Reaalsus ja sellesse suhestumine

Milline on reaalsuse olemus? Kas see jätab ruumi nii negatiivsele, kui ka positiivsele maailmatõlgendusele?
Millist neist eelistada? Millega valikut õigustada, kas see on üldse vajalik?

Paluks arvamusi.

Ehk on elu unenägu
uinudes mis unub
tõeluse ehk ärkamine
uinakusse surub...

Huvitav mõte, kuid pigem on uni topelt uneks.

Äkki on reaalsus meie vaateväljas aga me ei taha sellega tõtt vaadata?
See on ehk liiga karm, et seda seedida.
Seega peitume metafyysikasse, müstikasse, religioonide taha ja mujale, mis kaitset pakuvad.

(05-02-2015 18:43 )mtrxx Kirjutas:  See on ehk liiga karm, et seda seedida.
Seega peitume metafyysikasse, müstikasse, religioonide taha ja mujale, mis kaitset pakuvad.

Ongi nii. Miks muidu öeldakse "need kes räägivad, ei tea; need kes teavad, ei räägi". Ja foorumis jagelemine, "minu tõde on õigem kui sinu tõde", või süüdistamine: "sa oled peast new age" jne. on pehmelt öeldes tobe. Las igal olla oma usk, milleks nö. silmi avada, paraku need avajad ei tea ise ka täit tõtt. Oma usuga on vähemalt ootus ja lootus, karmi tõega elamine võib osutuda paljudele liiga rängaks.

(06-02-2015 08:58 )Tulnukinimene Kirjutas:  Las igal olla oma usk, milleks nö. silmi avada, paraku need avajad ei tea ise ka täit tõtt. Oma usuga on vähemalt ootus ja lootus, karmi tõega elamine võib osutuda paljudele liiga rängaks.

Kas selleks inimesed levitavadki usku, et nii on lihtsam ja mugavam elada? Või levitatakse teiseltpoolt inimestele usku sellepärast, et nii on neil seal parem teadmatuses olevaid inimesi kasutada enda soovide järgi? Ehk siis milleks on usku vaja tagant kiita ja levitada kui see pidurdab arengut ja laseb inimesi kellegi soovi järgi juhtida?

Silmi avada võiks ikka, aga mitte usuga vaid faktide, tõendite, tõestuste ja oma kogemuste analüüsi ning nende endale/teistele arusaadavalt lahtiseletamisega.

(31-01-2015 21:18 )mtrxx Kirjutas:  Milline on reaalsuse olemus?
Paluks arvamusi.

Meie poolt tajutav maailm on ainult ülima reaalsuse pelk vari.
See, mida nimetame “reaalsuseks”, on ainult meeleseisund.

(06-02-2015 17:39 )Veli Joonatan Kirjutas:  Need sinu faktid tõendid ja tõestused jäävad sinu isiklikku reaalsusse. Teistel ei ole nendega midagi pistmist.

Sa ikka püsid Maa küljes kinni? Näed Päikest ja Kuud? Kasutad arvutit? Jne... Vastused on ju jah ja neil kõigil nähtustel on faktid, tõendid ja tõestused taga seega ei ole tegu minu isikliku reaalsusega vaid kõigi omaga ja sama lugu on ka muu reaalsusega. Mis tähendab, et kui inimesel ei ole mitte midagi muud peale oma usu teistele pakkuda, siis on tegu tema isikliku reaalsusega.

Inimeste reaalsusetunnetus koosnebki sellest, mida nad maailma kohta teavad ja kuidas seda tajuvad.
Või mida suudavad ette kujutada. Kuidas kujutlusvõimet kasutada osatakse, niisugune ongi inimeste reaalsus.
Aga kujutlusvõimet on vähestel. See aga ei tähenda kaugeltki, et kõik mõtlevad ettenähtud raamides. Kui see nii oleks, oleks maailm väga igav paik.

(06-02-2015 10:52 )kage Kirjutas:  Silmi avada võiks ikka, aga mitte usuga vaid faktide, tõendite, tõestuste ja oma kogemuste analüüsi ning nende endale/teistele arusaadavalt lahtiseletamisega.

Oma kogemuste analüüs ja lahtiseletamine ehk tuleks kõne alla, kuid kindlasti mitte foorumis. Kui oleks kinnine ala sinise auraga kasutajatele, siis ehk. Olen erinevates foorumites, omal ajal, püüdnud midagi öelda, kuid kuna inimesed nii erinevad (kas või see sama Usk, selle all mõtlen veendumust), olen aru saanud, et arukam on silmast silma vestelda neist asjadest.

(05-02-2015 18:43 )mtrxx Kirjutas:  Äkki on reaalsus meie vaateväljas aga me ei taha sellega tõtt vaadata?
See on ehk liiga karm, et seda seedida.
Seega peitume metafyysikasse, müstikasse, religioonide taha ja mujale, mis kaitset pakuvad.

Kaitset? Elu absurdsuse eest, millega inimene igapäevaselt kokku puutub? Kui nii, siis jah, parem viibida mõni aeg fantaasias, kui iga minut tõdeda ilmaelu küündimatust. Pealegi võib sedasi saada mõtestatud koha oma eksistentsile, millel muidu ei näi mingit talutavat põhjust olevat peale juhuslikkuse. Ja kes tahab vaadata tõtt teadmisega, et olemasolul ei olegi muud eesmärki peale selle, et oled sündinud instiktide ajendil. See on sama, kui taandada ennast vabal tahtel looma tasandile, aga inimesena arvatakse ennast enamaks, kuna mõeldakse ja väljendatakse mõtteid. Inimesena tajutakse olemise saatuslikkust, millest madalamad eluvormid pidavat vabad olema, kuid kes teab.
Ent kui ajalugu jälgida, siis sealt leiab piisavalt ainest sündmuste ja märkide tõlgendamiseks seletamatuks, üleloomulikuks. Võib olla on metafüüsikal siiski oma kindel põhi, vastuseid otsitakse lihtsalt sealt, kus neid on vähevõitu või ei ole üldse?
Reaalsus oma olelusvõitluse esmaseadusega - võõrastav on tunnistada, et nälgivad, tapetud jmt on olelusvõitluse peamine ja vajalik tagajärg - sandistab loovaid natuure, ja eks loovuse abil olegi sündinud kultuur...

Tore – kas ka tarvilik? -, kui mõne isiksuse maailmapilt kujuneb gurudele tuginedes või siis kõikjal pakutud ja kättesaadavast infost. Ise hindan rohkem inimese omi (läbimõeldud) mõtteid, mõtisklusi, kõlagu need pealegi muule ilmale veidratena...

Endapuhul olen märganud, et elada saab kahel viisil. Esimesel juhul lähtun emotsioonidest, fantaasiatest ja manipuleerin nähtavat mateeriat ainult tundemaailma rahuldamiseks. Selline viis annab ka ajataju, turvalisuse ja saavutustunde. Tekib terviklik pilt.

Teine varjant on läheneda elule loogiliselt ja võimalikult objektiivselt, omistatavate emotsioonide vabalt. Tajuda igavest ,,nüüd" olekut, kontrollimatut, sihitut ja eesmärgitut reaalsust.
Raputada end vabaks sümboolsetest tähendustest, permanentsetest saavutustest.

Muidugi, tuleb tõdeda, et ka viimane varjant ei pruugi olla kõige õigem. See võib olla piiritletud maailmataju, protest ja kaotusvalu endiste tõekspidamiste suhtes, ning keeldumine areneda.

Jah, kõik teadmised on infoväljas olemas.
Näiteks pime Vanga või teised eriliste vaimuomadustega inimesed on alati teadnud rohkem kui meie kogu selles tänapäeva infokülluses. Nad saavad teadmisi
globaalsest infoväljast.
Edgar Cayce sai oma ettekuulutustes vastuseid "Akashi Kroonikatest."
Mõiste "akashi" oli olemas juba iidsete india mõtlejate kasutuses. See tähendab õhkõhukest olemust. See imab ja fikseerib kõike, mis toimub Universumis.

Seda kui palju ja mida iidsed rahvad teadsid tuginevad suuresti pimedal usul, sest müstilised seletused on teoloogilise olemusega inimesele vastuvõetavamad.
Teadus ei ole miski, mis on kuidagi eraldunud ja kapseldunud. Kõiki nähtusi, mis universumis leiavad aset võib pyyda teaduslikult selgitada.

Paljud ei suuda lihtsalt leppida, et nendele seletamatudele nähtustele on selgitus ja sealjuures figureerib mõiste ,,teadus". See kahandab ekslikult paljude jaoks elunähtusi.
Inimese ego ei suuda aktsepteerida ajutusi väärtusi, seega on vaja luua miski, mis need igavikuliseks muudavad ja inimesest kõrgemale tõstavad.

Jutt käib siiski globaalsest infoväljast, mitte usust ja teadusest.
On sulle mõiste infoväli tuttav?
Muuseas seda infovälja teooriat jagavad ka traditsiooniliste õpetuste teadlased.
Antud juhul võid meenutada energia jäävuse seadust, mis kuulutab, et mitte miski maailmas ei teki mittemillestki ning ei kao kuskile, vaid kõik läheb ühest eksisteerimise vormist üle teisele. Sellest järeldub, et kogu info Maal toimunud sündmustest satub meid ümbritsevasse globaalsesse infovälja ning säilib seal igavesti.

See eeldaks nö asja iseeneses. Info on tõlgenduslik, annab aimu mingist nähtusest, olukorrast vms ja tehakse selle baasil järeldused. Säiluvad vaid fragmendid, laiali paisatult, hajudes.
Kas energia on igavene, seda veel ei teata. See on vaid üks võimalikest varjantidest.

Reaalsus on siis, kui sa ei hinda seda heaks ja halvaks, ei pane silte...lihtsalt on nii nagu on
Aga igaühel on oma reaalsus jah, kui sildistada...
Näiteks: mõni näeb vaime...reaalselt, teine kes ei näe, võtab seda kui ebareaalset,- tema reaalsus on selline kus vaime ei ole.
Ehk siis minu arvamus on see, et reaalne on kui ei sildista ei ennast ega teisi ega olukordi ei heaks ega halvaks.

Ei saa nõustuda selle väitega. Jah igaüks võib midagi näha ja tunnetada, kuid selle väärtus ja tõlgendus on kaheldav, kui puuduvad meetmed seda fikseerida ja objektiivsemalt analüüsida.
Pseudoteadlasi kes lähtuvad võlts põhimõttest, et igühel on õigus oma arvamusi kõikide teistega võrdselt saada koheldud leidub rohkem kui enam.
Kogemus ei peegelda veel reaalsust, vaid seda, et midagi kogeti.
Ausaks jäädes ei anta igale selgitamatule nähtusele üleoomuliku olemust, vaid on tõukeks vastuste leidmisele.

kah nõus mul läks lappama, ei viitsind pikalt lahti seletada...ilmselt on ka raske aru saada...

Ma arvan, et adun väga hästi mida te öelda tahtsite.

Ärme lõpeta lauseid sõnadega, mis kaudselt viitavad kellegi kyyndimatusele.
Väide väite vastu!

Pärinevadki eelmistest tsivilisatsioonidest, ning need näitavad algelisemaid selgitusi maailma kohta.
Paremate tõendite toel on neist loobutud või puuduvad need üldse, et nii äärmuslike järeldusi teha.
Viimaste lausetega avaldate ainult subjektiivset arvamust sellekohta kuidas asjad olid, ning kuidas võiksid tulevikus olla.
Varjante kuidas ja milliseks inimkond kujuneb on mitmeid.

(08-02-2015 02:08 )mtrxx Kirjutas:  Pseudoteadlasi kes lähtuvad võlts põhimõttest, et igühel on õigus oma arvamusi kõikide teistega võrdselt saada koheldud leidub rohkem kui enam.

Aga teadus saigi ju tänapäeval pseudoteaduseks nimetatavast alguse.
1662.a. loodi Londonis Kuninglik Selts ning sellest sai esimene teadlaste ja inseneride kogu.
Selles seltsis lähtuti okultsetest teadmistest. Peavoolu teaduse sambad ning selle uskumused ja eeldused rajati peamiselt Kuningliku Seltsi toel.
Kuninglikku Seltsi ja salaühingutesse kuulujad teadsid samas väga hästi, et teadusele sisendatav mehhanistlik dogma on pettetrikk.
Kuningliku Seltsi helgemate peade hulka kuulus Isaac Newton, roosiristlaste suurmeister. On hästi teatud tõsiasi, et Newton tegeles lisaks teaduslikele avastustele ligi 30 aastat ka alkeemiaga. Alkeemia oli aga valdkond, mis hõlmas tänapäeva keemia, füüsika, astroloogia, kunsti, semiootika, metallurgia, meditsiini ja müstika elemente.
Samuti uuris Newton sakraalgeomeetriat ja numeroloogiat. Kuninglikku seltsi kuulujad ja teadusele aluse panijad arendasid teaduse versiooni, mille eesmärk oli varjata iidseid teadmisi rahva eest.
Ja see varjamine toimub tänapäevani.

Kindlasti on palju õppida nö iidsetelt rahvastelt.
Probleem tekib kui tõendite puudumisel selgitatakse mingit nähtust x meetoditega nagu oleks need viisid absoluutsed tõed ja vääramatu väärtusega. Inimestel on teadupärast omadus omistada suurem väärtus pika traditsiooniga maailmavaadetele kui uutele tõenditele. Sellest saab tihti demagoogiline argument seisukoha kaitseks.
Kahjuks kohtab sellist soovmõtlemisel tuginevat mõttelaadi väga tihti.

Reaalsus ...
Kas ebareaalne on reaalne ? Kas reaalne on ebareaalne ? Räägid kellegagi, ja tunned, et jutt mida jutuvestja räägib ei ole päris see, samas ise kuuled midagi muud, siis ei asu sa temaga samas reaalsuses. Joodikud/külamehed/ja muud vahvad sellid jne. istuvad aastaid, kuid, päevi poe juures pingil. Joovad oma sarvikut ja ei lausu ühtegi sõna, päeval lõpus võivad püsti karata ja kaklema hakkata. Miks? Sest tegelikult veetsid nad koos tegusa päeva. Kihte kus kulgeme on rohkesti.

Kõiki tajupunkte ei ole mõtekas veel erinevateks reaalsusteks nimetada.
See võib olla ka heaks ettekäändeks saavutamaks puutumatus kriitika eest, sest kõik kogemused on subjektiivsed.
Teatud olekus on aga inimeste taju võrdlemisi ühine ning sellest tulekski lähtuda. Taju avardamine on positiivne, kuid sageli saab sellest puutumatusele pretendeeriv käitumine, ego kaitse.

Ma arvan, et reaalsuse olemus jääb alati varjatuks. Reaalsus pole lihtsalt midagi sellist, mida sõnadega kinni püüda saab. Seda öeldes ei tea ma küll päris täpselt, mida reaalsus tähendama peaks OP küsimuse raames. Võin seega natsa mööda vastata.

---

Mingist vaatevinklist võib maailmatõlgendus ja reaalsus sama asi olla. Sinu maailm ongi sinu reaalsus. Samas jääb kahtlemata midagi väljaspoole inimese maailma. Midagi, mida inimene ise ei tunne ega taju. Kuidas seda nimetada? Üks võimalus on nimetada seda reaalseks. Lacani psühhoanalüüsis on reaalsus ja reaalne omamoodi vastandid.