[Chaos]

Tyto oma tuntud headuses ei saa enam ühtäkki aru vabatahtlikuse ja mobiliseeritute vahest! Viimased nimelt ei ole enam vabatahtlikud, võtaks nüüd oma kuupäevad ise revideerida.

[Tyto Alba]

Süveneks äkki kes kellega Hispaanias sõdis ja millest see sõda üldse algas.
Meenutaks mis väljaanded näiteks USAs (ja UKs) seda sõda propageerisid.
Ja loomulikult olid NLiidust läinud sõdurid "vabatahtlikud"...

[I'll be back]

Mätta ja mäe samastamine ei päde siin foorumis samuti!

Nu-nu...vaatame siis seda mätta ja mäe suhet teiste rahvaste puhul. Ja sellest laialõualisest jahvatamisest "ühise lipu alla koondumise" teemal. Esmalt mättast. Jätame siinkohal meelde, et Eesti elanikkond oli väga jämedalt poolteist miljonit inimest.

20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1)- 15. septembri 1944 seisuga kuulus 20. Eesti diviisi ilma 45. rügemendi 2. pataljoni ja 47. rügemendi 2. pataljonita 15 382 meest. Tegelikult oli diviisi tugevus koos tagavara- ja väljaõppeüksuste ning diviisile allutatud üksuste näol üle 20 000 mehe. Kuid diviisi üksused olid üle Eesti laiali paigutatud ning meeleolu sakslaste taganemise tõttu kehv. 2. augustil 1944 on saadetud Berliini saksa luureohvitseri kiri, kus öeldakse, et juhtkonna vigade tõttu kandis 46. rügement raskeid kaotusi. Praktiliselt ümberpiiratuna, taandus segaduses ning jättis tiiva lahti, mille tõttu piirati ümber 4. SS-brigaadi Nederland 48. SS-rügement ja hävitati. Suuremast kaotusest päästis 47. rügemendi 2. pataljoni (Rebase pataljon) kangelaslik heitlus. Diviisis valitsev meeleolu oli pärast rinde õgvendamist äärmiselt halb, sakslaste vastu lausa vaenulik. Seda demonstreeriti sageli ka avalikult, ähvardades sakslasi relvaga(see on siinkohal rõhutatud Tyto väite "ühtse lipu alla koondumise" mittepädevuse demonstreerimiseks). Väejooksikute arv oli suur: juulis 1944 1571, kellest 23 ohvitseri. Seetõttu III SS-soomuskorpuse juhtkond ei pidanud diviisi enam täielikult usaldusväärseks. Eesti diviisi arvuline koosseis juuli lõpus – augusti algul 1944 oli pärastränki lahinguid umbes 6000 meest ning desertööre seega 25% koosseisust. 20. tagavararügemendist, mis asus Kloogal, oli juulis-augustis 1944 desertööre samuti umbes 25 % 3000-mehelisest koosseisust. (Märtsis 1944 oli desertööre 65.) Nagu näha, suudeti septembriks diviisi suurendada 20 000 meheni.

Võrdleme nüüd mäega...

Norra- Freiwilligen-Legion Norwegen. Koosseis ei ületanud terve eksisteerimisaja vältel 1950 meest. Elanike arv 40ndatel ca kolm miljonit.

Või Inglismaa- Britisches Freikorps. 54 inimest. Elanikkonda ainuüks emamaal 38 miljonit.

Või okupeeritud Prantsusmaa-
33. Waffen-Grenadier-Division der SS "Charlemagne" (französische Nr. 1)- Koosseis ligi 7000 meest. Pluss siia juurde veel Bretonische Waffenverband der SS oma kaheksakümne mehega...

Prantsusmaa elanikkond toona nelikümmend miljonit.

Või soomlased- Finnisches Freiwilligen-Bataillon der Waffen-SS. Koosseisuga poolteist tuhat.

Nii et kuidas selle mäe ja mättaga nüüd täpsemalt ongi?

---

Süveneks äkki kes kellega Hispaanias sõdis ja millest see sõda üldse algas.

Tyto, ma tõesti ei osanud arvata, et elementaarsed ajaloolised faktid NII tundmatud on. Pisike likbez, kes oli kes ja kes kellega sõdis. Nii-öelda lasteaia tasemele, silmas pidades Tyto vastuvõtuvõimet.

Primo de Rivera valitses Hispaaniat kuni 1930. aastani, mil ta kukutati. Järgmisel aastal tuli kuningas Alfonso XIII vastu nõudmistele korraldada valimised. Võidu sai vabariiklik partei ja monarhia kukutati. Veebruaris tuli võimule uus rahvarinde valitsus.
Manuel Azaña uude valitsusse kuulus sotsialistliku töölispartei ja kommunistliku partei liikmeid. 17. juulil 1936. aastal alustasid kindralid Hispaania Marokos ülestõusu. Kindral Francisco Franco juhtimisel ja natsionalistide ehk falangistide partei toetusel tungisid mässulised Hispaaniasse. Francot abistasid ka Itaalia ja Saksamaa valitsused. Nii sai alguse ränk kodusõda. 1936. aasta lõpuks oli suurem osa Lääne- ja Lõuna-Hispaaniast natsionalistide kontrolli all. Niisiis- oli seaduslik valitsus ja olid mässajad. ja Tyto arusaama kohaselt "...Hispaania nn "kodusõjaga" ehk täpsemalt Rahvusvahelise Internatsionaali ehk täpsemalt
juudi pankurite poolt rahastatud kallaletung.." oli siis mis? Seaduslik valitsus oli siis Rahvusvaheline Internatsionaal ehk juudid, kes tungisid kallale vaestele mässajatele???? Või tungis Franco koos sõjaväega ikkagi kallale seaduslikule valitsusele??? Saades selleks toetust "... Rahvusvahelise Internatsionaali ehk täpsemalt juudi pankurite poolt rahastatud Itaalialt ja Saksamaalt...???? Lugupeetav võiks endale selle pisikese dilemma selgeks teha, muidu paistab ta pisut ...mmm...jampslik välja.
Muideks, kulla Totokene- rahvusvahelist toetust vabatahtlike näol said mõlemad pooled, nii vabariiklased kui mässajad. See fakt näikse samuti lugupetaval teadamata olevat. Näiteks Eoin O'Duffy oma seitsmesaja iirlasega, rumeenia seltskond eesotsas Ion I. Moțaga(kes seal ka hukkus), ca 12 000 Portugali Viriatost...kõik puha internatsionaalne abi mässajatele elik Franco pooldajad.

[I'll be back]

Sinu toodud lingil pole tsentrifugaal-kompressoriga mig-17, vaid telg-kompressoriga mig-19pm andmed...

My bad, lehe avamisel kipub arvuti nimekirja omaalgatuslikult korrigeerima, ju see kursor seal nihkus.

Samuti on seal lingil teatav "sisemine vastuolu": test-lennul saavutati kiirus 1077 kmh (mach 1), kuid lõik allpool kurdetakse tüüride värina üle kiirusel 1000 km/h ja purunenud tüüridest 1020-1044 km/h vahemikus, mille kägus kaotas lennuk juhitavuse ja kukkus maha ... taolises kontekstis on mach 1 saavutamine tugeva propagandistliku maiguga "stahaanovlaste saavutus" (ok, said korraks mach 1 kätte, kuid lennuki purunemise hinnaga).

Soovitan avada selle nimekirja
http://www.airwar.ru/fighter.html
ja vaadata MiG-17 kiiruseandmeid, valdav enamus seal on 1114 km/h. Nii et ei mingit propagandat, see kiirus oli seeriamasinatel täiesti olemas.

Siiani pole sa toonud ühtegi näidet tsentrifuaal-reaktiivist, mis oleks normaal-lennul suutnud helikiirust ületada

Palun väga- nimekiri USA ülehelikiiruslikest hävitajatest

Supersonic research aircraft
North American X-15

Bell X-1 (1946), first to break the sound barrier in level flight. Rocket powered.
Douglas D-558-2 Skyrocket (1948), Rocket powered.
Convair XF-92 (1948), First delta-wing supersonic jet.
Republic XF-91 Thunderceptor (1949), mixed power
Bell X-2 (1952), Rocket powered.
Convair F2Y Sea Dart (1953), only seaplane to exceed speed of sound
SNCASO Trident (1953), French supersonic twin engine research aircraft.
Fairey Delta 2 (1954), first to exceed 1,000 miles per hour.

Nimekirjas olev Convair XF-92, esimene deltatiivaga lennuk- ja mootoriks on Allison J33- tsentrifugaalkompressor

seda teadsid sakslased IIMS eel, ning loobusid tsentrifugaal-mootoritest axial-mootorite kasuks.

Tuhkagi nad teadsid, tasub lugeda Schwalbe katsetuste ning ekspluatatsiooni kirjeldusi...kogu helikiirus ja selle ületamine, koos kaasnevate probleemidega nii aerodünaamika kui mootoriehituse vallas oli toona kõigile suuresti terra incognita...

[I'll be back]

Sakslased olla kogu maailma edestanud ka radarite osas...kuidas oli asi tegelikult?

“Hertzi lainete” kasutamine liikuvate objektide jälgimiseks on algselt pärit üpris samast ajast raadioside tekkega. Kümmekond aastat peale Marconi ja Popovi katsetusi sai aastal 1904 toona 22-aastane Düsseldorfist pärit Siemensi töötaja Christian Hülsmeyer (https://en.wikipedia.org/wiki/Christian_H%C3%BClsmeyer ) patendi seadmele, mida ta nimetas “telemobiloskoobiks”. Patenditaotluses oli kirjas, et “...aparaat, mis kiirgab Herzi laineid, on ette nähtud nende teel olevate metallist kehade nagu näiteks laevad ja rongid avastamiseks ja nende ilmumisest hoiatamiseks”. Mai keskel demonstreeris ta edukalt oma seadet Kölnis üle Rheini mineval sillal. Aparaat koosnes sädegeneraatorist, kiirgavast antennist koos fokusseeriva reflektoriga ning veel ühest reflektoriga vastuvõtuantennist koos ressiiveriga. Elektrikella kõlin teavitas lähenevatest jõelaevadest. Seade näitas isegi läheneva objekti ligikaudset suunda, kuid loomulikult ei suutnud veel anda kaugust ega kiirust. Rangelt võttes polnud veel tegu raadiolokaatori, vaid pigem raadiodetektoriga.

Ookeani taga avastasid lennuväe raadiotehnika laboris töötavad Albert Taylor ning Leo Young ( https://twitter.com/aiaspeaks/status/781540666925060096 ) 1922. aasta sügisel raadiolainete abi mööda Potomaci jõge kurseeriva puulaeva. Ühel jõekaldal seisis antenniga saatja, mis kiirgas lainepikkusel 5m raadiolaineid, teisel kaldal aga vastuvõtja. Sarnaselt Hülsmeyeri seadmega polnud ka siin tegu radariga, vaid detektoriga. Esialgu ei pööratud saavutusele mingit tähelepanu, kuid kui Taylori assistent Highland aastal 1930 puht juhuslikult avastas, et raadiolainete abil saab avastada lennukeid, tulid tööle ka rahad taha. NRLi (Naval Research Laboratory) egiidi all toimunud arendustöö tulemusena õnnestus 1936ndal aasta juulis Robert Page poolt loodud impulssradari abil tuvastada lennuk 40 km kauguselt. Järgnevatel aastatel kiirenes areng märgatavalt, kuid operatiivvalvesse asusid radarid USAs siiski alles peale Teiste maailmasõja algust- sõjalaevadel 1940, maismaal asuva õhutõrjeteenistuse koosseisus 1941 aasta talvel. Just toona sai kasutusele võetud ka sõna RADAR- RAdio Detection And Ranging (raadio abil avastamine ning kauguse hindamine)

Raadiolokatsiooni pioneeride hulgas oli palju sakslasi. Erilisel kohal nende hulgas on vaieldamatult hiilgav raadioinsener ja leiutaja Hans Erik Hollmann ( https://de.wikipedia.org/wiki/Hans_Erich_Hollmann ) oma enam kui 300 patendiga. 1935ndal aastal patenteeris ta magnetroni, mis oli suuteline genereerima võimsat kiirgust sentimeterdiapasoonis. Lihtsamaid magnetrone oli välja töötatud mitmetes riikides juba 20-ndatel, sealhulgas ka näiteks Nõukogude Liidus harkovlastest raadiofüüsikute Slutski ja Šteinbergi poolt. Paraku ei suutnud Hollmann oma seadme kiirgust stabiliseerida, miska eelistasid sakslased 30-ndate lõpus kasutada stabiilsemaid, kuigi vähemvõimsaid klüstrone ( https://et.wikipedia.org/wiki/Kl%C3%BCstron ) Saksamaal sooritati ka esimesed eksperimendid suunatud raadiokiirguse kasutamiseks sõjalisel otstarbel. Alustas neid 1933. aastal mereväe tehnoloogiainstituudi teadusdirektor Rudolf Kunhold. 1935ndal demonstreeris ta admiral Roederile ekraaniga radarseadet. 30ndate lõpul loodi Reichis juba operatiivtegevuseks raadiolokaatorid- Seetakt Kriegsmarinele ( https://en.wikipedia.org/wiki/Seetakt ) ja Freya õhutõrjele ( https://de.wikipedia.org/wiki/Freya_(Radar) ) Veidi hiljem konstrueerisid saksa insenerid ka radarpõhise tulejuhtimisseadme Würzburg, mille esimesed näidised jõudsid armeesse ja Luftwaffesse 1940ndal aastal.


Briti õhuluure jäädvustus aastast 1941- saksa Freya radarid Audervilles

Kokkuvõttes võisid saksa lokaatorite väljatöötajad kiidelda mitmete saavutustega, kuid kasutusse võtsid sakslased need inglastest hiljem. Tõsi küll, mitte inseneride süül- lihtsalt uskus Aadu koos oma kaaskonnaga välksõja tulemuslikusesse, radarit aga peeti peamiselt kaitseks vajalikuks. Freya radarid, mis kasutasid tunduvalt väiksemat lainepikkust, ületasid mitmetelt parameetritelt inglaste lihtsamate ja töökindlamate Chain Home süsteemi ( https://en.wikipedia.org/wiki/Chain_Home ) omi, kuid sõja alguseks oli sakslastel vaid kaheksa sellist seadet, tänu oma lainepikkusele jäid jälgitava ala vahele suured tühimikud ning kuulsas lahingus Inglismaa pärast ei suutnud need jälgida RAFi tegevust. 1934ndast aastast tegeleti radarite arendamisega ka Nõukogude Liidus, 1940-nda aasta juulist võeti süsteem “Redut” relvastusse, kuid sõja alguseks oli õhutõrjeradarite arv RKKAs marginaalne. Alles 1941 aastal läks РУС-2 (akronüüm sõnadest радиоулавливатель самолётов) seeriatootmisse, aastatel 1941-1945 toodeti neid ligi 600 tükki. ( https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D0%...0%B8%D1%8F )

Nõukogude РУС-2 tüüpi radar.


Niisiis, 1935ndaks aastaks olid Saksamaal, USAs, Nõukogude Liidus ning Prantsusmaal (Emil Girardot, kes aastal 1934 patenteeris oma raadiolokatsiooniseadme, paigaldas selle aasta hiljem lainerile “Normandie”- oma aja suurimale reisilaevale https://pdhonline.com/courses/m454/m454content.pdf ) juba tõsiseid saavutusi raadiolokatsiooni osas, kuid Inglismaa oli mõnevõrra maha jäänud. Aga hilinenud pisut stardis, suutsid britid kõiki finišis pikalt edestada. 1934ndal aastal toimusid Inglismaal suured õhujõudude manöövrid, mille lõpus tuli kurbusega tõdeda- riigil puudub efektiivne võimekus end vaenulike pommitajate eest kaitsmiseks. Siis meenus ametnikele perioodiliselt saadavad ettepanekud kiirte genereerimiseks, mis suudaksid pommitajate meeskondi tappa. Välja pandi 1000-naelane preemia leiutajale, kelle generaator suudab 100 meetri kauguselt tappa lamba. Kirgi küttis omakorda üles veel ajaleht New York Sun, kes kuulutas Tesla poolt leiutatud aparaadist, mis olevat suuteline alla tooma 10 000 vaenlase lennukit distantsilt 250 miili. Kusjuures huvipakkuv tõsiasi on see, et tegu polnud ajakirjanike poolt genereerit libauudisega- Tesla kuulutas tõepoolest sellist asja. Ilmselt peitub saladus selles, et tuntud leiutaja oli toona juba tugevalt pealt 80 aasta vana. Igal juhul pole tänaseni keegi suutnud sellise võimekusega aparatuuri luua.
Lennundusministeeriumi uurimisvalitsuse direktor sedasorti jama uskuma ei jäänud, kuid palus siiski Rahvusliku füüsikalaboratooriumi superintendanti Sir Robert Alexander Watson-Watti (kuulsa aurumasina leiutaja järglane https://en.wikipedia.org/wiki/Robert_Watson-Watt ) mõtiskleda sellise kiirgusseadme võimalikuse üle, mis oleks suuteline tapma inimest mõnekilomeetrise vahemaa tagant. Watson-Watt kahtles tublisti sellise seadme võimalikuse osas, kuid lubas siiski probleemiga tegeleda ning andis oma kaastöölisele Arnold Wilkinsile ülesande teha vajalikud arvestused. Viimane kinnitas šefi järeldusi, kuid ei piirdunud vaid sellega. Nagu paljudele raadioinseneridele, oli ka talle teada lendava lennuki poolt tekitatavad häired lühilaine diapasoonis. Wilkins kaalutles, kas oleks võimalik püüda kinni lennukikerest peegeldunud raadiolained ning avastas, et see on täiesti võimalik. Inglise traditsiooniline bürokraatia reageeris üllatavalt kiirelt Wilkinsi ettekandele ning tulemuseks oli käsk idee viivitamatult praktikas järele proovida.

Wilkinsil polnud aega valmistada tõhusat raadioimpulsside generaatorit, määratud tähtajaks suutis ta konstrueerida vaid vastuvõtja, mis oli ühendatud katoodtoruga. Signaalide allikaks sai Northamptonshire maakonnas Daventrys asuv BBC antennikompleks, mis edastas saateid 49-meetri diapasoonis suunatud kiirgusvoos laiusega 30 kraadi. Katsetuste käigus saadi peegeldus kahepinnaliselt pommitajalt Handley Page Heyford, mis tiirles 3000 meetri kõrgusel. Seade oli sarnane sellele, millise olid ameeriklased mõni aasta varem loonud. 1935. aasta 26. veebruaril avastas see aparatuur lennuki kaheksa miili kauguselt (ca 13 km) ja Sir Watson-Watt lausus ajalooliseks saanud lause- Inglismaa on taas saar.

Edasine oli juba delo tehniki ja finantseerimine. Juba mais ehitasid inglased Põhjamere kaldale salajase labori impulssradarite kalibreerimiseks ning katsetamiseks. 17. juunil tabasid Watson-Watt, Wilkinson ja nende meeskonnaga liidetud Edward Bowen uute seadmete abil 27. km kauguselt mööda lennanud hüdroplaani, edasiste katsetuste käigus suurenes avastamiskaugus juba 65 kilomeetrini. Septembris kiitis valitsus heaks esimese viie radarijaama loomise, detsembris eraldati selleks ka toonase aja kohta vägagi soliidne summa- 60 000 naela. Tehnilise arengu tempo ei jäänud alla finantseerimise omale- 1936ndal aastal avastati lennukeid juba 150 km distantsilt. 1937nda aasta augustis aga katsetati edukalt juba Boweni konstrueeritud pardaradarit meresihtmärkide avastamiseks ning jälgimiseks. 1937 aasta alguseks oli Inglismaa õhukaitsel seitse radarit, septembris läksid need üle pidevasse töörežiimi. Enne Teise maailmasõja puhkemist töötas inglastel juba 20 jaama, mis olid ühtsesse võrku integreeritud ja võimaldasid avastada Saksamaa, Hollandi ning Belgia suunalt lennukid. Tänu sellele võrgule suutsid inglased oma suhteliselt väikesearvulisi hävitajateüksusi koondada Luftwaffe pommitajate takistamiseks ning kokkuvõttes väärata nende rünnakud.


Inglaste Chain Home võrgu üks radarijaam Polingis Sussexis

Nii, nagu eelpool toodust näha võib, polnud sakslastel ka radarite osas erilist edumaad, rääkimata aastatest ja aastakümnetest, oldi igati tubli keskmiku tasemel ning jäädi inglastest maha. Järgmiseks vaatame lennukitel asuvaid radareid ja nende arenguid võrdlevalt Saksamaal ja liitlasriikides.

---

Muideks, ega's ometi Aadu 66ga midagi juhtunud pole? Kuidagi pikaks kisub tal see 500 nime otsimine... tuleks mõnigi, saaks teemaga edasi minna.

[lahendused]

Palun väga- nimekiri USA ülehelikiiruslikest hävitajatest

North American X-15
Bell X-1 (1946), first to break the sound barrier.
Douglas D-558-2 Skyrocket (1948), Rocket powered.
Convair XF-92 (1948), First delta-wing supersonic jet.
Republic XF-91 Thunderceptor (1949), mixed power
Bell X-2 (1952), Rocket powered.
Convair F2Y Sea Dart (1953), only seaplane to exceed speed of sound
SNCASO Trident (1953), French supersonic twin engine research aircraft.
Fairey Delta 2 (1954), first to exceed 1,000 miles per hour.

Toodud postitus on 100% väitlusest mööda olev trollimine ... nimekirjas polnud ühtegi tsentrifugaal-mootoriga lennukit, mis suutnuks normaal-lennul helikiirust ületada .... enamus olid teemast täiesti mööda rakett-mootoriga (X15, X1, D558, X2, Sncaso), või aksiaal-mootoriga (xf91, SeaDart, Delta2) ... ning toodud üksikud tsentrifugaal-mootoriga mudelid suutsid ülehelikiiruse saavutada vaid langedes (xf92, Sncaso).

-----

Vaatamata paljudele katsetustele pole sa suutnud tuua ühtegi tsentrifugaal-mootoriga normaal-tingimustes helikiirust ületavat lennukit.

Seega olid IIMS ajal inglased-ameeriklased UMMIKTEEL oma tsentrifugaal-mootoritega (tsentrifugaal-mootoriga ei saa pidevalt ülehelikiirusega lennata) ... kuid IIMS ajal olid sakslased ÕIGEL TEEL oma aksiaal-mootoritega (nendega saaks pidevalt ülehelikiirusega lennata).

[I'll be back]

Veelkord eriti pimedatele ja juhmidele- nimekirjas olev Convair XF-92, esimene deltatiivaga lennuk- ja mootoriks on Allison J33- tsentrifugaalkompressor Kas peab suurte tähtedega ja värvilises kirjas kirjutama???

Teiseks ei oldud Teise maailmasõja kontekstis kindlasti mitte ummikteel. Pigem olid sakslased oma arendustasemelt pisut ummuksis, sest inglastel olid olemas nii telg- kui tsentrifugaalkompressorid, kusjuures arendati mõlemaid edukalt, sakslastel olid ainult telgkompressorid, milliste arengut piiras nii riigi majanduslik olukord kui üldine tehnoloogiline tase.

[haliaeetus]

... kuid IIMS ajal olid sakslased ÕIGEL TEEL oma aksiaal-mootoritega (nendega saaks pidevalt ülehelikiirusega lennata).

Natsid olid tegelikult väga valel teel. Piisab kui võrrelda tsentrifugaalpumbaga ja aksiaalpumbaga mootorite põhihoolduste vahelist perioodi (Time Between Overhauls - TBO). Natside aksiaalpumbaga eksperimentaalagregaatidel oli antud näitaja vaid 10-20 tundi, mis ei olnudki tegelikult relvastusse võtmiseks sobilikud, mida prantslaste ja brittide katsed ka hilisemalt näitasid. Brittide tsentrifugaalpumbaga mootoritel oli antud näitaja 150-180 tundi, seega brittide tsentrifugaalpumbaga mootorite põhihoolduste vaheline periood oli natside aksiaalpumbaga isendite omast isegi kuni 15 või 18 korda pikem.

Rolls-Royce B.23 Welland
Mass produced version of the W.2B/Rover B.23 for Meteor I. Developed 1,600 pounds-force (7.1 kN) static thrust. Sfc, 1.12 lb/(hr lbf). 100 produced. Uprated to 1,700 pounds-force (7.6 kN) thrust with nozzle inserts for chasing V-1's. Type-tested to 500 hours, into service for Meteor I at 150 hours time between overhaul (TBO).[18]

Rolls-Royce B.37 Derwent I
Combined design based on W.2B/500 and Rover B.26 for Meteor III. Straight-through development of the 'trombone' style W.2 configuration, using already tooled-up compressor casing for Welland, new RR diffuser, and with compressor and turbine air and gas flow increased by 25% to give 2,000 pounds-force (8.9 kN) static thrust. First tested July 1943. Type-tested to 500 hours, into service for Meteor III at 150 hours TBO.

Production of the Meteor continued, with EF211 to 229 and 230 through 244 entering service No. 616 Squadron RAF in May 1944. The Wellands were rated at 1,600 lbf (7.1 kN), with 180 hours between overhauls. The Jumo 004B, which entering service only a few weeks earlier, was rated at 1,984 lbf (8.83 kN), but required overhaul after 10–20 hours.

A centrifugal compressor would be simpler and cheaper to produce, would be more rugged and much more tolerant of the varying intake conditions and rapid throttle changes encountered by a flight engine.

The most promising of the axials, the Junkers Jumo 004 and BMW 003, ran into serious compressor and vibration problems and, although the Junkers Jumo 004 had reached production by the end of 1943 and was being produced at the impressive rate of 1000/month by mid-‘44, it continued to prove troublesome in service in the Me-262 and had a service life of 10-25 hours. This was partly due to the inferior materials which had to be used but compressor stall remained a major problem.

Therefore at the middle of 1945 it could be said that there were 2 centrifugal (British) designs and 2 axial (German) designs of 2,000 lbs plus with a significant production and flight history. The centrifugal ones were simpler, more rugged and had a longer-life – the Welland had entered service in May 1944 with a TBO of 180 hours. Arguably they had also been developed in a shorter time with smaller design resources. Against this, the Allied blockade and bombing had seriously hindered German progress. Pilots who evaluated both British and German jets at this time had little doubt that the British centrifugal engines were more reliable and easier to handle than the German axial ones.

https://frankwhittle.co.uk/centrifugal-or-axial/

[lahendused]

Veelkord eriti pimedatele ja juhmidele- nimekirjas olev Convair XF-92, esimene deltatiivaga lennuk- ja mootoriks on Allison J33- tsentrifugaalkompressor Kas peab suurte tähtedega ja värvilises kirjas kirjutama???

Ingliskeelses wikis XF-92 kohta: "On his second flight he dove the aircraft in a 4 g split-S dive, reaching Mach 1.05 for a brief time" .... ehk nina maapoole sõites saadi hetkeks mach 1.05 (sama, mis mig 15/17 juures) .... kuid ühtlasel kõrgusel pidevalt sõites ei saa tsentrifugaal-kompressoriga ülehelikiirust hoida.

Tundub, et sul on ajus nö "tühi koht" taoliste teemadega: ühtegi pädevat näidet sul pole (kõik on ümber lükatud), kuid ajad ikka üht ja sama jura edasi ... ning kui sa ühe teema kohta taolist trolli-jura pidevalt ajad, siis sama muster ilmselt kordub sul ka teistes teemades.

[I'll be back]

Esiteks võin mina olla mõistagi tühja kohaga, aga ega lugupeetavgi eriti terav kriit pole, kui ei suuda mõista, et jutt käib mitte viiekümnendatest, mil helikiirus ja selle ületamine said kriteeriumiteks, vaid neljakümnendatest, mil põhiline probleemiasetus oli kolbmootor vrs reaktiivmootor. Ja siin polnud sakslastel mingit edumaad, pigem vastupidi. Nagu see ka akf Haliaeetuse suurepärasest postitusest on näha.
Veelkord- inglastel olid juba sõja ajal olemas MÕLEMAD, nii telg- kui tsentrifugaalmootorid, , panustati lihtsamale ja töökindlamale tsentrifugaalmootorile, saadi tegutsev reaktiivlennundus ning arendati tulevikku silmas pidades telgkompressoreid. Sakslased tegid rõhuasetuse telgkompressoritele ning lõpptulemusena hävisid. Lennuki maksumus ise on ju võrdluses suht väike, põhimaksumuse andsid/annavad elutsükli hoolduskulud. Ja siin polnud Schwalbest Meteorile või Airacometile koos P-80ga vastast, vahe oli juba algul kordades.

[KuKr]

Ühe väga iseäraliku lennuki panen siia jätkuks eespool postitatud piltidele. Luureks mõeldud
Blohm & Voss BV 141, 1938. aasta. Neid ei olevat meie päevini säilinud ühtegi eksemplari. Väga ebatavaline lahendus.

[I'll be back]

Ei ole ka ime, neid ehitatigi paarkümnend tükki. Ülepea oli see huvitav aeg, mil kõik riigid üritasid midagi uut leiutada. Näiteks

...või..

Masinast endast http://www.airwar.ru/enc/spyww2/bv141a.html

[Malandro]

Kas Hitleri parem käsi Martin Bormann oli MI6 agent ? Kas Adolf ja Bormann paigutati malelauale Rothschildi poolt ja peale näitemängu transporditi ustavad malendid lõuna-ameerikasse?
Panen paar linki huvitavat lugemist-
The British Rescued Martin Bormann in 1945
Martin Bormann Ran Hitler for the Illuminati
Bormann Supplied Nazi Uranium for US Atom Bombs
Hitler and Bormann Were Traitors

[Tyto Alba]

The British Rescued Martin Bormann in 1945
Martin Bormann Ran Hitler for the Illuminati
Bormann Supplied Nazi Uranium for US Atom Bombs
Hitler and Bormann Were Traitors

Henry Makow kui tõsiusklik juut jätkab juutidele omast joont - oma vastaste mustamist peale nende surma.
Et järeltulevad põlved ei teaks neid kes nende tuleviku eest võitlesid ja ei tekiks uut opositsiooni.
Oma lugudes on ta aastaid ignoreerinud paljusi tõsiasju ja kiskunud fakte välja kontektist.

[haliaeetus]

Et järeltulevad põlved ei teaks neid kes nende tuleviku eest võitlesid ja ei tekiks uut opositsiooni.

Natsid ei olnud mingi tõsiseltvõetav opositsioon vaid illuminati maffia poolt igasugu friikidest ja koomikutest komplekteeritud kontrollitud opositsioon Euroopa rahvusluse hävitamiseks.

[KuKr]

Natsid ei olnud mingi tõsiseltvõetav opositsioon vaid illuminati maffia poolt igasugu friikidest ja koomikutest komplekteeritud kontrollitud opositsioon Euroopa rahvusluse hävitamiseks.

Natsionaalsotsialistid on Euroopa rahvusluse hävitamiseks? Oot. Siin on nüüd midagi ebaselget. NSVL ju pannustas rahvusluse hävingusse aega ja raha. Ma nüüd ei saa päriselt aru, mida Haliaeetus tahab öelda.

[Tyto Alba]

Kui natsionaalsotsialistid ei olnud tõsiselt võetav opositsioon siis miks pea kogu maailm neile kallale läks?
NLiidus oli asi natuke keerulisem - seni kuni sinu rahvuslus ei ohustanud Liidu aluseid võis see ju olla.
Peamiselt küll "Vabaõhumuuseumi" kujul aga ikkagi - ehk eelistus oli pikaajalisel assimiliseerumisel.
Praeguses EU süsteemis on aga rahvuslus/natsism üks olulisemaid vaenlasi - see on lausa püünelt maha öeldud.
Ja vaadates seda massilist sissetungi mis ON EU/NATO poolt otseselt provotseeritud siis pole meile enam palju aega.
Ja halieetusele üks viide - kui pahad olid need natsid rahvusluse/rahvuste suhtes: http://www.mourningtheancient.com/truth.htm

[haliaeetus]

Natsionaalsotsialistid on Euroopa rahvusluse hävitamiseks? Oot. Siin on nüüd midagi ebaselget. NSVL ju pannustas rahvusluse hävingusse aega ja raha. Ma nüüd ei saa päriselt aru, mida Haliaeetus tahab öelda.

Natsionaalsotsialistide ladvik eesotsas Hitleri, Bormanni ja teistega igati toetas NSVL jt. liitlaste agendat läbi enese destruktiivsete otsuste, mis ei jätnud natsidele võimalust eriti muuks kui täielikuks kaotuseks.
Euroopa naiivsed rahvuslased olid mingis mõttes nagu kariloomad kes aeti natside poolt teadlikult tapalavale.
Kui võtta paralleel jahist siis natsidel oli justkui etteajaja roll, liitlastel küti roll ja rahvuslastele jäeti siis uluki roll seega Euroopa rahvuslastel erilist pääsemislootust justkui ei olnudki?

[Punahabe]

Sa arvad nii, kuna sind on marksistlik propaganda nii harjutanud mõtlema. Tegelikus võib olla hoopis midagi muud. Äkki Hitler hoopis päästis saksa rahva ja ühendas selle nii nagu ei kunagi varem.
Ära unusta, et tänu rahvussotsialistidele (nii tuleks natse eesti keeles nimetada) kukkus läbi marksistlik maailmarevolutsioon mida Stalin tahtis iga hinna eest ellu viia ja mis vastavalt Marxile on kommunismi võiduks möödapääsmatu eeltingimus.
Euroopa vallutamisel oleks hukatud 30% elanikkonnast. Kõik haritlased ja ohvitserid, kogu eliit.
See siin pole minu ettekujutus ega ulme ,see on reaalsus mida on just nii igal pool kommude poolt nii ka ellu viidud.
Mõtle nüüd ikka järgi kelle verega päästeti euroopa.

Muide,mõningail andmeil pidi kommunistliku maailmaimpeeriumi pealinnaks saama Berliin. See on ka loogiline kuna vastavalt Marxile on kommunismi võit võimalik ainult kõrgelt arenenud tööstusmaal ja kindlasti mitte Venemaal (nii just ongi öeldud) Saksa keel oleks kas keelustatud või lihtsalt välja suretatud. Kuna slaavlasi on rohke. Igal juhul kommud selles suunas just tegutsesid juba enne esimest maailmasõda.

[Viimne Roomlane]

Venemaal leiti Ahnenerbe logoga ja ebatavaliste koljudega kast.
Venemaal leiti eraldatud mägimetsadest sõjaväe esemete jahtijate poolt väljakaevamistel puidust Anenerbe sildiga Saksa sõjaväe kast. Kaks kummalise kujuga koljut olid pakitud korralikult karpi. Tegemist on mingi muu, mitteinimese rassi koljudega või mõne teise olendi ja inimese hübriidi koljudega.

Ahnenerbe tähendab sõna-sõnalt „Saksa iidse germaani ajaloo ja esivanemate pärandi uurimise seltsi”. See oli salajane, teaduslik, sõjaline ja samal ajal sügavalt okultne organisatsioon, mis eksisteeris Saksamaal aastatel 1935-1945.
Ametlikult tegeles Ahnenerbe mitmesuguste „saksa traditsioonide” otsimisega, et ideoloogiliselt toetada Kolmanda Reichi riigiaparaadi toimimist. Tegelikkuses viisid Ahnenerbe inimesed läbi kogu maailmas ekspeditsioone, et otsida prototsivilisatsioonide tehnoloogiaid ja võimalikke planeeti külastanud olendeid.

Väljakaevamisi, kus avastatigi kummaline kast, alustati eelmisel suvel. "Mustad arheoloogid" leidsid sellest kohast palju saksa sõjaväe vormiriietuse metallelemente, relvi, kiivreid, kaste ja varustust, millest Saksa ajakirjanikud tegid ka väikese dokumentaalfilmi.

Kohalike elanike sõnul lokaliseerus selles piirkonnas mingi saksa üksus, mis jäi tervenisti mägedest langenud laviini alla.

https://www.youtube.com/watch…

[Maario]

Link ei tööta.

[Bret]

https://www.youtube.com/watch?v=TrVDVOIq5Ag

[haliaeetus]

Äkki Hitler hoopis päästis saksa rahva ja ühendas selle nii nagu ei kunagi varem.

Hitler kahtlemata päästis saksa rahva ja Euroopa kodanlikust natsionalismist aga seda ühendamise lugu tahaks küll kuulda...sa pead silmas, et suuresti tänu Hitlerile on Saksamaa majandus täna Euroopa Liidu võimsaim?

[KuKr]

hitler päästis Euroopa kommunismist

[I'll be back]

hitler päästis Euroopa kommunismist

Nuuuu....pigem ikka poole. Kui sedagi. Kogu Ida-Euroopa, Soome, Kreeka ja suuresti ka Itaalia ning Prantsusmaa olid moel või teisel Nõukogude Liidu manipuleerida. Pluss Kuuba, mitmed Lõuna-Ameerika- ning Araabia riigid ja loomulikult terve punt Aafrika inimsööjaid. Nii et see päästmise jutt lonkab kolme jalga korraga.