Kõrgusekartus?

Miks eksisteerib inimestel kõrgusekartus. See on tavapärane foobia, kuid siiki, millest see tingitud on, et inimesed kardavad kõrgusi?

Eks ta selleks ole, et inimesed ei roniks igale poole kust alla kukkudes võib surma saada. Lihtne enesealalhoiuinstinkt.

Vbll... Aga siis tekib küsimus, et miks kõigil seda pole? Kas selleks, et teised surma saaksid et paremad ellu jääksid???

Sest et mõnel on tasakaaluelundid paremini arenenud kui teistel. Kui ikka tasakaalu pole, siis ära kõrgele kah roni.

Ilmselt on meie ajudesse sisse kodeeritud, et suur kõrgus on päh ja alla kukkumine ai . Kõrgusekartus on meis kõigis. Igaüks kardab mingisugust kõrgust. Mu üks sõber kes on langevarjuhüpetega tegelenud päris pikalt kardab ka kõrgus. Hirmus pidi olema ainult enne hüpet seal ukse ees kust välja hüppad, aga kui juba kukud pidi hirm 100% üle minema.

Mõnel on kaasasündinud, teisel tekitatud. Väiksena kõõlusin äärte peal nii, et emal pidi süda seisma jääma. Nüüd hakkab juba väiksema kõrguse peale pea ringi käima. Mul isa armastas alati ripsildu kõigutada, äärte juures ehmatada jms, seega tekkis osalt kartus ka sellest.

Teisalt võin enda puhul õelda, et kõrgus tähendab ka piiride kadumist ja enamasti seostub see kusagil kõrgel kaaluta olekuga. Kuna ma aga n-ö piiride kadumist kardan, kardan ka kõrgust - just see, et enda üle kaob kontroll.

Minule on antud kartus tekkinud ühe väikese õnnetuse tõttu. Peale seda, kui oleks peaaegu ühelt kõrgelt katuselt alla sadanud, ja kanniga naela külge kinni jäin, on sellest hetkest alates väga väga palju ebameeldivust kõrgused tekitanud.

Ma olen ka suht haiglase kõrgusekartusega, miskise 3m peal juba hakkab vaikselt peas surisema. Aga sellest kuidagi lahti ei saa ? Mind igatahes hakkab asi vaikselt ära tüütama.

Oleks samuti soovi sellest lahti saada.
Ma muidugi ei ole nii paaniline, et ma kõrgustesse oma nägu ei torka, kuid kui teen seda, siis ikka korralikult kümne küünega kõigest kinni hoides ja üritades mitte alla vaadata...

Tsitaat:Algselt postitas: Lotharius
Aga sellest kuidagi lahti ei saa ? Mind igatahes hakkab asi vaikselt ära tüütama.

No lahti saab ikka. See probleem ju teil puhtalt vaid peas kinni. Parimaks mooduseks on end kõrgusega harjutama hakata. Hirm tuleb ületada sundides end minema sinna kuhu muidu ei julge. Kõrgusi vältides hirmust lahti ei saa.

Nojah siis ma olen õigel teel, sai reedel üle Tartu kaarsilla ära käidud Samas kas mingit välklahendust asjale pole a'la hüpnoos vmt?

Ei oska kindlalt öelda, kuid arvan, et igasugused "välklahendused" pole kunagi parim variant. Mis kiirelt tuleb see kiirelt ka läheb.

alates 6ndast korrusest hakkan mina värisema...
5-ndaga nii ära harjund, aga kui mõnikord 4jandale satun. viskab isegi siis värina sisse

Mul oli tohutuhirmus juba poole korruse kõrgusel redeli peal istudes. Katusele ma minna ei kulgend. Istusin seal poole peal ja andsin asju kätte, ise tõmblesin, et mina kõrgemale ei tule. Kõik said mu peale vihaseks, a mis ma teha saan, kui ma kardan.

Mina kardan ka kõrgust aegajalt ainult...mitte alati.

Minul ka kartus kõrguse ees. Samas võib see kartus kõrguse ees ehk siis akrofoobia olla ka sellest, et mingil määral inimene kardab allakukkumist kõrgest kohast ja sellega kaasnevat surma või siis invaliidiks jäämist.
Foobses situatsioonis tuntakse kõrgenenud ärevust, mis väljendub kehaliste sümptomitena - südamekloppimine, hingeldamine või hingetuse tunne, higistamine, külma- või kuumahood, jalgade, käte ja/või keha värisemine, tasakaalutuse ja/või nõrkustunne, iiveldus, pearinglus, kohisemine kõrvades, värvilised täpid silme ees või muud nägemishäired, suukuivus, tung urineerida jne. Tavaliselt märgatakse ainult osasid neist sümptomitest. Sümptomite subjektiivne tugevus võib varieeruda kergest ebamugavustundest väljakannatamatu paanikahooni.

Mul jah... tekivad jah paanikahood, kui ma kõrgustes olen. Iiveldus, pearinglus ja värisemine. See on tõesti foobia. Eriti veel siis, kui ma olen ntx võrega hoonetes noh, kus sellibe võretrepp, või kui on alla välja näha.
Tahan foobiast lahti saada, kuid sellega läheb pikalt pikalt aega. Kõrgustega tuleb harjutada ja nendega silmitsi seista... Just nagu teiste foobiatega.

Nii...kõrgused on mind alati natukene hirmutanud...millegipärast tunnen et olen sellest enamvähem lahti saanud!Minu jaoks oli mõte Eiffeli torni tippu minna,täiesti õudust tekitav....mõtlesin et no way ma liftiga lähen parem kõnnin trepist.AAGA ei,kui ma sinna Effieli torni alla juba jõudsin ja nägin kui suur see on :O
wau....vaatasin kuidas inimesed trepsit ronivad ja ronivad ja jäävadki ronima pealegi,veendusin et treppidest oleks palju hullem olnud ronida,kuna siis pidevalt näed enda alla Igatahes liftiga siis oli ka päris huvitab kogemus...lifti põrand nimelt oli klaasist...mina olin täiesti elevil sellest kõigest kes karjusid ja hoidsid üksteisest kinni...haha mina võtsin asja vabalt.Läksin lõpuni välja ja olen selle üle ülimalt uhke!Mulle meeldis ja mingisugust hirmu ei tekkinud!
Niisis,kõik oleneb kohast ja situatsioonist!

Ma katustel ja kõrgustes küllaga käinud, kuid harjumine on selline asi, mis kaua ei püsi. Vähemalt mul on sellega nii olnud.
Tavaliselt läheb mul kusagil 4-5 tundi kõrgustes turnimsega, enne kui ma harjun sellega. Kuid jääb päev vahele, ja järgmine päev lähed katusele, kas või samale katusele, on ikka judin jälle sees...

Kogenud samuti seda tunnet, et teatud kõrgused tekitavad hirmu. Kunagi olin ikka üsna hulljulge, ei kartnud kõrgete puude otsa ronida ja ka mõni torn, oli 'köki - möki' vallutus. Siis aga, kui ühes kõrges tornis lollitamiseks läks ja sealt peaaegu alla oleksin käinud, vat sellest ajast, tuli hirm sisse ja nüüd oleneb olukorrast. Loomulikult on paljud asjad meie endi peades kinni, kuid mõnda asja lihtsalt ei suuda kontrollida. Kartsin hirmsasti oma esimest lennukisõitu, see tundus kohe sellise ületamatu hirmuna ja olin kindel, et see jääbki esimeseks ja viimaseks. Kuid, kui lennuk õhku tõusnud oli, siis hirm kadus. Mõnus oli aknast alla vaadata ja näha, kuidas maal asjad muutusid, majad, põllud, kogu olustik, selline kaihv tunne. Suvel jälle, ühte pisikesesse vaatetorni minnes, võttis ikka jala võbisema, seda enam, et kuidagi kipakas tundus selle konstruktsioon.
Kui nüüd mõelda, et tasakaaluelundid asuvad kõrvades, siis, kuidas on lood kurtidega? Nemad ei peaks ju siis üldse kõrgust kartma. Kuulnud olen, et merehaigeks ei jää nad ka kunagi...
Ise olen küll väga, väga korralik merehaige, piisab väikesestki loksumisest, kui end mitte just kõige paremini ei tunne. Pikemal merereisil pistan pisikese ingveritükikese taskusse ja kui suurem kõikumine on, siis panen selle endale suhu ja senini on aidanud.

Tsitaat:Algselt postitas: MustJokker
Mu üks sõber kes on langevarjuhüpetega tegelenud päris pikalt kardab ka kõrgus. Hirmus pidi olema ainult enne hüpet seal ukse ees kust välja hüppad, aga kui juba kukud pidi hirm 100% üle minema.

Oleneb inimesest jälle, hirm läheb mingilt maalt üle küll, kui näed, et midagi oluliselt vigastada seal õhus ei saa, aga näiteks mu aju tõrkus nii oluliselt lennukist välja hüpates, et tekkis päris blackout paariks sekundiks, mis võivad üsna määrava tähtsusega olla teine kord, kui põhivarjuga kõik korras pole.

Tsitaat:Algselt postitas: Anzie
Minul ka kartus kõrguse ees. Samas võib see kartus kõrguse ees ehk siis akrofoobia olla ka sellest, et mingil määral inimene kardab allakukkumist kõrgest kohast ja sellega kaasnevat surma või siis invaliidiks jäämist.

Ei tea kas seda on uuritud, et need kes tunnevad kõrguse ees hirmu, kardavad ka surma, foobia tasandil siis. Mulle tundub see loogilisena.

Isiklikust kogemusest nii palju veel, et kõrgusekartus sõltub minulgi täiesti olukorrast ja taustsüsteemist, Eiffeli otsa läbipaistva liftiga sõitmist nautisin 150%, aga üks kord ei suutnud pooleteise meetrise müüri peal vabalt kõndida vaid vaja käpuli seal otsas ukerdada

Tsitaat:Algselt postitas: PiziIngliito
Ei tea kas seda on uuritud, et need kes tunnevad kõrguse ees hirmu, kardavad ka surma, foobia tasandil siis. Mulle tundub see loogilisena.

Omalt kohalt võin öelda, et ma nagu surma kartlik ei ole. Lihtsalt kui tuleb surm, siis tuleb. See on nagu paratamatus mulle, millega ma juba leppinud olen.
Kõrgustest kukkumisel hirmutab mind rohkem sandiks jäämine. Aga ei oska täpselt öeldagi.

mind huvitab seos merehaigus-kõrgusekartus. Poeg mul jääb kergelt merehaigeks ja kardab ka kõrgust (2-3-4-aastasena veel mitte), mina aga merehaigeks naljalt ei jää ja kõrgust ka ei karda. On see mingi üldisem seos? Äkki kui võtta mingit merehaigust leevendavat rohtu, siis on ka kõrges kohas kergem olla?

Inimene oma loomult ei karda surma. Need kartused on pigem seotud hirmuga. Hirm kaotada ennast.

Tsitaat:Algselt postitas: Nazz
Kõrgustest kukkumisel hirmutab mind rohkem sandiks jäämine. Aga ei oska täpselt öeldagi.

Täpselt...samas annab kindlaks teha, mis kõrgus on see mis tapab. Võib ju inimesed vägagi kõrgelt kukkunud , aga ellu jäänud. Samas kui mõni 3 korruselt kukkudes pillid kotti paneb.

Surmakartlik inimene kardab kõike, need inimesed on tavaliselt suures pehmes toas, ühes kindlas majas