[Jakob2003]

Tere! Teen siis minagi siia oma esimese postituse.

Niisiis, tahaksin teilt küsida nähtuse kohta, mis mind juba ütlemata pikka aega paelunud on, kuid mille kohta kahjuks internetiavarustes kuigi palju infot ei leidu. Nimelt on tegu seletamatu paanikaga metsas. Oled üksinda (või lihtsalt grupist eemal) metsas, kui korraga avastad, et kõik loomahääled ja metsakohin on kadunud, haudvaikus, südamerütm tõuseb, tekib talumatu (kuid põhjendamatu) aim, et keegi jälgib sind / sind piiratakse sisse. Ainukeseks leevenduseks oleks metsast põgenemine või tsivilisatsiooniga taasühinemine (autoni, teiste inimesteni jõudmine).

Ergo: olete varem midagi taolist kogenud? Millistes Eesti metsades seda tundsite? Mis võib selle põhjendus olla, inimese iidne instinkt karta tundmatut või midagi enamat?

[Tyto Alba]

Pole kunagi midagi sellist metsas kogenud.
Kui oled selgeks teinud Mis on mets ja Kes on metsas.
Mets on alati olnud sõber ja kaaslane.

[kalldunn]

Sarnane situatsioon on tuttav. Tavaliselt on see pärit, eelnenud eludes toimunud sündmuse tagajärg.
Seda on võimalik kustutada. Kuid – see on kolossaalselt pikaajaline töö. Tagasitee peab olema puhas. Mul tuli kustutada kaheksa elu tagasi toimunut sündmust. See võttis aega üle aasta.
Kuidas alustada – lugege siit!
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=9136 Postitus: #16
Mis see võib olla -saate aimu siit!
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=5622

[Q11]

Eks ta üks foobia alaliike ole. Hmm...metsafoobiast pole ennem kuulnud aga mahajäetuse hirm võib mõnel metsas aktiveeruda küll.
Ja kust see alguse saanud? Jumal teab, võibolla kui väike olid vanemad jätsid su liiga kauaks üksinda, nägid aknast puid ja edaspidi see hirm tekkis puude keskel olemisest.
See "eelmiste elude" nõks kõigipeal ei tööta muideks kalldunn...

[Mannu]

Mina ise tunnen end väga koduselt metsas, kuid olen metsas käinud koos ühe inimesega, kellel oli samasugune hirm metsa ees. Kusjuures ta on suur loodusehuviline, tunneb taimi-seeni, oli end just selle hirmu ületamiseks sidunud metsalähedase elukutsega. Kuid metsas ta käis ja käis, aga hirm või pigem ebamugavustunne jäi. Ise seletas ka eelmiste elude kogemustega, et metsas on midagi ebameeldivat juhtunud.

[Minaelan]

Tere! Teen siis minagi siia oma esimese postituse.

Niisiis, tahaksin teilt küsida nähtuse kohta, mis mind juba ütlemata pikka aega paelunud on, kuid mille kohta kahjuks internetiavarustes kuigi palju infot ei leidu. Nimelt on tegu seletamatu paanikaga metsas. Oled üksinda (või lihtsalt grupist eemal) metsas, kui korraga avastad, et kõik loomahääled ja metsakohin on kadunud, haudvaikus, südamerütm tõuseb, tekib talumatu (kuid põhjendamatu) aim, et keegi jälgib sind / sind piiratakse sisse. Ainukeseks leevenduseks oleks metsast põgenemine või tsivilisatsiooniga taasühinemine (autoni, teiste inimesteni jõudmine).

Ergo: olete varem midagi taolist kogenud? Millistes Eesti metsades seda tundsite? Mis võib selle põhjendus olla, inimese iidne instinkt karta tundmatut või midagi enamat?

Jah, nii on. Mõned aastad tagasi toimetasin ühes maakohas, kus teatud kohtades (metsas) tundsin ärevust ja ängi, kuigi armastan meeletult taimi ja loodust.
Pööripäeval kutsuti sinna Tartu piirkonna šamaanid oma trummidega ja selgeltnägijatega. Rituaalid, lõkked jmt.

Nad ütlesid, et seal piirkonnas teatud kohtades pesitsevad endiselt iidsed vaimud-kogukonnad, kes ei ole tahtnud minna teispoolsusesse ...tuhandeid aastaid. Need on vanad hõimud omade seadustega ning ...meie kaasaegsed elunormid on neile võõrad, sestap ka ...selline vaenulikkuse tunnetus.

Kusjuures nad näitasid suunda just neisse kohtadesse, kus ma võõristust tundsin. Ma polnud nendega üldse enne rääkinud.

Lihtsalt üks isiklik kogemus.

[Mina Olen]

Tere!

Kas Sa tajud sellel momendil ka ruumi teist moodi?

[hulkuv hing]

Üsna huvitav tunne on, kui hääled äkki vaikivad. Talvel tegin katse metsas plokkflööti harjutada. Puhusin veidi... ja lõpetades avastasin: valitses tohutu vaikus ja tekkis tunne, nagu oleks seal metsas kõik korraga mind kuulama jäänud. Ausalt öeldes see võttis veidi kõhedaks küll.

Mõnikord jääb loodus vaikseks enne äikest. Samuti üsna kõhe värk, kui üritan tabada kuskilt veidigi ritsikasirinat ja jälgin, kuidas kaugel mõni pilv juba närviliselt sähvib. Kunagi ühel öisel süstaretkel panin tähele: vaikus. Ainult mu aer solistas vees. Sõitsin, sõitsin, vaikselt hakkas tunduma, et midagi nagu sähvib. Lõpuks ühest käänakust läbi jõudes nägin: kaugel ees oli karm äike, pilved sähvisid vahetpidamata, nagu toimuks seal mingi julm lahing. Kuna ma siis olin veidi lagedamas kohas, keerasin otsa ringi ja udjasin mõned kilomeetrid tagasi, kus telgi jaoks turvalisemana tundunud koha leidsin. Minu kohale jõudes oli äike juba end üksjagu maandanud.

On mulle mainitud sedagi: haudvaikus looduses tähendab looduse soovi inimesele midagi öelda. Mida küll?

[Mannu]

Äikese osas kinnitan Paadikapteni kogemusi.
Kuid vaikus metsas pidi valitsema ka mõnes "kahtlases" kohas, nt Luusika baasis (ma ise seda kogenud ei ole, pole Luusika baasis käinud ka).

[Eithea]

Tere! Teen siis minagi siia oma esimese postituse.

Niisiis, tahaksin teilt küsida nähtuse kohta, mis mind juba ütlemata pikka aega paelunud on, kuid mille kohta kahjuks internetiavarustes kuigi palju infot ei leidu. Nimelt on tegu seletamatu paanikaga metsas. Oled üksinda (või lihtsalt grupist eemal) metsas, kui korraga avastad, et kõik loomahääled ja metsakohin on kadunud, haudvaikus, südamerütm tõuseb, tekib talumatu (kuid põhjendamatu) aim, et keegi jälgib sind / sind piiratakse sisse. Ainukeseks leevenduseks oleks metsast põgenemine või tsivilisatsiooniga taasühinemine (autoni, teiste inimesteni jõudmine).

Ergo: olete varem midagi taolist kogenud? Millistes Eesti metsades seda tundsite? Mis võib selle põhjendus olla, inimese iidne instinkt karta tundmatut või midagi enamat?

Väga huvitav kogemus ja asi ei ole üldse metsas, seda võib ka mujal juhtuda(linnas). Mõneti on õigus ka paadikapten, kuid teie mõlemi poolikut kogemust ühendab hirm, pöörate liigset tähelepanu oma kõhedusele ja taantute. Minnes rahulikult edasi, rahunedes ja jälgides ruumi imelist muutumist võib väga huvitavaid kogemusi saada ja kui tahate kunagi veel sattuda antud varjatud kohta, siis puudutage seal midagi, kui aga koht on väga võõras meie olemise seisukohast ja naasta ei ole tahtmist, siis hoiduge sealseid objekte jms füüsiliselt katsumast.Tagasi saate varjatud kohast minnes samas suunas kust algselt tulite mõeldes ja kujutades kohta kuhu tahate tagasi, märkamatult oletegi tagasi.

[Sekhmet]

Olen sellist asja kogenud, väga tuttavas metsas eksind olnud ja hetkega paanikas pluss vaikus jne.