09-11-2009, 01:44
Baas 211"..... 13
Algul tundus autorile mõte sakslaste baasist Antarktikas täieliku idiootsusena. Ega nad pole mingid pingviinid, kes kakerdavad mööda lõputuid jäävälju...
Aga ikkagi otsustas ta kontrollida oma teooriat.
Antarktikas on tõesti lõputu pakane, jää lumi jne. Seda paraku ainult mandri siseosas. Samadel laiuskraadidel on Venemaal, Kanadas küllalt püsiasulaid koos arvuka elanikkonnaga. Antarktikas on ainult pisut külmem. Antarktika poolsaarel on küünivad suvised plusskraadid 5-10 *C. Talvel laskuvad harva alla 20 miinuskraadi. Pole olemas seal mingit "igavest jääd" Kasvavad ka täiesti rohelised taimeliigid. Palju on linde, mereloomi. Selles piirkonnas saaks rahulikult hakkama primitiivne inimene, mis siis rääkida veel inimesest, kelle käsutuses on tänapäevast tehnoloogiat ja teadmisi.
Lõunamandril on rikkalikult maavarasid ja need on avastatud üsnagi tagasihoidliku geoloogilise luure tagajärjel. Arvatakse, et sealkandis võivad olla märkimisväärseid naftavarusid.
Hetkel on maavarade kasutamine keelatud Antarktika Lepinguga aastatest 1959 ja 1991.
Mõndagi salapärast on Antarktika uurimise ajaloos.
Ametlikult avastati manner 1820 aastal Balti-Saksa Vene admirali Fabian Gottlieb Benjamin von Bellinghauseni ja Mihhail Lazarevi poolt.
Kuid...Lõunamanner oli olemas juba antiikkaartidel ja seda fakti ei osata mõistilikult siiamaani seletada. Oli siis tegemist vanade geograafide "intuitsiooniga" või ajas edasikandunud vanade teadmistega?
Tõsisemat sorti ekspeditsioonid Lõunamandri lähedale said alguse prantstlaste poolt alles 18 saj. 1737 ja 1772. Avastati uusi saari, mandrile nad massiivse jää tõttu ei pääsenud. Sama saatus tabas ka kuulsat Admiral Cooki, sedasama kelle kannibalid hiljem pintslisse pistsid...:-))
Seejärel ilmusid kohale eelnimetatud Bellinghausen ja Lazarev. Antarktika sai avastatud.
Bellinghauseni ekspeditsioonist on palju kirjutatud, vändatud filme jne. Üldiselt nad tutvusid loodusega, panid kaardile mandri üldised piirjooned, avastasid poolsaari, saari....jne. Tagasi pöördus kahest lavast ainult üks ( "Vostok" ). Teine laev ( "Mirnõi" ) jäeti vigastuste tõttu maha, meeskond kolis tervele alusele.
Edasi läks asi müstiliseks...
Mahajäetud laev sõitis neil rehvitud purjedega ise sabas justkui "Lendav Hollandlane". See kestis mitu päeva. Kummituslaev proovis isegi mõned korrad "Vostokki" rammida. Meeskond sattus paanikasse. Alles nädal hiljem õnnestus neil oma jälitajast vabaneda. Hiljem prooviti juhtunut küll hoovuste ja tuultega seletada....Need kes ise asja pealt nägid, väitsid lõpuni, et mahajäetud laev käitus justkui "mõtlev olend".
Järgnevatel aastatel külastasid mandrit veel mõned ekspeditsioonid. Midagi erilist nad ei saavutanud. Paraku kippusid põhja minema just need laevad, millede meeskonnad tõstsid jala kuivale maale...
1840 aastal oli Antarktikas Rossi ekspeditsioon oma kahe laevaga. Avastasid nad kaks mäge, milledest üks tundus olevat tegevulkaan, sest sealt tipust tõusis suitsu...Sellest järeldasid meeskonnaliikmed, et sealkandis võib olla ka omamoodi sooja temperatuuriga piirkondi nn. "Oaase". Mõnes mõttes oli neil õigus, selline piirkond seal eksisteeris ja mitte ammu...
Peale seda uurimistööd katkesid. Põhjustest pole siiamaani aru saadud. Meremeeste keskel liikusid erinevad õudusjutud Lõunameredest. Keegi rääkis merekoletistest, viirastuslaevadest.... Tavaline meremehefolkloor. Võib-olla siiski keegi levitas neid kuulujutte sihipäraselt....
Järgmine laev jõudis sinna maailmanurka alles 1873.a.
Järgmised 70 aastat jälgiti mannert merelt kuid ei randutud. Alles 1895 a. puudutasid oma saapaga mõne tunni Antarktika maapinda norralased. Rannikult kaugemale nad ei läinud.
Eelmise aastasaja alguses tulid esimesed tõsised ekspeditsioonid, Inglise, Saksa, Prantsuse ja Šveitsi polaaruurijate poolt. Tungiti juba sügavamale sisemaale.
Esimesed talvitumised Antarktikas.
Asutati esimene polaarjaam ( 1903 ), mis tegutseb tänapäevani.
Sir Ernest Henry Shackletonil jäi 1907 aastal Lõunapooluse vallutamisest puudu kõigest 160 km. Tagasi sundis teda pöörama pakane, lumetormid ja hõre õhk. Peale selle ilmusid nähtavale imelikud miraažid: suurte losside varemed, kõrged puud, voolavad jõed jms. Shackletoni päevikus näiteks märgitakse:
Ootamatult tabas meid tugev tuisk, mis kestis mitu tundi. Liikusime sellest hoolimata edasi kuid olime lõpuks sunnitud peatuma. Äkki märkasime, et meie kõrvalt on puudu Charlie. Kulutasime terve järgmise päeva otsingutele kuid tulemusteta. Liikusime edasi. Ja juhtus ime! Charlie jõudis meile nädala pärast järele! Tal oli mingi ime läbi õnnestunud leida meie jäljed, ilm olevat tal olnud selge ja päikesepaisteline. Ta ei näinud üldse kurnatud välja.
Ta jutustas mingist soojast sügavast orust, kus maa-alt voolasid välja kuumaveeallikad ja ümberringi lendasid linnud ning kasvasid puud. Selle koha olevat ta leidnud juhuslikult ja ta puhkas seal terve päeva...
Mitte keegi loomulikult ta juttu ei uskunud. Ilmselt olid vaesekesel hallutsinatsioonid...Ikkagi huvitav, kuidas ta siiski üksi ära ei külmunud seal jääkõrbes??
Shackleton ei uskunud selliste anomaaliate võimalikkusesse.
Ekspeditsioonid ei uurinud tollal mitte niivõrd rannikupiirkondi kui proovisid jäärapäiselt vallutada Lõunapoolust.
Vallutasid selle õnnetu pooluse siis peaaegu üheaegselt 1911 - 1912 aastal Amundsen ja Scott . Tagasiteel otsustas Scott pisut uurida mandri siseosa.
Kogu ekspeditsioon hukkus salapärastel asjaoludel vaevalt 20 km kaugusel järgmisest toidulaost. Nende hukkumine oli niivõrd salapärane, et viidi läbi isegi spetsiaalne uurmine. Lõpptulemus:"nälg","pakane"...
Aga mida siis veel kahtlustasid uurijad seal juhtunud olevat??
Edasi vaibusid ekspeditsioonid jälle, vähemalt kuni korralike lennukite ilmumiseni. Esimene lend mandri kohal toimus 1928 aastal. Märgiti jäävabade piirkondade olemasolu, leiti läbipääsmatute mägede vahel rohelise murukattega org....Sinna keegi maanduda ei riskinud. Samas ei pööratud nendele leidudele erilist tähelepanu, kõiki huvitas vaid Lõunapoolus...Lennukiga saadi maailma naba kätte järgmisel, 1929 aastal.
http://www.para-web.org/viewthread.php?t...1#pid65859
Niisiis....Antarktika mandri siseosa uurimisega praktiliselt keegi ei tegelenud, enne kui protsessi lülitus mõned aastad enne IIMMS Saksamaa.
Ja küllaltki aktiivselt.......
( järgneb )
[Muudetud: 11-9-2009 varjutroll]
[Muudetud: 11-9-2009 varjutroll]
Algul tundus autorile mõte sakslaste baasist Antarktikas täieliku idiootsusena. Ega nad pole mingid pingviinid, kes kakerdavad mööda lõputuid jäävälju...
Aga ikkagi otsustas ta kontrollida oma teooriat.
Antarktikas on tõesti lõputu pakane, jää lumi jne. Seda paraku ainult mandri siseosas. Samadel laiuskraadidel on Venemaal, Kanadas küllalt püsiasulaid koos arvuka elanikkonnaga. Antarktikas on ainult pisut külmem. Antarktika poolsaarel on küünivad suvised plusskraadid 5-10 *C. Talvel laskuvad harva alla 20 miinuskraadi. Pole olemas seal mingit "igavest jääd" Kasvavad ka täiesti rohelised taimeliigid. Palju on linde, mereloomi. Selles piirkonnas saaks rahulikult hakkama primitiivne inimene, mis siis rääkida veel inimesest, kelle käsutuses on tänapäevast tehnoloogiat ja teadmisi.
Lõunamandril on rikkalikult maavarasid ja need on avastatud üsnagi tagasihoidliku geoloogilise luure tagajärjel. Arvatakse, et sealkandis võivad olla märkimisväärseid naftavarusid.
Hetkel on maavarade kasutamine keelatud Antarktika Lepinguga aastatest 1959 ja 1991.
Mõndagi salapärast on Antarktika uurimise ajaloos.
Ametlikult avastati manner 1820 aastal Balti-Saksa Vene admirali Fabian Gottlieb Benjamin von Bellinghauseni ja Mihhail Lazarevi poolt.
Kuid...Lõunamanner oli olemas juba antiikkaartidel ja seda fakti ei osata mõistilikult siiamaani seletada. Oli siis tegemist vanade geograafide "intuitsiooniga" või ajas edasikandunud vanade teadmistega?
Tõsisemat sorti ekspeditsioonid Lõunamandri lähedale said alguse prantstlaste poolt alles 18 saj. 1737 ja 1772. Avastati uusi saari, mandrile nad massiivse jää tõttu ei pääsenud. Sama saatus tabas ka kuulsat Admiral Cooki, sedasama kelle kannibalid hiljem pintslisse pistsid...:-))
Seejärel ilmusid kohale eelnimetatud Bellinghausen ja Lazarev. Antarktika sai avastatud.
Bellinghauseni ekspeditsioonist on palju kirjutatud, vändatud filme jne. Üldiselt nad tutvusid loodusega, panid kaardile mandri üldised piirjooned, avastasid poolsaari, saari....jne. Tagasi pöördus kahest lavast ainult üks ( "Vostok" ). Teine laev ( "Mirnõi" ) jäeti vigastuste tõttu maha, meeskond kolis tervele alusele.
Edasi läks asi müstiliseks...
Mahajäetud laev sõitis neil rehvitud purjedega ise sabas justkui "Lendav Hollandlane". See kestis mitu päeva. Kummituslaev proovis isegi mõned korrad "Vostokki" rammida. Meeskond sattus paanikasse. Alles nädal hiljem õnnestus neil oma jälitajast vabaneda. Hiljem prooviti juhtunut küll hoovuste ja tuultega seletada....Need kes ise asja pealt nägid, väitsid lõpuni, et mahajäetud laev käitus justkui "mõtlev olend".
Järgnevatel aastatel külastasid mandrit veel mõned ekspeditsioonid. Midagi erilist nad ei saavutanud. Paraku kippusid põhja minema just need laevad, millede meeskonnad tõstsid jala kuivale maale...
1840 aastal oli Antarktikas Rossi ekspeditsioon oma kahe laevaga. Avastasid nad kaks mäge, milledest üks tundus olevat tegevulkaan, sest sealt tipust tõusis suitsu...Sellest järeldasid meeskonnaliikmed, et sealkandis võib olla ka omamoodi sooja temperatuuriga piirkondi nn. "Oaase". Mõnes mõttes oli neil õigus, selline piirkond seal eksisteeris ja mitte ammu...
Peale seda uurimistööd katkesid. Põhjustest pole siiamaani aru saadud. Meremeeste keskel liikusid erinevad õudusjutud Lõunameredest. Keegi rääkis merekoletistest, viirastuslaevadest.... Tavaline meremehefolkloor. Võib-olla siiski keegi levitas neid kuulujutte sihipäraselt....
Järgmine laev jõudis sinna maailmanurka alles 1873.a.
Järgmised 70 aastat jälgiti mannert merelt kuid ei randutud. Alles 1895 a. puudutasid oma saapaga mõne tunni Antarktika maapinda norralased. Rannikult kaugemale nad ei läinud.
Eelmise aastasaja alguses tulid esimesed tõsised ekspeditsioonid, Inglise, Saksa, Prantsuse ja Šveitsi polaaruurijate poolt. Tungiti juba sügavamale sisemaale.
Esimesed talvitumised Antarktikas.
Asutati esimene polaarjaam ( 1903 ), mis tegutseb tänapäevani.
Sir Ernest Henry Shackletonil jäi 1907 aastal Lõunapooluse vallutamisest puudu kõigest 160 km. Tagasi sundis teda pöörama pakane, lumetormid ja hõre õhk. Peale selle ilmusid nähtavale imelikud miraažid: suurte losside varemed, kõrged puud, voolavad jõed jms. Shackletoni päevikus näiteks märgitakse:
Ootamatult tabas meid tugev tuisk, mis kestis mitu tundi. Liikusime sellest hoolimata edasi kuid olime lõpuks sunnitud peatuma. Äkki märkasime, et meie kõrvalt on puudu Charlie. Kulutasime terve järgmise päeva otsingutele kuid tulemusteta. Liikusime edasi. Ja juhtus ime! Charlie jõudis meile nädala pärast järele! Tal oli mingi ime läbi õnnestunud leida meie jäljed, ilm olevat tal olnud selge ja päikesepaisteline. Ta ei näinud üldse kurnatud välja.
Ta jutustas mingist soojast sügavast orust, kus maa-alt voolasid välja kuumaveeallikad ja ümberringi lendasid linnud ning kasvasid puud. Selle koha olevat ta leidnud juhuslikult ja ta puhkas seal terve päeva...
Mitte keegi loomulikult ta juttu ei uskunud. Ilmselt olid vaesekesel hallutsinatsioonid...Ikkagi huvitav, kuidas ta siiski üksi ära ei külmunud seal jääkõrbes??
Shackleton ei uskunud selliste anomaaliate võimalikkusesse.
Ekspeditsioonid ei uurinud tollal mitte niivõrd rannikupiirkondi kui proovisid jäärapäiselt vallutada Lõunapoolust.
Vallutasid selle õnnetu pooluse siis peaaegu üheaegselt 1911 - 1912 aastal Amundsen ja Scott . Tagasiteel otsustas Scott pisut uurida mandri siseosa.
Kogu ekspeditsioon hukkus salapärastel asjaoludel vaevalt 20 km kaugusel järgmisest toidulaost. Nende hukkumine oli niivõrd salapärane, et viidi läbi isegi spetsiaalne uurmine. Lõpptulemus:"nälg","pakane"...
Aga mida siis veel kahtlustasid uurijad seal juhtunud olevat??
Edasi vaibusid ekspeditsioonid jälle, vähemalt kuni korralike lennukite ilmumiseni. Esimene lend mandri kohal toimus 1928 aastal. Märgiti jäävabade piirkondade olemasolu, leiti läbipääsmatute mägede vahel rohelise murukattega org....Sinna keegi maanduda ei riskinud. Samas ei pööratud nendele leidudele erilist tähelepanu, kõiki huvitas vaid Lõunapoolus...Lennukiga saadi maailma naba kätte järgmisel, 1929 aastal.
http://www.para-web.org/viewthread.php?t...1#pid65859
Niisiis....Antarktika mandri siseosa uurimisega praktiliselt keegi ei tegelenud, enne kui protsessi lülitus mõned aastad enne IIMMS Saksamaa.
Ja küllaltki aktiivselt.......
( järgneb )
[Muudetud: 11-9-2009 varjutroll]
[Muudetud: 11-9-2009 varjutroll]
