06-11-2005, 21:45
27. oktoobril ilmus meie Päikesele ärevusttekitav moodustis.
Nimelt tohutute mõõtmetega pragu.
Selle tekkepõhjuseid ei osata seletada.
![[Pilt: 450x450s2.jpg]](http://pics.rbc.ru/img/cnews/2005/11/02/450x450s2.jpg)
Viimastel aastatel Päikesel toimunu on olnud vägagi mõistatuslik ja edasised arengud ettearvamatud.
Päikeselaikude ilmumissagedus ei ole eriliselt sagenenud aga vaatamata sellele ei tundu aktiivsed protsessid Päikesel vähenevat.
SpaceWeather:i andmetel, 27 oktoobril avastati päikesekettal astronoomiliste jälgimisseadmetega gigantsete mõõtmetega pragu.
Tõsi on, et vaatamata apokalüptilisele välimusele, ei ole see nähtus otseselt “pragu”. Praegusele teaduslikule arusaamisele tuginedes kujutab see objekt endast nn. filamenti ehk portuberantsi, mis nagu projekteerub päikeseketta taustal.
See portuberants formeerub hiiglaslikes magnetpööristes mis eksisteerivad tihedas jahedama gaasi keskkonnas Päikese pinna kohal – seletas David Hathaway, NASA Marshalli nimelise kosmosekeskuse päikesefüüsika spetsialist.
Kui vaadata seda filamenti ülevalt, tundub ta tumedam tänu oma gaasi madalamale temperatuurile, võrreldes fooniks oleva kuumema fotosfääriga.
Kui me saaksime seda vaadelda “profiilis”, kosmoseruumi foonil, oleks pildil gigantne lõõskav “sulg”.
Neid nimetatakse portuberantsideks ja kujutavad nad endast jahmatamapanevat vaatemängu.
Filamendid kollapseeruvad kui magnetväli nende läheduses kaotab oma stabiilsuse.
See juhtub näiteks juhul kui uued magnetvälja jõujooned läbivad päikese vahetult filamendi all.
Filamentide või portuberantside lagunemisel täheldatakse erilist liiki päikesesähvatusi, nn Hyder Flares, mis on saanud oma nime astronoomi, doktor Charles Hyderi auks.
Selle hiiglasliku “prao” ilmumine annab tunnistust sellest, et Päikese anomaalselt kõrge aktiivsus, tekkinud viimastel aastatel, ei näita mingeid taandumismärke.
![[Pilt: 450x450s1.jpg]](http://pics.rbc.ru/img/cnews/2005/11/02/450x450s1.jpg)
Maa suunas pööratud küljele on Päikesel tekkinud hulgaliselt üliaktiivseid alasid mis hästi vaadeldavad kosmoseobservatooriumi SOHO ülesvõtetel.
Nende kummaliste, Päikesel toimuvate protsesside põhjus ei ole aga endiselt selge.
Arvata aga on, et nende mõju Maal toimuvatele looduslikele, bioloogilistele ja isegi sotsiaalsetele protsessidele on ilmne.
Päikesel toimuv võib põhimõtteliselt igal suvalisel ajahetkel põhjustada inimkonnale vägagi ootamatu ja ebameeldiva üllatuse.
---------------------------------
Austraalia tudengitel õnnestus oma tagasihoidliku õppeotstarbelise teleskoobiga saada andmeid, mis sunnivad teadlasi ümber hindama oma arvamusi Päikese aktiivsuse arengutes. Siiani rekordiline plahvatus Päikesel toimus 4 novembril 2003. Uued andmed näitavad arenguid mis on aga kulgemas meie Maale vägagi ebasoovitavas suunas.
![[Pilt: burst1.gif]](http://pics.rbc.ru/img/cnews/2005/10/26/burst1.gif)
Rekordvõimsusega plahvatus toimus siis 04-11-2003. Selle võimsust ei olnud võimalik hinnata – orbitaalteleskoobi andurid läksid “põhja” ja olid “servas kinni” 11 minutit, lihtsalt nende ehitus ei olnud planeeritud mõõtmaks selliseid hiiglaslikke lugemeid. Hiljem kaudsete andmete-arvutuste põhjal, klassifitseeriti plahvatus X28:na, aga paljud teadlased teatasid, et tegemist oli plahvatusega klassist X40 või isegi võimsamaga.
“Peale kogutud informatsiooniga tutvumist jõudsime arvamuseni, et kõne all on eeldatavalt plahvatus klassiga X40, - avaldas David Brodick Austraalia Rahvuslikust Observatooriumist. – See ületab 70% eelnevalt tehtud hinnangud.
Vabanenud võimsus on raskelt hinnatav inimliku arusaamaga, vastab see ligikaudu kümne tuhande miljardi naftabarreliga.
Sellisest kogusest kütusest piisaks inimkonnale tervikuna 340.000 aastaks arvestades praeguse vajadusega.
Veel kaks teadusgruppi avalikustasid oma sõltumatud hinnangud toimunud päikeseplahvatuse võimsusest.
“Meie antud hinnang pole tingimata kõige täpsem, aga on vaieldamatult kõige huvitavam, kuna ülejäänud kaks sõltumatut tulemust on vasturääkivad,- teatas Austraalia Rahvusliku Observatooriumi töötaja, doktor Mark Wieringa. – Ühe põhjal oli plahvatuse võimsuseks diapasoon X28-X40, teise andmetel X40-X50.
Meie poolt saadu on X34-X48 ja ühtib hinnanguliselt teise tulemuse raamidega.
Avastuslikud andmed saadi seekord väga lihtsa seadmestikuga, nimelt amatöör raadioteleskoobiga Radio Jove, mis koosneb antennist ja vastuvõtjast ning maksab koos saatekuludega “kõvad” 155 USD.
Viimastel aastatel on meie Päikesel juhtunu teinud maailma juhtivad teadusringkonnad tõsiselt murelikuks. Pole mingeid seletusi fenomenile, miks nüüd, aastatel, kus arvestuslikult peaks kestma päikeseaktiivsuse miinimumperiood, toimuvad sellised ennenägematu võimsusega plahvatused.
Tuntud hollandi astrofüüsik, Nobeli preemia laureaat, doktor Van der Meer teatas kogunisti, et Päikese lõpliku plahvatuseni on jäänud KUUS AASTAT.
04.11.2003 toimunud hiidplahvatus toimus meie poolt vaadeldava päikeseketta äärel, seetõttu ei tabanud plahvatuse “lööklaine” põhiraskus Maad, aga see “vedamine” ei pruugi kesta enam kaua.
Igal suvalisel hetkel võib tabada meid kosmosestiihia põrmustav löök.
Viimastel aastatel on üha enam teadusringkondade tähelepanu köitnud ka üha kasvav Päikese heledus, mis paraku ei vasta ühelegi olemasolevale arengumudelile ja mida on olemasolevate teadmiste põhjal võimatu seletada.
---------------------------
Hollandi astrofüüsik doktor Piers Van der Meer, Euroopa Kosmoseagentuuri ekspert oletab, et omab tõendeid mis annavad tunnistust võimalikust peatsest Päikese totaalsest plahvatamisest.
Doktor Van der Meeri sõnul on Päikese tuuma temperatuur, mis harilikult on tasemel 27 milj. Farenheiti tõusnud paari viimase aasta jooksul üliohtliku 49 milj. Farenheit:ini.
Tema arvates on meie valgusallika poolt läbitud protsess kõigi oma ilmingutega väga sarnane sama tüüpi tähtede poolt läbitud protsessidele ajaloos mis on päädinud nende plahvatusega.
Tema arvates globaalne soojenemisprotsess ei ole, mille tunnistajateks me kõik oleme, mitte mingil moel seotud hüpoteetilise kasvuhooneefektiga, vaid seotud ainult Päikese sisemise temperatuuri tohutu kasvuga.
Ebaharilikest protsessidest Päikesel, tohutute portuberantside sageduse plahvatuslikust tõusust, Jupiteri suurusega päikeselaigust jm. annab pidevat informatsiooni rahvusvaheline Päikese ja heliosfääri kosmoseobservatoorium SOHO.
Doktor Meeri ja tema kaastöötajate poolt tehtud arvutused ennustavad, et kui Päikese sisemuses jätkavad protsessid sama arengut, toimub lähimate aastate jooksul päikesesüsteemis midagi väga lõplikku.
Muudetud: 6-11-05 kell 22:46:13 zed
Nimelt tohutute mõõtmetega pragu.
Selle tekkepõhjuseid ei osata seletada.
Viimastel aastatel Päikesel toimunu on olnud vägagi mõistatuslik ja edasised arengud ettearvamatud.
Päikeselaikude ilmumissagedus ei ole eriliselt sagenenud aga vaatamata sellele ei tundu aktiivsed protsessid Päikesel vähenevat.
SpaceWeather:i andmetel, 27 oktoobril avastati päikesekettal astronoomiliste jälgimisseadmetega gigantsete mõõtmetega pragu.
Tõsi on, et vaatamata apokalüptilisele välimusele, ei ole see nähtus otseselt “pragu”. Praegusele teaduslikule arusaamisele tuginedes kujutab see objekt endast nn. filamenti ehk portuberantsi, mis nagu projekteerub päikeseketta taustal.
See portuberants formeerub hiiglaslikes magnetpööristes mis eksisteerivad tihedas jahedama gaasi keskkonnas Päikese pinna kohal – seletas David Hathaway, NASA Marshalli nimelise kosmosekeskuse päikesefüüsika spetsialist.
Kui vaadata seda filamenti ülevalt, tundub ta tumedam tänu oma gaasi madalamale temperatuurile, võrreldes fooniks oleva kuumema fotosfääriga.
Kui me saaksime seda vaadelda “profiilis”, kosmoseruumi foonil, oleks pildil gigantne lõõskav “sulg”.
Neid nimetatakse portuberantsideks ja kujutavad nad endast jahmatamapanevat vaatemängu.
Filamendid kollapseeruvad kui magnetväli nende läheduses kaotab oma stabiilsuse.
See juhtub näiteks juhul kui uued magnetvälja jõujooned läbivad päikese vahetult filamendi all.
Filamentide või portuberantside lagunemisel täheldatakse erilist liiki päikesesähvatusi, nn Hyder Flares, mis on saanud oma nime astronoomi, doktor Charles Hyderi auks.
Selle hiiglasliku “prao” ilmumine annab tunnistust sellest, et Päikese anomaalselt kõrge aktiivsus, tekkinud viimastel aastatel, ei näita mingeid taandumismärke.
Maa suunas pööratud küljele on Päikesel tekkinud hulgaliselt üliaktiivseid alasid mis hästi vaadeldavad kosmoseobservatooriumi SOHO ülesvõtetel.
Nende kummaliste, Päikesel toimuvate protsesside põhjus ei ole aga endiselt selge.
Arvata aga on, et nende mõju Maal toimuvatele looduslikele, bioloogilistele ja isegi sotsiaalsetele protsessidele on ilmne.
Päikesel toimuv võib põhimõtteliselt igal suvalisel ajahetkel põhjustada inimkonnale vägagi ootamatu ja ebameeldiva üllatuse.
---------------------------------
Austraalia tudengitel õnnestus oma tagasihoidliku õppeotstarbelise teleskoobiga saada andmeid, mis sunnivad teadlasi ümber hindama oma arvamusi Päikese aktiivsuse arengutes. Siiani rekordiline plahvatus Päikesel toimus 4 novembril 2003. Uued andmed näitavad arenguid mis on aga kulgemas meie Maale vägagi ebasoovitavas suunas.
Rekordvõimsusega plahvatus toimus siis 04-11-2003. Selle võimsust ei olnud võimalik hinnata – orbitaalteleskoobi andurid läksid “põhja” ja olid “servas kinni” 11 minutit, lihtsalt nende ehitus ei olnud planeeritud mõõtmaks selliseid hiiglaslikke lugemeid. Hiljem kaudsete andmete-arvutuste põhjal, klassifitseeriti plahvatus X28:na, aga paljud teadlased teatasid, et tegemist oli plahvatusega klassist X40 või isegi võimsamaga.
“Peale kogutud informatsiooniga tutvumist jõudsime arvamuseni, et kõne all on eeldatavalt plahvatus klassiga X40, - avaldas David Brodick Austraalia Rahvuslikust Observatooriumist. – See ületab 70% eelnevalt tehtud hinnangud.
Vabanenud võimsus on raskelt hinnatav inimliku arusaamaga, vastab see ligikaudu kümne tuhande miljardi naftabarreliga.
Sellisest kogusest kütusest piisaks inimkonnale tervikuna 340.000 aastaks arvestades praeguse vajadusega.
Veel kaks teadusgruppi avalikustasid oma sõltumatud hinnangud toimunud päikeseplahvatuse võimsusest.
“Meie antud hinnang pole tingimata kõige täpsem, aga on vaieldamatult kõige huvitavam, kuna ülejäänud kaks sõltumatut tulemust on vasturääkivad,- teatas Austraalia Rahvusliku Observatooriumi töötaja, doktor Mark Wieringa. – Ühe põhjal oli plahvatuse võimsuseks diapasoon X28-X40, teise andmetel X40-X50.
Meie poolt saadu on X34-X48 ja ühtib hinnanguliselt teise tulemuse raamidega.
Avastuslikud andmed saadi seekord väga lihtsa seadmestikuga, nimelt amatöör raadioteleskoobiga Radio Jove, mis koosneb antennist ja vastuvõtjast ning maksab koos saatekuludega “kõvad” 155 USD.
Viimastel aastatel on meie Päikesel juhtunu teinud maailma juhtivad teadusringkonnad tõsiselt murelikuks. Pole mingeid seletusi fenomenile, miks nüüd, aastatel, kus arvestuslikult peaks kestma päikeseaktiivsuse miinimumperiood, toimuvad sellised ennenägematu võimsusega plahvatused.
Tuntud hollandi astrofüüsik, Nobeli preemia laureaat, doktor Van der Meer teatas kogunisti, et Päikese lõpliku plahvatuseni on jäänud KUUS AASTAT.
04.11.2003 toimunud hiidplahvatus toimus meie poolt vaadeldava päikeseketta äärel, seetõttu ei tabanud plahvatuse “lööklaine” põhiraskus Maad, aga see “vedamine” ei pruugi kesta enam kaua.
Igal suvalisel hetkel võib tabada meid kosmosestiihia põrmustav löök.
Viimastel aastatel on üha enam teadusringkondade tähelepanu köitnud ka üha kasvav Päikese heledus, mis paraku ei vasta ühelegi olemasolevale arengumudelile ja mida on olemasolevate teadmiste põhjal võimatu seletada.
---------------------------
Hollandi astrofüüsik doktor Piers Van der Meer, Euroopa Kosmoseagentuuri ekspert oletab, et omab tõendeid mis annavad tunnistust võimalikust peatsest Päikese totaalsest plahvatamisest.
Doktor Van der Meeri sõnul on Päikese tuuma temperatuur, mis harilikult on tasemel 27 milj. Farenheiti tõusnud paari viimase aasta jooksul üliohtliku 49 milj. Farenheit:ini.
Tema arvates on meie valgusallika poolt läbitud protsess kõigi oma ilmingutega väga sarnane sama tüüpi tähtede poolt läbitud protsessidele ajaloos mis on päädinud nende plahvatusega.
Tema arvates globaalne soojenemisprotsess ei ole, mille tunnistajateks me kõik oleme, mitte mingil moel seotud hüpoteetilise kasvuhooneefektiga, vaid seotud ainult Päikese sisemise temperatuuri tohutu kasvuga.
Ebaharilikest protsessidest Päikesel, tohutute portuberantside sageduse plahvatuslikust tõusust, Jupiteri suurusega päikeselaigust jm. annab pidevat informatsiooni rahvusvaheline Päikese ja heliosfääri kosmoseobservatoorium SOHO.
Doktor Meeri ja tema kaastöötajate poolt tehtud arvutused ennustavad, et kui Päikese sisemuses jätkavad protsessid sama arengut, toimub lähimate aastate jooksul päikesesüsteemis midagi väga lõplikku.
Muudetud: 6-11-05 kell 22:46:13 zed
Tõde läbib kolm staadiumi: 1 - naerdakse välja, 2 - võideldakse vastu, 3 - võetakse kui enesemõistetavat...
![[Pilt: toetan2.gif]](http://www.hot.ee/emulaator/toetan2.gif)
![[Pilt: status.gif?]](http://www.n3kl.org/sun/images/status.gif?)
![[Pilt: kpstatus.gif?]](http://www.n3kl.org/sun/images/kpstatus.gif?)
