[kage]

Hea suunamine õigele teele ainult siin tekib küsimus miks suunajad ise seda ei tee ja nõuavad enda tunnete ja uskumiste järgimist selle asemle, et suurendada enda teadlikust, teadmisi ja oskusi teistele selliseid asju arusaadavalt lahti seletada?

Ei nõua, küsiti, vastasin. Võib olla küsijat selline vastus ei rahulda, temale sobib mõni teine. Kui küsijale midagi arusaamatuks jäi, küsib ta lisa.

Kui Eithea soovitab sisekaemust teha ja on selle tulemusena jõudnud vastuseni, et lapsed on enda kasvatuse eest vastutavad ja mina olen sisekaemuse tulemusena jõudnud vastuseni, et vanemad on vastutavad; kui sina soovitad eneseanalüüsi ja oskad selle tulemusena seletuseks öelda ainult seda, et minuga pole mõtet vestlusesse laskuda ja mina olen eneseanalüüsi tulemusena jõudnud vastuseni, et põhjendus võiks olla arusaadavam mitmemõttelisuse vältimiseks; kui inimesed soovitavad erinevates teemades ainult ühepoolset informatsiooni teemaga tutvumiseks ja mina leian, et infot peab hankima igalt poolt ja jõuan selle tulemusena erineva vastuseni, siis on raske neid soovitusi võtta kui tegevusi millestki arusaamiseks ja selle alusel vastuse kujundamiseks vaid need soovitused tunduvad teatud vastuse juurde suunamisena ja seda muljet süvendab küsimustele mittevastamine, eemale tõrjumine, nende ümber hämamine ja muu sarnane tegevus. Sellest kõigest tekkiski küsimus, et "miks suunajad ise seda ei tee ja nõuavad enda tunnete ja uskumiste järgimist".

[Eithea]

Kui Eithea soovitab sisekaemust teha ja on selle tulemusena jõudnud vastuseni, et lapsed on enda kasvatuse eest vastutavad ja mina olen sisekaemuse tulemusena jõudnud vastuseni, et vanemad on vastutavad;

Ära keeruta, laps ei vastuta millegi eest, kuid täiskasvnu (saades täsikasvanuks) s.h. teovõimeline inimene kasvades inimühiskonnas peab ise oma tegude eest vastutama ja kui last on kasvatanud ahv, siis ei ole ahvinimesel mingit vastutust ega s.h. ka teovõimet inimühiskonna mõistes. Kui täiskasvanu veeretab oma kuritöö ühiskonna selga, siis jrl on tegemist kas teovõimetu/süüdimatu isendiga, kellel puudub igasugune ajutegevus või väga ka kavala isendiga ( õigustamaks usuga teise kividega surnuks loopimist jne) ja selline on juba võimeline oma tegusid õigustama ka nelja aastaajaga.

[kage]

Kui sina ütled, et "Kage ... arvates on täiskasvanud psühhi tegevuses süüdi kõik teised", siis mina loen siit välja, et psühhi tegevuses, ehk siis lapse kasvamisel täiskasvanuks ja kasvatusest tulenevates tegudes, on vastutus ehk süü, nagu sulle meeldib väljendada, psühhil ehk siis lapsel endal kuna teised ei ole ju psühhi tegevuses (kasvatuse tulemused) süüdi peale seda kui laps on seaduse järgi täiskasvanuks saanud. St, ma ei räägi vastutusest seaduse ees mis tekib teatud vanusepiiri ületamisega (füüsilise vanusega) vaid vastutusest selle eest milliseks kedagi kasvatatakse ja sellest, et kui keegi on kasvanud psühhiks, siis ei ole tema selle eest vastutav vaid vastutavad need kes lapse üles kasvatasid ja seega on kasvatajad (vanemad/ühiskond) otseselt psühhi tegude eest vastutavad.

Kui laps ei vastuta millegi eest, siis kuidas ta saab kella kukkudes seda järsku tegema hakata kui vaimne areng pole näiteks füüsilisele vanusele järgi jõudnud ja ta on ikka veel teatud osas laps kes vajab õpetamist? Kas psühhid jmt inimesed kasvavad ise, mingi kvoodi järgi, olenemata sellest kuidas neid kasvatada?

[Eithea]

Kui sina ütled, et "Kage ... arvates on täiskasvanud psühhi tegevuses süüdi kõik teised", siis mina loen siit välja, et psühhi tegevuses, ehk siis lapse kasvamisel täiskasvanuks ja kasvatusest tulenevates tegudes, on vastutus ehk süü, nagu sulle meeldib väljendada, psühhil ehk siis lapsel endal kuna teised ei ole ju psühhi tegevuses (kasvatuse tulemused) süüdi peale seda kui laps on seaduse järgi täiskasvanuks saanud. St, ma ei räägi vastutusest seaduse ees mis tekib teatud vanusepiiri ületamisega (füüsilise vanusega) vaid vastutusest selle eest milliseks kedagi kasvatatakse ja sellest, et kui keegi on kasvanud psühhiks, siis ei ole tema selle eest vastutav vaid vastutavad need kes lapse üles kasvatasid ja seega on kasvatajad (vanemad/ühiskond) otseselt psühhi tegude eest vastutavad.

Kui laps ei vastuta millegi eest, siis kuidas ta saab kella kukkudes seda järsku tegema hakata kui vaimne areng pole näiteks füüsilisele vanusele järgi jõudnud ja ta on ikka veel teatud osas laps kes vajab õpetamist? Kas psühhid jmt inimesed kasvavad ise, mingi kvoodi järgi, olenemata sellest kuidas neid kasvatada?

Ära keeruta seda lapseiga siia ja laps-psühhopaadi kasvatajate/ühiskonna süüd. Väljendu SIIS palun selgemini. Lapse kasvuaeg on väga lühike ja tekitatud kahju pisike. Saades täiskasvanuks tuleb ikkagi ise vastutada, olla teovõimeline või siis saadud teovõimetuks tunnistatud ja lõpetada vanemate ja ühiskonna süüdistamine läbi enese tehtud psühhopaatsete tegude.

[kage]

Ära keeruta seda lapseiga siia ja laps-psühhopaadi kasvatajate/ühiskonna süüd. Väljendu SIIS palun selgemini. Lapse kasvuaeg on väga lühike ja tekitatud kahju pisike. Saades täiskasvanuks tuleb ikkagi ise vastutada, olla teovõimeline või siis saadud teovõimetuks tunnistatud ja lõpetada vanemate ja ühiskonna süüdistamine läbi enese tehtud psühhopaatsete tegude.

Kui sa ei saa minu seletusest aru, siis ära palun nimeta seda keerutamiseks vaid ole aus ja ütle, et sa ei saa aru, sest ma ei oska paremini seletada kui ma seletasin. Kui mõttekäigust aru ei saa, siis küsi ja ütle mis jäi arusaamatuks.

[Eithea]

Oh sind vaesekest valesti mõistetut,,,

Sina ka. Sa ju tead, et täiskasvanuks olemine ei eelda mitte midagi kui last pole selles suunas kasvatatud ja arendatud. Täiskasvanuks olemine ei garanteeri lapsepõlves kinnistatud väärtustest kaugemale vaatamist ja laiemalt mõtlemist ja kui võõrast/erinevat ei suudeta aktsepteerida, siis kinnistumine omasse soodustab teise loomaks, zombiks, lillaks, murjaniks jne nimetamist ning talle ülalt alla vaatamist ja enda paremaks pidamist ainult väärtuste, rahvuse, rassi, nahavärvi, religiooni ja muude selliste tunnuste alusel. Tundub suund psühhopaadi poole.

Psühhopaatia

[Lorenz]

Inimene õpib eetika norme kogu oma elu jooksul.
See on iseenesest ju huvitav, et laps kaotab ühel hetkel võime oma esimest keelt omandada, aga selle esimese keele võib ta hiljem ka unustada. Kindlasti ei kao inimesel mingis eas võime õppida uut keelt, kui inimene on kunagi omandanud oma esimese keele. Vanusega muutub õppimisvõime väiksemaks, aga see pole ilmselt vaidlusalune teema.

[Lorenz]

Chaos, sul on õigus selles osas, et kui inimene teatud vanuses oma esimest keelt ei õpi, siis ei õpi ta enam kunagi ühtegi keelt. See aga ei tähenda ju seda, et inimene kaotaks mingis vanuses võime õppida keeli. Inimene ei kaota kunagi võimet õppida, kuigi vanus pärsib seda võimet mõneti. Samas võimaldab vanus ja kogemus õppida teisiti, oma kogemustele toetudes. See on aga teine teema.

---

Lisaks olen ma tähele pannud, et keelt saab vallata väga erinevatel tasemetel. Keel sisaldab palju nüansse, millest osasid kasutatakse vähe ja millede õppimine võtab aega. Inimene õpib isegi oma esimest keelt veel kaua-kaua peale teismeiga.

[Tulnukinimene]

...kui sina soovitad eneseanalüüsi ja oskad selle tulemusena seletuseks öelda ainult seda, et minuga pole mõtet vestlusesse laskuda ja mina olen eneseanalüüsi tulemusena jõudnud vastuseni, et põhjendus võiks olla arusaadavam mitmemõttelisuse vältimiseks...

Mulle jäi mulje, et Sa pole eneseanalüüsist huvitatud.
Eneseanalüüsi all mõtlen ma oma mõtlemise, ütlemise, käitumise, olukordadele reageerimise jälgimist. Edasi uurimist, kust on need alguse saanud e. miks ja kuidas ma arvan-mõtlen. Kas vanematest, loetud kirjandusest, sõpradest, autoriteetidest jne.

[Mannu]

Aga oletame, et mingil müstilisel põhjusel satud sa elama mõne amazoonase vihmametsa hõimu juurde. Sa ei ole võimeline õppima nende empaatiat. Haritud inimesena sa püüad neid mõista, aga sa ei hakka tundma nendega samu tundeid. Sammuti ei hakka nemad meiega sama empaatiat jagama, kuna meie peame seda kuidagi humaansemaks ja paremaks.

Sa ei saa õppida tundma nagu nemad, aga tahtmise korral saad sa hakata neid matkima, kuidas nemad oma tundeid väljendavad, et nende kultuuri sobituda.

Aga see on ka nii ja naa ... kuidas imik õpib oma emalt? Ilma veel keelt oskamata, ilma maailmast midagi jagamata? Matkides - jah. Aga matkida saab käitumist. Kuidas matkida mõtlemist, tundmist?

Julgen pakkuda, et see käib mingi ema-lapse vahelise ühisvälja kaudu, ja seda mitte sõnade abil, isegi mitte meie maailma määratluste läbi. Pmst on samamoodi võimalik sisse kiigata ka võõra kultuuri maailmavaatesse, täiskasvanul võimalik vast ainult muutunud teadvuse seisundis, sest siis ei sega elu jooksul omandatud eelarvamused, teadmised jne. Samuti on võimalik sisse kiigata ka taimede teadvusesse, loomade omasse jne.

Aga tunnistan, info tõesus võib olla nii ja naa, inimene on veel algaja, või lihtsalt (hetkel) teise raja valinu.

[Sinis]

Võtame nüüd vastukaaluks ühe siiani kiviajas oleva afganistani... Mis te arvate, et kohalik nähes võõrast kodutud tüdrukut, tunneb talle sama moodi kaasa nagu sina ja mina? Ei temal avaldub empaatia selle tüdruku kividega surnuks loopimises. Kuna tüdruku vanemad on surnud ja ta kindlasti hukkub, parem lõpetan ise ta piinad.

Empaatiast ehk siis osadustundest teise inimesega ikka kodutuid lapsi ei tapeta, pealegi eriti sadistlikul viisil. Sellise tapmise motiiviks saab olla arvestus, et nii on kasulik, võib-olla ka mõistlik. Kiviajaga pole siin midagi pistmist.
Empaatiast, õigem oleks vist kaastundest, on mõtet ehk rääkida siis, kui leitakse kodutu tüdruku jaoks sobivad inimesed, kes on nõus lapse eest kandma hoolt. Või kuidas?


Kasutaja Chaos räägib sellest eetikast ja moraalist, mis on ühiskonna poolt aktsepteeritud kõlblusnormidena, kordagi nende sisu üle mõtlemata. Inimese sisemise, välisest sõltumatu eetika olemasolust ei saa ta lihtsalt aru.

[Lorenz]

Lorenz neuronite vaheline liikumine aju nendes osades mis on seotud sotsiaalsete võimetega pm peatub suht varajases nooruses. Sinna hulka kuulub muidugi ka keel.

Ma ei oska saksa keelt, aga ma olen võimeline seda õppima. Kas väidad vastupidist?

Hiljuti lugesin natukene kahest huvitavast jaapani keelsest mõistest. Need on honne ja tatemae. Honne all võiks mõista enda väljendamist vahetult ja välistes normide suhtes vabalt. Tatemae oleks aga just normidele vastav esinemine teiste inimeste ees. Tatemae on hoolikalt ehitatud fassaad, mida jaapanlased näitavad võõrastele, kui honne on otsekohene suhtlus kogu oma ilus ja valuga. Jaapanis on sotsiaalsed normid aga euroopalike tavade valguses väga karmid. Euroopalik tava ei sunni inimest endale nii keerukat fassaadi ehitama ja seda nii paljudes situatsioonides kandma. Osades töökohtades küll eeldatakse äärmiselt korrektset käitumist aga Jaapanis leiduva korrektsuse tasemeni see siiski ei küündi.

Siinkohal võiks küsida, et kui vanalt õpivad jaapanlased oma kultuuriruumis esinema. Kui vanalt õpitakse olema korrektne? Küllaltki noorelt, jaapanlaste jaoks tuleb selle õppimine loomulikult juba lapsepõlves. Kas see aga tähendab, et võõramaalased jaapanis ei ole võimelised esinema sealsele kultuuriruumile vastavalt? Ikka on, võõramaalased on võimelised õppima jaapani tavasid ja nendele vastavalt käituma. Sotsiaalsed normid, kui teistele näidatav fassaad, on seega kindlasti õpitav.

Samas on ka inimese siiras ja otsekohene pool muutuv. Vahel on väga oluline vaadata asju teisest perspektiivist ja üritada mõista, kuidas teine asjadest aru saab. Keegi ei suuda lõpuni kedagi teist mõista, aga selle üritamine on ikkagi ütlemata vajalik. Mõistmine ei pea olema absoluutne, piisab siirast üritamisest ja selle tulemusest. Kõiki inimesi pole muidugi vaja mõista, see pole juba mitmel põhjusel võimalik, aga olulisi inimesi tuleks proovida mõista. Ning niisamuti on väga oluline olla mõistetud. See on inimlik vajadus, mis kutsub esile inimese maailmapildi arenemise. Inimese maailmapilt areneb muidugi mitmel moel, aga teiste inimeste mõistmise püüd on üks väga oluline osa tema üldisest arengust.

[Mannu]

Vahelepõige, kummalisest ja väärastunud empaatiast: mees tapab oma naise lapse ja iseenda. Iseenda sellepärast, et ise oma eluga ummikus, oma lähedased selle pärast, et nad ei kurvastaks tema pärast ja et neil elus edaspidi ilma temata raske ei oleks. Sagedasem jah meeste puhul, aga esineb ka naiste puhul. Puhas kaastunne.
Aga haige. Väga haige. See oli nüüd hinnang.

[Müstik]

Ongi kuidagi nii, et areneb see kes hoolib, arrogants ja vastandamisele programmeeritud ilmapilt kiilub kinni.

Mind on pigem alati hämmastanud, kuidas paljud inimesed saavad nii programmeeritavad olla, ehk kuidas nad ikkagi nii kergelt ja lõpuni kaasa lähevad ideoloogiate, koolkondade ja -ismidega, teinekord teeb see isegi kadedaks, näib ju, et elada on lihtsam, kui toetuda kellegi paika pandud meetoditele ja maailmavaatele, see ju VABASTAB ENNAST VASTUTUSEST, aga kokkuvõttes pole see siiski lihtsam, kokkuvõttes on lihtsam ise vastutada, sest teatud vanuses hakkab inimene paratamatult küsima, mis on päris tõde ning kui seni oled vaid peavoolu järginud, siis on seda vanuigi raskem leida ja inimene muutub tigedaks, nagu kuuleme vox populi saates või näeme kustahes: inimene otsib alateadlikult enda tõde kuid ei oska seda muul moel kui teisi (endast erinevat maailmakäsitlust) sõimates. See on piiratus, piiratud inimestega läheb ühel hetkel pehmelt öeldes raskeks ka teistel.

Keegi ütles kunagi:
On olemas palju vaateid maailma kohta, kuid mitte ükski neist ei ole absoluutselt õige. Iga seisukoht valgustab ainult ühte maise elu külge. Alles siis kui aktsepteeritakse teisigi seisukohti, hakatakse teenima tõelist Teadmist.

Tänapäeva maailmas püütakse kõiki ühtmoodi mõtlema panna.

[Sinis]

Kui raske on mõista, seda, et sellist osadustunnet ei eksisteerinud aegu tagasi. See ei ole sulle kaasa sündinud, selle oled sa õppinud. Kui sa mind ei usu loe ajalugu. Paar tuhat aastat tagasi oli suhtumine, mis tuleneb empaatiast selline.

See tekstilõik jäi mulle tegelikult ebamääraseks arusaadavuse osas.

Päris kindlasti oli kiviaja inimese empaatia suunatud eelkõige oma lähikondsete vastu, palju neid võõraid ta teele ikka juhtus.

Empaatia on kas tunnetuslik või kogemuslik. See empaatia, millest sina räägid, on kogemuslik ehk siis õpitav, omandatav (ka psühhopaatidel, kasvõi manipuleerimiseks).
Teadlased pole empaatiavõime osas ühel meelel, osad arvavad, et see on sünnipärane, teised et siis õpitav.
Ise arvan, et just tunnetuslik on see, mida pole võimalik omandada.

Arvatavalt on empaatiavõime iseeneslik evolutsioonile omane protsess, siit ka ajalooline mõtlemisoskus.

Avalikkus hindab isiksuses rohkem pahet kui vooruslikkust, milleks sel juhul näha vaeva eetiliste valikutega ja osata neid langetada?

Lisaks:
emotsionaalne empaatia - samastumine teise inimesega, olla kaaskannataja, teise inimese tunnetele häälestumine;
mõistev empaatia – kannatuste tekkepõhjuste mõistmine, ent mitte teise tunnetega kaasa minemine;
kaastunne - soov kannatajaid aidata.

Võib-olla järgnev selgitab arusaadavamalt empaatia avaldumist ja seoseid:
kui inimese peamiseks väärtuseks on ta ise, siis tema empaatiavõime ja moraalsed omadused on madalal tasemel;
kui inimese hoolivus piirdub vaid oma grupiga (nt perekond), on ta empaatia ja moraal piiratud;
kui inimene väärtustab kõiki inimesi, on ta empaatia ja moraal kõrgel tasemel;
kui inimene väärtustab ja hoolib kõigest elavast, on ta empaatia ja moraal kõige kõrgemal tasemel.

Loodusrahvad vastavad sellele viimasele määratlusele ehk kõige enam.

On üks selline tore raamat Sinuhe jutustus. Oletatavalt jääb see nelja tuhande aasta taha. Minategelase üleelamised antakse edasi oma saatuse talumise kontekstis. Ja minu arust toimetas minategelane just empaatiast lähtuvalt.

[Lorenz]

Keel (kõnekeel) on ainult üks võime. Omandanuna selle on seda alati võimalik täiendada, teist keelt empaatiat õpid sa vaid korra.

Miks sa arvad, et empaatiat õpitakse vaid korra? Ma saan ehk kogu sinu argumentatsioonist täiesti valesti aru, aga millest selline järeldus tuleneb?
Keele õppimine on ju hea võrdlusmoment siinkohal. Kui inimeses on juba avaldunud võime keelt omandada, siis võib ta omandada palju keeli. Siit saaks analoogia abil lihtsalt tuletada, et kui inimeses on empaata võime korra avaldunud, siis peaks ta olema võimeline omandama empaatiat kelle iganes suhtes. Miks peaks empaatia võime olema fikseeritud millegi konkreetse suhtes? Keele omandamise võime pole ju fikseeritud vaid ühe keele suhtes.

[Lorenz]

Hea küll, aga ikkagi - miks õpib inimene empaatiat vaid korra? Millest selline järeldus tuleneb?

---

See roomlase ja eestlase näide, nende ideaalsete inimeste kujutlus, võib peegeldada lihtsalt mingis kultuuriruumis domineerivat väärtuste süsteemi. Kas see tähendab, et mingist väärtuste süsteemist ei saa iialgi välja vaadata ega mõista ühtegi teist väärtuste süsteemi? Kultuuriruum hoiab muidugi inimesi enda kütkes, aga ma ei mõista seda absoluutsuse taotlust siinkohal. Väita, et inimene on oma sisimas võimetu muutuma, see tundub mulle lihtsalt kummaline ja ma ei saa sellest aru.
Aga see selleks, ma ei taha siin ka oma tõde kehtestama hakata ja teisi ilmtingimata oma arusaamiste järgi mõtlema veenda.

---

Ahjaa, siin magama minnes tekkus mul mõte, et nii saaks ju väita, nagu ma polekski iialgi võimeline Chaosest aru saama. Mul pole selleks võimet ega vähimatki võimalust ühelgi tingimusel. Naljakas mõte

[pila]

Lugedes I. Meose "Filosoofia põhiprobleeme" oli seal kirjas selline mõte, et inimene valib tahes-tahtmata endale väärtussüsteemid ja ideaalid-uskumused, mis tema jaoks on kasulikud ja need võivad ajas muutuda. Aga mis on see kasu, kust see alguse saab? Olles inimesi vaadelnud enda ringkonnas, siis mulle tundub, et kasu seostub siin mingisuguse nn teemaga, mis väljendub läbi selle inimese ja mis viib seda inimest edasi (et siis kuhu?), et kasu ei ole seotud ellujäämisega.

[Müstik]

Lugedes I. Meose "Filosoofia põhiprobleeme" oli seal kirjas selline mõte, et inimene valib tahes-tahtmata endale väärtussüsteemid ja ideaalid-uskumused, mis tema jaoks on kasulikud ja need võivad ajas muutuda. Aga mis on see kasu, kust see alguse saab?

"Filosoofia põhiprobleemidest" J. S. Milli arvamuste kohta lugedes,
jõudsin kohani, kus on kirjutatud:

Mill oli veendunud, et naudinguid ei saa võrrelda ainult kvantiteedi
alusel, sest mõnedel naudingutel on lihtsalt kõrgema klassi kvaliteet – nimelt intellektuaalsetel naudingutel. Niisiis väitis ta, et
“parem on olla õnnetu inimene kui õnnelik siga, kannatav
Sokrates kui rahulolev loll. Ja kui siga ja loll arvavad teisiti, siis
ainult sellepärast, et neile on teada vaid asja üks pool, nende
oponentidele aga mõlemad.”
Jutt on sellest, et erinevalt inimestest ei ole sigadel (arvatavasti)
võimalust kogeda intellektuaalseid naudinguid, samuti lollpeal –
erinevalt Sokratesest. Selline oli vähemalt Milli veendumus.

Alates lk. 318, aga see mõttekäik läheb veel edasi...

[Ichigo]

Olles inimesi vaadelnud enda ringkonnas, siis mulle tundub, et kasu seostub siin mingisuguse nn teemaga, mis väljendub läbi selle inimese ja mis viib seda inimest edasi (et siis kuhu?), et kasu ei ole seotud ellujäämisega.

Otseselt ilmselt ei ole, kaudselt vast on, iseasi, kas inimene teab, mis talle hea on. Kasu on otsesemalt seotud heaolu ja selle kasvatamisega - inimene tahab rohkem seda, mida enim väärtustab ja näeb enesele kasulikuma liikuda selle suunas. Kes tahab teadmisi, kes raha, kes rahu. Sesmõttes heaoluühiskonnas ellujäämise peale sageli ei mõeldagi, ohuolukorras peaks pääsemine/ ellujäämine olema kasu. Kui tahta surra, pole ellujäämine kasulik.

Kasu saab ikka ka usust alguse - usust kui veendumusest (kellele religioon, kellele exelis positiivne tulem), mida usud kasulik olevat kas endale või sinule olulisel eesmärgil.

Pmst sellest ka Taylor räägib:

"Kuid pöördugem tagasi autentsusideaali juurde: see omandaab võtmetähtsuse pärast Rousseau'd toimunud arengus, mida seostaksin Herderiga - temagi on pigem üks selle aate varajasi sõnastajaid kui selle algataja. Herder esitas idee, et igaühel meist on oma algupärane viis inimene olla. Tema sõnul on igaühel oma "mõõt". See idee on ajanud sügavad juured moodsasse teadvusse. Ja see oli omal ajal ka uudne: keegi ei arvanud enne kaheksateistkümnenda sajandi lõppu, et inimestevahelistel erinevustel võiks olla säärane kõlbeline tähtsus. On olemas teatav inimeseks olemise viis, mis on minu viis. Ma olen kutsutud elama oma elu just sel viisil, mitte teisi matkides. Ja see annab enesetruudusele uue tähenduse. Kui ma pole endale truu, siis ma ei taba oma elu mõtet, ma lasen mööda selle, mida tähendab minu jaoks inimene olla."

(Taylor 2000: 36-37)

---

Veel üks huvitav töö sellest, mida me tänapäeva nõustajad jms peavad esmalt selgeks saama. Nõudlus nõustajate järele on jätkuv. Peamine eeldus neile ja tegelikult peaks olema igale pedagoogile, et ollakse iseendaga tuttavaks saanud ning ei minda oma minaga vastuollu ka sotsiaalses rollis. http://andragoogika.tlu.ee/?page_id=482

---

“parem on olla õnnetu inimene kui õnnelik siga, kannatav
Sokrates kui rahulolev loll. Ja kui siga ja loll arvavad teisiti, siis
ainult sellepärast, et neile on teada vaid asja üks pool, nende
oponentidele aga mõlemad.”
Jutt on sellest, et erinevalt inimestest ei ole sigadel (arvatavasti)
võimalust kogeda intellektuaalseid naudinguid, samuti lollpeal –
erinevalt Sokratesest. Selline oli vähemalt Milli veendumus.

Loogika ütleb, et teatakse seda, mis on läbitud, ehk et arengus järgmisel levelil tead ka eelmisi, edasisi aga veel mitte. Siga sokratest ei mõista, aga kas Sokrates oli enne siga või mitte, seda üks-ühele ka väita ei saa, seega loogika on piiratud meetod arengute tõlgendamisel.
Sesmõttes näib autentsuse idee tõesem kui kasu või naudingu mõiste, kuna isikuti on need kõik unikaalsed ning kui rääkida inimese väärtustuste valikul kasu või naudingu aluseks võtmisest, ikka tõlgendatakse teisi vääriti ja oma väärtustuste põhiselt. Autentsus ütleb kohe, et inimeseks olemise nö "õige viis" on isiklik ja unikaalne, samuti selle arenemine.

Inimkonna probleem on olnud universaalse reeglistiku ja moraalikoodeksi kehtestamine kuid see on arusaadavalt viinud vaid vastandumisteni. Mida enesekaugemaks ja süsteemikuulekamaks muutub inimene, seda rumalam ja kurjem ta muarust on.

[pila]

Kui inimene usub, et autentsus on oluline, siis tähendab see seda, et ta otsib seda ja see tähendab, et ta hakkab enda jaoks seda kokku panema (ala)teadvuslikult. Minu jaoks tähendab autentsus seda, et see ei olegi teemaks. Ollakse vaba olema ükskõik milline tulenevalt hetkest.

[positiivne]

Eneseanalüüs aitab tegijat mõista oma ajendeid ja vajadusi ning siluda lühiseid selle vahel, mis saabub ja mida ta soovib. Lihtne ellujäämisstrateegia Ja väga ürgne - lausa inimeseks olemise üks tunnus?

[Samir]

Eetika ja väärtused on hetkel kõikjal kuum teema. Holistlik ehk tervikule keskenduv tasakaalueetika on muarust pea seesama, mis tänapäeva loodusrahvastel siiamaani olemas. Ega ilmaasjata looduseuurijad vihmametsa külaühiskondades pikemalt elades enam kunagi sealse elu ehedust ja loomulikkust ei unusta.
Lastest ja väärtuste kujunemisest. Olen mõelnud, et näiteks loomad, eriti loomalapsed on justkui elavad märgid, mingi bio-semio-süsteem lastele. Märk, mis saadab ühese signaali: minuga on kõige parem, kõige mõnusam olla õrn ja leebe. Ei ole vaja suurt inimest lapsele ütlema, et silita kassipoega, nii talle kui sulle on see meeldiv ja vahva.
Märk mõjutab; kuidas see Mowgli seal kasvaski? Heaks ju?
Olen mõelnud kogukondadest, olgu pealegi rahvusel põhinevatest - mõned, eraldatumad on selle "hea osa" meie ajani välja kandnud, mõned aga oleks justkui "tsivilisatsiooni" haigestunud ning kõik keskkonnaga seonduva inimese eneseimetluse varju jätnud.
Aldo Leopold oli see, kes sõnastas kord maru hästi - õige on tegu, mis on suunatud keskkonna terviklusele, stabiilsusele, ilule. St inimeste elu peaks olema kohandunud nendele jumalatest/esivanemast antud keskkonnaga, mitte vastupidi.
Tundub, et see tõdemus ei ole maailma võimuhierarhiates hetkel eriti populaarne.

[Hansee]

Õigus!
Elu tuleb ilusaks MÕELDA

[Ichigo]

Samir, tänan kribamast, sest hea on haruharvagi kohata arvamust, mis ei eelda, et inimese sees elab kole värdjas koll, keda tingimata peab seaduste, käsulaudade, põrgu ja politseiga ojhama, muidu läheb kohe ligimese kõri ja vara kallale, naist himustama ja räuskab jubedal kombel ringi.

Mõnesmõttes on loodusrahvastega tsiviliseerumise kontekstis sama lugu, mis lastega kultuuriruumis täiskasvades - nad unustavad algse teadmise. Ja on tõesti õnn, et kusagil on hõime, kes veel alles, kahjuks mitte meie laiuskraadil enam. Ent kogukondlik toimimine on meeles ja võimalik ka siin ja ilmselt parim mälu taastamise viis, kuivõrd tegemist on eluviisi, mitte konstrueeritud tehnika või teooriaga.
Ei maksa seda põliskultuuri ka üle müstifitseerida, paljudel ajab harja punaseks, kui on oht, et miski vihjab maausule ja, hoidku jumal, suisa nõiajuttudele, ehkki shamaan pole sisuliselt muud, kui teadmamees, keda kogukond austab. Et kogukonnast saaks elujõuline kultuur, austatakse seal lisaks teadmamehele muidki endast erinevaid, kuid koostoimimiseks olulisi asjapulki ja oma ala spetse. Sestap väärtustab iga asjapulk ka lihtsat maakat ja mõistagi maad ennast, mis teda kannab ja toidab. See on muarust ka maises reaalsuses inimolemuse peamine tõde ja elu kooshoidev loogika, mis meil juba liiga palju logiseb ja sestap ei oska me ametnikud enda kultuuri põlisust kuigi adekvaatselt määratleda, kaitsmisest rääkimata.

Muarust need kaks, põlisrahva teadmine ja hi-tec on paralleelselt eksisteerivad, ühtviisi olulised, kuid eraldi maailmad, üks ei välista teist, üks ei pea teist üle kirjutama ja mõlemad on head.

Põliskultuuri maailmataju kui kombatamatu pärand peab saama olla ja edasi elada, kui tahame, et me maailmatajust midagi säiliks, praegune ühiskonnakorraldus seda väga ei soosi ja surub kõik varasema karpi, muuseumisse, st koomasse. Fookuses saab olla nüüd juba teine põlvkond, kes on võtnud midagi põlist vedada, olgu see siis koha ja pere või tavaga seotud. Muarust ka vanavanemate kodus hoidmist hooldekodudesse toimetamise asemel peaks vaatama kui põliskultuuri kandmist…
Euro kompenseerib sarnases kontekstis laotud kiviaia meetrit, kuid see on kunstlik ja mittetoimiv viis - toteerima peaks eluviisi ja oskust, see on meil puudu ja asemel laiutab väiklane paanikakülvamine stiilis “ega ometi tagasi puu otsa”, mis ühestki otsast ei päde, aga kaasa karjumiseks näib massidele ahvatlev.
Ühest otsast on see hirm olla iseseisev, teisalt puhas oskamatus oma hoida.

See on otsaga teine teema juba, aga mõte kuulub siia, sest parem oleks, kui Eesti oskaks oma asja ajada ilma erakondadeta, nende pidamine on vist riigi kulukaim äri, paraku ei paista sellist lootust. Sestap, kui end siinmail põlisrahvana määratleda soovime, siis on oluline enda eest ka seista ja vähemalt üks jõud, Põliseestlased, peaks mobiliseeruma, nagu põhjanaabrid on teinud. Neis on väge, nende nimi on väekas: õige nimi valida on isegi olulisem, kui vorm. Ikka on siin ka tekkinud sellise taotlusega poliitilisi algeid ja ikka paneb inimene uutele poliitilistele rühmitustele ootusi (isegi reformile pandi), aga enda määratlemisel on need just, kel südametunnistus olemas, liiga nõrgad. See on mitmes plaanis nii, energialeke on kusagil... Aga kui seda teada ja arvesse võtta, saab tagasi tõmmata: ei “roheline”, “konservatiivne” ega “vaba” ole kuskilt otsast tugev enesemääratlus, et mingi taotluse välja kannaks. Loosungi mõttes sõnum jääb tühjaks, nimi peab olema sisuga autentne. See, et põliseestlane pole praegu olelusvõitluses pildi pinnal, paneb tõsiselt küsima, mis mõtet on üldse vinguda, et see ja teine ümbritsevas korralduses ei meeldi või kedagi selles süüdistada, et paha on.