidi juba 3,8 miljardi aasta eest Maal elu õilmitsema. Kuid ainult piisava fotosünteesivõimega organismid suudavad toota sellist kogust biomassi."
Kust on see biomass pärit?
Professor dr. Pflug ja tema meeskond uurisid meteoriite, mis on Gröönimaa Isua kivimitest veel vanemad. Vaatluse all oli ka Austraaliasse kukkunud Murchisoni meteoriit, mille vanust hinnatakse umbes 4,6 miljardile aastale.
http://luup.postimees.ee/luup/97/19/teadus1.htm
http://teadus.err.ee/artikkel?id=3825&cat=1
Teadlaste hämmelduseks avastati selle meteoriidi massis neidsamu Gröönimaalt leitud rakustruktuure. Kuivõrd Austraalia meteoriit on Isua kivimist kaheksasada miljonit aastat vanem ja langes Maale alles veerandsaja aasta eest, peab selle orgaaniline materjal olema maisest elust eakam.
Kõige tagatipuks näitab enamik ühtekokku seitsmeteistkümnest Murchisoni meteoriidis leiduvast aminohappest parempööret, mida Maal vaevalt kohtab. Maised aminohapped on nimelt vasakspiraalid.
http://www.aquaplant.ee/blog/index.php/-...-commented
Niiviisi võibki nende orgaaniliste ainete päritolu pidada maaväliseks.
Elule kosmoses ei viita mitte ainult seal avastatud makromolekulid ja Maalt leitud mikroorganismid. Ka statistika ja filosoofia on jõudnud samalaadse tulemuseni. Hindamisi kuulub ainult meie Galaktikasse 200 miljardit kinnistähte.
Optimistidena võiksime eeldada, et iga niisuguse päikese juurde kuuluvad ka planeedid. Sellegipoolest kavatsen jääda pessimistiks ja loovutan ainult igale kümnendale kinnistähele kõigest üheainsa planeedi. Seega leiduks meie Linnuteel 20 miljardit planeeti.
Tekib küsimus, kui palju nendest tiirleb oma ematähe ümber ökosfääris, niisiis
elutegevuseks sobivas piirkonnas. Kas ainult üks kümne hulgast?
Sellelgi juhul jääks niisuguseid planeete arvesse kaks miljardit.
Kui mitmel nendest arenes elutegevust võimaldav atmosfäär?
Oletame taas, et vaid igal kümnendal. Niisiis jääb seejärel meie sõelale püsima ikkagi veel 200 miljonit planeeti.
Kui paljud nendest eluvormidest võiksid jõuda tehnilise intelligentsi tasemele? Kas taas iga kümnes?
Nüüd jääks järele 20 miljonit. Kas seda on liiga palju?
Teeme uue möönduse ja võtame iseenese rahustamiseks nendest ainult iga sajanda. Kuid ka sellest tulenev kaks miljonit on igati aukartustäratav arv.
Kes nendest tehnilistest tsivilisatsioonidest võis tegelda
kosmoselendudega? Iga kümnes? Iga sajas?
Siit tuletaksime 200 000 või vähemalt 20 000 mööda kosmost uitavat tsivilisatsiooni. Samas ei saa niisugust vaos hoitud arvutust üldse ülemääraselt optimistlikuks pidada.
Nüüdisaja astronoomid ei taha nimelt planeete omistada mitte igale kümnendale, vaid pigem igale teisele päikesele.
Selle arvudega zongleerimise lähtepunktiks võtsin meie Galaktikas asuvad 200 miljardit tähte. Kummatigi leidub maailmakõiksuses veel teisi galaktikaid - ja eks neidki on miljardeid ...
Murehisoni meteoriidis leitud aminohapped ja fossiilsed jäänused on ilmselgelt vanemad kui mis tahes maine elu. Järelikult pidi elu kusagil hoopis teisal tärkama aastamiljardeid varem kui maakeral. Nendele muu kujuga
eluvormidele jäi evolutsiooniks hoopis rohkem aega. Pole mingeid veenvaid argumente, mis suudaksid kõnelda maavälise intelligentse elu olemasolu võimaluse vastu. Võib-olla on maavälised olendid jõudnud juba varem meie
pika arengulooga emakest Maad külastada?
Seda veetlevat mõtterajatist kunagiste kosmosest saabunud külaliste kohta on rahvasuus hakatud kutsuma preastronautikaks või ka ürgastronautikaks. Ametlik teadus, mis seisab kõige uue suhtes alatasa võrdlemisi distantseeritult, nimetab seda valdkonda "paleo-SETI".
SETI on teadusringkondades muide igati tunnustatud mõiste, lühend ingliskeelsetest sõnadest Search for Extraterrestnal lntelligence ehk maavälise intelligentsi otsingud.
Samas toimib juba aastakümneid koguni tunnustatud tavateaduste raames üks SETI projekt:
raadioastronoomid üritavad välja peilida maaväliste eluvormide lähetatud signaale. Seni on need katsed küll liiva jooksnud. Veel pole tohutud antenniliuad ja terved traadipõimepõllud suutnud kinni püüda ainsatki meie maaväliste sõprade lähetatud piiksu.(raamat on kirjutatud aastal 1993)
Mis võib olla selle ebaedu põhjuseks? Kas krutime sobimatut tüüpi raadiovastuvõtja nuppe? Kas otsime vääras piirkonnas? Kas oleme asunud tervet probleemi lahendama kuidagi nüripidiselt?
Meie, "preastronautikud", sammume hoopis teist teed kui raadioastronoomid. Muidugi ei suuda meiegi oma uurimistegevuse praeguses järgus esitada mingeid objektiivseid tõendeid maaväliste olendite olemasolu kohta, kuid siiski on meie valduses üsna mahukalt igati kontrollitavaid kaudtõendeid, mis osutuvad küllalt vettpidavaks selleks, et iga kahtleja peaks neid kuuldes oma kõrvu kikitama.
Ameerika Ühendriikide Bostoni Ülikooli astronoom professor Michael Papagiannis lõpetas Astronautikaföderatsiooni 33. rahvusvahelisel kongressil oma suurt tähelepanu äratanud ettekande järgmiste sõnadega:
"Me võime järeltulevate põlvkondade ees isegi kohtlaseks
osutuda, kui jätkame maaväliste tsivilisatsioonide otsimist
kaugetelt tähtedelt, samas kui võiksime vastuse leida
siitsamast, meie endi Päikesesüsteemist."
Nii need asjad ja lood õigupoolest ongi. Üksainus tõend kunagiste maaväliste olendite külaskäigust muudaks meie mõtlemisviisi, filosoofiat, usundeid ja koos sellega ka poliitikat rohkem, kui seda suutsid möödanikus teha teadlaste kümmetuhat arukat pead. Siis teadvustaksime enesele, et egas meie polegi mingi Universumi naba või veel vähem mingi looduse kroon. Kulutused niisugusele uurimisele tasuvad ennast ära. Vastavaid teadmisi vajame kahtlemata kõik.
Targad inimesed on esitanud tulnukate siinviibimise kohta mõjusaid vastuväiteid. Esitan loetelu kõige arukamatest mõtetest:
A. Kosmilisi vahemaid ei saa ületada.
B. Miks peaksid maavälised olendid meie juurde tulema?
C. Miks peaksid nad just nimelt meid üles otsima?
Lõppude lõpuks peitub isegi meie endi Galaktika
piirmetes valikuvõimalus 200 miljardi tähe vahel.
D. Miks pidi selletaoline külaskäik toimuma just
praegu, viimase paari aastatuhande jooksul?
Tulnukad ei saanud ju kaugelt eemalt aimata, et
Maad on õnnistatud eluga, ja veel vähem teada,
millise arenguastmeni on siinsed eluvormid jõudnud.
E. Kosmilised eluvormid ei tarvitse üldse olla
inimesetaolised. Veel absurdsem on seisukoht, et
sellised olendid võiksid mõelda ja tunnetada samal
viisil nagu inimesed.
Need esmapilgul igapidi kaalukad vastuargumendid seisavad siiski savijalgadel.
Professor dr. Harry O.Ruppe, kes on Wernher von Brauni (kuulus raketikonstruktor ja kosmonautika eriteadlane) kauaaegne kaastööline ja palju aastaid Müncheni Tehnikaülikooli ordinaarius kosmoselennundustehnoloogia
alal, käsitleb oma kaheköitelises teoses "Die grenzenlose Dimension - Raumfahrt" ("Piiritu dimensioon - kosmosereisid") tähtedevahelise ruumi läbimise mitmesuguseid võimalikke variante.
Mehitamata lennud. Masinad (robotid) teevad ekspeditsioone ja lähetavad uurimistulemid raadio kaudu baasjaama.
Juba praegu toimivad niiviisi Ameerika Ühendriikide kosmosesondid Pioneer X ja XI ning Voyager I ja II.
Põlvkondade reisid.
Teele lähetatakse terviklik inimasula, millel on oma energiaallikas (reaktor, "minipäike") ja suletud, autarktne (iseenesega toimetulev) eluringe. Sihtkohta
jõudnute rühm pole muidugi enam see, kes kunagi rännakut alustas, vaid hoopis nende järglased.
Elutegevuse aeglustamine. Astronautide elutegevust pärsitakse nõnda ("talveuni"), et nad lennu vältel peaaegu ei vananeks. Elu konserveerimine. Rännakule lähetatakse inkubaatorid, nagu ka seemne- ja munarakud või muud sobivad bioloogilised vormid. Inimelu tekitatakse taas alles sihtkohale
lähenemisel.
Eluaja pikendamine. Astronautide elu kestust avardatakse nii, et pikaks reisiks kulutatakse ainult väike osake elueast.
Selles hüpoteesis on tähtsai kohal küborgid (= küberneetilised organismid), niisiis inimese ja masina kombinatsioonid.
Projekt "Daida/os". See on British Interplanetary Society (Briti Planeetidevahelise Seltsi) seitsmekümnendate aastate alguses avaldatud kavand kasutada kosmoselaeva veojõu saamiseks selle sabas väikesi termonukleaarplahvatusi laseri või relativistlike elektronkiirte n.-ö. läitmisega. Nii
tekitatud veojõust peaks jätkuma 52 950-tonnise stardimassi ja 450-tonnise kasuliku koormusega tähelaeva läkitamiseks Barnardi tähele (asub meist 5,91 valgusaasta kaugusel), kulutades selleks aega umbes viiskümmend aastat.
Tuleviku energiaallikad. Mõeldakse aatomituumade lõhestamisele, vesiniku muundamisele heeliumiks. Tõsi küll, see protsess suudab energiaks muundada ainult väikest osa massist. Huvitavam oleks kasutada võimalust vabastada
energiat kui viia mateeria puutesse antimateeriaga.
Siin jäävad vaatlemata ülevalguskiiruse ja hüperruumi pühad valdused. Iga füüsik teab, et Einsteini relatiivsusteooriast tulenevalt võivad valgusest väiksema kiirusega mateeriaosakesed omandada maksimaalselt valguse kiiruse ning
valgusest kiiremad osakesed võivad osutuda ainult "peaaegu-valgusaeglasteks".
Selliste valguse kiirust ületavate osakeste tahhüonide olemasolu on matemaatiliselt tõestatud.
Isegi juhul, kui niisugused reisid saavad tehniliselt mõeldavaks, jääb nende motivatsioon ikkagi küsitavaks. Milleks üldse vajatakse selliseid tähtedevahelisi kosmosesõite?
Vastuküsimus: mida võiks üks inimkond teha siis, kui kõik argine on juba läbi uuritud? Millised uued probleemid võiksid inimese väsimatut avastajaloomust kannustada?
Küllap hakkavadki siis need meie pea kohale asetunud miljonid kaunid tulukesed, erinevas heleduses ja suuruses säravad taevatähed, inimesi peibutama. Kuid mida need salapärased valgustäpid endast ikkagi
kujutavad? Mis toimub seal ülal? Kas kosmose sügavustes leidub teisi eluvorme? Võib-olla on "nad" koguni intelligentsed ja mõtlemisvõimelised?
Just sellised peaksid nähtavasti olema mõned küsimused, millest meie, samuti mõtlemisvõimelised olendid, ei saa vastust otsimata mööda minna.
Iga intelligentsi iseloomustab pürgimus suurendada olemasolevate teadmiste kogust. See aga viitab kaljukindlalt kosmose poole. Mingis kosmilises stsenaariumis ei tähenda paar tühist maist aastatuhandekest rohkem või vähem
ilmselgelt vähimatki.
Professor dr. Papagiannis Bostonist kuulub nende auväärsete teadurite ridadesse, kes otsivad sellistele probleemidele lahendeid ega varju jäiga seina taha, millele on kirjutatud "võimatu".
Papagiannise sõnul on inimkond oma rännakutel viimase saja aastaga suurendanud ületatavaid vahemaid 10*16 korda ja reisikiirust 4000 korda:
"Seepärast tundub igati arukana eeldada, et suudame
järgmisel või ülejärgmisel aastasajal saavutada vähemalt
kümnendiku võrra enamat. See võiks luua võimaluse kiirust
neljasajakordistada, niisiis jõuda ühe kuni kolme protsendini
valguse kiirusest. Läbitava tee pikkust saaks samas
suurendada 10*15 korda. See tähendaks ühtaegu võimalust
ületada kümne valgusaasta pikkusi distantse, s. t. neid vahekaugusi,
mis lahutavad meid lähimatest tähtedest."
Professor Papagiannis jätkab:
"Kiirusel, mis küünib kahe
protsendini valguse kiirusest - mis on tuumalõhestamisel
vabaneva energia kasutamise puhul kindla peale saavutatav
-, vajaks kosmoselaev naabertähtedeni jõudmiseks tarviliku
kümne valgusaasta ületamiseks umbes 500 aastat."
Professor dr. Papagiannis võtab arvesse Albert Einsteini maksiimi ehk tarkussõna:
"Teaduses on põhiideede enamik
lihtsa olemusega ja üldjuhul saab neid ka igamehe jaoks
mõistetaval kujul väljendada."
Nii hakkaski Bostoni astronoom professor Papagiannis arutama ja arvutama järgmisel viisil:
"Vähem kui neljasaja aastaga võis Ameerikas härjavankrilt
kuuraketile "ümber istuda". Seepärast on põhjust oletada,
et ka mingi kosmoserändurite koloonia võiks mõnel
temale täiesti võõral planeedil näiteks viiesaja aasta jooksul
sellesamaga toime tulla. Pealegi on astronautide kasutada
põhjapanevad tehnilised teadmised. Kord võõral planeedil
X maandununa on nende meeskonnast võtta pädevaid
spetsialiste toorme, metallurgia, aatomienergeetika, kütteainete
ja veomootorite jaoks. Lisaks sellele on muidugi
varuks juba varem ettevalmistatud plaanid põlvkondade
kosmoselaevade ehitamiseks. Mingi kosmosekoloonia
rajamiseks ei vajatagi Maaga sarnanevat planeeti. Mitmesugused
kuud, asteroidid, samuti surnud planeedid
osutuvad suurepärasteks ja ammendamatuteks toormemaardlateks.
Kui kosmosekolooniad oleksid teel viissada aastat ja
püsiksid järgmises päikesesüsteemis samuti viissada aastat,
et mõnd sealset planeeti industrialiseerida, ja väike
rühm saabunutest jätkab samal ajal rännakut - ükskõik,
kas oma vana või vahepeal täiustatud kosmoselaevaga -,
peaks see tähendama, et kolonisatsioonilaine levib mööda
Galaktikat kiirusega umbes kümme valgusaastat iga tuhande
(maise) aasta kohta: 500 aastat tegelikuks rännakuks ja
500 aastat arenguks kohapeal. Muidugi moodustaks see
kõigest üheainsa valgusaasta sajandi kohta."
Nii vähemalt väidab professor Papagiannis. Sellise lihtsa kavandi kohaselt oleks terve meie Linnutee asustatud kümne miljoni aastaga.
Pole põhjust kahelda, et maavälised tulnukad võisid juba iidsetel aegadel toimida just tollesama lihtsa mudeli kohaselt. Võimalik, et nad pidasid siis silmas mingit intelligentsiga koloniseerimist. Pealegi omaenese huvides, sest ainuüksi
intelligentsi paljundamine-levitamine maailmaruumis ja ajas loob võimaluse suurendada suhtlemist ja ühtlasi teadmiste mahtu.
Loomulikult saab igamees enda jaoks välja nuputada ka teistsuguseid põhjusi seletamaks, miks mingi intelligentne eluvorm tegeleb kosmoselennundusega. Sellekohaseid näiteid:
-kosmose uurimine;
-kosmose alistamine mõne intelligentsete olendite
liigi poolt;
-pagemine kosmiliste katastroofide eest (omaenese
tsentraalse päikese plahvatamine,
gravitatsioonikollaps - must auk, koduplaneedi
hukkumine);
-lahkhelid koduplaneedil, mis sunnivad omavahelises
võitluses allajäänud rühma kosmosesse emigreeruma;
-usundid ja filosoofia (Jumala, kõige alguse ja
maailma loomise otsingud);
-haruldase toorme hankimine (materiaalsed
väärtused, väärismetallid);
-meelelahutus ja igavuse peletamine.
Nb! Lingid on enda lisatud.