[Wilholmensis]

2013 peaks olema see aeg, mil Päike saavutab topeltmaksimumi: energiatsükli tipp ja päikeselaikude maksimum. See avaldub neis piirkondades Maal eriti, kus Päike on radiandi maksimumkõrgusel, meie vöötmes siis suvel. Sellega väiks seletada ka üle väga pika aja saabunud palav jaaniaeg ja viljade ning õistaimede varasem küpse- ja õitseaeg. Seega: soojad kevaded, varased tärkamised-valmimised on täieikult seoses Päikese tsükliga. Sel aastal on kõike seda eriti märgata ja ei pea selguse saamiseks alati kosmosesse vaatama, see on märgatav ka floora toimimise järgi maapeal.

[lendav kokk]

Kes jälgib goaa ja aroras now lehti voib ise järeldused teha,pallike on ikka eriti aktiivseks muutunud.

[Faraday]

Tegelikku ja reaalset päikese aktiivsust, tsüklite muutumist, etc. on jälgitud mitusada aastat?
Olulisi järeldusi sellest vist siiski eriti teha ei saa aga tehakse. Jätame välja globaalse kliimasoojenemise marsil ja mujal. Inimene ei ole kohe kindlasti neid tekitanud nagu ka ei ole suutnud seda kolmandal planeedil päikesest. Arvestades päikesesüsteemi vanust, päikesel toimuvaid purskeid ja veel hulga igasuguseid muid tegureid mida me ei tea siis....minu arvates on päike üsnagi ettearvamatu. Seda igas mõttes.

[Faraday]

Hiigeltornaadod kütavad Päikese atmosfääri
Keerised transpordivad energiat Päikese ülaatmosfääri. SDO/NASA
Keerised transpordivad energiat Päikese ülaatmosfääri. SDO/NASA
Samal teemal
24.09.10 Päikesekrooni massipursked võivad suunda muuta
02.03.11 Plekitu Päikese mõistatus hakkab lahenema (1)
28.06.12 | Universum
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
NASA päikesedünaamika observatooriumi (SDO) ja Rootsi päikeseteleskoobi (SST) vaatlused on aidanud vähemalt osaliselt leida vastuse aastakümnete vanusele küsimusele, miks päikesekrooni temperatuur ulatub mõne miljoni kraadini, mil tähe pinnatemperatuur ei ületa 5800 kraadi. Energiat transpordivad Päikese pinnalt selle ülaatmosfääri hiiglaslikud magnettornaadod.

Probleem päikesekrooni temperatuuriga algas juba 19. sajandi keskpaigas, mil võeti kasutusele spektroskoopia. Vaatlused näitasid, et Päikese ülaatmosfääris kiirgab miski energiat saades rohelist valgust. Ometigi ei vastanud konkreetsele lainepikkusele ükski toona Maal tuntud elemendi spektrijoon. Arvati, et päikesekroonis leidub korooniumiks ristitud senitundmatu element. Aastaid hiljem suudeti selgeks teha, et tegu on siiski 13 elektroni kaotanud raua aatomiga. Nende kõigi aatomi orbiidilt minema löömiseks peab selle eest vastutav vaba elektron kandma tohutut energiat.

Arvutused näitasid, et ümbritseva keskkonna temperatuur peab ulatuma kahe miljoni kraadini kelvini järgi. Võrdluseks on Päikese pinnatemperatuur kõigest 5800 K. Enamik selle seletamiseks loodud teooriatest võtsid appi ekstreemse magnetvälja. Vastutab see ju teiste nähtuste, nagu päikesekrooni massipursete ja päikeseplekkide tekitamise eest. Ent vaatlusandmed ei olnud piisavad sidumaks ühtegi konkreetset struktuuri just energia transpordiga Päikese sisemusest. Sven Wedemeyer-Böhm'i töörühma SDO ja SST vaatlustel põhinev analüüs väidab viimaks muud.

Täna ajakirjas Nature ilmuva uurimuse kohaselt suutsid selle liikmed Päikeselt leida 14 'super-tornaadot,' mille läbimõõt ulatub tuhandest kuni viie tuhande kilomeetrini. Töörühma hinnangul on Päikesel igal ajahetkel ligikaudu kümme tuhat sellist superstruktuuri. Nagu arvatud eksisteerivad need magnetvälja jõujoonte varal. On juba ammu teada olnud, et ka Päikese sisemuses toimub konvektsiooni tõttu gaasiringlus, mis tekitab aeglaselt tõusvaid gaasi hiidpööriseid. Magnetvälja jõujooned peavad järgima elektrilaengut omava plasma liikumisuunda.

Kord Päikese pinnale jõudes võtavad need aga kontrolli üle. Jõujooned sunnivad tõusvat gaasi kuni ülaatmosfäärini – päikesekroonini – keerises püsima. Keerise läbimõõt kasvab koos selle kõrgusega Päikese pinnast. Esimest korda leidis Wedemeyer-Böhm vihjeid selliste tornaadode olemasolule juba neli aastat tagasi. Kromosfääri ja päikesekrooni uurimine erinevalt tähe kokkuleppelisest pinnast on aga ilma sobiva tehnikata äärmiselt keerukas. Alles seda kasutades sai selgeks, kui kõrgele keerised tegelikult ulatuvad.

Töörühma oletusi kinnitasid arvutisimulatsioonid, mis hõlmasid nii gaasi, kui ka magnetvälja jõujoonte kõrgest kontsentratsioonist põhjustatud efekte. Viimased annavad gaasile tõustes kiirust juurde toimides hiiglasliku osakestekiirendina. Gaasi temperatuur on otseselt seotud selle keskmise kiirusega – suurem kiirus tähendab ka kõrgemat temperatuuri. Doppleri efekti kasutades tehtud mõõtmised, sarnane politsei kiirusemõõtmiste tehnikale, kinnitasid, et gaasi kiirus on piisav tõstmaks päikesekrooni temperatuuri miljoni kraadini kelvini järgi.

Ent uurimus ei seleta selle kõrget temperatuuri täielikult. Tulemused kehtivad vaid juhul, kui Päikesel on vaikne periood. Piirkondades, kus magnetvälja jõujoontega seotud tegevus on niigi kõrgem, ei pruugi protsessi toimumiseks enam piisavalt energiat olla.

Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.

Allikas