02-11-2010, 12:06
Lugesin siin paar tundi inimeste kogemustest vaimumaalimaga ning mõtlesin lisada ka enda kogemusi.
Algas see siis kui olin päris väikene ja jagasin eelmises elukohas vennaga tuba. (Minu ema suhtles see aeg vaimudega ning tegeles aktiivselt taldriku keerutamisega kuid mina see aeg kummitustest midagi ei teadnud.)
Õhtuti vajus meie toa ukselink alla ning uks vajus lahti. Täpselt nagu keegi kontrolliks kas me ikka magame. Vahel klirisesid nõud seina peal... Kuigi tuuletõmmet polnud. Kord kuulsime lapse nuttu tagant toast kuigi korteris peale minu ja ema ei olnud kedagi ning välikoridorid olid tühjad.
Ema rääkis et kord taldriku keerutamise ajal kaotas ta taldriku üle sõnaotseses mõttes igasuguse kontrolli .. Taldriku "liigutaja" siis oli olnud keegi vaimulik ning oli seletanud et a'la Issanda Loomaaed on ikka suur ja kuidas kõik tänapäeval on ikka käest ära on läinud.
Ema kahetseb et seda juttu üles ei kirjutanud kuna ta enam kõike ei mäleta.
Siis rääkis loo sellest kuidas ta sõbrannaga jälle taldrikut keerutas ning kuunal oli veneteleka peal. Küünlajala all oli loomulikult ka laualinik. Järsku oli see keset taldrikukeerutamist ise põlema läinud.
Ema oli üpris noor kui selliste asjadega tegutses ning nüüd tunnistas et töö aeg ei teadnud ta et vaimud tuleb tagasi ka saata. Ehk seepärast meil vanas elukohas kummitaski...
LUGU1. Igal juhul siis kolisime oma majja. Siin hakkasid toimuma hoopis kummalisemad asjad. (Elame vana Villa kõrval ning meie maja juurest läks kunagi läbi vana linnamüür)
See juhtus siis paar aastat tagasi talve ajal.
Mina elasin ühikas ning äkki ema helistas ning tõsimeeli küsis mu käest et kas ma olen kodus. Tuli välja et "keegi" lõhkus meie poolel puid. (meie maja on pooleks. ühel pool elan mina ja teisel pool elavad vanemad)
Siis mõni päev hiljem helistas isa mulle kui ma ühikas olin... küsis et kas mina lõhun toas puid ... Vastasin et ma pole isegi mitte kodus. Selliseid "puude lõhkumisi" kuulsid vanemad ja väike õde ikka paar kuud. Ühel õhtul kui ise kodus olin, siis kuulsin kuidas koridoris täpselt keegi nagu puu pilpaid hakiks kuid sel hetkel ei pööranud ma sellele eritilist tähelepanu. Mõtlesin et ju siis isa teisel pool oma korisdoris... Läksin siis mõne tunni pärast vanemate juurde ja esimene asi mis mulle osaliseks sai oli isa poolne sõim et MINA OLEVAT parketi peal puid lõhkunud. Siis sai sel hetkel asi selgeks. Pole ju võimalik et terve pere kuuleb ja keegi midagi ei näe...
Kui ilmad läksid soojemaks, siis enam neid hääli ka ei kostnud.
LUGU2. Istusin keset päist päeva köögis arvuti taga. Äkki nägin heledat valget ümmargust kogu sõnajala alt läbi tuhisemas. See oli nagu udukera... Algul mõtlesin et äkki näen luulusid, kuid sellisel juhul poleks "tuulest" sõnajala lehed üle tõusnud ja liikunud.
LUGU3. Kord olin jälle köögis, seekord päris üksi majas... Kõik oli algul vaikne. Ei mängind telekas ega raadio, võis kuulda ainult mind kartuleid koorimas... kuid äkki kuulsin üminat. Täpselt nagu keegi naisterahvas ümiseks mingit laulu.
Käisin terve maja läbi, veendumaks et ikka kõik tv ja raadiod kinni oleks. Käisin ka õues... et äkki keegi akna taga ...kuid sellisel juhul oleksid koerad haukunud kuna meil on väike tänav, neli maja ja seitse koera. Aga mitte miskit...
Läksid tuppa tagasi.... ning ikka keegi ümises mingit laulu...
Rääkisin hiljem sellest ainult emale.
LUGU4. Paar kuud hiljem oli sõbranna minu juures öösel. (Temale polnud ma üminast midagi rääkinud, kuigi tal on oma kodus väga hullud kokkupuutumised poltergeistidega.)
Hommikul ütles ta mulle et öösel kellegi naise hääl ümises mingit laulu... Mul kukkus karp lahti sest varem olin ainult mina seda kuulnud, see tõestas et ma pole hull.
LUGU5. Sõbranna ümina kuulmiseks on tänaseks möödas jällegi mõni kuu. Paar nädalat tagasi olime emaga kahekesi kodus. jällegi tema köögis... Ühtegi raadiot ega tv ei mänginud... ja me kuulsime sõna otseses mõttes kahekesi mingit üminat ja lauluviit... ja selline tunne oli nagu mees ja naine omavahel räägiks...
Me ei saa ju hullud olla et selliseid asju kuuleme...
Tol hetkel käis ka ema vaatas õue ning tõepoolest kedagi polnud. Tavaliselt läbi akna me eriti hääli ei kuule... nii et kust need hääled võisid siis tulla?
LUGU6. KUI me algul sinna majja kolisime siis "kukkus midagi pidevalt öösiti... (Just sellel poolel kus mina elan) ema käis öösel, harjavars oli käes, et äkki on toas vargad...Aga ei midagi... Natuke hiljem "kukkus" jällegi midagi... Selline kummaline kolin.
LUGU7. Kord olin jällegi üksi kodus, oma majapoole peal. Pühkisin põrandat, äkki kuulsin et keegi koputas kolm korda aknale. (Oli talve aeg) Karjusin et tule sisse! Ei olnud mahti vaadata kes see seal akna taga olla võis, ning pühkisin siis põrandat edasi. Möödus minut-paar siis mõtlesin et huvitav..kedagi sisse ei tulnud. NIIKUI koridori-köögi vahelise ukse poole astusin, vajus uks ise lahti. Tegin siis välisukse lahti ja seal polnud kedagi. Kuna lumi oli trepil, siis isegi ühtehi jalajälge polnud... See jääb mind vist eluks ajaks painama...ei teagi kes see siis sisse võis tulla.....
Emaga oleme palju arutanud neid asju... Ise usume vaimudesse ja paranormaalsetesse asjadesse. Arvame et see kes meid kummitab, on hea vaim kuna otse ta ju meid ei häiri. Lihtsalt annab vahel märku oma olemasolust. Aga kelle vaim ta olla võiks...sellel on mitmeid variante...Kuna vanasti maeti linnamüüri juurde inimesi, siis võivad need olla... samas võis ka keegi siin majas kunagi surra kuna meie selle maja ajalugu ei tea ning kahjuks ei oska ka kuskilt uurida.
Teame vaid et see on üle 200 aasta vana maja...
Vat sellised lood siis.
Algas see siis kui olin päris väikene ja jagasin eelmises elukohas vennaga tuba. (Minu ema suhtles see aeg vaimudega ning tegeles aktiivselt taldriku keerutamisega kuid mina see aeg kummitustest midagi ei teadnud.)
Õhtuti vajus meie toa ukselink alla ning uks vajus lahti. Täpselt nagu keegi kontrolliks kas me ikka magame. Vahel klirisesid nõud seina peal... Kuigi tuuletõmmet polnud. Kord kuulsime lapse nuttu tagant toast kuigi korteris peale minu ja ema ei olnud kedagi ning välikoridorid olid tühjad.
Ema rääkis et kord taldriku keerutamise ajal kaotas ta taldriku üle sõnaotseses mõttes igasuguse kontrolli .. Taldriku "liigutaja" siis oli olnud keegi vaimulik ning oli seletanud et a'la Issanda Loomaaed on ikka suur ja kuidas kõik tänapäeval on ikka käest ära on läinud.
Ema kahetseb et seda juttu üles ei kirjutanud kuna ta enam kõike ei mäleta.
Siis rääkis loo sellest kuidas ta sõbrannaga jälle taldrikut keerutas ning kuunal oli veneteleka peal. Küünlajala all oli loomulikult ka laualinik. Järsku oli see keset taldrikukeerutamist ise põlema läinud.
Ema oli üpris noor kui selliste asjadega tegutses ning nüüd tunnistas et töö aeg ei teadnud ta et vaimud tuleb tagasi ka saata. Ehk seepärast meil vanas elukohas kummitaski...
LUGU1. Igal juhul siis kolisime oma majja. Siin hakkasid toimuma hoopis kummalisemad asjad. (Elame vana Villa kõrval ning meie maja juurest läks kunagi läbi vana linnamüür)
See juhtus siis paar aastat tagasi talve ajal.
Mina elasin ühikas ning äkki ema helistas ning tõsimeeli küsis mu käest et kas ma olen kodus. Tuli välja et "keegi" lõhkus meie poolel puid. (meie maja on pooleks. ühel pool elan mina ja teisel pool elavad vanemad)
Siis mõni päev hiljem helistas isa mulle kui ma ühikas olin... küsis et kas mina lõhun toas puid ... Vastasin et ma pole isegi mitte kodus. Selliseid "puude lõhkumisi" kuulsid vanemad ja väike õde ikka paar kuud. Ühel õhtul kui ise kodus olin, siis kuulsin kuidas koridoris täpselt keegi nagu puu pilpaid hakiks kuid sel hetkel ei pööranud ma sellele eritilist tähelepanu. Mõtlesin et ju siis isa teisel pool oma korisdoris... Läksin siis mõne tunni pärast vanemate juurde ja esimene asi mis mulle osaliseks sai oli isa poolne sõim et MINA OLEVAT parketi peal puid lõhkunud. Siis sai sel hetkel asi selgeks. Pole ju võimalik et terve pere kuuleb ja keegi midagi ei näe...
Kui ilmad läksid soojemaks, siis enam neid hääli ka ei kostnud.
LUGU2. Istusin keset päist päeva köögis arvuti taga. Äkki nägin heledat valget ümmargust kogu sõnajala alt läbi tuhisemas. See oli nagu udukera... Algul mõtlesin et äkki näen luulusid, kuid sellisel juhul poleks "tuulest" sõnajala lehed üle tõusnud ja liikunud.
LUGU3. Kord olin jälle köögis, seekord päris üksi majas... Kõik oli algul vaikne. Ei mängind telekas ega raadio, võis kuulda ainult mind kartuleid koorimas... kuid äkki kuulsin üminat. Täpselt nagu keegi naisterahvas ümiseks mingit laulu.
Käisin terve maja läbi, veendumaks et ikka kõik tv ja raadiod kinni oleks. Käisin ka õues... et äkki keegi akna taga ...kuid sellisel juhul oleksid koerad haukunud kuna meil on väike tänav, neli maja ja seitse koera. Aga mitte miskit...
Läksid tuppa tagasi.... ning ikka keegi ümises mingit laulu...
Rääkisin hiljem sellest ainult emale.
LUGU4. Paar kuud hiljem oli sõbranna minu juures öösel. (Temale polnud ma üminast midagi rääkinud, kuigi tal on oma kodus väga hullud kokkupuutumised poltergeistidega.)
Hommikul ütles ta mulle et öösel kellegi naise hääl ümises mingit laulu... Mul kukkus karp lahti sest varem olin ainult mina seda kuulnud, see tõestas et ma pole hull.
LUGU5. Sõbranna ümina kuulmiseks on tänaseks möödas jällegi mõni kuu. Paar nädalat tagasi olime emaga kahekesi kodus. jällegi tema köögis... Ühtegi raadiot ega tv ei mänginud... ja me kuulsime sõna otseses mõttes kahekesi mingit üminat ja lauluviit... ja selline tunne oli nagu mees ja naine omavahel räägiks...
Me ei saa ju hullud olla et selliseid asju kuuleme...
Tol hetkel käis ka ema vaatas õue ning tõepoolest kedagi polnud. Tavaliselt läbi akna me eriti hääli ei kuule... nii et kust need hääled võisid siis tulla?
LUGU6. KUI me algul sinna majja kolisime siis "kukkus midagi pidevalt öösiti... (Just sellel poolel kus mina elan) ema käis öösel, harjavars oli käes, et äkki on toas vargad...Aga ei midagi... Natuke hiljem "kukkus" jällegi midagi... Selline kummaline kolin.
LUGU7. Kord olin jällegi üksi kodus, oma majapoole peal. Pühkisin põrandat, äkki kuulsin et keegi koputas kolm korda aknale. (Oli talve aeg) Karjusin et tule sisse! Ei olnud mahti vaadata kes see seal akna taga olla võis, ning pühkisin siis põrandat edasi. Möödus minut-paar siis mõtlesin et huvitav..kedagi sisse ei tulnud. NIIKUI koridori-köögi vahelise ukse poole astusin, vajus uks ise lahti. Tegin siis välisukse lahti ja seal polnud kedagi. Kuna lumi oli trepil, siis isegi ühtehi jalajälge polnud... See jääb mind vist eluks ajaks painama...ei teagi kes see siis sisse võis tulla.....
Emaga oleme palju arutanud neid asju... Ise usume vaimudesse ja paranormaalsetesse asjadesse. Arvame et see kes meid kummitab, on hea vaim kuna otse ta ju meid ei häiri. Lihtsalt annab vahel märku oma olemasolust. Aga kelle vaim ta olla võiks...sellel on mitmeid variante...Kuna vanasti maeti linnamüüri juurde inimesi, siis võivad need olla... samas võis ka keegi siin majas kunagi surra kuna meie selle maja ajalugu ei tea ning kahjuks ei oska ka kuskilt uurida.
Teame vaid et see on üle 200 aasta vana maja...
Vat sellised lood siis.