13-01-2010, 01:35
"Baas 211".......51
Esimene versioon: Laiali pillutatud mööda maailma...
Antarktikas polnud mul rohkem eriti midagi teha.
Karstikoobaste otsimiseks oleks tarvis läinud tohutut hulka raha nõudvaid seadmeid ja inimesi.
Raha mul aga ei olnud.
Muidugi, unistan ma kunagi ise organiseerida Antarktikasse täismõõduline ekspeditsioon, ning mitte enne jätta, kui olen paljastatud kõik natside baasi saladused.
Seni tuli mul püüda tõde välja selgitada läbi kaudsete vihjete.
Seega on peamiseks küsimuseks: kas natside salabaasid eksisteerivad tänapäevani?
Sellest teemast on olemas mitu teooriat.
Igaüks neist omamoodi loogiline.
Alustuseks võiks mõelda: milleks natsidele tänapäeval üldse salajane baas? Neil on ju võimalik, nagu vabamüürlastel omal ajal, luua oma salajane riik, keset muid, mitte midagi kahtlustavaid inimesi.
Täpsemalt öeldes, nad juba tegidki seda.
Kui vene kahurvägi pommitas Berliini, said paljud kõrged natsid ja SS- lased, eeskätt "Ahnenerbe" liikmed aru, et III Reichi lõpp ei ole veel kõige lõpp.
Neil seisab ees ülesanne asutada kogu maailma hõlmav uus, IV Reich.
Selle tööga alustati kohe peale Saksamaa kapituleerumist.
Nagu ma juba kirjutasin, oli 1946 aastal Madriidis asutatud organisatsioon nimega "ODESSA", mis tegeles natside evakueerumisega Euroopast maailma vähem ohustatud piirkondadesse.
Kogu Euroopat hakkas katma peenike agentuuride võrk, koodnimega "Võrk".
See ainult ei varjanud endisi natse vaid võttis enda kanda ka III Reichist allesjäänud varade haldamise.
Asi on selles, et natsionaalsotsialistide omand --- see ei olnud tingimata Saksa riigi omand.
Suur osa hitleriliku Saksamaa välismaistest aktivatest kuulusid hoopis parteile.
Kogu NSDAP varad olid vormistatud konkreetsete inimeste nimele, kelledest paljud olid omakorda variisikud.
Sellepärast osutus peale sõda natside varade leidmine küllaltki raskeks.
Näiteks tuli peale Teist Maailmasõda välja huvitav fakt: kuni 90% sõjaväe veoautodest, millega oli varustatud Wehrmacht, olid ehitatud Ameerika firmale "General Motors" kuuluvates tehastes.
Selle uudise avalikuks tulemise tagajärjel tõusis suur lärm, taheti alustada isegi kohtulikku uurimist.
Firma esindajatel õnnestus kogu skandaal siiski "kalevi alla peita"
Räägitakse, et selle teostamiseks olid välja käidud mitte ainult suured vaid lausa astronoomilised summad altkäemaksu.
Iva seisis selles, et suur osa "General Motorsi" aktsiatest kuulusid läbi variisikute natside partei juhtkonnale.
Kujunes välja nii, et NSDAP küll kadus, kuid selle organisatsiooni varad jäid alles...
Veel võib näiteks tuua sellesama Bormanni. Just tema valdas natside arveid Šveitsi pankades. Kaheteistkümne aastase "Tuhandeaastase Reichi" eksisteerimise ajal olid sinna kogutud tohutud summad, kõige tagasihoidlikumate arvestuste järele --- miljardid dollarid.
Keegi ei tea, mis on peale 1945 aastat neist arvetest saanud.
Šveitsi pangad keelduvad järsult selleteemalise informatsiooni väljastamisest.
Suur osa "Ahnenerbe" arhiividest, mis ei langenud Punaarmee kätte, saadeti samuti Lõuna- Ameerikasse.
Minu jaoks oli pikka aega mõistatuseks, kuhu need täpsemalt peideti.
( praeguseks ma juba tean sellele küsimusele vastust )
Lõuna- Ameerika riikides tekkisid uued saksa kolooniad --- muust maailmast praktiliselt sõltumatud ja asustatud peamiselt endiste SS- lastega. ( ühes sellises kohas kasvas üles ka nende ridade autor )
Instituud "Ahnenerbe" funtsioneeris Madriidis endise nimetuse all praktiliselt kuni 1975 aastani.
( Kuni Franco surmani ).
Peale seda oldi sunnitud asupaika muutma ja mindi üle detsentraliseeritud, kuid tõhusamale juhtimisele.
Loomulikult lahkusid III Reichi veteranid tasapisi ametist ja asemele tulid noored...
( järgneb )
Esimene versioon: Laiali pillutatud mööda maailma...
Antarktikas polnud mul rohkem eriti midagi teha.
Karstikoobaste otsimiseks oleks tarvis läinud tohutut hulka raha nõudvaid seadmeid ja inimesi.
Raha mul aga ei olnud.
Muidugi, unistan ma kunagi ise organiseerida Antarktikasse täismõõduline ekspeditsioon, ning mitte enne jätta, kui olen paljastatud kõik natside baasi saladused.
Seni tuli mul püüda tõde välja selgitada läbi kaudsete vihjete.
Seega on peamiseks küsimuseks: kas natside salabaasid eksisteerivad tänapäevani?
Sellest teemast on olemas mitu teooriat.
Igaüks neist omamoodi loogiline.
Alustuseks võiks mõelda: milleks natsidele tänapäeval üldse salajane baas? Neil on ju võimalik, nagu vabamüürlastel omal ajal, luua oma salajane riik, keset muid, mitte midagi kahtlustavaid inimesi.
Täpsemalt öeldes, nad juba tegidki seda.
Kui vene kahurvägi pommitas Berliini, said paljud kõrged natsid ja SS- lased, eeskätt "Ahnenerbe" liikmed aru, et III Reichi lõpp ei ole veel kõige lõpp.
Neil seisab ees ülesanne asutada kogu maailma hõlmav uus, IV Reich.
Selle tööga alustati kohe peale Saksamaa kapituleerumist.
Nagu ma juba kirjutasin, oli 1946 aastal Madriidis asutatud organisatsioon nimega "ODESSA", mis tegeles natside evakueerumisega Euroopast maailma vähem ohustatud piirkondadesse.
Kogu Euroopat hakkas katma peenike agentuuride võrk, koodnimega "Võrk".
See ainult ei varjanud endisi natse vaid võttis enda kanda ka III Reichist allesjäänud varade haldamise.
Asi on selles, et natsionaalsotsialistide omand --- see ei olnud tingimata Saksa riigi omand.
Suur osa hitleriliku Saksamaa välismaistest aktivatest kuulusid hoopis parteile.
Kogu NSDAP varad olid vormistatud konkreetsete inimeste nimele, kelledest paljud olid omakorda variisikud.
Sellepärast osutus peale sõda natside varade leidmine küllaltki raskeks.
Näiteks tuli peale Teist Maailmasõda välja huvitav fakt: kuni 90% sõjaväe veoautodest, millega oli varustatud Wehrmacht, olid ehitatud Ameerika firmale "General Motors" kuuluvates tehastes.
Selle uudise avalikuks tulemise tagajärjel tõusis suur lärm, taheti alustada isegi kohtulikku uurimist.
Firma esindajatel õnnestus kogu skandaal siiski "kalevi alla peita"
Räägitakse, et selle teostamiseks olid välja käidud mitte ainult suured vaid lausa astronoomilised summad altkäemaksu.
Iva seisis selles, et suur osa "General Motorsi" aktsiatest kuulusid läbi variisikute natside partei juhtkonnale.
Kujunes välja nii, et NSDAP küll kadus, kuid selle organisatsiooni varad jäid alles...
Veel võib näiteks tuua sellesama Bormanni. Just tema valdas natside arveid Šveitsi pankades. Kaheteistkümne aastase "Tuhandeaastase Reichi" eksisteerimise ajal olid sinna kogutud tohutud summad, kõige tagasihoidlikumate arvestuste järele --- miljardid dollarid.
Keegi ei tea, mis on peale 1945 aastat neist arvetest saanud.
Šveitsi pangad keelduvad järsult selleteemalise informatsiooni väljastamisest.
Suur osa "Ahnenerbe" arhiividest, mis ei langenud Punaarmee kätte, saadeti samuti Lõuna- Ameerikasse.
Minu jaoks oli pikka aega mõistatuseks, kuhu need täpsemalt peideti.
( praeguseks ma juba tean sellele küsimusele vastust )
Lõuna- Ameerika riikides tekkisid uued saksa kolooniad --- muust maailmast praktiliselt sõltumatud ja asustatud peamiselt endiste SS- lastega. ( ühes sellises kohas kasvas üles ka nende ridade autor )
Instituud "Ahnenerbe" funtsioneeris Madriidis endise nimetuse all praktiliselt kuni 1975 aastani.
( Kuni Franco surmani ).
Peale seda oldi sunnitud asupaika muutma ja mindi üle detsentraliseeritud, kuid tõhusamale juhtimisele.
Loomulikult lahkusid III Reichi veteranid tasapisi ametist ja asemele tulid noored...
( järgneb )
