Rüüstaja tüüpportree: 19-aastane, kes õppis lugema kolme aasta eest
Heiki Suurkask 11. august 2011 00:21
Carinthia Reisen: Austria bussireisid al. 165 €Kas valitsus on süüdi, kui tema abirahast elav kodanik rüüstama hakkab? Jah, arvavad rüüstajad ise.
Mis paneb ühe normaalse inimese poode rüüstama, võiks küsida, kui vaid oleks põhjust Londoni ja teiste Briti linnade vargaid ja süütajaid normaalseks pidada. Kui hakata rüüstajate portreesid selgemalt välja joonistama, tõusevad kohe esile lapseohtu noored, kellest mõni ongi harjunud elama vargaelu, pole viitsinud koolis käia ega leia ka korralikku tööd. Jõugumentaliteedil, mis kasvab rüüstamiseks ja lõhkumiseks, võib olla küll juuri inimese kehvades elutingimustes, kuid üks endine jalgpallihuligaan tõi BBC-le kohe paralleeli oma kunagise käitumise ja nüüdsete rüüstajate vahel. Esimesel kohal on põnevus: teha midagi, mida muidu ei julgeks. Seda süvendab veelgi tasuta-saab-efekt.
Rüüstajad ise ei mõtle mitut sammu ette. Selleks on vaja kriminaalsema mõtlemisega eestvedajat, kes osutab kallimatele kauplustele, kust suuremat noosi võtta. Nagu pätijõugud ees, nii rumalamad kaasajooksikud järel. Varem jõuetud inimesed tunnevad endas korraga jõudu ja see mõjub nagu narkootikum, hindas BBC.
New York Times üritas joonistada ka tüüpilise rüüstaja portreed, kelleks osutus Louis Jones – 19-aastane nooruk, kes tunnistab, et õppis lugema alles kolm aastat tagasi, kelle ema suudab vaevalt ülejäänud perekonna ära toita ja kes ise elab töötu abirahast valitsuse doteeritud korteris. Nüüd aga jäi ta politseile vahele, sest oli varastanud Camden Townist paarisajaeurose disainsviitri.
Viha süsteemi vastu
Tegemist on inimestega, kes elavad kehvemates tingimustes ja pole oma eluga rahul, kuid selles ei saa tingimata süüdistada valitsust ega koolisüsteemi. Jones oli politseile kinnitanud, et on käinud loendamatutes koolides, kuid jätnud õppimise kõikjal katki. „Keegi pole andnud mulle võimalust, ma olen lihtsalt vihane kogu süsteemi peale,” väidab ta nüüd. „Nad annavad mulle ainult nii palju raha, et ma saan süüa ja päev läbi televiisorit vaadata. Ma ei maksa isegi enam oma arveid.” Valitsus olevat selles süüdi.
Rüüstamise vaibudes on politseil rohkem aega oma turvakaamerate salvestisi uurida. Karistamata ei pruugi jääda keegi. Kui esimesel päeval oligi rüüstajate mõtteis kättemaks politseile tõmmunahalise Mark Duggani tapmise eest, siis järgmistel öödel koguneti juba kindla sihiga mõnest poest matti võtta. Nagu tunnistas üks naine Hackneys: „Meil pole mingit eesmärki, me lihtsalt läheme Foot Lockereid (firmaketse – toim) võtma.”
Kaks 17-aastast tüdrukut, kes Croydonis rüüstamisega vahele jäid, kilkasid: „Kauplustesse sissemurdmine on hull, lausa tore!” Paljud rüüstajad ei vaevunud isegi nägu varjama ja esitlesid oma röövsaaki ka sotsiaalmeedia kaudu, nagu politsei oleks maa pealt kadunud ja keegi ei saaks neid hiljem vangi panna.
Kuigi osa rüüstajaid polegi võib-olla varem kuritegelikku maailma kuulunud, õhutavad nende tegusid enamasti tagant just kogenud kurjategijad, kes üritavad sogases vees kala püüda ja võimalikult suurt röövsaaki koguda.
Käes ka tulirelvad
Rüüstamiste ohvriks on langenud mainekad restoranid ja firmapoed, kuid väide, et vaesed ründavad rikkaid, ei pruugi alati paika pidada. Noortejõugud, kes nüüd püüdsid politseinikke elusalt põlema panna, süüdistasid politseid rassismis, kuid mustade ja valgete rüüstajate ohvriks on langenud pigem asiaadid. Näiteks eile öösel sõideti Birminghamis surnuks kolm inimest, kes olid kogunenud sealset Aasia kvartalit kaitsma.
Kuigi Duggani-intsident sai alguse relvakuritegude uurimisest, tuli eile alles esimene teade, et ühes rüüstamiskohas on ka tulistamist kostnud. Dugganil olevat väidetavalt olnud sidemeid Jamaicast pärit narkomaffiaga ja kui ta ka tõesti ise politseinikke ei tulistanud, oli tal ikkagi illegaalne relv taskus.
Süütamiste tõttu kannavad kaupmehed miljonitesse ulatuvat kahju. Üheltki röövlilt seda raha tagasi saada pole ilmselt võimalik.
Rahutused Suurbritannias
1958. aasta augustis-septembris toimusid rassirahutused Notting Hillis, kus valged töölisnoored otsustasid mustanahalisi immigrante peksta. Kohtu alla anti 108 vägivallatsejat, sh 72 valget ja 36 musta.
1974. aasta juunis toimus kokkupõrge Londoni Red Lion Square’il, kuhu vasaknoored läksid neonatside rongkäiku laiali lööma. Pärast rüselust politseiga leiti üks surma saanud meeleavaldaja. Vastutusele võeti rahvusvahelise marksistliku grupi liikmed.
1977. aasta augustis toimus nn Lewishami lahing, kus katse esimest korda klaaskilpidega politseiga neonatse ja vasakradikaale üksteisest lahus hoida lõppes mürgliga, mille tagajärjel vahistati 214 inimest.
1981. aasta aprill – Brixtoni rahutused. Mustanahaliste linnaosa rahustada püüdnud politseinikud ajasid pinget teravamaks, laamendamise tagajärjel sai viga 280 politseinikku ja 45 laamendajat, leiti üks pussitatud inimene. 82 isikut vahistati.
1985. aasta oktoober – Broadwater Farmi rahutused said alguse sellest, et mustanahaline naine sai politsei läbiotsimisreidi ajal infarkti. Rahutustes sai surma üks politseinik ja haavata ka kolm ajakirjanikku, kui barrikaadide taha varjunud noortejõugud tule avasid.
1995. aasta detsember – uued rahutused said Brixtonis alguse sellest, et politsei arestikambris suri üks tänavaröövel. Pätijõugud ründasid politseinikke ja peksid ühe neist läbi, ka politsei olevat väidetavalt jõuga liialdanud.
http://www.epl.ee/news/valismaa/ruustaja...d=55511806