08-08-2016, 13:51
Kõigepealt panen siia algusesse üles kaks linki oma eelmistest postitustest siin foorumis ja siis te saate aru miks praeguse postituse number on kolm.
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=5831
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=8141
Otsustasin järjekordse kirjatüki siia üles panna kuna mulle meenus üks lugu, mille mu abikaasa mulle mingi aeg tagasi rääkis. Nimelt käin mina aeg-ajalt ka nädalavahetustel tööl ja siis on mu abikaasa koos lapsega tavaliselt kodus. Kuigi laps on juba kaheksa aastane, juhtub sedagi, et nad päevasel ajal lõunauinakut teevad. Ühel sellisel korral oli ta päevasel ajal koos lapsega magamistuppa magama läinud. Kuna mina pidin sellel õhtul pärast kella kaheksat saabuma siis otsustas ta pärast korteri koristust ja lõunasööki natukene hinge tõmmata. Ja juhtuski see mis tavaliselt sellises olukorras juhtub, nad jäid magama. Ta ei osanud takkajärele öelda kui kaua nad magada jõudsid aga üks hetk ärkas mu naine üles tugeva ärevustundega. Justkui ta oleks läbi une midagi kuulnud/tundnud ja siis alles mingi hetke pärast sellest tundmusest tegelikult aru saanud. Nad magasid magamistoa voodis ja minu naise selg oli pööratud magamistoa ukse poole. Hetkel, kui ta üles ärkas, sai ta aru, et ta oli just läbi une kuulnud kuidas keegi tuli (kõndis) läbi elu- ning söögitoa magamistoa uksele. Kuna meil on puitpõrandad siis nad teevad kõndimisel väga spetsiifilist ning küllalt valjut häält (nagisemist, naksumist). Nüüd on ta voodis ärkvel ja süda taob rinnus. Ta tunneb, et keegi seisab (just nimelt seisab) magamistoa uksel ja vaatab neid. Ta ei julge ennast ümber ka pöörata. Laps on tema selja taga ja magab rahulikult. Ja nii nad siis seal on. Lõpuks otsustab mu abikaasa teha näo, et ta magab edasi ning ennast (olles ise nn. unes) voodis teistpidi keerata (et ta saaks kasvõi natukene piiluda kes seal ukse peale siis on) ja nii ta teebki. Aga ukse peal ei ole kedagi. Siis tuleb ta vaikselt-vaikselt voodist välja ja läheb ise magamistoa uksele vaatama ja ei ole kedagi ka söögitoas/elutoas. Ühesõnaga, ta käib kogu korteri läbi ja kõik on täpselt nii nagu olema peab, ja seal ei ole mitte kedagi. Ma enam ei mäleta kas ta kontrollis välisust ka või mitte (päevasel ajal on korteri välisuks tavaliselt lukust lahti, sest maja enda välisuks on lukus) aga loogika ütleb, et kui ta kuulis kedagi korterisse kõndivat, siis kui ta magas, oleks ta pidanud kedagi korterist välja kõndimas kuulma ka, pärast seda kui ta ärkvel oli. Laps magas rahulikult edasi ja mu kaasa läks tema kõrvale pikali tagasi. Ja sellega see kogemus piirduski. Mine võta nüüd kinni nägi ta und või mitte aga vähemalt tema ise väitis mulle küll, et kõik oli nii reaalne kui üldse olla sai ning tema tundis sellel hetkel reaalset hirmu. Mina ise midagi sellist tundnud/näinud/kogenud ei ole. Mu naine aga on kindel, et midagi meil seal ikkagi on. Kas siis kellegi majas surnud inimese hing või maja enda kaitseingel/ahjualune. Igatahes tundub siiani, et tegemist on heatahtliku tegelasega. No aga järgmiste lugudeni siis, Nõmmelt, Eestiaegsest majast...
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=5831
http://www.para-web.org/showthread.php?tid=8141
Otsustasin järjekordse kirjatüki siia üles panna kuna mulle meenus üks lugu, mille mu abikaasa mulle mingi aeg tagasi rääkis. Nimelt käin mina aeg-ajalt ka nädalavahetustel tööl ja siis on mu abikaasa koos lapsega tavaliselt kodus. Kuigi laps on juba kaheksa aastane, juhtub sedagi, et nad päevasel ajal lõunauinakut teevad. Ühel sellisel korral oli ta päevasel ajal koos lapsega magamistuppa magama läinud. Kuna mina pidin sellel õhtul pärast kella kaheksat saabuma siis otsustas ta pärast korteri koristust ja lõunasööki natukene hinge tõmmata. Ja juhtuski see mis tavaliselt sellises olukorras juhtub, nad jäid magama. Ta ei osanud takkajärele öelda kui kaua nad magada jõudsid aga üks hetk ärkas mu naine üles tugeva ärevustundega. Justkui ta oleks läbi une midagi kuulnud/tundnud ja siis alles mingi hetke pärast sellest tundmusest tegelikult aru saanud. Nad magasid magamistoa voodis ja minu naise selg oli pööratud magamistoa ukse poole. Hetkel, kui ta üles ärkas, sai ta aru, et ta oli just läbi une kuulnud kuidas keegi tuli (kõndis) läbi elu- ning söögitoa magamistoa uksele. Kuna meil on puitpõrandad siis nad teevad kõndimisel väga spetsiifilist ning küllalt valjut häält (nagisemist, naksumist). Nüüd on ta voodis ärkvel ja süda taob rinnus. Ta tunneb, et keegi seisab (just nimelt seisab) magamistoa uksel ja vaatab neid. Ta ei julge ennast ümber ka pöörata. Laps on tema selja taga ja magab rahulikult. Ja nii nad siis seal on. Lõpuks otsustab mu abikaasa teha näo, et ta magab edasi ning ennast (olles ise nn. unes) voodis teistpidi keerata (et ta saaks kasvõi natukene piiluda kes seal ukse peale siis on) ja nii ta teebki. Aga ukse peal ei ole kedagi. Siis tuleb ta vaikselt-vaikselt voodist välja ja läheb ise magamistoa uksele vaatama ja ei ole kedagi ka söögitoas/elutoas. Ühesõnaga, ta käib kogu korteri läbi ja kõik on täpselt nii nagu olema peab, ja seal ei ole mitte kedagi. Ma enam ei mäleta kas ta kontrollis välisust ka või mitte (päevasel ajal on korteri välisuks tavaliselt lukust lahti, sest maja enda välisuks on lukus) aga loogika ütleb, et kui ta kuulis kedagi korterisse kõndivat, siis kui ta magas, oleks ta pidanud kedagi korterist välja kõndimas kuulma ka, pärast seda kui ta ärkvel oli. Laps magas rahulikult edasi ja mu kaasa läks tema kõrvale pikali tagasi. Ja sellega see kogemus piirduski. Mine võta nüüd kinni nägi ta und või mitte aga vähemalt tema ise väitis mulle küll, et kõik oli nii reaalne kui üldse olla sai ning tema tundis sellel hetkel reaalset hirmu. Mina ise midagi sellist tundnud/näinud/kogenud ei ole. Mu naine aga on kindel, et midagi meil seal ikkagi on. Kas siis kellegi majas surnud inimese hing või maja enda kaitseingel/ahjualune. Igatahes tundub siiani, et tegemist on heatahtliku tegelasega. No aga järgmiste lugudeni siis, Nõmmelt, Eestiaegsest majast...
