23-05-2010, 18:01
"Salarelvad"......6
Isiklikult mina loobusin ametlikku aatompommi loomise lugu uskumast peale seda, kui tutvusin lähemalt grupi "Alsos" tegemistega.
Seda ameeriklaste eriteenistuste operatsiooni hoiti saladuses aastaid - seni, kuni olid surnud viimasedki selles osalenud inimesed.
Alles siis ilmusid välja tõendid, tõsi, katkendlikud ja segased selle kohta, kuidas ameeriklased jahtisid sakslaste tuumasaladusi.
http://en.wikipedia.org/wiki/Operation_Alsos
Tõsi, kui põhjalikult töötada nende tõendite kalla ja vastandada need mõningatele üldteada olevate faktidega, läheb pilt üsnagi vastuoluliseks.
Aga ei hakka ruttama ette.
Niisiis.
Diversioonigrupp "Alsos" formeeriti 1944 aastal, eesmärgiga toimetada need inglased-ameeriklased Norrasse.
Pool rühmast olid elukutselised luurajad, teine pool õpetlased-tuumafüüsikud.
Paraku takerdus Manhattani projekt, sest grupi formeerimiseks tõmmati sealt ära kõige paremad spetsialistid.
Missiooni eesmärk oli informatsiooni kogumine sakslaste tuumaprogrammi kohta.
Jääb üle küsida, et kui palju uskusid ameeriklased ise oma tuumaprogrammi edukusse, kui peamine panus tehti lootusele see hoopis sakslaste tagant varastada.
Imestamist jagub, kui lugeda vähetuntud kirja ühelt ameerika tuumafüüsikult oma kolleegile.
See oli kirjutatud 4 veebruaril, 1944 aastal ja kõlas järgnevalt:
Paistab, et me oleme ennast sidunud lootusetu ettevõtmisega. Programm ei liigu edasi mitte kriipsugi. Mulle tundub, et meie juhtkond ei usu üldse projekti edusse. Ja ega me ise ka eriti ei usu. Kui poleks neid suuri rahasid, mis meile siin makstakse, arvan, et juba paljud oleksid leidnud endale mõistlikuma tegevuse...
See kiri oli omal ajal avaldatud kui kinnitus ameerika teadlaste talendile.
Vaata kus on alles tublid, ainult aastaga suutsid edukalt lõpetada lootusetu projekti!
Hiljem taibati ka USA-s et ümberringi ei ela vaid idioodid, ning jäeti see dokument kõrvale.
Mul õnnestus selle kirja tekst vaid suure vaevaga leida ühest vanast teaduslikust ajakirjast.
Grupi "Alsos" varustamiseks ei hoitud kokku ei raha ega vahendeid.
Missiooni juht kolonel Boris Pash omas dokumenti otse USA kaitseministrilt Henry Stimsonilt, mis kohustas kõiki andma rühmale jõukohast abi.
Sellist võimu ei omanud isegi Liitlaste ülemjuhataja Dwight Eisenhower.
Muideks, Liitlaste ülemjuhatajast - teda kohustati sõjalistes operatsioonides arvesse võtma kõike, pidades silmas kindlasti grupi "Alsos" huvisid.
See tähendab, esimesena vabastama need piirkonnad kus võis olla peidus sakslaste tuumaobjekte.
http://en.wikipedia.org/wiki/Boris_Pash
http://en.wikipedia.org/wiki/Henry_L._Stimson
http://et.wikipedia.org/wiki/Dwight_Eisenhower
1944 aasta 9 augustil maandus "Alsos" euroopas. Grupi teaduslikuks juhiks oli määratud üks võimekamaid USA tuumafüüsikuid - doktor Samuel Goudsmit. Kuni sõja alguseni olid tal tihedad sidemed saksa kolleegidega ja ameeriklased lootsid, et "teadlastevaheline solidaarsus" on ehk tugevam eri riikide poliitilistest huvidest.
http://en.wikipedia.org/wiki/Samuel_Abraham_Goudsmit
Esimesed edusammud saatsid "Alsosi" siis, kui ameeriklased tungised Pariisi. Siin kohtus Goudsmit tuntud prantsuse proffessori Joliot-Curiega.
Tundus, et Curie oli siiralt rõõmus natside peatsest lüüasaamisest.
Paraku, nagu jutt pöördus sakslaste tuumaprogrammile, tabas teda koheselt "mälukaotus". Prantslane kinnitas, et ta ei tea midagi ja pole midagi kuulnud. Sakslased pole tuumapommi väljatöötamisele lähenenudki ja üleüldse omab nende tuumaprojekt eranditult rahumeelset eesmärki.
Selge oli, et proffessor jättis midagi rääkimata.
Kuid talle surve avaldamiseks polnud mingit võimalust - sakslastega koostöö eest lasti tolleaegsel Prantsusmaal eranditult maha, hoolimata kellegi teaduslikest saavutustest.
Surma kartis aga Curie loomulikult palju rohkem.
Nii, et Goudsmitil tuli lahkuda tühjade kätega.
Kogu tema Pariisis veedetud ajal oli liikvel hirmuäratavaid kuulujutte, et Leiptzigis olla toimunud tugev "uraanipommi" plahvatus.
Baieri lähedal mägirajoonides oli märgatud öösiti imelikke valgussähvatusi. Arvati, et sakslased pole mitte ainult lähedal tuumapommi loomisele vaid juba katsetavad seda.
Mis juhtus edasi, on siiamaani kaetud saladuslooriga. Räägitakse, et Pashil ja Goudsmitil siiski õnnestus hankida Pariisist väärtuslikku informatsiooni.
Äärmisel juhul, alates novembrist saab Liitlaste ülmejuhataja pidevalt korraldusi, liikuda kiiremini edasi Saksamaa territooriumi sügavusse.
Ja seda ükskõik mis hinnaga.
Nende nõudmiste initsiaatoriks olid lõppresultaadina inimesed, kes tegelelesid tuumaprogrammi ja informatsiooni kogumisega selle kohta.
Paraku polnud Eisenhoweril reaalseid võimalusi korralduste täitmiseks, kuigi Washingtonist nõuti seda üha jõulisemalt.
Pole teada, millega see kõik oleks lõppenud, kui sakslased poleks teinud jälle järjekordset ootamatut käiku.
(järgneb)
Isiklikult mina loobusin ametlikku aatompommi loomise lugu uskumast peale seda, kui tutvusin lähemalt grupi "Alsos" tegemistega.
Seda ameeriklaste eriteenistuste operatsiooni hoiti saladuses aastaid - seni, kuni olid surnud viimasedki selles osalenud inimesed.
Alles siis ilmusid välja tõendid, tõsi, katkendlikud ja segased selle kohta, kuidas ameeriklased jahtisid sakslaste tuumasaladusi.
http://en.wikipedia.org/wiki/Operation_Alsos
Tõsi, kui põhjalikult töötada nende tõendite kalla ja vastandada need mõningatele üldteada olevate faktidega, läheb pilt üsnagi vastuoluliseks.
Aga ei hakka ruttama ette.
Niisiis.
Diversioonigrupp "Alsos" formeeriti 1944 aastal, eesmärgiga toimetada need inglased-ameeriklased Norrasse.
Pool rühmast olid elukutselised luurajad, teine pool õpetlased-tuumafüüsikud.
Paraku takerdus Manhattani projekt, sest grupi formeerimiseks tõmmati sealt ära kõige paremad spetsialistid.
Missiooni eesmärk oli informatsiooni kogumine sakslaste tuumaprogrammi kohta.
Jääb üle küsida, et kui palju uskusid ameeriklased ise oma tuumaprogrammi edukusse, kui peamine panus tehti lootusele see hoopis sakslaste tagant varastada.
Imestamist jagub, kui lugeda vähetuntud kirja ühelt ameerika tuumafüüsikult oma kolleegile.
See oli kirjutatud 4 veebruaril, 1944 aastal ja kõlas järgnevalt:
Paistab, et me oleme ennast sidunud lootusetu ettevõtmisega. Programm ei liigu edasi mitte kriipsugi. Mulle tundub, et meie juhtkond ei usu üldse projekti edusse. Ja ega me ise ka eriti ei usu. Kui poleks neid suuri rahasid, mis meile siin makstakse, arvan, et juba paljud oleksid leidnud endale mõistlikuma tegevuse...
See kiri oli omal ajal avaldatud kui kinnitus ameerika teadlaste talendile.
Vaata kus on alles tublid, ainult aastaga suutsid edukalt lõpetada lootusetu projekti!
Hiljem taibati ka USA-s et ümberringi ei ela vaid idioodid, ning jäeti see dokument kõrvale.
Mul õnnestus selle kirja tekst vaid suure vaevaga leida ühest vanast teaduslikust ajakirjast.
Grupi "Alsos" varustamiseks ei hoitud kokku ei raha ega vahendeid.
Missiooni juht kolonel Boris Pash omas dokumenti otse USA kaitseministrilt Henry Stimsonilt, mis kohustas kõiki andma rühmale jõukohast abi.
Sellist võimu ei omanud isegi Liitlaste ülemjuhataja Dwight Eisenhower.
Muideks, Liitlaste ülemjuhatajast - teda kohustati sõjalistes operatsioonides arvesse võtma kõike, pidades silmas kindlasti grupi "Alsos" huvisid.
See tähendab, esimesena vabastama need piirkonnad kus võis olla peidus sakslaste tuumaobjekte.
http://en.wikipedia.org/wiki/Boris_Pash
http://en.wikipedia.org/wiki/Henry_L._Stimson
http://et.wikipedia.org/wiki/Dwight_Eisenhower
1944 aasta 9 augustil maandus "Alsos" euroopas. Grupi teaduslikuks juhiks oli määratud üks võimekamaid USA tuumafüüsikuid - doktor Samuel Goudsmit. Kuni sõja alguseni olid tal tihedad sidemed saksa kolleegidega ja ameeriklased lootsid, et "teadlastevaheline solidaarsus" on ehk tugevam eri riikide poliitilistest huvidest.
http://en.wikipedia.org/wiki/Samuel_Abraham_Goudsmit
Esimesed edusammud saatsid "Alsosi" siis, kui ameeriklased tungised Pariisi. Siin kohtus Goudsmit tuntud prantsuse proffessori Joliot-Curiega.
Tundus, et Curie oli siiralt rõõmus natside peatsest lüüasaamisest.
Paraku, nagu jutt pöördus sakslaste tuumaprogrammile, tabas teda koheselt "mälukaotus". Prantslane kinnitas, et ta ei tea midagi ja pole midagi kuulnud. Sakslased pole tuumapommi väljatöötamisele lähenenudki ja üleüldse omab nende tuumaprojekt eranditult rahumeelset eesmärki.
Selge oli, et proffessor jättis midagi rääkimata.
Kuid talle surve avaldamiseks polnud mingit võimalust - sakslastega koostöö eest lasti tolleaegsel Prantsusmaal eranditult maha, hoolimata kellegi teaduslikest saavutustest.
Surma kartis aga Curie loomulikult palju rohkem.
Nii, et Goudsmitil tuli lahkuda tühjade kätega.
Kogu tema Pariisis veedetud ajal oli liikvel hirmuäratavaid kuulujutte, et Leiptzigis olla toimunud tugev "uraanipommi" plahvatus.
Baieri lähedal mägirajoonides oli märgatud öösiti imelikke valgussähvatusi. Arvati, et sakslased pole mitte ainult lähedal tuumapommi loomisele vaid juba katsetavad seda.
Mis juhtus edasi, on siiamaani kaetud saladuslooriga. Räägitakse, et Pashil ja Goudsmitil siiski õnnestus hankida Pariisist väärtuslikku informatsiooni.
Äärmisel juhul, alates novembrist saab Liitlaste ülmejuhataja pidevalt korraldusi, liikuda kiiremini edasi Saksamaa territooriumi sügavusse.
Ja seda ükskõik mis hinnaga.
Nende nõudmiste initsiaatoriks olid lõppresultaadina inimesed, kes tegelelesid tuumaprogrammi ja informatsiooni kogumisega selle kohta.
Paraku polnud Eisenhoweril reaalseid võimalusi korralduste täitmiseks, kuigi Washingtonist nõuti seda üha jõulisemalt.
Pole teada, millega see kõik oleks lõppenud, kui sakslased poleks teinud jälle järjekordset ootamatut käiku.
(järgneb)
