[valgevaim]

Ma elan Puusepa külas . Ja mul on oma maja , 2 korrust .. Ja ülemisel korrusel kummitab . Kummitus hüppab hüppenööriga , lohistab tooli , trambib , kõnnib , tuleb vahel trepist alla ja mu tädi , kui ta ülemisel korrusel tudus , siis nägi ta rohelist kogu akna ees . ta on ka koputanud .


(muide , mu õde kutsus seal välja lydia koidulat ja vanaema suri ka siin majas)[/b][/font]

Imelikk ,


andke oma arvamusest teada !

[-etf]

Ma elan Puusepa külas . Ja mul on oma maja , 2 korrust .. Ja ülemisel korrusel kummitab . Kummitus hüppab hüppenööriga , lohistab tooli , trambib , kõnnib , tuleb vahel trepist alla ja mu tädi , kui ta ülemisel korrusel tudus , siis nägi ta rohelist kogu akna ees . ta on ka koputanud .


(muide , mu õde kutsus seal välja lydia koidulat ja vanaema suri ka siin majas)[/b][/font]

Imelikk ,


andke oma arvamusest teada !

Tekib sellega küsimus, et kas su vanaema suri teisel korrusel?..
-----
mina olen, kuid see pole midagi erilist olnud, ning pole kindel, et see oli kummitus, nimelt olen ma suveti vanaema juures, ja olen elutoas ( sealt läheb edasi üks tuba) ja siis vahes tunnen, et mingi asi läheb minust mööda, selline nagu tuule moodi värk, aga kui aknad kinni on, pole võimalik et see on tuul, ja see tuba, mis läheb elutoast edasi, seal suri minu vanaisa, ning üldiselt tekitab see kõhedaid tundeid.
Kuid midagi hullu pole olnud, et mingid asjad liiguvad vms...

[-SiQ-]

No ma pole vaime näinud,aga tunnen ehk siis ma nagu tean,et vaim on toas koos minuga kuigi toas pole kedagi. Igastahes olin kord ööseks vanaema majas täitsa üksinda...vanaema oli kas haiglas või kuskil. Nii lähen öösel magama natukene veel kuulasin vaikselt muusikat kui järsku tunnen,et tuba läks pimedamaks. Pimedas toas tundub ju et tuba on pime,aga see oli teistsugune pimedus. Panin muusika kinni,et magama jääda uni ei tule. Ja siis tunnen keegi seisab uksel. Vaatan ei ole kedagi,aga tuntsin,et mingi mustkogu seisab uksel. Mina magada ei saa, mõttes ütlesin,et vaimud ei saa siin majas olla. Aga ikkagi tuntsin,et ta jälgis mind. Ja ma ei saanud terve öö peaaegu magada... vähemalt niikaua mitte,kui see tunne ära kaob. Mingil ajal see tunne kadus ja siis sain magada rahus.

Samas nüüd mõtlen,et vb ma mõtlesin üle. Sest mulle pole kunagi seal maja pimedas meeldinud olla,alati on friiki tunne tulnud. Kes teab vb oligi ülemõtlemine. Aga siis järgmisel päeval põletasin küünlaid ja siis sain öösel rahulikult magada.

[Päikeseinsener]

Analoogsete juhtumite korral võtke kass majja.
Kass suudab vaimu(de)ga ühise keele leida ja rahu
ongi majas.

[Hundid]

Koer kõlbab ka muideks.

[Maarja.]

Meil on kodus kassid/koer, ning peamiselt viibivad nad maja alumisel korrusel. Ning seal pole minu teada mitte midagi kummituslikku juhtunud (Maja on vist mingi 60/70 aastat vaja ja enne seda oli sama koha peal üks teine maja). Kuid ülemisel korrusel on küll vahepeal selline õõvastav tunne.

Erilist iskilikku kontakti pole olnud.
Korra paar aastat tagasi, kui ma meie nn. "Tondilossis" (See on vist mingi vana korter vms) käsin, siis ma kuulsin küll selle teiselt korruselt samme ja laest pudines nede ajal natuke krohvi.

Aga üks mu sõbranna elab umbes kakssada meetrit ühest metsast, milles on mingi vana surnuaed(Ma olen seal käinud. Terve metsaserv on konte täis) ja temal küll kogus kummitab. Ta on ise näinud kuidas keegi võõras köögis suitsu teeb ja mööda tube kõnnib. Ja kuigi ma olen tema kodus ainul korra käinud, mõjub see paik natuke häirivalt.

[PsycheVioleta]

Mu vanaema elab vanas majas, 1940 aastal ehitatud. Ja tihti käin tal külas. Maja oli ennem u. 2000 aasta alguses1-korruseline, ilma elektrita ja väga halvas seisus. Vanaaegne, puumaja. Katuse sisse.. vms. Ehitati teine korrus. Ja teisel kor. on külaliste magamistuba. Seal magan tihti mina, aga noh teisel kor. on magamistuba, väike elutuba ja garderoob. Üksi seal olla on suht veider, kuna oled suht eraldatud ülejäänud perekonnast. Igastahes öösel on seal tihti olnud nii, et voodi kõrval on suur raske kiiktool.. ja see lihtsalt hakkab ise kiikuma... ja mitte noh natuke vaid ikka päris hea hooga. Selline tunne on nagu keegi vaataks kuidas sa magad ja kiigub tooliga. Käivad sammud. Ja umbes kolm neli korda on olnud nii nagu keegi vilistaks mingisugust laulukest. Kui ma aga teinekord läksin ja magasin all.. ühes magamistoas... kuulsin kuidas teisel korrusel mingisugused mehed vene keeles rääkisid, laulsid. Kõlas naer ja selline tunne oli nagu oleks olnud pidu. Ja umbes nädal aega hiljem kui magasin uuesti esimesel korrusel ärkasin poole kolme ajal öösel üles kuna kuulsin kuidas keegi teisel korrusel mööblit liigutab. Ja mul tekkis hirm... kuulasin umbes 10 minutit kuidas lihtsalt liigutati mööblit.. ja sosistati. Alguses ma arvasin, et keegi tuli asju varastama ja ma äratasin vanaema ja vanaisa üles. Vanaisa läks vihasena teisele korrusele ja ma läksin tema järel.. mööbel oli omas kohas aga kiiktool ikka kiikus edasi ja tagasi. See oli hirmus. Ühel ööl kui sugulased tulid külla... olin ma sunnitud JÄLLE teisele korruele minema. Võtsin end kokku ja kõik oli ok. Kella 1 paiku ärkan üles kuna mingisugune raskus on jalgade peal. Vanaemal on kass, kes elab õues nii siis arvasin, et ta sai kuidagi tuppa. Liigutasin end korra ja siis keegi oleks justkui asetanud oma käe vaikselt mu põlvele. Siis ma ehmatasin ja tõusin istukile. Raskus põlvelt kadus aga mingi must-sinakas ring oli ikka teki peal. või noh... udukogu või pallike.. ma ei saagi aru mis see oli... Sel hetkel otsustasin et räägin natuke temaga vms.. kes iganes seal oli kuna mulle viskas see kõik nii üle.. ja muidugi kui ma rääkisin üksi.. pimedas.. öösel... siis ma tundsin end natuke lollakana. Aga peale seda kui ma ütlesin '' Ma tean, et sa siin oled ja sa ei pea mu tähelepanu pidevalt püüdma. Ma tean et oled olemas ja ära karda et ma sind ei salli. Ole siin kui tahad mu seltsi aga sa ei pea mind hirmutama. '' Siis läks asi rahulikumaks. Kiiktool kiikus küll vahepeal.. Mis o´li kõige huvitavam on see... et põhiliselt kõige tihedamini kiikus tool just reede ööl vastu laupäeva.

[shokolada]

Nonii, panen ka kirja. Olen näinud lapsena (ca 10-aastane olin) pikka halli meesterahvakuju. Selgelt on meeles, et tal olid justkui kalamehesaapad jalas! Need kõrge säärisega. See toimus vanas talumajas, Soomes - seega täpsemat kohta pole mõtet vist mainida. Midagi traagilist seal meie teada juhtunud ei olnud. Tulin oma vanatädiga (kes oli tol ajal ca 70a) maja nurgatagant posti toomast ja see mees läks kiiresti maja taha! Kuna naabrid kaugel, siis eeldasin, et minu isa tahab nalja teha või miskit. Jooksin talle järgi, kuid seal ei olnud kedagi. Vanatädi läks ajalehega tuppa. Ma siis kõndisin veel ümber maja ja rääkisin "isaga" Lõpuks vihastasin, kui ta näole ennast ei anna lähen tuppa (a'la emale kaebama). Kui tuppa astusin, olid kõik teised juba toas! Mul on siiani meeles see tunne, mis südamest läbi käis!
Vanaema nägi seal samas talus pikka halli meest puukuuri minemas! Ta läks järgi, sest arvas, et naabrimees oli tulnud mõnda aiatööriista laenama (kuurist teist teed välja ei olnud!). Kui vanaema kuuri ukse lahti tegi oli see tühi! No ses mõttes, et asjad sees aga inimest ei olnud Ta ehmatas nii ära, et jooksis naabrite juurde! Pärast tulid naabritega koos käisid kõik kohad läbi (maakelder, puukuur, laudahoone, saunahoone ja maja). Kedagi ei olnud! Need mõlemad juhtumid toimusid päevasel ajal! Pigem hommikupoole/lõunapaiku.

Nüüd siis hiljutine kogemus, 1a tagasi. Suri meile üks lähedane inimene. Peale matuseid läksin appi tema asju sorteerima. Kell oli 11, laupäevane päev. Tean, sest pidin kell 1 Tartusse töö asjus jõudma. Olime seal kolmekesi, mina pakkisin osad asjad kilekottidesse ja ütlesin abikaasale, et ta need autosse viiks! Teine kaasas olnud inimene sorteeris sahtleid. Silmanurgast nägin, et sahtleid sorteeritakse ja veel üks inimene seisab seal taga lihtsalt paigal. Eeldasin, et see on mu abikaasa ja hakkasin õiendama Et mida sa enam seal seisad, ütlesin ju, et vii need asjad autosse. Samal hetkel kuulsin, et keegi astub tuppa. Mõtlesin automaatselt, et mõni naaber...kuid minu abikaasa tuli hoopis autost! Sel hetkel ma võpatasin ja vaatasin sinna akna poole, kus tume kuju seisis. Seal polnud kedagi! Toas oli valge, seega mingit kuju hämaruses ma ei näinud, vaid nägin selgelt tumedat inimese kuju seismas! Kuna olin hoos asjade sorteerimisega, siis nägin teda pikalt silmanurgast (no kahjuks ei keskendunud tema vaatamisele, kuna arvasin teadvat, kes ta on). NB! See inimene ei surnud oma kodus!

Pikk ja segane tekst, aga ma väga ei oska seda kogetut sõnadesse panna.

Peale esimest kogemust hakkasin teistelt ka uurima, kes mida on kogenud. Just vanematelt inimestelt kuulsin mitmeid väga kummalisi juhtumeid!

[Mannu]

Njah ... raske öelda, mis need "silmanurgast nähtud inimesed" või "hallid kujud" täpselt on. Mingitlaadi "infojälg" kunagi olnust?

Mul oli möödunud suvel ka sarnane juhtum. Ühes Põhja-Eesti kõrvalises peaaegu mahajäetud majadest koosnevas külas märkasin ühel võssakasvanud heinamaal põõsaste vahel vilksamisi kitlis ja pearätikuga vanemat naist toimetamas. Kuna selle kandi kohta on rahva seas tondijutte liikvel, siis tahtsin vana kohalikuga sel teemal juttu teha. Läksin suunas, kus arvasin naise olevat, kuid terve heinamaa peale ma oma üllatuseks mitte kedagi ei leidnud.

[ReFlex]

Ärkasin öösel mingi 03.00 paiku öösel sellepeale ülesse ,et tundsin läbi une ,et voodi eest kõndis keegi mööda,tegin silmad lahti ja tõusin istukile ja 3sec üleval olles avanes voodi kõrval olev mu riietekapi uks...Ja see on andnud mul tükiks ajaks mõtlemis ainet kas mingine kokkusattumus?Naine kõrval magas edasi ja hommikul sest rääkides ei uskunud seda.Võibolla tõesti kokkusattumus ,et ks vajus lahti kuna jah see on võimalik sel kapi puhul kuid varem pole lahti see vajunud.

[ÕnnetuNukuke]

Ma üritan mitte väga pikkalt jutustada, kuigi ma alateadlikult märgin sellised tähsusetud detailid juurde.Mul on olnud päris palju kokkupuuteid vaimude/kummitustega. Kuna mul ema on reikiõpetaja siis ma suht väiksest peale olen nagu uskunud ingleid ja muud sellist. Väiksemana oli mul sama tuba (vahepeal olen elanud ka kõrvaltoas aga põhiliselt on mu tuba olnud koguaeg sama, üks kõige suuremaid tubasi majas) ainult, et voodi oli teises toa otsas. MA võisin vast mingi 3-4 aastane olla, ehk see oli kuskil 10 aastat tagasi, aga see on mul selgelt meeles veel. Et siis lamasin oma toas voodis ja siis rääkisin emaga ja siis kõrvaltuppa ust ei olnud minumäeltamist mööda, või siis oli see pidevalt lahti, nüüd on liuguks mis enamasti seisab kinni, siis kõrvaltuba on suht väike, umbes pool minutoast, nii 4x4 meetrit, ja siis seal on uks kööki. Otse uksekõrval köögis on pliit, kus on siiamaani igast asju peal ajalehti ja purke, sellajal olevatest mäletan ainult seda et sellinne väike metallist vms teekann. See pliit oli sellinne, nagu vanad pliidid ikka, et teise tuppa ulatus välja nagu läbi seina, siis seal peal oli alati talvel hea istuda, sestpliit oli soe, ülejäänd tuba külm. Siis rääkisin emaga ja ütlesin et näen kolle. Et täpsemalt nägin siis selliseid musti olevusi kes niimoodi pidevas liikumises 3-4 tükki köögi uks tagant piilusid, nad ei olnud nagu inimkujud, vaid sellised et keha j apead ei saanud eraldada aga neil olid peas sellised sarved w kõrvad, nad meenutasid varje. Siis ema ütles ka, et need on varjud, aga see kordus tegelikult päris mitu korda, ja minumäletamistmööda enamasti küünal ei põlenud köögis, ja kui ka oleks põlenud siis lauapeal ei olnud midagi ees, sellest ei oleks saanud eriti varje tekkida. Siis kunagi mingi nii 7-8 aastasena, paar aastat siia sinna vist, olid sugulased külas. Siis ma magasin telgis koos paar aastat vanema sugulasega ja tema vanaemaga, kes oli ühtlasi minu tädi (mul on enamus suguvõsa vanemapoolne, ma olen enda põlvkonnast kõigenoorem, vendadel õdedel juba endal lapsed jne.) Ja siis teised magasid, ma olin pleval, ma ei jää enamasti kiiresti magama, ükskõik kui väsinud ma ka pole. Telk oli rõdupeal, suurema rõdu, sinna mahuks nii maks 2 telki ära, väiksem rõdu on neid viinamarju vms täiskasvanud, rohkem minu pelgupaik. Siis autod kui mööda sõidavad on valgu tubadesse ja rõdule ka näha ja siis enamus inimesi ei usu seda, ma isiklikult ise ka ei usu siiamaani selliseid asju, aga auto sõitis mööda siis valgus käis ple telgi korra, ja siis ma nägin seal nagu püstiseivat pool-inimese pool-hundi kuju. Ma ise libahunte eriti ei usu, pigem teisi kummalisi loomi kelle nt vaimud on üle võtnud vms. Siis nii paar aastat tagasi sõbrannaga olime metsas siis nägime nagu sellist loomajälge, nagu koerajälg ainult, et piklikum, aga see oli kuidagi sellinne kandiline, ja see oli üksikuna keset liiva seal, inimeste jälgi ega midagi ka polnud, ja seda liiva seal oli nii vähe et meie enda jäljedki ei paistnud väga, see oli aga selgelt näha. Siis väiksemana kunagi metsas nägin Karujälge üksikut, keset lund, ma istusin kelgupeal ema sõbranna vedas mind ja ema kõndis ka kaasa. Siis paar aastat tagasi jälle, kui mul veel kass oli, käis poltergeist külas. laamendas natuke, nagu häälitses, siis ma kardsin, aga olin väiksem siis võtsin julgusek kokku läksin kassi järgi et ta kaissu võtta, siis ma olin paarmeetrit eemal ja kapi pealt lendas lamp maha, m aehmatasin siis läksin tagasi voodisse mis selleksajaks oli õnneks juba praeguses asukohas ehk teiselpool tuba. Poltergeist laamendas ainult minu toas, ültse enamus selliseid paranormaalseid juhtumisi toimub minuga. Õudukate fänn ma sellajal ei olnud veel, mingi aasta peale poltergeist juhtumi alles hakaksin õudukaid nagu vaatama. Siis samme on tihti kuulda, siis igast hääli ka, üksi kodus on suhteliselt jube olla, nüüd viimaselajal midagi erilist pole juhtunud, lihtsalt tunne et jälgitakse ja sammud, aga enamasti ma kuulan muusikat, sest mul on väike vaikuse-foobia, kui vaiken on siis on kõhe olla. Aga suht hiljuti, eelmine aasta vist, olin üksi kodus, parasjagu olin laua all (toimetasin arvuti juhtmete kallal, et ärge minust imelikult mõelge) siis äkki kuulsina lt kahte sellist paugu nagu lõhutaks kirvega puid, aga ouude kukkumis ekolinat vms polnud kuulda, ja need paugus tulid kiiresti üksteise järel. All keldris on meil ahi millekaudu sauna köetakse, ja puud on seal ka, aga minutada kirvest sellajal seal ei olnud. Järgmine päev või paar päeva hiljem, tulin just alt korruselt olin välja minemas, trepist pless jõudnud nägin musta varju kapi klaasukselt minu toas liikumast, nagu toa servast keskelepoole, siis vaatasin oma toa üle, kedagi polnud, läksin välja. Siis selle aasta alguses, või oli eelmise lõppus, olin sõbrannaga kahekesi, siis kuulsime koputamist, siis korra vaatasime aknast, kedagi polnud, siis suht otsustasime tagaukse lukku panna, mul see sõbranna on suht sellinne kartlik, ta võttis igaksjuhuks kööginoa. Siis tagaukst peab niimoodi lukku panema, et tõmbad endapoole ust ja siis kui ma just endapoole tõmbasin tunddin selgelt kuidas keegi tõmbas ust väljapoolt, tõmbasin ukse ruttu kinni panin lukku ja siis sõbrannaga jooksime minutuppa, siis järgmine päev küsisime lähedalasuvatelt inimestelt ega nad mu uksetaga ei käinud, keegi polnud käinud. Selle sama sõbrannaga oleme ka metsas tulukesi näinud tihti. Siis juba mitu aastat tagasi kui ma nii 10 aastane vist olin, siis oli reede õhtu, see on miskipärast niihästi meeles, oli juba hämar sellinne, võis vast sügis olla, siis seal kus nüüd maja on oli sellelajal paar üksikut puud ja heinamaa. Siis äkki nägin ma seal musta koera, ja siis miski sundis mind koerale järgnema, ta nagu rahulikus tempos lönkis üle heinamaa teepoole. Siis teejuurde jõudes olin koeraga suht lähestikku ja üle tee minnes ei olnud kuulda küünteklõbinat ega midagi, nagu täielikus vaikuses liikus koer, lisaks mainiksin seda ka, et see koer oli nagu täiesti must, silmi ega midagi ma ei mäleta et oleks nagu tuvastada saanud. siis koer läks phe puutaha, ma hetkepärast astusin ka sinna ja koer oli kadunud, ja seal puutaga oli sellinne mudane ala, eelnevalt oli natuke tibutand ka, ühtegi jälge ei olnud, vaatasin ringi ei näinud kedagi. siis järgmine päev kõndisin jõe/järve ääres, siis olin mingi umbes 100-200m teest, nagu jõe ja paisjärve vahepealt üle tammi läheb tee. Sis vaatan sinnapoole ja teiselpool teed, oli sellinne mudasem ala, just tehti korda seda ala, hetkel on rand seal, ja see sama koer, hakkan siis kiiresti koerapoole liikuma, ja koer kõnnip edasi, ja siis nagu sõnaotsesmõtttes kõndimise pealt vajub niimoodi rahulikult maa alla, seal oli nagu sile ala ühtegi lohku ega küngast polnud, jõuan sinna, ühtegi jälge jälle ei ole. Ma vaatan et mu tekst venib pikkaks, et ma räägin siis viimase asja ära, kui tahate veel teada, siis võite küsida. Tglt kaks asja, aga lühidalt siis, et mul kodus elab üks vaim. Tean enamvähem täpselt kust see vaim tuleb, läbi põranda allkorrusel, elutuba, hetkel pm tglt ema tuba mul, kuigi ena ta väga seal ei elutse. Siis nagu kuulnud olen palju sammu ja hääli, Aga seda vaimu olen näinud vilksamisi udukoguna, aga ükskord, ja see oli päris creepy, rohkem küll ei tahaks näha niimoodi, mingi pool minutut häljus nagu esikus, mis on minu tpa kõrval, ma seisin ja vaatasin oma toa uksepealt, suht ei teadnud mida teha. see on sellinne Nooremapoolne mees, aga tal on väga väsinud ja kurb ilme, Tal oli seljas sellinne vana, kulunud ja räbaldundu munder, mingi mütsilaadne asi ka peas ja üle õla relv. Kass ka vaatas korra, hüppas tast läbi ja siis läks sööma, rohkem ei teind väljagi. Lõpuks ta hajus ära, aga alguses ta nagu hõljus trepist ülesse, ebamärase udukoguna, ma silmanurgast nägin, jasiis jäi seisma, ma vaatasin siis, ja siis muutus selgemaks. Kassid ka akovad ära mõistatuslikult, 3 kassi juba samamoodi läin ja jamh, ja siis mul viimaselajal käib üks vaim järgi, nagu ma teen inglitel, vaimudel haldjatel etc. vahet, seega jah, ingel see ei ole mu kaitseingel on ka mingilajal ära kadunud, aga see vaim nagu kaitseb ja toetab. Ma emale rääkisin, küsis sellelt vaimult, et kes ta saatsis vms, vaim ei vastand, ma ütlesine t ta pole jutukas ta räägib, minuga ka vähe, ema ültes, et ta on mulle saadetud. Etjh, siin Tartumaal on ültse huvitav elada...

Omg, ei oodanud, et mu tekst niipikkaks venib...

[kailivolt]

tere, väike juhtum .

mu üks sõber kes kolis 2 aastat tagasi oma vanast majast ära, ta tuli meie kooli ja rääkis neid asju mis oli seal majas juhtunud temaga, keegi ei uskund teda peale minu. ta rääkis kuidas tema enda ees kukkus klaas kildudeks, ta kukkus treppist alla nii et jalaluu pooleks ja kuidas 1 korruse aknalt öösel ta välja lükatti ja siis käe murdis . te kindlasti tahate seda jala ja käe murdmist kuulda. No jalast hakkan ma siis rääkima . ta oli emaga parajasti süüa teinud kui talle vedel šokolaad sülle kukkus . ema käskis tal pesema minna . Ta läks pesema, ja kui ta tagasi köökitahtis tulla siis hakkas ta esimesest astmest alla astuma ja tundis kuidas keegi kohe tugevalt tõukas teda . ta kukkus treppist alla ja jalg jäi tal lolli asendisse ja murdis jala ära . Nüüd käe asi . kord tuli tal öösel joogijänu ja läks kööki ta elas vanas majas millel oli 2 korrust . ta läks kööki ja võttis klaasisisse vett ja ta tunis kuidas tal klaas ära käest löödi . ta tundis kuidas keegi temast võimust haaras ja hakkas teda akna poole tirima . ema kuulis kuidas akent lahti tehti ta läks vaatas mis toimub, ja seal oli .... ta oli kukkumas ja hüüdis "emme appi ma ei s ,aiia " ja nuttis ema hüppas aknast alla ja võttis telefoni ja helistas kiirabisse . Aga nüüd asja juurde . Me mõlemad proovisime teistele tõestada et seal on keegi kes proovib halba teha. nad ei uskunud ei niipidi ega naapidi . kord me plaanisime et läheks sinna majja ja vaataks et kas on seal keegi või ei . me plaanisime kolmapäeval minna . nii läksimegi veenasime et poisid ka tuleks aga sellest polnud tolku . nii me läksime kuuekesi . olime 2 km kõndinud meerike iiveldama oli rõve andsin talle lapi suu puhastamiseks , läksime edasi olime selle vana maja ees. ronisime lahtisest aknast sisse . vaatasime köök oli kõik sama . me vaatasime vanat maali mis oli seinal kuni see tüdruk kes seal majas elas "seda maali polnud siin varem aga noh " vaatasime hoolikalt kuni meerike ütles " vaata on se veri ?" kõheledes me kõik vaatasime silmad punnis ja olime sirged nagu pulgad ega julgend end liigutada . vaatasime hoolikalt . mari ütles et vaatame ülesse . läksime ülesse tuppa, ei olnd midagi . läksime pööningule . seal oli luukere, ma ei valeta te ei bea ka seda uskuma aga see oli luukere nöör kaelas ja rippus, nöör oli sammaldunud ja oli kuidas oli . Me kõik olime väga šokis ja rääkisime mari isaga sest tema on politseis töötanud , ta tuli meie pinnimise peale sinna majja . enam polnud maali ega ka seda luukere . ei tea mis see oli . aga se jääb mulle kuni surmani meelde , mul on ka luupainajad mis vist ei kao kunagi ära ma ei sooviks teile sellist asja kogeda sest see on hirmus. Uskuge või mitte aga oli, ja meie kuuekesi nägime seda . nüüd olen ma juba põhikooli lõppetand ja olen juba 12 klassis . [/b]

[Ginger]

Elasin esimest korda head aastad tagasi omaette kahetoalises korteris. Väga mõnus oli. Välja arvatud see, et ühes toas oli ebamugav magada. Tõstsin toa ümber ja mõned päevad oli parem, aga ikka ei aidanud. Väga iseäralik oli, et kui korteris olin, siis täiesti suvalistes kohtades viskas mõnikord tugevat suitsuhaisu üles. Arvasin, et ventilatsioonist. Samas oli veider, et seda suitsuhaisu viskas ikka üsna suvalistes kohtades üles ja see kadus sama kiiresti kui tekkis. Kuna toa ümbertõstmine ei aidanud, kolisin teise tuppa magama ja panin ukse ka kinni. Mul oli ja on endiselt väike taksikoer. Siis kui ma olin ligikaudu kolm nädalat korteris elanud, hakkasid veidrad asjad juhtuma. Läksin magama ja koer oli kaisus ning aeg ajalt (3-4 korda nädalas) hakkas ta kindlal kellaajal haukuma (pool tundi võis siia sinna olla ajaliselt). Ronis mulle voodis peale ja haukus ukse poole, endal karvad seljas püsti. Ma imestasin, et ta nii teeb, kuna on nõnda rahulik koer. Kurjustasin temaga, aga ta ei rahunenud maha. Ja edaspidi oli see rohkem rutiin. Teadsin, et mingi kell õhtul hakkab jälle peale. Koer karjub ukse poole. Hiljem oli nagu kõhe ka olla. Tundus, et see ei ole siiski normaalne. Aga ma ei tundnud end kuidagi ohustatult ka, elasin oma elu edasi. Ükskord mõtlesin, et teen nalja ja kui koer kisama hakkab, siis ütlen midagi sellele "kujutlevatale" keda ta näeb. Siis ütlesingi, et kuule, ära hirmuta koera. Kui tahad siin olla, siis ole, aga proovi meid mitte segada. Peale seda oli koer alati rahulik ja midagi erilist ei juhtunud va suitsupahvakute hais kohati. Ükskord ma ütlesin isegi, sa suitsetad liiga palju. Ma isegi ei oska öelda, kuidas ma seda nii pool naljaga võtsin. Minu jaoks on surnute maailm sama normaalne nagu elavategi oma.

---

[katakaroliina]

Kindlasti on kõigil mingi OMA koll või "nägu", kes elumööda järele käib ja teatud hetkedel, midagi teada annab või end näha laseb - keegi, kes teatab haigustest või surmast ? Majavaimud ja majas elavad vaimud on teine asi - neil on mingi teistsugune minevik ja olek ... aga mõni selline, kes tegelikult keskkonda ei sobitu aga selle eest alati kusagil olemas on ja laseb end täie mõistusega ( või siis mitte päris) inimesel end keset päeva näha ? On vist nii ?

[Sharon18]

Ise pole küll näinud, kuid tean, et ema nägi meie kodus. Rääkis siis, et istus kamina ees, mille vastas oli suur klaasist kapp.
Ning kui sinna sisse vaatas, siis oli näinud kuidas suur must sall oli nagu vingerdades läinud tema ja isa magamistuppa läbi seina. Ei tea kas see võis midagi tähendada, kuid pool aastat hiljem nad lahutasid. Ehk tähedas just see midagi.

Tean ka seda, et vanemad mul alati tülitsesid abielus olles. Vanaemale see üldse ei meeldinud, kuid tema pm hoidiski minu vanemaid koos. Kuna neil on kaks ühist last. Vanaema oli küll selleks ajaks juba surnud kui nad vaidlesid, kuid järsku samal hetkel kukkusid potid pliidi pealt maha. See oli võimatu sest nad olid nii toekalt kui said seal peal. Ema arvas siis et vanaema tegi seda, et nad enam ei tülitseks.

[Krizzie]

Olen näinud inimese sarnast musta kogu oma toas liikumas ja hiljem õhku haihtumas,kuulnud hääli, valgusvilksatusi näinud jne.

[Balzzar]

Ei ole.

[wahlberg]

Ma ei oska öelda, millega tegu on. Nimelt ärkan öösiti tihti üles ning ilma enesele teadvustamata vaatan automaatselt oma toa ukse poole justkui seal oleks põhjus, miks ärkasin (ehkki ma ei näe seal midagi). Taoline asi kordub tihti.
Teine juhtum: Rahulik õhtu, vaatasin telekat, koer lamas jalgade juures kuid ei maganud. Järsku ta hüppas püsti nagu oleks keegi teda nõelanud vms ning hakkas urisema kindlas suunas, ise vaadates ühte punkti umbes inimese silmade kõrgusel. Jäi mulje nagu oleks ta näinud midagi, mida mina ei näinud.


Ei tea, mida arvata, ehk oskab keegi arvata

[Anzie]

Wahlberg, sellepärast soovitataksegi, et voodi oleks nii, et näeksid sealt ust, kui keegi tuppa sisse astub. Et näeksid tulijat. Võib olla automaatselt vaadatki sinna poole, sest see ainus koht, kust keegi sellesse tuppa sisse saab tulla. Minu jaoks lihtne ja loogiline seletus.
Loomad, eriti koerad ja kassid pidid tunnetama ja nägema tegelasi, keda me ei näe. Arvatavasti ta nägigi midagi, mida sina ei näinud.

[ParaWebb]

Ei pruugi väga teemaga kokku joosta aga siis isa rääkis,et kunagi kui väike oli, krutsgeid ka täis. Olid sõbraga suure kummuti pealt vedru voodile hüpanud, nii siis juba mitu korda, kui isa järsku sõbra põlvega kõhtu sai. Hing jäi muidugi kinni ja silme eest hakkas ka mustaks minema. Korraga nägi ta kedagi kapi juures seismas, must kaabu ja maani ulatuv must keep seljas. Igatahes ma ei tea kuidas ta sellest seal välja tuli ja hinge jälle sisse sai. Aga kui ta pärast oma isale seda rääkis , siis olevat isa öelnud,et surm juba ootas, et teda kaasa võtta.

[rissardo]

Neid lugusid lugedes tundub, et olen siin üsna vaeslapse rollis. Pole näinud ühtegi vaimu, inglit ega kuradit Kuigi tegelen viimased aastad üsna aktiivselt taolise materjali otsimisega - külastan kuulu järgi kummitavaid kohti jne. On õnnestunud salvestada mõned üksikud EVP-d ja lisaks mõned huvitavad raadioseansid.

[Krissahh]

Nu minu kogemus on siin kuu aja tagune. Elan elukaaslasega tema majas, mis on suht vanaaegne ja ta ikka on rääkinud, et seal on ka vaimud, või kuidas iganes neid nimetada, ta teab neid isegi nimepidi, on näinud neid, need ta kunagised sugulased, et kuuleb ikka ülevalt pööningult vanaaegset muusikat. Mina muidugi, et jajaa, muidugi...
Kuni siis ühel päeval, kui elukaaslane oli tööl, lasin kassi õue (meil kaks kassi) ja siis kuulen, et pööningul on sammud ja kostub vanaaegset muusikat. Ehmatasin ikka korralikult, helistasin kohe ka emale ja hiljem kuulsin trepist üles tulevaid samme, kassid ka ehmusid ja vaatasid ukse poole. Siis peale pikka päeva mees tuli õhtul koju, rääkisin, tema naeris ja ütles, et näed, lõpuks nad näitasid ennast sulle ka. Peale seda mõni kord kuulen midagi, aga nii hullult ei ole, kui too päev.
Meil käis see nädal ka külaline ja eile elukaaslane küsis temalt, et noh, kas ta kummitusi ka siin näinud, ta ütles, et jah, öösel istusid kolm inimest (1 naine ja 1 mees) voodi peal ja küsisid, kes tema selline on. Ta vastas, et on mu elukaaslase sõber ja siis jäid nad selle vastusega rahule ja kadusid.
Nii et jah, päris tore kodu mul

[derxx1]

Nägin täna hommikul kahtlast valge kapuutsiga meest kui sõitsin rattaga kodu poole üli kiiresti jooxmas üle tee.. hommikul kella 4 paiku ja eelnevalt olen näinud musta varju ümber maja jooksmas ka kiiresti kas keegi oskab seletust anda ja ööseti väga raske magada..

[põlduba]

Noorena, magama jäädes ja voodis lamades ei tulnud und ning siis kuulsin järsku katusel, toa kohal samme. Plekist katusel. Kõige imelikum oli see, et oli öö ja elame maakohas, koer oli ka maja ees. Võõras eriti nii katusele poleks saanud ja need sammud olid, vabandage labase väljenduse eest, nagu kapjade peal. Sammud hakkasid äkitselt, nagu oleks õhust otse katusele astutud, sammud käisid otse üle katuse teisele poole ja nagu oleks taas õhku astunud. Sammud olid sellised, nagu mingi kõva tallaga inimene oleks käinud ja ma omaette kuulasin ja silmadega veel jälgisin seda kohta, kus ta katusel olema peaks. Miskipärast tuli ka veendumus, et need olid kabjad. Olin suutnud sele juba unustada, aga kuskil paranormaalsetest asjadest rääkivas raadiosaates rääkis sissehelistaja sarnase asja kohta.

[Frankie]

Kui ma olin 6 aastane siis ma nägin öösel sellist asja ja panin kirja: Ükspäev ma läksin vetsu. Nägin õueuksetagant mingit varju. Siis see tuli kõndides vetsu ukse juurde. Ja ma hakkasin kartma ja jooksin vetsust välja. Jooksin ema tuppa. Kummitus käis kannul.

28 juulil öösel tundsin et väiksed sipelgad jooksevad mööda jalgu ja käte peal. Ma hakasin kartma. Ma olin voodis aga ma ei maganud.