20-06-2013 21:59
RE: Orioni grupi maavälised tehnoloogiad ja teised salastatud pr
Suurimad tänud inimesele kes tõlkis osa kõige vajalikumast tekstist eesti keelde.
Lk 40–65
(11.7.1947)
KÜSIMUS: Kas saad näidata meile tähekaarti, kus on teie koduplaneedi täht?
VASTUS: Ei.
See pole mitte seepärast, et ta ei tea suunda Maalt oma koduplaneedile. Ta ei soovi selle asukohta avaldada. See oli ka fakti tõttu, et tema koduplaneedi tähesüsteemi pole ühelgi Maa tähekaardil. See on liiga kaugel.
K: Kui kaua võtab aega, et teie asukoht siin avastada?
V: Pole teada.
K: Kui kaua võtab teie inimestel aega, et siia reisida ja teid päästa?
V: Minuteid või tunde.
K: Kuidas saame neid panna aru saama, et meil pole kavatsust sind kahjustada?
V: Kavatsused on selged. Näha teie mõttes / kujutlused / tunded.
K:Kui sa ei ole bioloogiline entiteet, miks viitad siis endale kui naisolendile?
V: Ma olen looja. Ema. Allikas.
(M.O’Donnelli isiklik märkus)
Nende küsimuste moodustamine võttis mul vaid mõne minuti. Siis mõistsin, et meil võib tekkida mõningaid tõsiseid raskusi, kui võõral ei ole soovi koostööks või avaldada mingit informatsiooni, mida arvavad endale kasulik olevat militaar- või luureteenistused või teadlased.
Ma olin ka kindel, et võõras oli väga kindel neid küsimusi kirjutanute praegustes kavatsustes, kuna suutis „lugeda nende mõtteid“ sama hõlpsalt nagu suutis lugeda minu omi ja suhelda minuga telepaatiliselt. Nende kavatsuste tõttu ei olnud tal tahtmist ja ta polnud võimeline tegema koostööd neist mitte kellegagi ja mitte mingil kombel ega mingitel asjaoludel. Olen samavõrra kindel, et kuna ta ei olnud bioloogiline eluvorm, polnud siin mingit piinamisviisi ega sunniabinõu, mis oleks võinud tema meelt muuta.
Neljas peatükk
Keelebarjäär
Pärast seda, kui selgitasin, mis oli „mittevastamise“ põhjus salateenistustele, tekkis palju segadust ja möllu. Mõnede salateenistuse ohvitseride, sõjaväelaste, psühholoogide ja keeleekspertide vahel leidis aset kuum vaidlus. See kestis mitmeid tunde. Lõpuks otsustati, et mulle peaks võimaldatama võõra intervjueerimise jätkamine, eeldusel, et ma saaksin rahuldavad vastused järgmistele küsimustele.
K: Missugust tagatist või tõendust meilt nõuad, mis paneb sind tundma piisavalt turvaliselt, et meie küsimustele vastata?
V: Ainult tema räägib. Ainult tema kuulab. Sinult tema küsimused. Mitte teised. Peab õppima / teadma /mõistma.
(Matilda märkus)
Kui ma väljusin intervjuuruumist, et anda edasi võõra vastus sellele küsimusele, sain ma kogunenud luureagentide ja sõjaväepersonali sünge ja skeptilise vastuvõtu osaliseks. Nad ei suutnud mõista, mida võõras sellega silmas peab.
Ma möönsin, et ei suutnud tõepoolest mõista, mida ta silmas peab, kuid ma tegin parima, et tema telepaatilisi tahtmisi sõnadesse panna. Ütlesin ametnikele, et ehk oli suhtlemise probleem minu võimetuses mõista piisavalt selgelt võõra telepaatilist keelt, et see oleks rahuldav, ja ma olin kaotanud nüüd julguse ning tundsin peaaegu, et annan alla!
Ja nüüd oli siin isegi rohkem argumente kui enne! Olin kindel, et mind mu positsioonilt eemaldatakse, vaatamata tõsiasjale, et võõras keeldus kellegi muuga suhtlemast, või et polnud leitud kedagi teist, kes oleks võinud temaga suhelda.
Õnneks andis probleemile seletuse ja lahenduse väga nutikas kaasmaalane nimega John Newble, kes oli jaapani keele spetsialist mereväes. Ta seletas, et esiteks on siin on üsna vähe tegemist võõra võimetusega suhelda. Siin on rohkem tegemist tema tahtmatusega suhelda kellegi muuga kui minuga. Teiseks, selleks et saaks toimuda selge, ulatuslik suhtlemine, peavad mõlemad osapooled suhtlema ühises keeles ja seda mõistma.
Keeles kannavad sõnad ja sümbolid väga täpseid ja tähendusi ja mõisteid. Ta ütles, et jaapanlastel on oma keeles väga palju homonüüme, mis tekitavad suhtlemisel päevast päeva palju segadust. Nad lahendavad probleemi, kasutades Hiina standardkirjatähti, et kirja panna kasutatava sõna täpsed tähendused. See teeb neile asja selgeks.
Ilma kindlakskujunenud terminoloogiata pole suhtlemine rohkem võimalik kui algeline mõistmine inimeste ja koerte vahel või kahe väikese lapse vahel. Ühise sõnavara, selgelt defineeritud sõnade, mida kõik osapooled saavad ladusalt kasutada, puudumine on suhtlemist piirav faktor kõigi inimeste, gruppide või rahvaste vahel.
Seetõttu, pani ta ette, on meil kaks võimalust. Ma pean õppima rääkima võõra keelt või peab võõras õppima rääkima inglise keelt. Tegelikult oli võimalik vaid üks variant: et ma keelitan Airli inglise keelt õppima ja et ma õpetan talle seda keelespetsialisti juhendamisel. Kellelgi polnud mingeid vastuväiteid selle lähenemisviisi katsetamiseks, nagu polnud ka muid ettepanekuid.
Keelespetsialist soovitas intervjuuruumi kaasa võtta mitmed lasteraamatud ja põhilised lugemis- ja grammatikatekstid. Kava oli selline, et ma istun võõra kõrvale ja loen talle kõva häälega raamatust ette ning osutan näpuga tekstile, mida loen, nii et ta saaks kaasa jälgida.
Teooria oli, et võõras õpetatakse lõpuks lugema just nagu lapsi õpetatakse lugema sõnade ja häälduse ühendamise kaudu, nii nagu ka grammatika aluseid. Ma arvan, et nad eeldasid ka, et kui võõras on piisavalt intelligente, et suhelda minuga telepaatiliselt ja lennata kosmoselaeval läbi galaktika, peaks ta ilmselt õppima rääkima sama kiiresti kui 5-aastane või isegi kiiremini!
Ma läksin tagasi intervjuuruumi ja esitasin selle idee Airlile. Ta ei vaielnud keele õppimisele vastu, kuigi ei võtnud kohustust vastata küsimustele. Kellelgi polnud paremat ideed, nii et me alustasime.
Viies peatükk
Lugemistunnid
(Matilda märkus)
Ma alustasin lugemise õpetamist esimestest kooliraamatu lehekülgedest, mida oli kasutatud 1800-ndatel Ameerika piirialade pioneeride laste õpetamiseks. …
Kuna ma olen medõde ja mitte õpetaja, andis keeleekspert koos raamatuga mulle ka täpse juhendi – mis loomulikult võttis terve päeva –, kuidas kasutada võõra õpetamiseks raamatuid. Ta ütles, et nende teatud raamatute valiku põhjus oli, et 1836. aasta versiooni kasutati kolmveerand sajandit, et õpetada neli viiendikku Ameerika koolilapsi lugema. Nii kaua pole ükski teine raamat Ameerika lapsi mõjutanud.
Raamat algab tähestiku tähtedega, et jätta meelde nende järjekord. Lapsi õpetatakse samm-sammult üles ehitama keeleühikuid, et moodustada ja hääldada sõnu, kasutades häälikuõpetust, mis õpetab lapsed ühendama tähed ja hääle. Iga õppetükk algab sõnade õppimisega, mida kastutatakse lugemisharjutuses, ja iga sõna korrektse hääldamisega.
Avastasin, et esimese ja teise peatüki jutustused annavad lastele pildi nende suhetest pereliikmetega, õpetajatega, sõprade ja loomadega. Kolmas, neljas, viies ja kuues laiendavad seda. Mäletan üht lugu, „Lesk ja kaupmees“, see on teatud moraliseeriv lugu kaupmehest, kes sõbruneb hädas olles lesega. Hiljem, kui lesk tõestab, et ta on ausameelne, teeb kaupmees talle kauni kingituse. Raamatud ei õpeta tingimata, et ligimesearmastust võib oodata ainult varakatel inimestelt. Me kõik teame, et suuremeelsus on voorus, mida peaksid kõik arendama.
Kõik need lood olid väga terviklikud ja andsid väga hea seletuse ja illustratsiooni voorustele, nagu ausameelsus, ligimesearmastus, kokkuhoidlikkus, töökus, julgus, patriotism, Jumala austamine, ja vanemate austamine. Mina isiklikult soovitaksin seda raamatut kõigile!
Ma avastasin ka, et raamatus kasutatud sõnavara oli väga edumeelne, võrreldes suhteliselt piiratud arvu sõnadega, mida meie moodsal ajastul inimesed tavaliselt kasutavad. Ma usun, et oleme kaotanud palju meie keelest sellest ajast, kui Asutajad kirjutasid rohkem kui 200 aastat tagasi Iseseisvusdeklaratsiooni!
Nagu juhendati, istusin ma Airli kõrval intervjuuruumis ja lugesin kõva häälega talle ette igast McFuffey raamatust. Kõigis olid oivalised lihtsad pildid juttude kohta ja teemad, mida õpetati, kuigi need ei vastanud sugugi tänapäeva standarditele. Sellest hoolimata näis Airl aru saavat ja imes endasse iga tähe, heli, silbi ja tähenduse, nii nagu me edenesime. Jätkasime niimoodi 14 tundi päevas kolmel päeval ilma katkestusteta, välja arvatud minupoolsed mõned söögi- ja magamispausid.
Airl ei pidanud üldse vaheaegu. Ta ei maganud. Selle asemel jäi ta istuma tugitooli intervjuuruumis ja vaatas üle õppetükid, mille me olime juba läbi töötanud. Kui ma hommikuti tulin, et alustada sealt, kuhu me olime jäänud, oli tema juba eelmised tükid meelde jätnud ja ka järgmised leheküljed. Sama kordus seni, kuni leidsin, et pole mõtet talle enam ette lugeda.
Kuigi Airlil ei olnud kõnelemiseks suud, oli ta nüüd võimeline minuga inglise keeles „mõtlema“. Nende õppetükkide lõpus oli Airl võimeline lugema ja õppima iseseisvalt. Ma näitasin talle, kuidas kasutada sõnaraamatut, et otsida uusi sõnu, millega ta kokku puutus. Airl uuris pärast seda pidevalt sõnaraamatut. Sealtpeale oli minu töö olla talle kulleriks, nõudes, et teatmeteosed toodaks talle lakkamatu vooluna.
Järgmisena tõi Mr. Newble talle Encyclopedia Britannica. Airl rõõmustas selle üle eriti, sest seal oli palju pilte. Pärast seda soovis ta rohkem pildiraamatuid ja teatmeteoseid fotode ja joonistega, sest tähendusest oli palju parem aru saada, kui ta sai näha pilti asjast, mida ta õppis.
Järgmise kuue päeva jooksul toodi, ma arvan, raamatuid kõigist maa raamatukogudest, sest ei läinud rohkem kui vaid paar päeva, kui ta oli neid läbi lugenud mitmed sajad! Ta uuris kõike, mida ma vaid suutsin kujutleda, ja väga paljudest tehnilistest asjadest ei olnud ma kunagi tahtnud midagi teada, nagu astronoomiast, metallurgiast, inseneriteadusest, matemaatikast, erinevatest tehnilistest kirjeldustest jne.
Edasi hakkas ta lugema ulmeraamatuid, romaane, luulet ja kirjandusklassikat. Ka küsis Airl lugemiseks palju raamatuid inimloomusest, eriti ajaloost. Arvan, et ta pidi lugema inimajaloost ja arheoloogiast umbes 50 raamatut. Loomulikult kindlustasin talle ka koopia piiblist, mille ta luges läbi kaanest kaaneni ilma kommentaaride ja küsimusteta.
Kuigi olin Airliga iga päev 12 kuni 14 tundi, veetsime järgmise nädala jooksul suurema osa sellest ajast vähese suhtlemisega, välja arvatud juhuslikud küsimused, mida ta mulle esitas. Küsimused puudutasid enamasti konteksti või midagi raamatu kohta, mida ta luges. Kummaline, et Airl ütles, et ta lemmikraamatud on „Alice imedemaal“, „Don Qijote“ ja „Tuhat ja üks ööd“. Ta ütles, et nende lugude autorid näitasid, et on palju olulisem omada suurt vaimu ja kujutlusvõimet kui suuri oskusi ja jõudu.
Ma ei suutnud paljudele tema küsimustele vastata ja konsulteerisin inimestega väljaspool ruumi, et saada vastused. Enamik neist puudutasid tehnilisi ja teaduslikke asju, mõned olid inimkonna kohta. Täieliku arusaamise sügavus ja tema küsimuste teravmeelsus näitasid, et tal oli väga teravapilguline intellekt.
Isiklikult arvan ma, et ta teadis juba palju rohkem Maa kultuurist ja ajaloost, kui tal oli tahtmist tunnistada siis, kui me alustasime. Ja peagi ma avastasin, kui palju rohkem.
Kuues peatükk
Minu harimine algab
(Matilda märkus)
15. päeval pärast Airli „päästmist“ avariipaigalt olin ma võimeline temaga inglise keeles suhtlema voolavalt ja takistusteta. Ta oli selle ajaga endasse imanud nii palju kirjutatud materjali, et tema akadeemiline haridus ületas minu oma. Kuigi ma olin lõpetanud Los Angeleses 1940. aastal keskkooli ja kuulanud kolledžis neli aastat meditsiini ja õendust, oli minu lugemus üsnagi piiratud.
Ma polnud uurinud enamikku teemasid, mida nüüd Airlile näidati, eriti arvestades tema arusaamisvõimet ja väga pingsat õppimist ning peaaegu fotograafilist mälu! Ta oli võimeline meenutama pikki lõike raamatutest mida ta luges. Ta leidis oma erilised lemmiklood klassikalisest kirjandusest, nagu „Huckleberry Finni seiklused“, „Gulliveri reisid“, „Peeter Paan“ ja „Legend magavast kuristikust“.
Selle ajaga sai Airlist õpetaja ja minust õpilane. Ma õppisin seda, mida inimesed Maal ei tea, ja neil pole võimalustki teada saada!
Teadlaste ja agentide mass, kes jälgis meid ühepoolse läbipaistvusega klaasi tagant meie intervjuuruumis ja kellele meie Airliga viitasime kui „galeriile“, muutus üha kannatamatumaks, et esitada talle küsimusi. Kuid Airl keeldus allumast igasugustele küsimustele peale minu omade, isegi kujuteldavalt läbi minu kui tõlgendaja või kirjalikult.
16. päeva õhtupoolikul istusime Airliga kõrvuti, kui ta luges. Ta sulges raamatu, mille lugemise oli lõpetanud, ja pani selle kõrvale. Ma olin talle ulatamas järgmist raamatut suurest virnast, mis ootas lugemist, kui ta pöördus öeldes või „mõeldes“ minu poole: „Ma olen nüüd valmis rääkima.“ Olin alguses märkusest veidi segaduses. Andsin talle žestiga märku jätkata ja ta hakkas andma mulle minu esimest õppetundi.
(24.7.1947)
„Mida sa tahaksid öelda, Airl?“ küsisin ma.
„Ma olen olnud Valduse (Domain – võib olla ka midagi muud, on tinglik vaste) Ekspeditsioonijõudude osa ruumi selles sektoris mitmeteks tuhandeteks aastateks. Ometigi pole mul olnud isiklikku lähedast kontakti Maa olenditega alates aastast 5965 eKr. Minu esmane funktsioon ei ole vastastikku mõjuda planeetide asukatega Valduse piirides. Olen ohvitser, piloot ja insener ning kuigi valdan soravalt Valduses kasutatavat 347 keelt, ei olnud mul välja panna teie inglise keelt.
Viimane Maa keel, milles olin vilunud, oli veedade hümnide sanskriti keel. Sellel ajal olin ma missiooni liige, mis saadeti uurima Valduse baasi kadumist, mis asus Himaalaja mägedes. Terve ohvitseride, pilootide, sidemeeste ja administratiivpersonali pataljon kadus ja baas hävitati.
Mitmed miljonid aastad tagasi treeniti mind ja teenisin Valduse juurdluse, andmete hindamise ja programmiarenduse ohvitserina. Kuna olin selles tehnoloogias kodus, saadeti mind otsingurühma liikmena Maale. Üks minu kohustusi oli üle kuulata inimpopulatsioon, kes asustas sel ajal naaberpiirkonda. Paljud selle regiooni inimesed teatasid „vimanade“ või kosmoselaevade nägemisest selles piirkonnas.
Järgides tõendite, tunnistuste, vaatluste loogilist pikenemist nii nagu ka teatud tõendite puudumist, viisin ma oma meeskonna avastuseni, et siin on veel „Vana Impeeriumi“ laevad ja väga hästi peidetud „Vana Impeeriumi“ installatsioonid selles päikesesüsteemis, millest me olime täielikus teadmatuses.
Sina ja mina olime võimetud suhtlema teie keeles, sest mina ei saanud välja panna teie keelt. Ometigi, nüüd, kui ma olen täpselt uurinud raamatuid ja materjali, millega olete mind varustanud, on need andmed üle kantud meie kosmosejaama selles piirkonnas ja meie kommunikatsiooniohvitseride poolt läbi töötatud meie arvutitega. See on tõlgitud minu enda keelde ja saadetud tagasi kontekstis, milles ma suudan mõelda. Olen saanud ka lisainformatsiooni meie arvutite failidest inglise keele kohta ja Valduse ülestähendusi, mis puudutavad Maa tsivilisatsiooni.
Nüüd olen valmis andma sulle teatud informatsiooni, mille kohta tunnen, et see on sulle väga väärtuslik. Räägin sulle tõtt. Kuigi tõde on kõigi teiste tõdede jaoks suhteline, tahan seda sulle edasi anda nii ausmeelselt ja täpselt kui võimalik, tõde, nagu mina seda näen, minu enda, minu rassi suhtes aus olemise piirides ja kahjustamata minu kohustusi organisatsiooni vastu, mida ma teenin ja mida olen tõotanud toetada ja kaitsta.“
„Ok,“ mõtlesin ma. „Kas sa vastad nüüd galerii küsimustele?“
„Ei. Ma ei vasta küsimustele. Ma valmistan sulle ette informatsiooni, mis minu arvates on kasulik surematute vaimsete olendite heaoluks, kes moodustavad inimkonna, ja mis edendab kogu müriaadi eluvormide ja Maa keskkonna ellujäämist, kuna see on osa minu missioonist, et kindlustada Maa säilimine.
Minu isiklik veendumus on, et kõik aistivad olendid on surematud vaimses olendid. See hõlmab ka inimesi. Täpsuse ja lihtsuse huvides kasutan ma väljamõeldud sõna „ON-OLLA“. Sest surematu olendi esmane olemus on, et nad elavad, „on“ ajatus olekus, ja ainus põhjus nende olemasoluks on, et nad otsustavad „olla“.
Pole oluline, kui madal on nende seisund ühiskonnas, iga ON-OLLA väärib austust ja samasugust kohtlemist, nagu mina ise tahaksin saada teistelt. Iga isik Maal jätkab olemist ON-OLLAna, kas nad on sellest tõsiasjast teadlikud või ei.“
(Matilda märkus)
Ma ei unusta iial seda vestlust. Tema toon oli väga asjalik ja emotsioonitu. Ometigi tundsin ma esimest korda Airlis soojust ja tõelist „personaalsust“. Tema viitamine „surematutele vaimsetele olenditele“ tabas mind nagu välgulöök pimedas ruumis. Ma polnud kunagi varem mõelnud, et inimene võiks olla surematu vaim.
Ma arvasin, et staatus või võim oli reserveeritud ainult Isale, Pojale ja Pühale Vaimule. Ja kuna ma olen harras katoliiklane ja allun Issand Jeesuse ja Püha Isa sõnale, pole ma kunagi mõelnud naisest kui surematust vaimsest olendist, ja isegi mitte Pühast Emast Maarjast. Ometigi, kui Airl mõtles seda mõtet, sain ma esimest korda elavalt teadlikuks, et tema isiklikult oli surematu vaimne olend, nii nagu me kõik oleme!
Airl ütles, et ta tunnetas, et see mõte viis mind segadusse. Ta ütles, et võiks mulle näidata, et ka mina olen surematu vaimne olend. Ta ütles: „Ole oma keha kohal!“ Otsekohe mõistsin, et olen „väljaspool“ oma keha, vaadates laest alla oma keha pealaele! Ma olin võimeline ka nägema tuba enda ümber, kaasa arvatud Airli keha, kes istus toolil otse minu enda keha kõrval. Hetke pärast mõistsin lihtsat, aga šokeerivat tõsiasja, et „mina“ ei ole keha.
Sel hetkel kerkis must loor ja esimest korda elus ja väga kauaks ajaks tagasi minevikku, mõistsin ma, et ma ei ole „minu hing“, vaid „mina“ olen „,mina“ – vaimne olend. See oli seletamatu epifaania (jumaluse ilmumine), kuid selline, mis täitis mu sellise rõõmu ja kergendustundega, mille kohta ma ei suutnud meenutada, et oleksin sellist kunagi varem kogenud. Mis puutub „surematusse“ osasse, siis ma ei mõistnud tema mõtet, sest mulle on alati õpetatud, et ma ei ole surematu – vaim, võib-olla –, kuid kindlasti mitte surematu!
Mõne aja pärast – ma ei ole kindel, kui pika – küsis Airl minult, kas mul on nüüd parem arusaamine sellest mõttest. Äkitselt olin tagasi oma kehas ja ütlesin kõva häälega: „Jah! Ma tean mida sa mõtlesid!“
Olin kogemusest nii jahmunud, et olin toolist üles hüpanud ja kõndisin mõned minutid mööda tuba. Vabandasin, et vajan veidi juua ja lähen puhkeruumi, mida ma ka tegin. Puhkeruumis vaatasin oma „mina“ peeglist. Kasutasin tualetti, värskendasin meiki ja silusin oma vormiriietust. 10 või 15 minuti pärast tundsin end veidi „normaalsemana“ ja naasin intervjuuruumi.
Pärast seda tundsin, just nagu ei oleks ma enam Airlile tõlkija. Tundsin, nagu oleksin „vaimusugulane“. Tundsin, nagu oleksin turvas, kodus koos usaldusväärse sõbraga või pereliikmega, nii lähedasega, nagu keegi pole kunagi olnud. Airl tunnetas ja mõistis minu segadust „isikliku surematuse“ üle. Ta alustas oma esimese „õppetükiga“, seda mulle selgitades.
(Ametlik intervjuu)
Airl rääkis mulle oma Maale tuleku ja 509. Pommituseskaadri piirkonnas olemise põhjustest. Ta saatsid siia tema kõrgemad ohvitserid, et uurida tuumarelvade plahvatusi, mida katsetati New Mexicos. Tema ülemused käskisid tal korjata andmeid atmosfäärist, mida võiks kasutada radiatsiooni ulatuse ja keskkonnale põhjustatava potentsiaalse kahju määramiseks. Missiooni ajal tabas kosmoselaeva välk, mis põhjustas temapoolse kontrolli kaotamise ja purunemise.
Kosmoselaeva juhivad ON-OLLAd, kes kasutavad „nukukehasid“ paljuski samal kombel kui näitleja kannab maski ja kostüümi. See on kui mehaaniline vahend, mille abil tegutseda füüsilises maailmas. Tema, nagu ka kõik teised ohvitseride klassi ja nende ülemad ON-OLLAd asustavad neid „nukukehasid“, kui nad täidavad kohustusi maailmaruumis. Kui nad kohustusi ei täida, „jätavad“ nad keha ja tegutsevad, mõtlevad, suhtlevad, reisivad ning on olemas ilma keha kasutamata.
Kehad on konstrueeritud sünteetilistest materjalidest, kaas arvatud väga tundlikud elektrilised närvisüsteemid, millele iga ON-OLLA ennast kohandab ehk „häälestab“ elektroonilisele lainepikkusele, mis vastab ainulaadselt iga ON-OLLA välja saadetud lainepikkusele ehk sagedusele. Iga ON-OLLA on võimeline looma ainulaadse lainesageduse, mis neid identifitseerib, just nagu raadiosignaali sagedus. Osaliselt on see identifitseerimise vahend, nagu on sõrmejälg. Nukukeha toimib ON-OLLAdele kui raadiovastuvõtja. Ükski sagedus ega keha ei ole teisega täpselt sarnane.
Iga meeskonnaliikmest ON-OLLA keha on samal kombel häälestatud kosmoselava ehitatud „närvisüsteemile“ ja sellega ühendatud. Kosmoselaev on ehitatud peaaegu samamoodi kui nukukeha. See on kohandatud eriliselt iga ON-OLLAst laevameeskonna sagedusele. Järelikult saab laeva juhtida ON-OLLAde „mõtete“ või väljasaadetud energiaga. Tegelikult on see väga lihtne, otsene kontrollisüsteem. Nii ei ole kosmoselaeva pardal keerukaid kontrolli- või navigatsiooniseadmeid. Need toimivad kui ON-OLLAde laiendused.
Kui välk kosmoselaeva lõi, põhjustas see lühiühenduse ja selle tagajärjel „katkes“ momentaanselt laeva juhtimine, mis põhjustas allakukkumise.
Airl oli, ja on veelgi ohvitser, piloot ja insener ekspeditsioonijõududes, mis on osa „maailmaruumi ooperi“ tsivilisatsioonist, mis viitab endale kui „Valdusele“. See tsivilisatsioon kontrollib tohutut hulka galaktikaid, tähti, planeete, kuusid ja asteroide selles maailmruumi piirkonnas, mis on umbes neljandik kogu füüsilisest universumist! Tema organisatsiooni jätkuv missioon on „turvata, kontrollida ja laiendada Valduse territooriumi ja ressursse“.
Airl rõhutas, et nende endi tegevused on mitmel kombel väga sarnased Euroopa maadeavastajatega, kes „avastasid“ ja „kinnitasid“ Uue Maailma Pühale Isale paavstile ja Hispaania, Portugali ja hiljem Hollandi, Inglismaa, Prantsusmaa jne kuningatele. Euroopa sai kasu varandusest, mis „soetati“ põlisasukatelt. Ometi ei peetud kunagi põlisasukatega nõu ega küsitud nende luba, et nendest saaks Euroopa rahvaste „valdus“ ja sõdurid ning preestrid saadeti territooriumi ja varandust soetama selleks, et edendada oma huvisid.
Airl rääkis, et luges ajalooraamatust, et Hispaania kuningas kahetses põlisasukate julma kohtlemist oma sõdurite poolt. Ta kartis nende jumalate kättemaksu, keda ta kummardas, nii nagu kirjeldatakse piibli testamentides. Ta palus paavstil ette valmistada teadaanne (bulla) pealkirjaga „Nõue/Tingimus“, mida oletatavasti pidi ette lugema kõigile äsja ettesattunud põlisasukatele.
Kuningas lootis, et teadaanne, kas põliselanikud selle siis vastu võtsid või tagasi lükkasid, vabastaks kuninga kogu vastutusest nende inimeste mahanottimise ja orjastamise tagajärgede eest. Ta kasutas seda teadaannet kui õigustust nende maade ja varanduste vägisi äravõtmiseks oma sõdurite ja paavsti preestrite poolt. Ilmselt polnud paavstil isiklikult selles asjas mingit süütunnet või vastutust.
Airl arvab, et sellised teod on argpükslikud ja et pole sugugi üllatav, et Hispaania territoorium vähenes nii kiiresti. Ainult mõned aastad hiljem kuningas suri ja tema impeeriumi omastasid teised rahvad.
Airl ütles, et sellist käitumist Valduses ei esine. Nende juhid peavad endastmõistetavaks täielikku vastutust Valduse tegevuse eest ega musta ennast sel moel. Ka ei karda nad mingeid jumalaid ega pole neil mingit kahetsust oma tegude tõttu. See mõte kinnitas mu varasemat vihjet, et Airl ja tema rahvas on arvatavasti ateistid.
Valduse poolt Maa omandamise juhtumil on Valduse juhid valinud selle kavatsuse Maa „põlisasukatele“ mitteavaldamise kuni viimase ajani, kui nende iseenda näitamine võib või ei või sobida nende huvidega. Praegusel ajal ei ole strateegiliselt hädavajalik inimkonnale teada anda Valduse Ekspeditsioonijõudude kohalolekust. Tegelikult on seda kuni praeguseni varjatud väga agressiivselt põhjusel, mis avaldatakse hiljem.
Maa ligiduses asuv asteroidide vöö on väga väike, kuid oluline asukoht Valdusele selles maailmaruumi osas. Tegelikult on mõned meie päikesesüsteemi objektid kasutamiseks väga väärtuslikud kui nõrga gravitatsiooniga „kosmosejaamad“. Neid huvitavad ennekõike nõrga gravitatsiooniga kaaslased selles päikesesüsteemis, mis koosneb peamiselt kuu küljest, mis on Maa poolt eemale pööratud, ja asteroidide vööst, mis oli planeet, mis hävitati miljardeid aastaid tagasi, ja väiksemal tasandil Marss ja Veenus. Saatuslikud kipsist sünteesitud struktuurid ehk maa-alused baasid, mis kaeti elektromagnetilise jõu ekraanidega, on kergesti püstitatud, et majutada Valduse jõudusid.
Kord, kui ühe maailmaruumi piirkonna on omandanud Valdus ja sellest saab tema kontrolli all oleva territooriumi osa, koheldakse seda nagu Valduse „omandust“. Planeet Maa lähedal olev kosmosejaam on oluline ainult seetõttu, et see asub Valduse laienemise teel Linnutee galaktika keskme suunas ja sellest edasi. Loomulikult on Valduses kõik sellest teadlikud – välja arvatud Maa inimesed.
Seitsmes peatükk
Muistse ajaloo õppetükk
(Matilda märkus)
Minu õpetus Airliga kestis kogu öö, kuni koitis järgmine hommik. Ma pean ütlema, et ma olin lummatud, skeptiline, šokeeritud, ärevuses, jahmunud, pahur sellest „õppetunnist“, mille sain Airlilt. Ma ei oleks kunagi kujutlenudki midagi sellist, millest ta mulle rääkis – isegi mitte mu metsikumates unenägudes ja luupainajates!
Järgmisel pärastlõunal, kui ma olin ära maganud, duši all käinud ja söönud, küsisid minult eelmise õhtu intervjuu kohta need galerii liikmed, kes kirjutasid üle minu aruande sellest, mida rääkis Airl. Seansil viibis stenografist nagu tavaliselt, kellele pärast iga intervjuud küsimusi esitasin, ja siin oli kuus või seitse inimest, kes esitasid küsimusi minu seisukohtade selgitamiseks. Nagu tavaliselt, oli siin pidev surve, mida mulle avaldati, et ma kasutaksin oma mõju Airlile, et veenda teda vastama spetsiifilistele küsimustele, mida ütlesid ette galerii liikmed. Tegin nende rahustamiseks oma parima, öeldes, et ma teen enda poolt kõik, et seda teha.
Sellel vaatamata juhtus igal päeval pärast seda ainult kolm asja:
1. Airl keeldus resoluutselt vastamast igale küsimusele, mille kohta ta tundis, et see on mulle galerii poolt esitatud või sisendatud.
2. Airl jätkas minu „instrueerimist“ tema valitud teemadel.
3. Igal õhtul pärast intervjuud temaga või instruktsioone Airilt, andis ta mulle uue nimekirja teemadest, mille kohta tahtis rohkem informatsiooni. Igal õhtul esitasin selle nimekirja galeriile. Järgmisel päeval sai Airl suure kuhja raamatuid, ajakirju, artikleid jne. Ta tahtis neid kõiki uurida öösel, kui mina magasin. See kordus iga päev kogu ülejäänud aja jooksul, mis ma temaga veetsin.
Airli järgmise intervjuu ehk õppetüki teema jätkas Maa, Päikesesüsteemi ja lähedase maailmaruumi lühiajalugu Valduse vaatekohast.
(25.7.1947)
Enne kui te saate mõista ajaloo teemat, tuleb ennekõike mõista aega. Aeg on lihtsalt maailmaruumi [või ka: ruumi] objektide liikumise suvaline mõõtühik.
Maailmaruum ei ole lineaarne. Maailmaruum on määratud ühe ON-OLLA vaatepunktiga, kui ta seda vaatleb. Vahemaad selle ON-OLLA ja vaadeldava objekti vahel nimetatakse „maailmaruumiks“ /ruumiks.
Objektid ehk energiakogumid ei liigu maailmaruumis tingimata lineaarselt. Selles universumis on objektidel püüdlus liikuda huupi ehk kurviliselt ehk tsüklilise mustri järgi või nagu on määratud kokkulepitud reeglitega.
Ajalugu ei ole ainult lineaarne sündmuste ülestähendamine, nagu paljud Maa ajalooraamatute autorid mõista annavad, sest see pole string, mis võib olla välja venitatud ja mida saab märkida kui mõõtmisvahendit. Ajalugu on maailmaruumis liikuvate objektide subjektiivne vaatlus, mis on üles tähendatud ellujäänu vaatepunktist ehk pigem nende, kes on hukkunud. Sündmused ilmuvad interaktiivselt ja kaasnevalt, just nagu bioloogilisel kehal on süda, mis pumpab verd, kuna kopsud toodavad rakkudele hapnikku, mis ennast taastekitavad, kasutades päikese energiat ja taimede kemikaale, samal ajal kui maks pingutab toksilisi jääke kehast väljutada ja kõrvaldab need põie ja soolte kaudu.
Kõik need vastastikused toimed on kaassündmused ja samaaegsed. Kuigi aeg voolab järjestikuliselt, ei juhtu sündmused sõltumatult, lineaarse voona. Selleks, et vaadelda ja mõista ajalugu ehk mineviku reaalsust, tuleb vaadelda kõiki sündmusi kui interaktiivse terviku osasid. Aega saab tajuda ka kui vibratsioone, mis on ühetaolised läbi kogu füüsilise universumi.
Airl selgitas, et ON-OLLAd on olemas olnud juba enne universumi algust. Põhjus, et neid nimetatakse „surematuteks“, on selles, et „vaim“ ei ole sündinud ega saa surra, vaid eksisteerib „on – saab olema“ isiklikult paratamatult eeldatud tajumises. Ta oli ettevaatlik/hoolas seletades, et iga vaim ei ole üks ja seesama. Igaüks on täiesti unikaalne oma identiteedis, jõus, teadlikkuses ja võimekuses.
Ühe ON-OLLA, nagu näiteks Airl, ja enamiku nende ON-OLLAde vahel, kes asustavad kehasid Maal, vahe on, et see Airl saab oma „nukku“ siseneda ja sealt lahkuda, kuidas ise tahab. Ta suudab tajuda valikulistel sügavustel läbi aine. Airl ja teised Valduse ohvitserid suudavad suhelda telepaatiliselt. Kuna ON-OLLA ei ole füüsilise universumi entiteet, ei ole tal paiknemiskohta universumis ega ajas. ON-OLLA on sõna-sõnalt „mitteaineline“. Nad suudavad maailmaruumis hetkeliselt ületada suuri vahemaid.
Nad suudavad kogeda aistinguid palju intensiivsemalt kui bioloogiline keha, ilma füüsilisi aistingumehhanisme kasutamata. ON-OLLA suudab oma tajudest kõrvaldada valu. Airl suudab ka meenutada oma nii-öelda identiteeti tagasi kuni aja ähmasesse udusse, triljoneid aastaid tagasi!
Ta ütleb, et olemasolev päikeste kogum universumi selles vahetus naabruskonnas on põlenud viimased 200 triljonit aastat. Füüsiline universum on peaaegu lõputult vana, võib-olla vähemalt neli kvadriljonit aastat, alates selle varaseimatest algustest.
Aeg on mõõtmiseks keeruline faktor, kuna sõltub ON-OLLAde subjektiivsest mälust ja ei ole olemas ühetaolist ülestähendust sündmustest füüsilises universumis alates selle algusest. Nagu Maa peal, on ka siin palju erinevaid ajamõõtmissüsteeme, mille on määratlenud erinevad kultuurid, mis kasutavad liikumise tsükleid ja alguspunkte, et sisse seada ajastu ja kestus.
Füüsiline universum ise on moodustatud paljude teiste universumite koondumisest ja kokkusulamisest, millest igaühe oli loonud kas ON-OLLA või ON-OLLAde grupp. Nende illusoorsete universumite kokkupõrge segunes ja liitus ja need tahkusid, et moodustada vastastikku loodud universum. Kuna on kokku lepitud, et energiat ja vorme saab luua, aga mitte hävitada, peab see loomisprotsess jätkuma, et moodustada igavesti-laienev, peaaegu lõpmatute füüsiliste mõõtmetega universum.
Enne füüsilise universumi moodustumist oli tohutu periood, mille kestel universumid ei olnud tahked, vaid täiesti illusoorsed. Te võite öelda, et universum oli maagiliste illusioonide universum, mis pandi ilmuma ja kaduma maagi tahtel. Igal juhul, see „maag“ oli kas ON-OLLA või rohkem ON-OLLAsid. Paljud ON-OLLAd Maal saavad praegugi esile kutsuda ähmaseid kujutisi sellest perioodist. Lood maagiast, nõidusest ja võlumisest, muinasjutud ja mütoloogia räägivad neist asjadest, kuigi väga jämedates terminites.
Iga ON-OLLA sisenes füüsilisse universumisse, kui nad kaotasid oma, „kodu“universumi. See on, kui ON-OLLAde „kodu“universumi vallutas füüsiline universum või kui ON-OLLA ühines teiste ON-OLLAdega, et luua või alistada füüsiline universum.
Maal on keeruline määratleda, millal ON-OLLA sisenes füüsilisse universumisse, kahel põhjusel:
1) ON-OLLAde mälu on Maal kustutatud ja
2) ON-OLLAde saabumine ehk invasioon füüsilisse universumisse toimus erinevatel aegadel, umbes 60 triljonit aastat tagasi, ja teistel umbes 3 triljonit. Iga kord lühikese ajavahemiku, mõne miljoni aasta jooksul, võtab piirkonna või planeedi üle teine ON-OLLAde rühm, kes piirkonda siseneb.
Mõnikord vangistavad nad teised ON-OLLAd orjadeks. Nad on sunnitud asustama kehad, et sooritada teenijate või füüsilist tööd – eriti kaevata mineraalimaake tugeva gravitatsiooniga planeetidel, sellistel nagu Maa.
Airl ütleb, et ta oli olnud Valduse Ekspeditsioonijõudude liige rohkem kui 625 miljonit aastat, kui temast sai bioloogilise uuringumissiooni, mille käigus tehti juhuslikke külastusi Maale, piloot. Ta suudab meenutada oma kogu siinset karjääri ja ka väga pikka aega enne seda.
Ta rääkis mulle, et Maa teadlastel ei ole täpset mõõtmissüsteemi aine vanuse hindamiseks. Nad oletavad, et kuna teatud materjaliliigid näivad pigem kiiresti riknevat, sellised nagu orgaaniline või süsinikul põhinev aine, siis on tegu aine riknemisega. Ei ole täpne mõõta kivi vanust, kui see põhineb puu või luude vanuse mõõtmisel. Tegelikult aine ei rikne. Seda ei saa hävitada. Aine saab teiseneda vormis, kuid tegelikult ei hävi see kunagi.
Valdus on korraldanud galaktikate vaatlemist selle universumi osas sellest alates, kui ta arendas välja kosmoses rändamise tehnoloogia umbes 80 triljonit aastat tagasi. Muutuste vaatlemine Maa väljanägemises näitab, et mäeahelikud tõusevad ja langevad, kontinendid vahetavad kohti, planeedi poolused nihkuvad, jäämütsid tekivad ja kaovad, ookeanid ilmuvad ja kaovad, jõed, orud ja kanjonid muutuvad. Igal juhul on aine sama. Kogu aeg on seesama liiv. Iga vorm või substants on tehtud samast alusmaterjalist, mis mitte kunagi ei hävi.
(Matilda märkus)
(Ma ei suuda isegi alustada kujutlemist, kui arenenuks võib tsivilisatsioon muutuda tehniliselt ja mentaalselt pärast triljonit aastat! Mõelge, kui arenenuks on saanud meie maa võrreldes ainult 150 aastaga. Ainult mõned põlvkonnad tagasi oli transport jalgsi, hobusega või paadiga, loeti küünlavalgel, kütmine ja toiduvalmistamine toimus kaminas ja polnud mingit välist kanalisatsioonitorustikku!)
(Intervjuu)
Airl kirjeldas mulle Valduse ON-OLLA ohvitseri võimeid ja demonstreeris mulle ühte, kui ta kontakteerus – telepaatiliselt – Valduse sideohvitseriga, kes peatus asteroidide vööl.
Asteroidide vöö koosneb tuhandetest kunagi Marsi ja Jupiteri vahel eksisteerinud planeedi tükikestest. See on hea nõrga gravitatsiooniga hüppepunkt, et saada kosmoselaev liikuma meie galaktika keskmesse.
Ta palus, et see ohvitser annaks Maa ajalugu puudutavat informatsiooni, mis on säilitatud Valduse „failides“. Ta palus sideohvitseril see informatsioon Airlile „sööta“. Sideohvitser täitis palve viivitamatult. Valduse failidesse talletatud informatsiooni alusel oli Airl võimeline mulle andma lühikese ülevaate ehk „ajalootunni“. Siin on see, mida Airl rääkis mulle Maa ajaloost.
Ta rääkis, et Valduse Ekspeditsioonijõud sisenesid esmakordselt Linnutee galaktikasse üsna hiljuti – ainult umbes 10 000 aastat tagasi. Nende esimene tegu oli vallutada „Vana Impeeriumi“ (see pole ametlik nimi, vaid hüüdnimi, mille on andnud võidetud tsivilisatsioonile Valduse jõud) planeedid, mis olid selle galaktika keskvalitsuse asukohaks, ja teised maailmaruumi naaberregioonid. Need planeedid paiknevad tähesüsteemides Suure Vankri sabas. Ta ei öelnud täpselt, millised tähed.
Umbes 1500 aasta pärast alustas Valdus baaside paigaldamist nende endi jõudude jaoks piki invasioonirada, mis viib selle galaktika keskmesse ja sealt edasi. Umbes 8200 aastat tagasi asutasid Valduse jõud baasi Maal Himaalaja mäestikus tänapäeva Pakistani ja Afganistani piiri lähedal. See oli Valduse Ekspeditsioonijõudude pataljoni, kuhu kuulus umbes 3000 liiget.
Nad rajasid baasi mäetipu alla ja sisse. Mäetipp puuriti tühjaks, et luua piisavalt suur ala, mahutamaks selle jõudude laevu ja personali. Seejärel loodi mäetipu ümber elektrooniline illusioon, et peita baas, mäe seest projitseeriti „jõuekraanile“ vale kujutis mäest. Laevad said siis siseneda ja väljuda läbi jõuekraani, jäädes homo sapiens’idele nähtamatuks.
Peagi pärast seda, kui nad siin baasi asutasid, üllatas neid „Vana Impeeriumi“ sõjajõudude jäänuste rünnak. Valdusele täiesti teadmatu maa-alune peidetud baas Marsil, mida opereeris „Vana Impeerium“, oli eksisteerinud juba väga kaua. Marsi baasi sõjaväeline rünnak pühkis minema Valduse baasi ja Valduse Ekspeditsioonijõudude ON-OLLAd vangistati.
Te võite ette kujutada, et Valdus oli väga löödud sellise suure hulga ohvitseride ja meeskonna kaotamisest, nii et nad saatsid Maale teised meeskonnad neid otsima. Ka neid rünnati. Valduse jõudude vangistatud ON-OLLAsid koheldi samal kombel kui kõiki teisi ON-OLLAsid, kes olid Maale saadetud. Kõigile neile tehti amneesia, et nende mälestused asendada valede piltidega ja neile anti hüpnoosis korraldused ning saadeti Maale asustama bioloogilisi kehasid. Nad on siiani tänapäeva inimpopulatsiooni osa.
Pärast väga visa ja laiaulatuslikku oma meeskondade kadumise uurimist avastas Valdus, et „Vana Impeerium“ oli tegutsenud väga laialdaselt ja väga hoolikalt peidetult, nende tegutsemisbaasid olid selles galaktika osas tegutsenud miljoneid aastaid. Keegi ei tea täpselt, kui kaua. Lõpuks astusid päikesesüsteemi ruumis avalikku lahingusse „Vana Impeeriumi“ jõud ja Valdus.
Airli andmetel kestis lahing „Vana Impeeriumi“ jõudude ja valduse vahel umbes aastani 1235 pKr, kui Valduse jõud lõpuks hävitasid „Vana Impeeriumi“ jõudude viimase laeva selles piirkonnas. Ka Valduse Ekspeditsioonijõud kaotasid sel ajal siinses piirkonnas palju oma laevu.
Umbes 1000 aastat hiljem, 1914. aasta kevadel, avastati juhuslikult „Vana Impeeriumi“ baas. Avastus tehti, kui Austria ertshertsogi keha „võttis üle“ Valduse Ekspeditsioonijõudude ohvitser. Ohvitser, kelle asukoht oli asteroidide vöös, saadeti Maale rutiinsele missioonile koguma luureandmeid.
Keha „ülevõtmise“ eesmärgiks oli kasutad keha „maskeeringuna“, mille abil imbuda inimühiskonda, et koguda informatsiooni hetkesündmuste kohta Maal. Ohvitser kui ON-OLLA, kellel oli suurem jõud kui olendil, kes asustas ertshertsogi keha, lihtsalt „tõukas“ olendi minema ja võttis üle keha kontrollimise.
Ometigi ei arvestanud see ohvitser, kui palju vihkasid sellel maal vaenutsevad kildkonnad Habsburge, nii et kui Bosnia üliõpilane ta mõrvas, kaotas ta valvsuse. Ohvitser ehk ON-OLLA „löödi“ kehast välja, kui mõrtsukas teda tulistas. Orienteerumise kaotanud ON-OLLA läbis tahtmatult ühe „amneesia jõuväljadest“ ja vangistati.
Lõpuks avastas Valdus, et maailmaruumis on suurt piirkonda valvanud „elektrooniline jõuväli“, mis kontrollib kõiki ON-OLLAsid selles galaktikaosas, kaasa arvatud Maa. Elektrooniline jõuväli on valmistatud, et avastada ON-OLLAd ja takistada neid piirkonnast lahkumast.
Kui mõni ON-OLLA üritab jõuvälja läbida, „vangistab“ see nad teatud „elektroonilisse võrku“. Tagajärjeks on, et see vangistatud ON-OLLA allutatakse väga mitmetele „ajupesudele“, mis kustutavad ON-OLLA mälu. Selles protsessi asutataks tohutult võimast elektrišokki, nii nagu ka Maa psühhiaatrid kasutavad „elektrišokiteraapiat“, et kustutada patsiendi mälu ja isiksus ning muuta nad „koostööaltimaks“.
Maal kasutatakse selleks „teraapiaks“ vaid mõnesajavoldist elektrilööki. Ometigi on elektriline pinge, mida kasutas „Vana Impeerium“ ON-OLLAdega, suurusjärgus miljardid voldid! See kohutav šokk pühib täielikult ära kogu ON-OLLA mälu. Mälu kustutamine ei ole ainult üheks eluks või kehaks. See pühib minema kõik peaaegu lõputus minevikus kogunenud kogemused, nagu ka ON-OLLA identiteedi!
Šokk on määratud selleks, et muuta ON-OLLAdele võimatuks mäletada, kes nad on, kust on tulnud, millised on nende teadmised ja oskused, kustutada nende minevikumälu ning nende võimed toimida vaimse entiteedina. Nad on vastupandamatult vallutatud, et muutuda mõistusetuteks, robotlikeks mitte-entiteetideks.
Pärast šokki kasutatakse hüpnoosijärgsete sugestioonide seeriaid, et sisendada igasse ON-OLLAsse väärad mälestused ja vale ajaline orientatsioon. Selles sisaldub käsk „naasta“ baasi pärast seda kui keha sureb, nii et saaks läbi viia sama liiki šoki ja hüpnoosi ikka ja jälle ja jälle – igavesti. Hüpnootiline käsk räägib „patsiendile“, et ta unustaks mäletada.
Mida õppis Valdus selle ohvitseri kogemusest, on see, et „Vana Impeerium“ on kasutanud Maad „vanglaplaneedina“ juba pikka aega – kui kaua täpselt, pole teada –, võib-olla miljoneid aastaid.
Kui nüüd ON-OLLA keha sureb, lahkuvad nad kehast. Neid jälgib „jõuekraan“, nad on vangistatud ja neile on antud hüpnootiline käsk „naasta valgusesse“. Idee „taevast“ ja „surmajärgsest elust“ on osa hüpnootilisest sugestioonist – osa reetlikkusest, mis paneb tööle kogu mehhanismi.
Pärast seda, kui ON-OLLAle on antud šokk ja ta hüpnotiseeritud just elatud elu mälu kustutamiseks, „käsutatakse“ ON-OLLA hüpnootiliselt aega viitmata „raporteerima“ tagasi Maale, nagu oleksid nad salamissioonil, et asustada uus keha. Igale ON-OLLAle räägitakse, et neil on eriline eesmärk Maal olemiseks. Kuid loomulikult pole siin mingit eesmärki olla vanglas – vähemalt mitte vangidele.
Iga mittesoovitava ON-OLLA, kes on määratud karistuse alla Maal, on „Vana Impeerium“ klassifitseerinud „puutumatuks“. Sinna kuuluvad kõik, kelle „Vana Impeerium“ on kuulutanud kriminaalseteks, kes on liiga pahelised, et neid saaks parandada või allutada, nii nagu ka teised kriminaalid, nagu seksuaalperverdid, või need, kes ei taha teha mingisugust tootvat tööd.
ON-OLLAde „puutumatute“ klassifiktsioon hõlmab ka laia spektri „poliitilisi vange“. Sinna kuuluvad ON-OLLAd, kes on arvatud mittenõustuvateks „vabamõtlejateks“ või „revolutsionäärideks“, kes tekitavad probleeme „Vana Impeeriumi“ erinevate planeetide valitsemisele. Loomulikult on Maale lennutatud ka igaüks, kellel on eelnev „Vana Impeeriumi“ vastane militaarne register.
„Puutumatute“ nimekirja kuuluvad kunstnikud, artistid, lauljad, muusikud, kirjanikud, näitlejad ja igat sorti teostajad. Sel põhjusel on Maal iga pea kohta rohkem artiste kui ühelgi teisel „Vana Impeeriumi“ planeedil.
„Puutumatuteks“ on ka intellektuaalid, leiutajad ja geeniused pea igas vallas. Kuna kõik, mida „Vana Impeerium“ peab väärtuslikuks, on juba kaua aega tagasi, viimase mõne triljoni aasta jooksul, leiutatud või loodud, ei ole neil edaspidi sellistele olenditele kasutust. Siia kuuluvad ka oskuslikud juhid, keda kuulekate, robotlike kodanike ühiskonnas ei vajata.
Igaüks kes ei taha alistuda või pole võimeline alistuma arutule majanduslikule, poliitilisele ja religioossele orjusele, nagu maksumaksja tööline „Vana Impeeriumi“ klassisüsteemis, on „puutumatud“ ja määratud karistuse alla, et läbi teha mälu puhtakspühkimine ja olla pidevalt Maale vangistatud.
Selle tulemus on, et ON-OLLA on võimetu põgenema, kuna nad ei suuda meenutada, kes nad on, kust nad on tulnud, kus nad on. Nad on hüpnotiseeritud mõtlema, et on keegi, midagi, kunagi ja kusagil muud, kui nad tõeliselt on.
Valduse ohvitseri, kes „mõrvati“, kuna asus Austria ertshertsogi kehas, olid samal kombel vangistanud „Vana Impeeriumi“ jõud. Kuna see ohvitser oli enamikuga võrreldes suurema jõuga ON-OLLA, viidi ta „Vana Impeeriumi“ salajasse baasi Marsi pinna all. Nad panid ta erilisse elektroonilisse vangikambrisse ja hoidsid teda seal.
Õnnekombel õnnestus Valduse ohvitseril maa-alusest baasist pärast 27-aastast vangistust põgeneda. Kui ta „Vana Impeeriumi“ baasist põgenes, läks ta aega viitmata tagasi oma baasi asteroidide vööl. Tema ülemohvitser käskis lahingulaevad toimetada selle ohvitseri andmete järgi baasi koordinaatidele ja hävitada see baas täielikult. See „Vana Impeeriumi“ baas asetses mõnedsajad miilid Marsi ekvaatorist põhja pool Cydonia piirkonnas.
Kuigi „Vana Impeeriumi“ sõjaväebaas hävitati, kahjuks jätkab palju tohutust ON-OLLA jõuekraani masinavärgist, elektrišoki-, amneesia-, hüpnoosiaparaadid, töötamist teistes avastamata paikades kuni praeguseni. Peamist selle „meelekontrolli vangla“ operatsioonide baasi või kontrollikeskust pole kunagi leitud. Nii on selle baasi või baaside mõjud ikka veel jõus.
Valdus on täheldanud, et ajast, kui „Vana Impeeriumi“ kosmosejõud hävitati, pole siia jäetud kedagi, et takistada teisi planeedisüsteeme nende endi „puutumatuid“ ON-OLLAsid toomast Maale kogu sellest galaktikast ja naabergalaktikatest. Järelikult on Maast saanud kogu selle maailmaruumi piirkonna prügila.
See selgitab osaliselt täiesti uskumatu rasside, kultuuride, keelte, moraalikoodeksite, religioossete ja poliitiliste mõjude segu ON-OLLA populatsioonis Maal. Heterogeensete ühiskondade arv ja mitmekesisus Maal on normaalse planeedi jaoks täiesti uskumatu. Enamikku „päikesetüüp 12, klass 7“ planeete asustab vaid üks humanoidlik kehatüüp ehk rass, kui üldse.
Lisaks, enamikku muistseid Maa tsivilisatsioone ja paljusid Maa sündmusi on tugevalt mõjutanud „Vana Impeeriumi“ baasi salajased, hüpnootilised operatsioonid. Siiani pole keegi täpselt ära arvanud, kus ja kuidas see operatsioon käib või kelle tõttu see on nii rängalt kaitstud ekraanide ja lõksudega.
Edasi, ei ole ette võetud operatsioone, et välja uurida, avastada ja hävitada tohutu ja muistne elektroonilise masinavärgi võrk, mis loob ON-OLLA jõuekraanid selles galaktika piirkonnas. Kuni see saab tehtud, pole me võimelised ära hoidma või katkestama „Vana Impeeriumi“ vanglaplaneedi elektrišoki operatsioone, hüpnoosi ja mõtete kaugkontrolli.
Loomulikult jäävad kõik Valduse Ekspeditsioonijõudude meeskonna liikmed nüüd sellest ilmingust teadlikuks alati, kui tegutsevad selles päikesesüsteemi ruumis, et takistada „Vana Impeeriumi“ lõksude poolt avastamist ja vangistamist.
Tõeliselt huvitav lugemine.
(selle postituse viimane muutmine: 20-06-2013 22:03 VironShaman.)
|
Abi
/
Orioni grupi maavälised tehnoloogiad ja teised salastatud pr
euroruubel
