[Pähklike87]

Tere.
Olen uus ja sooviksin küsida mida täpsemalt kujutab endast surnumanaja?

[Kabala]

Parem oleks kui Sa sellesse ei süüviks, kuna nende asjadega tegelemine on paljudelt röövinud une ja lõpp on olnud väga kurb.

Surnumanajaks peetakse isikut, kes isikustab surnu, ehk siis annab surnule "pooliku" elu - paneb surnu tegema teatud asju. Sellega hakatakse tegelema üldjuhul alles siis kui asjade liigutamine ja muu säärane on selge.

Siia vist ei peaks lisama, et "ära seda ise järele tee". Tegemist siis musta maagia valdkonda kuuluvaga.

P.S. Surnumanajal ka mitmeid teisi tähendusi. Näiteks tegemist on ka ühe mitte just eriti sageli kohatava vaimolendi nimega jne.

[Pähklike87]

Kuid millised on teised tähendused?
Mustast maagiast olen kuulnud kuid ei huvitu.

[Minaelan]

Pole olemas musta maagiat...vaid teatud tüübid kasutavad neile antud Universumi andeid omakasupüüdlikult.

[Pähklike87]

Kuulsin sõna surnumanaja ja üritasin tähendust leida. Ma soovin teada saada, mida see endast täpsemalt kujutab. Millised on teised tähendused? Pole mul soovi ega aega, et tegeleda maagiaga.

[Eithea]

Vahst mõnest murdesõnastikust midagi ka leiab sest mo meelest on surnumanaja üsna vana sõna, kuid neid sõnu on teisigi... Kuu paistab, kooljas sõidab ja see olevat nüüd muinasjutt (Kogumikust "Eesti muinasjutud") , lapsena oli ikka päris õudukas...

[Müstik]

Kuulsin sõna surnumanaja ja üritasin tähendust leida. Ma soovin teada saada, mida see endast täpsemalt kujutab. Millised on teised tähendused? Pole mul soovi ega aega, et tegeleda maagiaga.

manaja sünonüüm on ka nõiduma
http://www.eki.ee/dict/ems/index.cgi?Q=manama

[Mannu]

Valdav tähendus manamisel on tõesti midagi needmise ja nõidumise vahepealset, samas aga mul omal on kõrvus väljend "silme ette manama" ehk siis midagi kujustamise taolist.
Ja niipalju kui olen kuulnud kedagist surnumanamisega tegelevat, on olnud tegu surnute väljakutsumisega, mille eesmärk on neid saada oma elavate sugulastega mingis küsimuses lühiajaliselt suhtlema. Ilukirjanduslikus võtmes kasutas seda teemat Indrek Hargla oma Süvahavvas. Seda sõna surnumanaja ta siiski ei kasutanud.

[kalldunn]

Nagu tavaliselt, olen ma teistsugusel arvamisel.
Surnumanaja peaks olema inimene kes hoiab oma tegevusega, elavatest inimestest eemale siia ilma jäänud surnuid.
Lennard Meri – oma raamatus Hõbevalge kirjutab sellest.
https://www.rahvaraamat.ee/p/hõbevalge/2...9949159239

[positiivne]

Surnumanajad tekkisid seejärel kui surnuid hakati kartma.

[Mannu]

Bremeni Adam kirjutab:

"Kuramaal on kõik majad täis ennustajaid (divinis), ettekuulutajaid (auguribus) ja surnutemanajaid (nigromanticis) [---]."

Kirjeldab seisu kuskil aasta 1000 plussiga paiku.
Nekromant (nigromantic) võib ju tegeleda ka kinnijäänute eemalehoidmisega elavatest (ta peab seda kindlasti oskama, eks ju?), tegevuse põhirõhk on aga siiski mujal. Ka poleks Bremeni Adam seda paganlikkuse kirjelduses ehk välja toonudki, on surnute eemalehoidmine elavatest ju kristlastele meelepärane tegevus, niiet ma siiski kaldun arvama, et surnumanaja esmane ülesanne oli surnutega kontakteeruda.

Pronksiajal (mis oli küll Bremeni Adama ajaks Eestimaal juba möödas, kuid mitmedki kombed veel olid säilinud) olid surnud inimesed elavate kogukonna osa. See on nüüd juba suht teadusessegi jõudnud arusaam.

Ühe viimastest Elava Teaduse või selle teise Eestis ilmuva populaarteadusliku ajakirja numbri põhjal:
Sellele viitavad pronksiaja Euroopast leitud inimsäilmed, mis näitavad jälgi, et surnukehasid on püütud igal viisil säilitada (soolamine, suitsutamine, kuivatamine) ja neid on eksponeeritud (hoitud sarnaselt indiaani kõrgkultuuridega nõupidamisruumides), maha maetud alles siis, kui enam näidata ei kõlvanud või ekk ...

ja nüüd juba mu oma edasiarendus: või pigem Julian Jaynesi hüpotees - kui enam surnukeha ei rääkinud, ka mitte surnumanaja kaasabil. Ka meie esivanemate kivikalmeteaegne surnuluude kasutamine võis olla tõenäoliselt sarnase eesmärgiga. Kui ei õnnestunud surnut säilitada, siis kõlbasid ka luud. Ma ise eelistaksin iga kell puhtaid luid. Mai tea, kuda nad oma muumiatega toime tulid.

Aga loen läbi ka Hõbevalge (häbi tunnistada, see on lugemata, kuigi selle järg on loetud). Ega see Merigi ajaloolane polnud nagu minagi.

[Müstik]

Ja niipalju kui olen kuulnud kedagist surnumanamisega tegelevat, on olnud tegu surnute väljakutsumisega, mille eesmärk on neid saada oma elavate sugulastega mingis küsimuses lühiajaliselt suhtlema.

Ka Vanas Testamendis on märge, et Saul läheb surnute väljakutsuja ehk nekromandi juurde (viimane väljend tuleb kasutusele siiski tunduvalt hiljem) ja laseb Saamueli vaimu surnuteilmast kohale kutsuda, et teda küsitleda.
Surnute väljakutsumine ja muud maagilised tegevused olid vanal ajal igapäevased.
Nii Jeesuse kui maagi Tyana Apolloniuse kohta räägiti, et nad olevat deemoneid välja ajanud, haigusi tervendanud, tulevikku ennustanud ja surnuid üles äratanud.

[Mannu]

kui enam surnukeha ei rääkinud, ka mitte surnumanaja kaasabil

siiski ...

vb just siis hakati surnumanajat kasutama. Seni rääkis ilma vahendajata ja enamvähem kõigiga.

[Mannu]

Kuna siin teemas postituses nr 6 mainis Eithea muinasjuttu "Kuu paistab, kooljas sõidab...", aga link enam ei tööta, siis panen selle jutu nüüd siia. Sattus mulle kätte raamat "Vepsa muinasjutud", seal oli sarnane lugu, aga meie variant on õudsam aga  lesknaine pääseb eluga. Kusjuures kirikupapi abiga, eks kristluse mõju tuld peale.
Vepsa loos:
"Päev laskus, kuu kumab , kas sa ei karda kalmul istuda?"
"Oma kalliga ei karda"


"Üks lesknaene istus õhta vokki taga ja mõtles oma hää kadunuse mehe peale. Korraga läheb uks lahti ja surnud mees astub tuppa. "Anna mulle süüa," küsib ta naese käest.
Naene toob hernesuppi ja keedetud kanamune. Kooljas hakkab kärmest sööma, võttab aga herned suppi seest, paneb laua peale ja leikab puupussiga pooleks, sööb siis ja jättab hernekoored järele. Kanamunad aga sööb keige koortega.
Naabrilapsed nägid, et üks mees, hää hobune ees ja kikku1 rangid kaelas, teistele sõitis, jooksevad senna, vahivad ukse prau vahelt ja näävad seda isivärki söömist, pööravad kodu tagasi ja ütlevad: "Teiste lell tuli kodu ja sööb: herneivad koorib ja kanamunad sööb koorega, ei see ole kellegi mees!"
Teiste lell aga sõi ja kiiristas naest ruttu riide panna, et minema saavad. Sai naene riide, istusid saani ja sõitsid tuhatnelja minema. Mees aga annab naesele ühe inimese käppa ja ütleb: "Söö!"
Naene aga paneb käppa saani põhja. Mees ütleb: "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?"
Naene vastab: "Mis ma kardan, kui oma armuke juures."
Mees hüüab: "Käpp, kus sa oled?"
"Saani põhjas!" vastab käpp.
"Miks sa teda ära ei söönud?" küsib mees.
"Eks ma ta ikka söö," vastab naene.
Sõidavad edasi, mees ütleb: "Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?"
Naene vastab: "Mis ma kardan, kui oma armuke kõrvas."
Mees hüüab: "Käpp, kus sa oled?"
"Perse all," vastab käpp.
"Miks sa ta senna panid ja ära ei söönd?" ütleb mees.
"Eks ma ikka söö," vastab naene.
Juba jõuavad ühe kõrtsi juure, mees peab hobuse kinni ja läheb kõrtsi. Naene läheb tagajärel ja vahib ukse vahelt, mis ta seal teeb, nääb aga, et ta nagu koer mööda kõrtsi põrandat, lauaalust ja nurga ääri jookseb ja konta närib. Naene peidutab selle inimese käppa oma riiete alla südame juure. Mees tuleb välja, istuvad jälle saani ja kihutavad edasi.
"Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus-armas-kallis, kas kardad?" ütleb mees.
"Mis ma kardan, kui oma armuke kõrvas," ütleb naene.
"Käpp, kus sa oled?" hüüab mees.
"Südame all," vastab käpp.
Mees mõtleb, et nüüd naene käppa ära sõi.
Kihutavad edasi ja jõuavad surnuaeale. Mees hakkab auku kaevama ja naene seisab augu kaldal. Oli auk juba nii sügav, et mees enam kaldale näha ei võinud, võttis naene riided seljast ja pani senna risti otsa, isi aga jooksis õppetaja juure ja rääkis seal oma lugu. Mees ulatab augu kaldalt naest sülle, kisendab aga: "Ai, ai, 'kõva on!" ja pistab kohe õppetaja poole naese järele. Seal kisendab tema ukse vahelt: "Kärnäu! Andke minu oma seie!"
Õppetaja võttab naese sõrmest laulatusesõrmuse, paneb saha otsa ja teeb saha otsa ja sõrmukse ahjus tuliseks ja annab siis ukse vahelt mehele. See krahmas sõrmukse ja läks nii suure kolina ja mürinaga minema, et õppetaja maja ukse piidad ja korsna otsad maha kukkusid.

[xcad]

See teema läheb andersoni muinasjuttude tasemele. Aga praeguses lolluste ajas on ka see üpris asjalik lugemine.