18-11-2016, 16:10
Kosmoseprügi teemat sirvides sattusin ühele huvitavale lehele, kus on võimalik reaalajas näha Maad ümbritsevate satelliitide ja kosmoseprügi tükikeste orbiite. Leheküljel on (vasakul, ülal) võimalik erinevaid suuremaid satelliiditüüpe ka eraldi gruppidena vaadelda. Suhteliselt tuntud IRIDIUM, GLONAS ja GPS gruppide kõrval jäi mulle silma West Ford needles nimeline kosmoseprügigrupp ning otsustasin asja lähemalt uurida.
Tuleb välja, et tegemist on külma sõja aegse USA eksperimendiga tekitada Maa ümber kunstlik ionosfäär, millelt oleks võimalik peegeldada raadiolaineid suurte kauguste taha. Projekti nimeks sai West Ford.
Point oli selles, et tollal oleks USA saanud oma Euroopas või Aasias paiknevate vägedega suhelda vaid läbi merealuste kaablite või siis looduslikku ionosfääri kasutades. Venelane või mõni muu vaenlane oleks võinud aga hõlpsasti kaablid läbi lõigata ning looduslik ionosfäär ei ole suurte kauguste taha eriti tõhus ega usaldusväärne kommunikatsiooniviis. Tänapäevased sidesatelliidid olid toona veel teadlaste ja futuristide märg unenägu.
Leidmaks viise kuidas olukorda parandada, saatis USA 1963. aasta mais orbiidile 480 miljonit pisikest vasest nõela (18mm pikad ja 0,18mm laiad). Vaakumis kergesti aurustavasse naftaleeni pakendatud nõelad kaalusid kõigest 20kg. Kahe järgneva kuu jooksul moodustus neist maapinnast 3700km kõrgusele 15km lai ja 30km paks sõõrikukujuline pilv.
![[Pilt: westford_dipoles.jpg]](https://damn-damninterestingc.netdna-ssl.com/wp-content/uploads/2006/05/westford_dipoles.jpg)
Kuna nõelad toimisid kui pisikesed antennid, lubas see eksperimendi algupäevadel kaheldava edukusega kommunikatsiooni suhteliselt suurte vahemaade taha. Kuigi pilv hajus kiiresti, oli teadlastel plaan saata orbiidile oluliselt suurem hulk nõelu tehes pilve praktilises mõttes püsivaks.
Projekt tõi aga endaga kaasa tohutu halvakspanu teiste teadlaste poolt. Nimelt oleks püsiv pilv olnud mikrolaine- ja raadioteleskoopide jaoks läbistamatu, varjates astronoomide eest arvestatava osa taevast.
Eksperimendi käigus orbiidile saadetud nõelad olid aga disainitud Maale kukkuma järgneva mõne aasta jooksul. Tänu oma pisikesele suurusele ei põlenud need atmosfääris sarnaselt meteooridele ära, vaid lihtsalt hõljusid maapinnale. Arvutuste kohaselt kukkus põhjapoolusele kusagil viis nõela ruutkilomeetri kohta ja kuigi korraks käidi välja mõte, et nende abil saaks uurida kosmose keskkonda, saadi aru, et nende otsimine oleks olnud suurem ettevõtmine kui nõela leidmine heinakuhjast.
![[Pilt: pilt.jpg]](https://s12.postimg.org/6ywthah5p/pilt.jpg)
Hetkeseisuga viibivat veel 38 West Ford nõela orbiidil. Kuidas nad seda nii täpselt teavad ja isegi nende orbiite jälgida suudavad, mina öelda ei oska.
Allikad:
https://www.damninteresting.com/earths-a...west-ford/
https://en.wikipedia.org/wiki/Project_West_Ford
Tuleb välja, et tegemist on külma sõja aegse USA eksperimendiga tekitada Maa ümber kunstlik ionosfäär, millelt oleks võimalik peegeldada raadiolaineid suurte kauguste taha. Projekti nimeks sai West Ford.
Point oli selles, et tollal oleks USA saanud oma Euroopas või Aasias paiknevate vägedega suhelda vaid läbi merealuste kaablite või siis looduslikku ionosfääri kasutades. Venelane või mõni muu vaenlane oleks võinud aga hõlpsasti kaablid läbi lõigata ning looduslik ionosfäär ei ole suurte kauguste taha eriti tõhus ega usaldusväärne kommunikatsiooniviis. Tänapäevased sidesatelliidid olid toona veel teadlaste ja futuristide märg unenägu.
Leidmaks viise kuidas olukorda parandada, saatis USA 1963. aasta mais orbiidile 480 miljonit pisikest vasest nõela (18mm pikad ja 0,18mm laiad). Vaakumis kergesti aurustavasse naftaleeni pakendatud nõelad kaalusid kõigest 20kg. Kahe järgneva kuu jooksul moodustus neist maapinnast 3700km kõrgusele 15km lai ja 30km paks sõõrikukujuline pilv.
Kuna nõelad toimisid kui pisikesed antennid, lubas see eksperimendi algupäevadel kaheldava edukusega kommunikatsiooni suhteliselt suurte vahemaade taha. Kuigi pilv hajus kiiresti, oli teadlastel plaan saata orbiidile oluliselt suurem hulk nõelu tehes pilve praktilises mõttes püsivaks.
Projekt tõi aga endaga kaasa tohutu halvakspanu teiste teadlaste poolt. Nimelt oleks püsiv pilv olnud mikrolaine- ja raadioteleskoopide jaoks läbistamatu, varjates astronoomide eest arvestatava osa taevast.
Eksperimendi käigus orbiidile saadetud nõelad olid aga disainitud Maale kukkuma järgneva mõne aasta jooksul. Tänu oma pisikesele suurusele ei põlenud need atmosfääris sarnaselt meteooridele ära, vaid lihtsalt hõljusid maapinnale. Arvutuste kohaselt kukkus põhjapoolusele kusagil viis nõela ruutkilomeetri kohta ja kuigi korraks käidi välja mõte, et nende abil saaks uurida kosmose keskkonda, saadi aru, et nende otsimine oleks olnud suurem ettevõtmine kui nõela leidmine heinakuhjast.
Hetkeseisuga viibivat veel 38 West Ford nõela orbiidil. Kuidas nad seda nii täpselt teavad ja isegi nende orbiite jälgida suudavad, mina öelda ei oska.
Allikad:
https://www.damninteresting.com/earths-a...west-ford/
https://en.wikipedia.org/wiki/Project_West_Ford