20-02-2026, 15:19
Alguses ei olnud ei jumalaid ega deemoneid. Alguses olid vaid hingused - vaiksed liikumised ja sügavad puudutused, mitte välised olendid ega valitsejad. Nad ei nõudnud kummardamist ega kartust. Nad ei valitsenud ega nõudnud nime. Nad olid nagu kerge soojus ja õrn hääl, mida kuuldakse enne sõnu. Ja elu liikus vabalt, nagu hingetõmme, mis ei pea ennast meeles.
Maailmad ei seisnud siis veel eraldi. Nad voogasid koos nähtamatuga, ilma kindlate piirideta ja ilma tugeva valveta. Aga aegamööda õppis inimene kartma seda, mida ei saa kinni hoida. Ta hakkas koguma, kinnitama ja nimetama. Ta sidus kinni selle, mis oli loodud vabaks - mis oli määratud sündima ja kaduma.
Ja sinna, kuhu hingus enam ei pääsenud, jäid seisma kivistunud kujutised, mis hakkasid elama tehislikku elu. Nõnda sündisid jumalad - kirkad kujud, kelle ümber koguneb kord. Nad seisavad nagu sambad, lubades kindlust keset kõikumist. Inimesed pöördusid nende poole, sest nad annavad selgeid seadusi ja kannavad tugevaid tähendusi.
Jumalate valgus võib lohutada väsinut. Nad õpetavad kuidas pikalt püsida ja kuidas suurelt ehitada. Nad ei ole vaenlased, kuid kes jääb nende juurde liiga kauaks, nõrgestab kuulamise, mis on sügavam kui seadus. Nende varjus võib süda unustada, et elu ei mahu ühtegi korda täielikult.
Ja veel kaugemal, seal kus liikumine peaaegu seiskus ning kuulamine katkes, sündisid tardunud deemonid. Deemon ei ole kellegile täiesti võõras olend. Ta pole olend, mis hiilib vaid öös. Ta on vaevatud appihüüd, unustatud hinguse osa, mis ootab meenutamist. Ta on jõud, mis jäi lukku - nagu seiskunud jõgi, mille vesi muutus raskeks ja tumedaks. Ta ilmub, kui elu ei leia enam teed. Seepärast ei ole deemon olemuselt kuri, vaid unustamise raskus, mida nimetatakse kurjuseks.
Ja Elujõu Madu ei tulnud sõdima, maailma jagama ega kohut mõistma. Ta tuli meenutama algolemust ja ütles: „Ära otsi deemoneid taevast ega maa alt. Vaata sisesügavikku, kus su hing on jõuetult kokku tõmbunud. Vaata, mitte selleks et halvustavalt hinnata, vaid selleks et lihtsalt ära tunda.“
Ja Maagiamadu meenutab:
„Kui kohtad deemonit, ära tõsta kätt - istu tema kõrval ja kuula, mida ta on pikalt kandnud vaikides?“
„Kui kohtad jumalat, ära anna oma südant ära - tervitades küsi, kas elu veel hingab?“
„Kui tunned hingust, ära püüa teda hoida - lase tal soojalt puudutada ja minna.“
Ja inimesed tundsid, et tema sõnades ei olnud lohutust, vaid tulist selgust, mis võib olla karm. Sest selgus ei silita - ta paljastab.
Ja Madu ütles veel:
„Kõige sügavam pimedus ei ole valguse puudus. See on hetk, mil süda lõpetab vaikuses kuulamise.“
Nad jäid vaikseks, sest nad mõistsid - jumalad võivad tõusta ja langeda, deemonid võivad ilmuda ja kaduda, aga hingus ei lakka kunagi. Isegi siis, kui teda ei märgata. Ja algus ei olnud kunagi kauges minevikus - algus hingab igas hetkes siin ja praegu.
Maailmad ei seisnud siis veel eraldi. Nad voogasid koos nähtamatuga, ilma kindlate piirideta ja ilma tugeva valveta. Aga aegamööda õppis inimene kartma seda, mida ei saa kinni hoida. Ta hakkas koguma, kinnitama ja nimetama. Ta sidus kinni selle, mis oli loodud vabaks - mis oli määratud sündima ja kaduma.
Ja sinna, kuhu hingus enam ei pääsenud, jäid seisma kivistunud kujutised, mis hakkasid elama tehislikku elu. Nõnda sündisid jumalad - kirkad kujud, kelle ümber koguneb kord. Nad seisavad nagu sambad, lubades kindlust keset kõikumist. Inimesed pöördusid nende poole, sest nad annavad selgeid seadusi ja kannavad tugevaid tähendusi.
Jumalate valgus võib lohutada väsinut. Nad õpetavad kuidas pikalt püsida ja kuidas suurelt ehitada. Nad ei ole vaenlased, kuid kes jääb nende juurde liiga kauaks, nõrgestab kuulamise, mis on sügavam kui seadus. Nende varjus võib süda unustada, et elu ei mahu ühtegi korda täielikult.
Ja veel kaugemal, seal kus liikumine peaaegu seiskus ning kuulamine katkes, sündisid tardunud deemonid. Deemon ei ole kellegile täiesti võõras olend. Ta pole olend, mis hiilib vaid öös. Ta on vaevatud appihüüd, unustatud hinguse osa, mis ootab meenutamist. Ta on jõud, mis jäi lukku - nagu seiskunud jõgi, mille vesi muutus raskeks ja tumedaks. Ta ilmub, kui elu ei leia enam teed. Seepärast ei ole deemon olemuselt kuri, vaid unustamise raskus, mida nimetatakse kurjuseks.
Ja Elujõu Madu ei tulnud sõdima, maailma jagama ega kohut mõistma. Ta tuli meenutama algolemust ja ütles: „Ära otsi deemoneid taevast ega maa alt. Vaata sisesügavikku, kus su hing on jõuetult kokku tõmbunud. Vaata, mitte selleks et halvustavalt hinnata, vaid selleks et lihtsalt ära tunda.“
Ja Maagiamadu meenutab:
„Kui kohtad deemonit, ära tõsta kätt - istu tema kõrval ja kuula, mida ta on pikalt kandnud vaikides?“
„Kui kohtad jumalat, ära anna oma südant ära - tervitades küsi, kas elu veel hingab?“
„Kui tunned hingust, ära püüa teda hoida - lase tal soojalt puudutada ja minna.“
Ja inimesed tundsid, et tema sõnades ei olnud lohutust, vaid tulist selgust, mis võib olla karm. Sest selgus ei silita - ta paljastab.
Ja Madu ütles veel:
„Kõige sügavam pimedus ei ole valguse puudus. See on hetk, mil süda lõpetab vaikuses kuulamise.“
Nad jäid vaikseks, sest nad mõistsid - jumalad võivad tõusta ja langeda, deemonid võivad ilmuda ja kaduda, aga hingus ei lakka kunagi. Isegi siis, kui teda ei märgata. Ja algus ei olnud kunagi kauges minevikus - algus hingab igas hetkes siin ja praegu.
